Lugesin äsja kirikuõpetaja Laine Villenthali mälestusteraamatut „Sina juhid minu elu“. Igale kirikuloost huvitatud inimesele on see teretulnud lektüür. Autori pikkadesse aastatesse mahub talutöö kogemust, nõukogude alguaegade vintsutusi, ateistliku süsteemi kiuslikkust, koguduseõpetaja argipäevatoimetusi, vaatepiiri avardavaid välisreise. Imestasin, kui üksikasjalikult kirjeldab Villenthal vaimulikke talitusi, kiriklikke tähtpäevi, milles ta osales, mäletades – küllap märkmetele toetudes – nimesid, kuupäevi, isegi seda, milline oli ilm. Aga väga napilt, otsekui vihjamisi, avaldab ta oma tundeid. Nagu oleks nende jaoks värv ja tint otsa saanud. Võibolla otsustas ta tundeid mitte mäletada? Võibolla kuulubki autor sellesse põlvkonda, kus tunnete mäletamine ei ole sotsiaalse praktikana levinud?
Tahan veelkord öelda, et Laine Villenthali raamat on tore ja tänuväärt üllitis. Samas illustreerib see üht teoloogilist ja kirikuloolist tõdemust: mäletamine ongi selektiivne. Kirikuloolasena kuulen aeg-ajalt veelgi radikaalsemat mõttekäiku. Milleks üldse minevikus sorida? Milleks vanu haavu lahti kiskuda? Kas poleks mõistlikum unustada „eelmised peatükid“ ja liikuda edasi? Igapäevases pastoritöös on nii palju tarvis korraldada, lahendada ja manageerida, et teoloogilis-ajaloolisteks aruteludeks ei jää aega. Me räägime kiriku visioonist, arendame juhte, rakendame jüngerlusprogramme, hooldame hooneid ja lihvime tegevusstrateegiaid. Daniel H. Williams tõdeb: „Samal ajal kui pastorid on muutunud efektiivsemateks administraatoriteks ja institutsiooni hoidjateks, olles suurepärased avalikud esinejad, on nad kaotamas võimet tegutseda oma ajaloolise usu võimekate tõlgendajatena.“[1] Julgen öelda: mineviku tõlgendamine ei ole üleüldsegi mitte tühi töö ja vaimu närimine!
Teoloog Miroslav Volf räägib oma raamatus The End of Memory (2006) kahest kirikule-kristlastele ja õigupoolest kogu kultuurile antud ülesandest: mäletada tõeselt ja unustada õigesti.[2] See ülesanne on mõnikord keerukam kui esmapilgul tundub. Kirikulool on selles protsessis täita oluline roll, ja seda mitte ainult humanitaarteaduslikus, vaid ka eklesioloogilises mõttes. Vabakirikliku taustaga kirikuloolasena möönan, et järgnevad mõttekillud on tähenduslikud esmajoones vähemuskirikutele, kuigi loodan, et mitte ainult. Ja pealegi, mingis mõttes on Eestis kõik kirikud vähemuskirikud, kui nad võrdlevad end kultuuritervikuga, mitte omavahel.
Nimetan neli põhjust, miks kirikulooga tegelemine praegusaja Eestis võib osutuda viljakaks: ajalugu on lahutamatu osa usuliikumise identiteedi kujunemisest, mõistes oma lugu, mõistab liikumine paremini iseennast; historiograafia, mis ausalt tegeleb kommunistliku lähiajalooga, toetab ühiskonnas ja kirikus vajalikku lepitusprotsessi; jätkuv dialoog minevikuga süvendab usuliikumise spiritualiteeti; vähemuskirikute positsioonilt kirjutatud kirikulugu täiendab oluliselt historiograafilisi püüdlusi tervikuna.
Kirik, lugu ja identiteet
Paul Fiddes, Oxfordis töötav silmapaistev baptisti teoloog, argumenteerib, et kiriku või konfessiooni identiteet sisaldab küll universaalseid aspekte ja olevikutegelikkust, kuid sellesse on alati hõlmatud kohalik element ja spetsiifiline minevik. Identiteet sünnib ühelt poolt ajaloost ja pärandist ning teiselt poolt tänapäevastest tegevustest. Fiddes kritiseerib, et baptistid ei mõista oma traditsiooni teoloogilise kategooriana; seda olukorda aga ei saa kirjeldada „mitte traditsiooni puudumisena, vaid nõrkusena oma traditsiooni mõtestada“.[3] See tähelepanek võib olla relevantne teistelegi kirikutele. Kas käsitleme ajaloolist traditsiooni kui reliikviakasti pandud kullakamakat? Kas oleme selle ülepea unustanud kolikambrisse vananenud arvutitehnika, tolmunud plaanide ja läbiloetud raamatute alla? Või on identiteeti kujundav lugu otsekui voolav allikas, mida hoiab sumbumast pidev tõlgendamine ja mõtestamine?
Kirikud on mõnikord kasutanud oma ajaloomälu ja selle jäädvustamist pragmaatiliselt. Asjadel, millel on ajalugu, vanadel asjadel, on ju rohkem väärtust. Viidates kultuurilooliselt rikkale pärandile, aastasadadepikkusele tegevusele, viidatakse millelegi, mis väärib lugupidamist. Nõus. Aga ikkagi: oleksin selle PR-argumendi kasutamisega ettevaatlik. See on võrreldav respektiga muuseumieseme ees. Lugupidamine dünaamilise, eksistentsiaalset tähendust pakkuva kiriku vastu aga eeldab kirikult mitte lihtsalt mineviku „funktsionaalset“ kasutamist, vaid sellest minevikust õppimist, muutumist. Siin on oluline märgata nii traditsiooni katkestusi kui järjepidevust, ja seda, millise ülesande esitab see tänasele kirikuliikmele ja -juhile. Niisiis väidan, et kirikuloolist mäletamist on tarvis mitte ainult oma rolli rõhutamiseks ühiskonnas, nii-öelda teiste jaoks, vaid kiriku enesemõistmise tugevdamiseks, nii-öelda enese jaoks. Vahest on seda eriti tarvis endise sotsialismileeri riikides, kus kirik – või oleks õigem öelda: mitmed kirikud – on pärast 1990. aastate algust läbinud identiteedisegaduse faasi, ja siinkirjutajale näib, et see faas ei ole tegelikult veel seljataha jäänudki.
Kirikulugu ja lepituse vajadus
Eestis ja teistes kommunismi varjust tulnud riikides sisaldab mäletamine lepituse otsimise ja leidmise võimalust. Tõsi, mäletada võib ka kättemaksuks. See aga oleks surnud ring, kui püüame oma haavu tervendada teistele haavu juurde tekitades, nagu ütleb Miroslav Volf.[4] Tõese ja õiglase meenutamise ning meeleparanduse ja lepituseotsimise põimumine aga tähendab samas, et kirikulooline kirja pandud või suuline tõlgendus ei ole päriselt vaba teoloogilistest ja eetilistest järelmitest. Paul Ricoeur räägib ühes oma teoses passiivsetest ja aktiivsetest mälestustest. Piltlikult öeldes, passiivsed mälestused on varjul kuskil mälukambrites ja kerkivad esile juhuslikult, mõne emotsiooni või muu seose tõttu, mis nad vallandab. Aktiivsed mälestused aga hoitakse alles teadlikult, me otsime need sihipäraselt üles, meenutame neid teatud eesmärgil. Kujundlikult öeldes, ajalookirjutamine on kollektiivse ja aktiivse meenutamise protsess. Ja selliselt muu hulgas ka eetiline tegevus.
Kommunistlikus tegelikkuses lahti hargnenud või kokku kootud lähiajalooline Eesti usulugu võib kohati olla päris valuline. Selles on heroilisi seiku, ustavuse panust, argipäeva tuimust, tahtmatuid ja teadlikke kompromisse, isegi reeturlikkust. Aga et see saaks lepitatud pärandiks, toeks edasiliikumise teel, tuleb seda kõigepealt meenutada. Ei piisa kinnikatmisest või unustuse prügikasti viskamisest ja kaane kinnilöömisest. Tasakaalukal historiograafial on siin täita tähelepanuväärselt oluline roll. Olen Ida-Euroopa baptiste silmas pidades kord öelnud, et tagakiusamise mitmetahulist lugu tuleb analüüsida ja mäletada nii tänulikkuse kui meeleparandusega. Vastasel korral jääme oma mineviku vangideks.[5] Söandan sedasama öelda ka kodusemas kontekstis.
Muidugi ei tähenda see, et kirikulugu saaks endale võtta otseselt hingehoidlikke ülesandeid. Ei peagi. Aga kui tegelikkuse tajumisest sündiv kurbus avab tee andestusele, kui möödunu põhjuste ja seoste aimamisest tekkinud tänulikkus on osa individuaalsest ja kollektiivsest identiteedist, siis on kirikulool kaugemaleulatuvamad teoloogilis-filosoofilised-eksistentsiaalsed tagajärjed, kui lihtsalt kirjeldada ja teada anda, „kuidas see kõik oli“. Ilma et historiograafia seda eesmärgiks seaks, lisandub ta informatiivsele panusele transformatiivne panus. Ja vahest just sellepärast, et tal seda viimast eesmärki otseselt ei ole.
Ajalugu ja spiritualiteet
Mark Noll kirjutab oma kirikuloo õpikus Turning Points, et kirikulugu on tarvis järgmistel põhjustel: see osutab kristliku usu ajaloolisele iseloomule, see annab sügavama perspektiivi pühakirja tõlgendamisele, ja see võimaldab analüüsida kristliku religiooni ja ümbritseva kultuuri suhteid. Noll lisab veel neljanda põhjuse-põhjenduse: „Mineviku uurimine on kasulik selleks, et kujundada kohaseid kristlikke hoiakuid.“[6] Mulle tundub Nolli viimane väide pisut liiga jäigalt pedagoogilisena. Aga olen nõus, et kirikuloo episoodide taas-läbielamine, selles mentaalselt osalemine, aitab uurijal-lugejal jõuda sügavama spiritualiteedini. Kelle vaimulaadi ei oleks puudutanud Assisi Frantsiskuse usalduslik looduslähedus või Püha Nikolause abivajaja väärikust hoidev lahkus! Asi ei ole ainult selles, et need lood isiklikult kellegi südant liigutavad. Asi on selles, et need ja teised minevikuseigad ja narratiivid loovad kollektiivsema mõõtme usule ja inimeseksolemisele üldse. See on eriti oluline vabakirikutes, kus usku käsitatakse sageli äärmiselt individuaalselt.
Katoliiklik autor Philip Sheldrake mainib, et kultuuris, kus kollektiivne teadvus on killustunud, kaldutakse üle rõhutama „individuaalset sisevaatlust ja puhtakujuliselt isiklikku arengut“. Ta lisab: „Spiritualiteet muutub privaatseks asjaks.“[7] Ajaloo, muu hulgas kirikuajaloo avarama panoraami märkamine ja sellesse süvenemine aitab leevendada painavat enesekesksust. Ma pole ainus, kes Piibli teksti püüab mõista, paljud teised on sellega enne mind vaeva näinud. Mis oleks, kui õpin nende järeldustest, vähemalt arutlen nendega? Ma pole ainus, kes kohtab suhete või töö õnnetust ja õnne; ma pole ainus, kes kogeb armastuse, usu või kutsumuse taaka või tiivustust. Mis oleks, kui suhtlen kirikuloo abil nendega, kes sedasama teed on enne käinud? Kirikulugu aitab muuta usu kollektiivse mõõtme isikliku vaimulaadi osaks. Kirikulugu võib kaasa mõjuda teel vaimuliku ja isiksusliku küpsuse suunas. Samuti on sellel avaram teoloogiline tähendus. Sain sellest paremini aru hiljuti, kui olin lõpetanud ühel konverentsil ettekande neljast Eesti baptistiliidu ajaloolisest suurkujust, kellest ükski pole enam elavate maal. Mu kolleeg ja ametivend Inglismaalt tõusis püsti ja küsis: „Oled sa mõelnud, kuidas see, millest rääkisid, seostub pühade osaduse kui teoloogilise kontseptsiooniga?“ Ei, ma ei olnud mõelnud. Aga nüüd mõtlen.
Vabakirikute ajalookirjutus ja laiem historiograafia
Kirikulugu on läbi sajandite sündinud suuremate, vähemasti formaalselt tugevamal positsioonil olevate konfessioonide tõlgendusena. Euroopas on selline konfessionaalne historiograafia, mis tagab teatud „traditsiooni normatiivse iseloomu“, ise muutumas ajalooks.[8] Ometi pole see vaateviis päriselt kadunud. Käesolev kirjutis väljendab seisukohta, et vähemuskirikute, Eesti kontekstis vabakirikute historiograafia võib märkimisväärselt rikastada kirikuloo teemasid ja üldpilti.
Et see üldpilt aegamisi täienebki, johtub mitmest tegurist. Esiteks, sekulaarses ühiskonnas on kõik kirikud nii-öelda samas paadis, ja usutavasti on valmidus üksteiselt õppida sellises võrdses olukorras tunduvalt suurem kui kinnistunud võimu- või staatusepositsioonidel olles. Teiseks, ajalooteaduse huvi „väikeste“ teemade vastu on täna oluliselt kasvanud, võrreldes ajaga kasvõi pool sajandit tagasi. Kolmandaks on tulemuslik kirikulooline uurimistöö, eriti üldkirikuloo vallas, võimalik ainult jõude ühendades ja eelarvamusi ületades, mis muu hulgas tähendab ka oikumeenilist kirikuloo-alast koostööd. Ja neljandaks, vabakirikud on ise hakanud looma analüütilisi ja allikatele hoolikalt toetuvaid tekste. See kõik loob eeldused, et erinevatest kiriklikest taustadest või hoopiski religioosselt neutraalsetelt lähtekohtadelt vaadeldud ja tõlgendatud kirikulood „tihedamalt suhtlevad“, vahest polemiseerivad, kuid viimaks siiski üksteist täiendavad.
Lõpetan kolleeg Sharyl Corrado mõttekäiguga: „Need, kes kirjutavad ajalugu ja arendavad arhiive, on saanud mineviku majapidajateks. Meie vastutusrikkaks ülesandeks on ajalooteemasid käsitledes vältida nende demoniseerimist ja heroiseerimist – suhtuda nii mõttekaaslastesse kui vastastesse samasuguse lugupidamisega – ja püüda neid mõista, kujutades nende lugusid tundlikult ja nii täpselt kui allikad lubavad. Tulevaste põlvede ees on meie vastutus edastada uurimistulemusi ausalt, tunnistades nii nõrkusi kui tugevusi, pattu nii nagu pühadustki, nii et meie auditoorium võib luua seoseid eelmiste põlvedega, samastada ennast nendega ja õppida neilt. Kuigi täielik pilt ei selgu siinpool igavikupiiri iialgi…“[9]
[1] Daniel H. Williams, Retrieving the Tradition and Renewing Evangelicalism: A Primer for Suspicious Protestants (Grand Rapids: Eerdmans, 1999), lk 10.
[2] Miroslav Volf, The End of Memory: Rememberign Rightly in a Violent World (Grand Rapids: Eerdmans, 2006).
[3] Paul S. Fiddes, Tracks and Traces: Baptist Identity in Church and Theology (Carlisle: Paternoster, 2003), lk 14.
[4] Volf, The End of Memory, lk 86.
[5] Toivo Pilli, „Christians as Citizens of a Persecuting State“, Journal of European Baptist Studies, no 1 (september 2006), lk 22.
[6] Mark Noll, Turning Points (Grand Rapids: Baker Academic), lk 14-18.
[7] Philip Sheldrake, Spirituality and History (London: SPCK, 1995), lk 3.
[8] James E. Bradley and Richard A. Muller, Church History (Grand Rapids: Eerdmans, 1995), lk 11.
[9] Sharyl Corrado, „Introduction“ – Sharyl Corrado ja Toivo Pilli, Eastern European Baptist History: New Perspectives (Prague: IBTS, 2007), lk 13.
Toivo Pilli (1962), PhD, on EEKBL Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari dotsent.
