Artikli sissejuhatav osa (K&T nr 33/ 27.7.2012) piiritles ülesannet, vaatles diakoonia mõiste kasutamist rahvusvahelises kiriklikus diskussioonis ning andis ülevaate diakoonia mõiste uuemast uurimisest, mis on näidanud, et erinevalt tänasest tavakasutusest ei ole Uue Testamendi ja teiste antiiksete tekstide kohaselt diakoonia mõistel karitatiivse teenimise tähendust. Artikkel jätkub ajaloolise materjali analüüsi ning arutlusega selle tulemuste üle.
II Ajaloolise materjali analüüs
Uus Testament
Kreekakeelne sõna διακονία (diakonia) esineb UT-s kokku 34 korral. Diakoonia uurimise ajaloos on traditsiooniliselt seda sõna tõlgitud kui ’teenimine’, mille eripära avaldus lauas teenimises. Sellist tõlgendust kohtab veel ka 1990ndate teatmeteostes (TRE; The New International Dictionary of New Testament Theology, vrdl. RGG). Nii ühesuunaline tõlgendus ei tugine aga teksti asjakohasele ja hoolikale analüüsile, vaid eeldab tugevat eelhäälestust ja selektiivset lugemisviisi. Kuigi mõnede tekstidega seondub ka teatud teenimisülesandeid ja lauas teenimise elemente, ei moodusta need aga selle sõna keskset semantilist tähendust.
Varakristliku kreekakeelse kirjanduse sõnaraamat A Greek-English Lexicon of the New Testament and other Early Christian Literature (BDAG 2000, 23) liigendab sõna tähenduse 5 eri valdkonda. Esiteks viitab sõna teenimisele (service) või ülesandele (assignment), mis toimub teatud vahendustegevuse kujul (in a intermediary capasity): 2Kr 9:12,13; Rm 15:31; 2Kr 8:4; 9:1; Hb 1:14. Teiseks võib sõna viidata üldises mõttes teenivale tegevusele (performance of a service): Ef 4:12, Ap 6:4; 2Kr 11:8; 1Kr 16:15; 2Tm 4:11; Ilm 2:19. Küsimus võib olla ka sotsiaalse ürituse nagu söömaaja valmistamises: Lk 10:40. Kolmandaks võib olla küsimus laiema kogukonna teenimises või ametialases tegevuses või teenimises: 1Tm 1:12; Ap 1:17, 25; 20:24; 1Kr 12:5; 2Kr 3:7,8,9; Ap 21:29; Rm 11:13; 2K3 4;1; 6:3; Kl 4:17; 2Tm 4:5; 2Kr 5:18. Neljandaks võib küsimus olla abi andmises või toetamises: Ap 6:1; 11:29; 12:25. Viiendaks võib küsimus olla halduslikust tegevuses või teenimises: Rm 12:7.
Mõni näide heidab rohkem valgust viimastel aastakümnetel tehtud tõlgetele ja neis esinevatele erinevustele:
2Kr 9:1
Now it is not necessary for me to write to you about the ministry to the saints (NRSV1989)
Minun on oikeastaan tarpeetonta kirjoittaa teille pyhien avustamisesta (1992 soome k. tõlge)
Now it is superfluous for me to write to you about the ministry for the saints (ESV 2007)
There is no need for me to write to you about this service to the Lord’s people (NIV 2011)
Pühade abistamisest ei ole mul ju vaja teile kirjutada (Eesti Piibliselts 1997).
2Tm 4:5
As for you, always be sober, endure suffering, do the work of an evangelist, carry out your ministry fully (NRSV)
Mutta pysy sinä järkevänä kaikissa tilanteissa, kestä vaivat, julista evankeliumia ja hoida virkasi tehtävät (1992 soome k tõlge)
As for you, always be sober-minded, endure suffering, do the work of an evangelist, fulfill your ministry (ESV)
But you, keep your head in all situations, endure hardship, do the work of an evangelist, discharge all the duties of your ministry (NIV)
Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd! (Eesti Piibliselts 1997).
Rm 11:13
Now I am speaking to you Gentiles. Inasmuch then as I am an apostle to the Gentiles, I glorify my ministry (NRSV)
Teille pakanuudesta kääntyneille sanon: minä ylistän tehtävääni kansojen apostolina (1992 käännös)
Now I am speaking to you Gentiles. Inasmuch then as I am an apostle to the Gentiles, I magnify my ministry (ESV)
I am talking to you Gentiles. Inasmuch as I am the apostle to the Gentiles, I take pride in my ministry (NIV)
Aga ma räägin teile, paganatele: kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit (Eesti Piibliselts 1997).
Toodud näited kirjeldavad hästi seda, kui lai on sõna διακονία tähendusväli, millega väljendatakse erinevaid ülesandeid ja tegevusi. Sõnaga διακονία kirjeldab Paulus nii oma ülesandeid apostlina (vrd Ap 1:17.25) kui ka üksikuid tegevusi, näiteks Jeruusalemma kristlaste abistamist. Peamised ingliskeelsed tõlked kasutavad nendes seostes väljendit ministry. Seda põhjendab ka asjaolu, et kreeka sõna διακονία vasteks ladina keeles on enamasti ministerium. /-/ Sõna διακονία ei tähenda Pauluse keelekasutuses mingit erilist sotsiaal-karitatiivset tegevust. (Hentschel 2007, 435)
Huvitav on märkida, et sõna esineb evangeeliumites vaid ühe korra (Lk 10:40), selles kontekstis kasutavad tõlked sõnu task (NRSV), serving (ESV) või preparation (NIV), eesti keeles toimetama, toimetused. Üle kahe kolmandiku sõna esinemiskordadest on Pauluse kirjades (18 korda) või Pauluse nime all ilmunud hilisemates tekstides (5 korda). Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus esineb sõna διακονία kümme korda. Eri autorite vahel ei ole suuri sisuliste rõhuasetuste erinevusi.
Üks huvitavamaid ja mitmetähenduslikumaid tekste on Ap 6:1–6, kus sõna διακονία esineb salmides 6:1.4 ning sama sõna verbina salmis 6:2.
in the daily distribution of food – – to wait at tables – – to serving the word (NRSV)
päivittäisiä avustuksia jaettaessa – – ruoan jakamisen – – Jumalan sanan jakamisessa (1992 soomekeelne tõlge)
in the daily distribution – – to serve tables – – the ministry of the word (ESV)
in the daily distribution of food – – in order to wait on tables – – the ministry of the word (NIV)
igapäevases abiandmises – – hoolitsemine toidulaudade eest – – sõna teenimisele (Eesti Piibliselts 1997) (tõlk.)
Kreekakeelses algtekstis ei mainita sõna toit kusagil. Mõne tõlke (NRSV ja NIV) lisandused on tugevasti tõlgendava iseloomuga. Juttu on igapäevastest toimingutest, mis on suunatud leskedele, kuid puudub nende üheselt mõistetav määratlus. Mõned tõlgendavad teksti viitavana toidule või rahalisele abile (Pesch 1986, 225–228; Haenchen 1982, 260–264) või osutavana koguduse igapäevasele ühisele söömaajale (the common sacred meal) (Pervo 2009, 159). O. F. Cummingsi (2005, 10–11) tõlgendus, et tegemist võib olla kreekakeelsetele leskedele mõeldud sõna kuulutusega (ministering the word), on keeleliselt mõeldav, kuid siiski ebatõenäoline. Sellegi peatüki põhjal on ilmne, et nimisõna διακονία ei ole seotud eriliselt sotsiaal-karitatiivse tegevusega, vaid sellega võib väljendada ükskõik millist tegevust, ülesannet või mandaati millekski. Salmis 6:1 kasutatakse leskedele suunatud igapäevaste tegevuste ja kuulutamisega seotud tegevuste kohta sama sõna διακονία, mida kasutatakse ka Pauluse apostliku tegevuse või Timoteose kiriklike ülesannete kohta.
Ma ei peatu siinkohal pikemalt Ap 6: 1–6 analüüsil, ent juhin tähelepanu kolmele seigale. Esiteks, Apostlite tegude raamatu järgnevate peatükkide valguses ei antud valitud seitsmele mehele karitatiivseid ülesandeid. Tegelikult nad jutlustavad, ristivad ja toimivad evangelistidena palju konkreetsemalt kui 12 apostlit. Teiseks, eelpool öeldust lähtuvalt, on 6. peatüki eesmärk näidata lugejale, et mainitud kaks gruppi, seitse ja kaksteistmeest, ei ole omavahel võistlevad rühmitused ning et apostlid olid algkirikus vaimuliku juhi rollis. Apostlite tegude raamatu autor püüab kujutada kiriku hierarhia ja tegevuse terviklikku süsteemi. Kolmandaks on põhjust arvestada teksti taustaks oleva mentaalse maailmaga. Ilmselt ei ole tegemist algkoguduse teatud sündmuste dokumenteerimisega, vaid peegeldatakse kiriku olukorda kirjutise sünnihetkel 1. sajandi lõpul. See avaldub 6. peatüki anakronistlikus ”sümbolistlikus maailmas”, milles on juba olemas lesed ja erinevate rõhuasetustega tegevust korraldavate toimijate rühmad. Need seigad viitavad sellele, et Ap 6: 1–6 on autori poolt konstrueeritud. (Hentschel 2007, 318–346; Pervo 2009, 151–153; Latvus 2010, 83–85)
Diakonia-sõna analüüsi järel tuleb teha nii öelda kontrollkatse. Mida räägitakse vaestest teistes Uue Testamendi tekstides? Hea näide on Paulus, kes mõnel juhul asetab vaeste eest hoolitsemise kesksele kohale. Pauluse kirjades peetakse tähtsaks erineva sotsiaalse taustaga inimeste võrdväärset kohtlemist koguduses (1Kr 11:17–34). Eriti kaalukas on Pauluse sõnastatud väljend apostlite koostöölepingust Peetruse, Jaakobi ja Johannesega: juhis „pidage meeles vaeseid“ on Pauluse tegevuse oluline eeldus ja lähtekoht. Vaesuse teoloogia äratab uurijates järjest suuremat huvi. (Longenecker 2010, 298–301)
Käesoleva artikli seisukohalt on oluline, et selles kontekstis ei kasuta Paulus kunagi sõna diakoonia, vaid räägib vaestest (πτωχός või πένης). Niisuguse sõnavara puudutava tähelepaneku saab teha Uue Testamendi kesksete vaeste hoolekannet käsitletavate tekstide puhul. (Lk 6:20–26; 10:25–37; 16:19–31; Jaakobuse kiri). Sõna diakon-tüvest pärinev verb esineb ainult Mt 25:31–46; verb διακονέω viitab siin kuninglikule tegevusele (Collins 1990, 64–65). Uues inglisekeelses tõlkes seisab “Lord, when did we see you hungry or thirsty or a stranger or naked or sick or in prison, and did not minister to you?”(ESV (Issand, millal me nägime sind näljase või janusenda või võõrana või alasti või haigena või vangis ja ei teeninud sind – tõlk.); vrdl. NRSV: “and did not take care of you?”).
Sõltumata Mt 25:44 tõlkest, on Uue Testamendi terminoloogia rõhuasetus selge. Diakon-tüvest tuletatud sõnadel ei ole erilist rolli vaeste eest hoolitsemise ega haigete, vanade või lesknaiste meelespidamise kontekstis. Enamasti viidatakse selle sõnaga apostli või mõnele teisele vastavale ülesandele. (Hentschel 2007, 432–444; Hauschildt 2008, 305–310) Uue Testamendi tekstis ei ole kreeka sõna διακονία juurdunud kui mõiste, mida kasutatakse karitatiivsete tegevuste kirjeldamiseks. Selles tähenduses esineb sõna harva ning ka siis mitmeti tõlgendatavates kohtades (Mt 25:44; Ap 6:1 ). Niisugust seisukohta toetab ska ee, et karitatiivset tegevust väljendatakse Uues Testamendis enamasti teiste sõnadega.
Algkogudus
Eelpool kirjeldatud analüüsi valguses saab väita, et Uues Testamendis ei ole juurdunud diakoonia mõistet, mis viitaks sotsiaal-karitatiivsetele tegevustele. Niisugust tulemust toetab algkoguduse ajaloo uus analüüs. Sellest hoolimata, et traditsioonilises diakoonia varase ajaloo uurimises on kasutatud näiteks väljendeid diakoonilised funktsioonid (diaconal functions, Barnett 1995, 124) või diakoonia praktika (die diakonische Praxis, Hammann 2003, 54), ei ole uuemates uurimustes esimeste aastasadadega seonduvalt sõna diakoonia kasutamisele viidatud (Hammann 2003, 32–87; Olson 2005, 17–92). Kui uurijatel oleks teateid selliste tekstide olemasolust, siis neile ka viidataks.
Teema toob esile ka varakristliku kreeka keele sõnaraamat G.W.H. Lampe, A Patristic Greek Lexicon (1961, 351), mille kohaselt sõnaga διακονία viidatakse üldistele teenimisülesannetele, eriti diakoni ameti pidamisele, Jumala teenimisele ja üldiselt kiriklike ametitega seotud tegevustele. Vaid üksikutes tekstides võib kohata viiteid annetuste kogumisele ja vahendite kasutamisele vaeste heaks. Aga ka seal on mõiste, mida märgitakse sõnaga διακονία, põhitähenduseks ülesande täitmine või tegevuse sooritamine. Näited sellest on Hermase karjase (Herm. mand. 2.6) või Apostlike konstitutsioonide viited (3.13.2, 4.1.1.)
Bütsantsi kreeka keel lisab teise, vähemalt sama olulise seiga: diakon-tüvest pärinevatest sõnadest on seal kasutusel ka vorm διακονικός, mida kasutatakse omadussõnana (diakooniline), aga ka nimisõnana. Omadussõnaga osutatakse tegevusele, mis on seotud diakonite ja nende kirikliku tegevusega. Seevastu nimisõnaga viidatakse paigale, kiriklikule ruumile. See võib olla kirik, mõni konkreetne paik kirikus, käärkamber, kus hoiti diakoni ameti pidamiseks vajalikke vahendeid, aga ka eriline ehitis või kabel. Kõigis neis seostes tähendab paiga „diakoonilisus” seost diakoni ameti või kiriku tegevusega. (Lampe 1961, 351) Eriti ida kirikuarhitektuuris on diakonikon altari kõrval asuv ruum, kus hoiti vaimulike liturgilisi rõivaid ja viidi läbi erinevaid pühi talitusi. (Murray 1996, 137; Mathews 2003, 720)
Näib, et mõiste karitatiivne diakoonia ei tekkinud algkoguduse aegadel, vähemalt mitte selle kreeka keelt kõnelevas osas. Sõnaraamatu pakutud arusaama kinnitavad ka ida kristluse tähelepanuväärse esindaja Johannes Chrysostomose kirjutised. Chrysostomos on esinduslik näide ka sellepärast, et ta oli eriliselt huvitatud vaesuse ja vaestega seotud küsimustest. Ta sündis arvatavasti 349. aasta paiku, saavutas märkimisväärse positsiooni diakoni ja prebüterina ning alates 398. aastast Konstantinoopli peapiiskopina. Hiljem küüditati ta usuliste ja poliitiliste vaadete tõttu Kaukasuse aladele. (Mayer & Allen 2000, 3–11)
Chrysostomose kirjalik pärand on väga suur; seda on valitud esindama kaks teksti: Chrysostomose kommentaarid Matteuse evangeeliumile (NPNF 1–10. St. Chrysostom: Homilies on the Gospel of Saint Matthew) ja Apostlite tegude raamatule (NPNF 1–11. Saint Chrysostom: Homilies on the Acts of the Apostles). Need tekstid näitavad, kuivõrd oluline on vaesuse teema Chrysostomose tekstides. Vaest tähistavad neis üldlevinud sõnad πτωχός või πένης. Samas ei esine sõna διακονία neis tekstides mitte kordagi ning kõigis Chrysostomose tekstides kokku ainult viiel korral (Thesaurus Linguae Graecae).
Ülalkirjeldatu põhjal on ilmne, et kuigi algkirikus tunti diakonia-tüvelisi sõnu, ei viidatud nendega karitatiivsele tegevusele, vaid diakonite tegevusele ja sellest tulenevatele väljenditele nagu käärkamber või kabel. Väide, et Bütsantsi kirikus puudus karitatiivse diakoonia mõiste, põhineb üldisel sõnaraamatute ja ühe kõige tuntuma autori (Johannes Chrysostomos) tekstide analüüsil. Selline järeldus on loomulikult lõplikult siduv alles siis, kui kogu kreekakeelne algkoguduse kirjavara on süstemaatiliselt läbi uuritud.
Reformatsioon
Reformatsioon tähendas usuliste, poliitiliste ja majanduslike süsteemide põhjalikku revideerimist. Nüüdiaegse mõõdupuu järgi olid tervishoid ja sotsiaalhoolekanne alles algusjärgus, ent teisalt hakkasid sel ajal toimuma arengud, mis viisid oluliste ravi- ja hoolekande süsteemide loomiseni. Uuemates uurimustes nähakse reformatsiooni kui otsustavat pöördepunkti, sotsiaalset revolutsiooni (Hammann 2003, 171–304; Arffman 2008, 309–320), kuigi neid arenguid ettevalmistavaid asjaolusid võib leida juba keskajast (Mäkinen 2009, 41–64). Uurimistöö rõhuasetused võtab hästi kokku Janne Olson: „16. saj. tõi esile püüde uuendada sotsiaalse heaolu süsteemi. Ühtede arvates tõi see sajand uue ajajärgu vaeste aitamises, teiste meelest on see keskajal alanud uuenduste tulemus. Mõned tänavad heaolureformi eest renessansiaja humaniste ja uusi ärimudeleid.” (Olson 2005, 139; autori tõlge) Kindlasti ei olnud tegemist vaid ühe mõjuka seigaga, vaid mitmete tegurite koosmõjuga, mis ei pruugi piirduda protestantliku kristlusega.
Protestantlikule reformatsioonile oli iseloomulik üks erijoon: „Reformaatorid püüavad uuendada diakoonia ülesandeid ja rolli Pühakirja ja algkiriku eeskujul: vaeste aitamise suunas. See tähendas, et diakonitele anti oma roll sotsiaalhoolekandes (social welfare).” (Olson 2005, 133) M. Lutheri mõju karitatiivse ameti loomisel jäi piiratuks, aga Jean Calvin seadis karitatiivse ameti Genfis sisse. Kava kohaselt tuli koguduse ametisse panna nii naisi kui ka mehi. Ametisse õnnistamise keskne osa oli käte pealepanemine. Kõiki tehtud ettepanekuid Genfis kasutusele ei võetud, muuhulgas jäi välja käte pealepanemine kui liiga liturgiline toiming. (Hammann 2003, 262–304) Traditsiooniliselt väidetakse uurimustes, et reformatsioon pöördus karitatiivse diakoonia loomise puhul tagasi Piibli ja algkiriku praktika juurde. Tegelikkuses oli tegemist täiesti uue teenimisviisi loomisega, millel ei olnud ajaloos eeskujusid. Reformaatorid projitseerisid oma arusaamad Piibli tekstidesse. (Latvus 2008, 2010)
Seda tausta teades on oluline küsida, kuidas kasutati reformatsiooni ajal mõistet diakoonia. Vastus on üllatav: selline mõiste puudub, kuigi mõnes uurimuses kasutatakse anakronistlikult väljendeid diakoonia ja diakooniline, millega viidetakse karitatiivse ja kirikliku suunitlusega tegevusele. Nii toimib näiteks G. Hamman oma teose reformatsiooni kirjeldavas peatükis. (2003, 190–304)
Lutheri teostes esineb sõna diakoonia vaid korra ning ei viita karitatiivsele tegevusele. Esko Ryökäsi ja Juha Tahvanaineni uurimuse kohaselt on sel sõnal Lutheri ajal juurdunud tähendus, mis viitab paigale, kus katoliku kirikus tegutsevad diakonid (alama astme vaimulikud). (Ryökäs – Tahvanainen 2011) Diakonia-sõnade niisugune kasutamine toetab varem esitatud arusaama bütsantsiaja kirikus rakendatud praktikast. Seevastu Jean Calvini tekstis on üks huvitav detail, mis vajab enam uurimist. Calvin kirjutas oma põhiteose „Institutio Christianae religionis“ 1526. aastal algselt ladina keeles ning hiljem prantsuse keeles. Lõplik ladinakeelne väljaanne ilmus 1559. Diakoni ametit käsitleb peatükk 4.3.9, millest oluline osa kõlab inglise keeles järgnevalt:
[T]here will be two classes of deacons, the one serving the Church by administering the affairs of the poor; the other, by taking care of the poor themselves. For although the term διακονία has a more extensive meaning, Scripture specially gives the name of deacons to those whom the Church appoints to dispense alms, and take care of the poor; constituting them as it were stewards of the public treasury of the poor. Their origin, institution, and office, is described by Luke. (Acts 6:3) (Tulevikus on kaks liiki diakoneid, ühed teenivad Kirikut seeläbi, et tegelevad vaeste küsimusega; teised hoolitsevad ise vaeste eest. Kuigi sõnal διακονία on laiem tähendus, annab Pühakiri diakoni nimetuse neile, kelle Kirik määrab jagama almusi ja hoolitsema vaeste eest, määrates nad justkui avaliku vaestekassa hoidjateks. Nende pärituolu, seadmist ja ametit on kirjeldanud Luukas. (Ap 6:3) – tõlk.)
Algupärases ladinakeelses tekstis kasutatakse kreekakeelset sõna διακονία. Calvin tõdeb, et mõistel διακονία on palju laiem tähendus; Pühakiri nimetab diakonit almuste jagajaks ja vaeste eest hoolitsejaks, rõhutades nende rolli avaliku vaestekassa pidajana.
Ühelt poolt on võimalik põhjendatult väita, et selle fraasiga loob Calvin nii karitatiivse diakoni ameti kui ka mõiste diakoonia, millega mainitud tegevust väljendada. Asi ei ole ikkagi ühetähenduslikult selge, kuna Calvin väidab sõna tähenduse olevat „palju laiema“. Mõiste ei muutu Calvini tekstides üldkasutatavaks väljendiks. Mainitud tekst jääb Calvini kirjutiste hulgas erandlikuks katseks, mis ei saavuta märkimisväärset läbimurret keelekasutuses. Calvini teksti mõjulugu vajab omaette analüüsi, mida siinkohal ei ole võimalik teha. Võib arvata, et käsitletud tekst oli laialt tuntud ja mõjukas osa tõlgenduste reas, mis viis hiljem diakoonia mõiste kujunemiseni. Kokkuvõtvalt võib reformatsiooniaja kohta öelda, et karitatiivse diakoni ameti mõistmine sündis ja teatud määral ka kinnistus reformeeritud kirikus. Sama ei saa öelda karitatiivse diakoonia mõiste kohta. See tuleb küll Calvini teostes seoses karitatiivse diakoni ametiga esile, ent mõiste ise jääb veel tahaplaanile.
Karitatiivse diakoonia mõiste sünd 19. sajandil
„Need, kes esimest korda rääkisid diakooniast ei olnud keeleteadlased ega teoloogid, vaid luterlikud kirikuõpetajad 19. sajandi Saksamaal. Nad püüdsid luua kiriklikku ametit (ministry), et tegeleda puuetega inimeste, vangide, haigete, kirjaoskamatute ja kõikide nendega, kes kannatasid Napoleoni sõdade ja industrialismi tekkimise tagajärgede tõttu.” (Collins 1990, 8; autori tõlge)
Kuidas 19. sajandi Saksa kiriklik maailm valis mõiste diakoonia, et väljendada vaestele ja puudusesolijatele suunatud hoolekannet ja abiandmist? Kui otsida vastust sajandi algupoolelt, ilmneb, et olukord ei ole muutunud, diakoonia mõiste puudub 19. sajandi alguse saksakeelsest diskussioonist. Näiteks Theodor Fliedneri tähelepanuväärne raamat „Collektenreise nach Holland und England“ (1831) kirjeldab otsustaval ja olulisel viisil Amsterdami mennoniidi kiriku karitatiivse diakonissi ametikohta. (Fliedner 1826, 150–152) Selles kontekstis ei kasuta Fliedner väljendit diakoonia, kuigi räägib karitatiivse diakoni ametist. Inspireerituna reisist Kaiserwerthi rajas Fliedner aastal 1836 diakonisside asutuse, aga mitte diakooniaasutuse. Sarnaselt kirjeldati Johan Hinrich Wicherni karitatiiv-sotsiaalse suunitlusega sisemisjoni tegevust, näiteks Rauhes Haus-turvakodusid, esialgu ilma sõnata „diakoonia“. Alles 19. sajandi keskel sündis karitatiivse diakoonia mõiste ning saavutas seejärel kiiresti küllaltki tugeva positsiooni.
Tähelepanuväärne pööre toimus 1856. a., kui Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV korraldas 2.11.–5.12.1856 Berliinis Monbijou lossis kiriku rolli käsitleva konverentsi. Kohal oli 56 osalejat, sealhulgas kuningas. Üheks eesmärgiks oli selgitada välja diakonaadi positsioon kirikus ja ühiskonnas. Sellele küsimusele pühendati kolm päeva (12.–14.11.). Esilekerkiva diakoonialiikumise eestkõnelejateks olid muuhulgas professor Jacobi (Halle), pastor Theodor Fliedner ning teoloog, sisemisjoni juhataja Johan Hinrich Wichern. Fliedner ei olnud küll ajapuuduse tõttu isiklikult kohal, kuid tema kirjutised esitati siiski konverentsil osalejatele. (Philippi 1981, 639; Friedrich 2007, 167– 180; Hauschildt 2008, 308–310)
Küsimus kiriku sotsiaalsest vastutusest jagas osalejad kahte leeri, kusjuures lõpplikku vastust ei leitudki. Tookord peetud selgitavates sõnavõttudes esines sõna diakoonia (Diakonie) erinevatel tasanditel, kirjeldades karitatiivseid tegevusi. Oma tekstides kasutasid nii Jacobi, Fliedner kui ka Wichern sõna diakoonia üldmõistena, mis tähistas vaeste, puudustkannatajate ja haigete abistamist. Konverentsil peetud suunaandvatel kõnedel on olnud otsustav mõju diakoonia üldisele arengule Saksamaal ning eriti karitatiivse diakoonia mõiste tekkimisele ja kinnistumisele.
Peetud sõnavõttude analüüs näitab, et Fliedneri arusaam diakonaadist (Diakonat) kui „kristliku kogudusekäsitluse orgaanilisest osast” põhineb „vaieldamatult Uue Testamendi tekstidel ja apostlite tegevusel”. Fliedneri arvates on Apostlite tegude raamatu kuuenda peatüki diakonid (Diakonen) tunnistus karitatiivse diakoni ameti (Amt) sünnist. Kuigi diakonisside ameti sünniaeg, koht ja volituste päritolu (wann, wo und von wem) ei ole teada, tuleneb see siiski „väga tõenäoliselt apostlite tegevusest ja igal juhul nende loal.” (Krimm 1963, 365-369; autori tõlge) Sarnasel viisil põhjendas ka Wichern diakoonia eeldusi. „Tõelise ja täieliku kirikliku diakoonia ärkamise eeldus on apostliku diakonaadi uuenemine (Wiedererneuerung des apostolischen Diakonats).” (Krimm 1963, 370–373)
Sõna diakoonia võis vähesel määral Saksa keelekasutuses esineda juba enne 1856. aastat. Näiteks oli kaks aastat varem asutatud luterlik naisdiakoonia ühing (Verein für weibliche Diakonie in Bayern 1854), ent alles rahvuslikult oluline konverents muutis keelekasutust. Muutus avaldub näiteks Wilhelm Löhe 1856. aasta kirjutises diakonite ja diakonisside ametist. Selles tõdeb ta, et nimetused diakonia ja diakonos (Diakonia und Diakonos) on olnud juba Jeruusalemma algkoguduses erilised halastustöö ametinimetused. „Sellest ajast peale ei mõisteta nimetusega diakoonia midagi muud, kui püha vaestehoolekande tegevust ega diakonina kedagi teist, kui neid seitset, kes kõigepealt ametisse seati; ja pärast nende järgijaid.“ Löhe pidas „püha diakoonia ametit vaimulikuks ametiks“ (das Amt der heiligen Diakonie ein geistlich Amt) ja kogu diakooniat eriliseks kristlikuks tegevuseks. „Diakonissi amet nagu ka kogu diakoonia on taim, mis on kasvanud täielikult kristlikust pinnasest, ja see peab olema ning võib olla sõbralikuks märgiks Issanda kohalolekust tema koguduses.“ (Krimm 1963, 380–383)
19. sajandi analüüs põhineb Herbert Krimmi (1963) toimetatud teosel „Quellen zur Geschichte der Diakonie. 2, Reformation und Neuzeit“. Ulatuslik allikmaterjal annab usaldusväärse ülevaate 19. sajandi arengu põhisuundadest, kuid detaile tuleb veel täpsustada. Kasutatud materjali põhjal võib karitatiivse diakoonia mõiste sünnihetke paigutada aastasse 1856. Enne seda ei nimetatud sotsiaal-karitatiivset tegevust kirikus ja kristlaste hulgas diakooniaks, ent sellest ajast peale tuntakse sõna diakoonia ainult karitatiivses tähenduses ja see levib kulutulena üle kogu maailma, ka Soome.
III Tulemused ja arutelu
Karitatiivse diakoonia mõiste sünnilugu näitab, kui oluline on kriitiline uurimine. Viimastel aastakümnetel esile tõusnud diakoonia rahvusvaheline põhisuundumus on tugevdanud diakooniatööd eri tasanditel, ent jätnud unarusse olulisi uurimisküsimusi. Selle tagajärjel on jäänud diakoonia mõiste ja selle sünnilugu ebaselgeks, mida peegeldab ka LML-i dokument Diakonia in Context.
Vastupidiselt üldiselt omaksvõetud ja peavoolu esindatud traditsioonilisele arusaamale tuleb tõdeda, et karitatiivse diakoonia mõiste ei sündinud algkoguduses ega reformatsiooni ajal, vaid alles 19. sajandi keskel Saksamaal. Allikmaterjali analüüsi tulemusel võib mõiste sünniaastaks pidada aastat 1856.
Sõna διακονία tähendab Uue Testamendi kreeka keeles eelkõige saadud ülesannet, ametit ja volitust millekski. UT-s ei ole sõnal mingit erilist seost sotsiaal-karitatiivse maailmaga, ent mõned karitatiivsed teemad nagu korjanduse läbiviimine on siiski kohati selle tähendusväljaga seotud. Karitatiivse diakoonia mõistet ei võetud kasutusele reformatsiooni ajal, kuigi siis sündis arusaam sotsiaal-karitatiivse suunitlusega diakoni ametist. Calvini arvates kuulus karitatiivse diakoni amet nii meestele kui naistele. Isegi moodsa Saksa diakoonia esimesed aastakümned ei tundnud sõna, mis sai üldkasutatavaks kaks- või kolmkümmend aastat pärast nimetuste diakon ja diakoniss kasutuselevõtmist. Uue mõiste sünd on tähendanud kahe põhilise eelduse olemasolu.
Esiteks karitatiivset tööd tegevate diakonisside ja diakonite roll pidi olema arenenud nii tugevaks ja enesestmõistetavaks, et nende ametinimetustest on võidud tuletada mõiste, mis kirjeldab kogu vaeste ja puudustkannatajate heaks tehtavat kiriklikku tööd. Teiseks pidid UT-i tekstid looma teatud tausta, millega võis mõiste siduda. Vaevalt oleks tõlgendusprotsess saanud toimuda ilma selgete seosteta Piibli sõnakasutusega.
Karitatiivse diakoonia mõiste peegeldab ilmselgelt protsessi hilist arengujärku ja on väljendus valdkonnale, millele otsiti toona kirikus ja ühiskonnas ametlikku positsiooni. 1856. aastal oli ühiskonnas vajadus anda sellele ilmingule teoloogiline ja piibellik põhjendus ja see pööras pilgud mõjuvõimsa kirikliku autoriteedi ehk UT-i tekstide poole. Tänapäevase mõõdupuu järgi on kreekakeelse sõna ülekandmine Saksa olukorda toimunud hooletult ja vastupidiselt tekstide loogilisele tõlgendusele. Juhtunut võib nimetada ka semantiliseks väärtõlgenduseks või eksimuseks.
Selle artikli peamine eesmärk oli selgitada välja karitatiivne diakoonia mõiste sünnilugu. Karitatiivne diakoonia on saanud oma praeguse tähenduse juhusliku ja väärkäsitustest märgistatud protsessi tulemusena. Rangelt ajaloolisust rõhutav suund võiks tuua kaasa mõistete radikaalse ülevaatamise. Sel juhul loobutakse võib-olla sõna diakoonia kasutamisest sotsiaal-karitatiivisessa kontekstis.
Niisugune tagasipöördumine varasematel ajalooetappidel kasutatud tähenduste juurde ei ole mõistlik. Mõistlik on jätkata juba väljakujunenud diakoonia terminoloogia kasutamist. See eeldab kahte asja: tehtud terminoloogilist eksisammu tuleb teadvustada ja sõna diakoonia tuleb käsitada uudissõnana, millele on antud uus sisu. Teiseks tuleb diakoonia mõiste sisu ja tegevuse eeldusi hoolikalt põhjendada. Selles töös pakub olulist abi Piibli nn vaesuse-teoloogia, mis toob välja erinevates tekstides esineva katkematu vaeste eest hoolitsemise tähtsuse, aga ka sotsiaalsele õiglusele suunatud tegevuskava (vrd Hauschildt 2008, 310–314).
Kuigi filoloogia vaatenurgast on tänapäeval diakoonia sõnale omistatud karitatiivne tähendus ajalooliselt vaieldamatult vale ning sellele varem antud põhjendus eksitav, ei saa kuidagi öelda sama 19. sajandi sotsiaal-karitatiivse reformatsiooni kohta. Inimeste elutingimuste ja kogu ühiskonna kriisi seisukohast oli ja on küsimus tõelisele puudusele vastamises. Kiriku enesemõistmise seisukohast võib rääkida sotsiaalsest lisareformatsioonist või reformatsiooni lõpuleviimisest. Küsimus on teemas, mille juba reformatsioon tõstatas, kuid mille rakendamiseni 16. sajandil veel oluliselt ei jõutud. Selle kohaselt on vastutus vaeste eest ja kogukondlikkus kristluse olemuslik osa. Seepärast on põhjendatud tõsta raditsiooniliste kiriku tunnuste, sõna ja sakramendi kõrvale ka ligimesearmastuse osutamine. Seda sõnumit edastab tänapäeva uuskasutuses olev mõiste diakoonia.
Artikli on lühendatult tõlkinud Kadri Lääs ja Kerstin Kask. Avaldatud autori loal. Artikli soomekeelne täisversioon on ilmunud ajakirjas Diakonian tutkimus 2/2011, 164-188.
Kari Latvus (1958) on teoloogiadoktor, Helsingi Ülikooli usuteaduskonna dotsent, Diakoonia Rakenduskõrgkooli kontekstuaalse teoloogia ja piibliteaduste õppejõud, endine EELK Usuteaduse Instituudi diakoonia professor ja diakooniat õpetavate kõrgkoolide koostöövõrgustiku liige. Latvus on mitme teadusajakirja nagu Diaconia. Journal for the Study of Christian Social Practice ja Diakonian tutkimus toimetuskolleegiumi liige ja veebiajakirja Kirkonkellari peatoimetaja.
KIRJANDUSE LOETELU
Ahonen, Risto (1991). Diakonaatin uudistus: diakonian viran kehittäminen Suomen evankelis-luterilaisessa kirkossa ja muissa luterilaisissa kirkoissa. Kirkon tutkimuskeskus. Sarja A, 56. Tampere: Kirkon tutkimuskeskus.
Arffman, Kaarlo (2008). Auttamisen vallankumous : luterilaisuuden yritys ratkaista köyhyyden aiheuttamat ongelmat. Helsinki : Suomalaisen Kirjallisuuden Seura/Suomen kirkkohistoriallinen seura.
Baptism, Eucharist and Ministry. Faith and Order Paper no. 111, WCC, Geneva 1982.
Barnett, James Monroe (1995), The Diaconate. A Full and Equal Order. Revised Edition. Harrisburg: The Trinity Press.
The Biblical Role of Deacons. http://www.baptiststart.com/print/role_of_deacons.html. Viidatud 15.5.2011.
Brandt, Wilhelm (1931). Dienst und Dienen in Neuen Testament. Gűtersloh: Bertelsmann. Beyer, H.W. (1935). διακονέω. Väljaandes Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament. Hrsg. G. Kittel. Stuttgart: Kohlhammer.
Brodd, Sven-Erik (2008). “Caritas and Diakonia as Perspectives on the Diaconate” in G. Borgegård, O. Fanuelson & C. Hall (eds.), The Ministry of the Deacon. Ecclesiological Explorations. Uppsala: Nordic Ecumenical Council.
Brown, Colin (1986). “Serve, Deacon, Worship” teoksessa The New International Dictionary of New Testament Theology, vol 3, 544- 546.
Calvin, Jean, [Institutio Christianae religionis] Institutes of the Christian Religion. Translated By Henry Beveridge – Christian Classic Ethernal Library (http://www.ccel.org/ccel/calvin/institutes.vi.iv.html).
The Cambridge Dictionary of Christianity (2010). Patte, D. (ed.). Cambridge: Cambridge University Press.
Collins, John N. (1990). Diakonia. Re-interpreting the Ancient Sources. New York: Oxford University Press.
Collins, John N. (2002). Deacons and the Church. Making connections between old and new. Leomister-Harrisburg: Gracewing-Morehouse Publishing
Collins, John N. ( 2009). “From διακονία to diaconia today. Historical aspects of interpretation”. Diakonian tutkimus 2009, 133-147.
Cummings, Owen (2005). Saintly Deacons. Mahwah: Paulist Press.
Deus Caritas Est. Encyclical Letter of the Supreme Pontiff Benedict XVI http://www.vatican.va/holy_father/benedict_xvi/encyclicals/documents/hf_ben-xvi_enc_20051225_deus-caritas-est_en.html; Viidatud 1.9.2011. – Tõlge soome keelde teoses Anno Domini 2006.
Diakoniatieteen vuosikirja. Toim. M. Lahtinen, T. Pohjalainen, T. Toikkanen & K. Kiesslieng. Lahti 2006, 38-82.
Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Diakonia (2009). Geneva: LWF.
Fliedner, Theodor (1831), Collektenreise nach Holland und England nebst einer ausfürlichen Darstellung des Kirchen-, Schul-, Armen-, und Gefängnisswesens beider Länder mit vergleichender Hinweisung auf Deutschland, vorzüglich Preussen. Essen: Bädeker.
Gooder, Paula (2006). “Diakonia in the New Testament: A Dialogue with John N. Collins”, Ecclesiology 3.1, 33-56.
A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature, BDAG (2010). Third Edition by Walter Bauer, Frederick W. Danker, William Arndt. Chicago University of Chicago Press.
Hauschildt, Eberhard (2008). “Was bedeuten exegetische Erkenntnisse über den Begriff der Diakonie füt die Diakonie heute”. Pastoraltheologie mit Göttinger Predigtmeditationen 97,9 (2008) 305–314.
Hammann, Gottfried (2003). Die Geschichte der christlichen Diakonie. Praktizierte Nächstenliebe von der Antike bis zur Reformationszeit. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Haenchen, Ernst (1982). The Acts of the Apostles: a commentary. Translated by Bernard Noble and Gerald Shinn. Oxford: Blackwell.
Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja.
Hentschel, Anni (2007). Diakonia im Neuen Testament. Studien zur Semantik unter besonderer Berücksichtigung der Rolle von Frauen. WUNT 226. Tübingen: Mohr Siebeck.
Hentschel, Anni (2008). “Gibt es einen sozial-karitativ ausgerichten Diakonat in den früchristlichen Gemeinden? ” Pastoraltheologie mit Göttinger Predigtmeditationen 97,9 (2008) 290–306.
Herrmann, V., Merz, R., Schmidt H., hg. (2003). Diakonische Konturen. Theologie im Kontext sozialer Arbeit. VDWI 18. Heidelberg: DWI.
Johannes Krysostomos St. Chrysostom: Homilies on the Gospel of Saint Matthew. NPNF 1–10. (http://www.c c e l . o r g / c c e l / s c h a f f / n p n f 11 0 ) St. Chrysostom: Homilies on the Acts of the Apostles. NPNF 1–11. (http://www.ccel.org/ccel/schaff/npnf111)
Kaiser, Jochen-Christoph (2008). “Diakonia” Religion, Past and Present. Vol. 4, 27-28
Kirkkolaki 26.11.1993/1054 (http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1993/19931054).
Koskenvesa, Esko (2002). “Diakonia kirkon elämässä ja toiminnassa”. In: Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja. 35-58.
Krimm, Herbert hrsg. (1963). Quellen zur Geschichte der Diakonie. 2, Reformation und Neuzeit. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk.
Lampe, G.W.H. (1961). A Patristic Greek Lexicon. Oxford: Clarendon Press.
Latvus, Kari (2001/2002). “Origin of Diaconia Reconsidered.” Teoksessa Diakoniewissenchaftliche Perspektiven. DWI-INFO 34 [Heidelberg], 2001/2002, 27-31
Latvus, Kari (2005). “Diakonian viran alkuperän uudelleen arviointia.” Diakonian tutkimus 2005, 80-97.
Latvus, Kari (2007). “Auttajan viran alkuperän uusi tulkinta”. Teoksessa Auttamisen teologia, Kari Latvus & Antti Elenius (toim.), Kirjapaja, 52-82.
Latvus, Kari (2008). “The Paradigm Challenged: New Analysis of the Origin of diakonia”. Studia Theologica 62 (2/2008), 142-157.
Latvus, Kari (2010). “Diaconal ministry in the light of reception and re-interpretation of Acts 6. Did John Calvin create socialcaritative ministry of diaconia?” Diaconia. The Journal for the Study of Christian Social Practice 1/2010, 82-102. 2011.
Latvus, Kari (2011). “The conventional view about the origin of diaconia. An analysis of arguments.” Diaconia. The Journal for the Study of Christian Social Practice 2/2011.
Latvus, Kari (2012a). “Deacon/Deaconess, NT”. In: Encyclopedia of the Bible and Its Reception. Berlin: De Gruyter. Ilmumas
Latvus, Kari (2012b). “Deacon, Deacones. Christianity: Greek and Latin Patristics, Early Medieval Times and Orthodox Churches”. In: Encyclopedia of the Bible and Its Reception. Berlin: De Gruyter. Ilmumas.
Longenecker, Bruce (2010). Remember the Poor: Paul, Poverty, and the GrecoRoman World. Grand Rapids: Eerdmans.
Lumen Gentium (1964) http://www.vatican.va/archive/hist_councils/ii_vatican_council/documents/vatii_const_19641121_lumen-gentium_en.html (viidatud 15.6.2011)
Mathews, T.F. (2003), “Diaconicum.” In: New Catholic Encyclopedia. Second edition. Volume 4. Detroit: Thomson Gale, 720.
Mäkinen, Virpi (2009). “Armeliaisuuden teoista pakkotoimiin. Kerjäläisyys keskiajalta varhaiselle uudelle ajalle.” In: Mäkinen V., ja Pessi A.B. (toim.), Kerjääminen eilen ja tänään. Tampere: Vastapaino, 41-69.
Murray, Peter and Linda (1996). The Oxford Companion to Christian Art and Architecture. Oxford: Oxford University Press.
Olson, Jeannine E. (2003). Deacons and Deaconnesses Through the Centuries. Revised Edition. Saint Louis: Concordia Publishing House.
Orthodox Diakonia. http://www.iocc.org/orthodoxdiakonia/index.php (viidatud 15.6.2011)
Osborne, Kenan B. (2007). The permanent diaconate: its history and place in the sacrament of orders.Mahwah: Paulist Press.
Pervo, Richard (2009). Acts: A Commentary. Hermeneia: a Critical and Historical Commentary on the Bible. Minneapolis: Fortress.
Pesch, Rudolf (1986). Die Apostelgeschichte. 1. kd , Apg 1-12. Evangelisch-katholischer Kommentar zum Neuen Testament (EKK). Zürich: Benziger.
Philippi, Paul (1981). Diakonia I. TRE 8, 621-644. Berlin: Walter de Gruyter.
Ryökäs, Esko (2006). Kokonaisdiakonia. Diakoniakäsityksien opilliset liittymät.Diakonia-ammattikorkeakoulun julkaisuja A, 14. Helsinki: Diakonia-ammattikorkeakoulu.
Ryökäs, Esko ja Tahvanainen, Juha (2011). “Diakonia paikkana – Keskiajan ja Lutherin ’diakonia’-käsityksestä.” Diakonian tutkimus 2/2011.
Sacrum Diaconatus Ordinem. General Norms for Restoring the Permanent Diaconate in the Latin Church [Paavst Paulus VI kiri püsiva diakoni ameti taastamisest 18.6.1967] http://www.papalencyclicals.net/Paul06/p6diacon.htm (viidatud 13.6.2011)
Veijola, Timo (2002). “Diakonian juuret Raamatussa.” In: Helosvuori, R., Koskenvesa, E., Niemelä, P., Veikkola J., toim. (2002). Diakonian käsikirja. Helsinki: Kirjapaja. 13-34.
