Ühel Taizé kohtumisel umbes kuus aastat tagasi küsis vend meie grupilt: „Milliseid lootusemärke sa näed oma kodukohas?“ Pärastpoole saatis ta meid paariks tunniks linna öeldes: „Minge ja otsige lootusemärke.“ Me läksime, kammisime kogu lähipiirkonna läbi, otsides märke, mis võiksid jutustada meile lootusest, ja olime selles ülesandes üsna loomingulised.
Tol korral ei saanud ma aru selle ülesande sügavamast tähendusest. Me otsisime hea sõnumiga märke ja leidsime neid, kuid alles paar aastat hiljem taipasin, et tõelist lootus saab leida seal, kus kristlased on pühendunud halastustööle ning otsivad lepitust üksteisega ja nendega, kes mõtlevad teistmoodi.
Kirikus me ütleme, et Jumal on meie lootus, ja kuulutame kõigile hädasolijatele, et lootke Issanda peale, siis läheb kõik korda. Kuidas elame seda tõde välja iseenda elus? Kas julgeme loota, et Jumal võib korda saata meie jaoks täiesti võimatuid asju, selliseid, mida me oma mõistusega lahendada ei suuda? Jeesus ütles: „… kui teil oleks usku sinepiivakese võrra, siis te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna“ ja miski ei oleks teile võimatu.“(Mt 17:20) Millised „mäed“ sind ümbritsevad, mida oleks vaja liigutada? Ja teisest küljest, kas mõistame, et oleme kristlastena Jeesuse käepikendus, kelle ülimaks ülesandeks on viia lootust vaeslastele, peredele, rõhutuile, kannatustes olijaile – näidata maailmale, et on võimalik eluviis, kus inimesed elavad andestuses ja lepituses.
Võib olla rohkem kui kunagi varem on vaja kristlastel tõusta, ajada selg sirgu ja järgneda Kristusele nii sõnades kui tegudes. Meie meedia ei kajasta kahjuks kuigi palju lootustandvaid sündmusi ja kui keskenduda valupunktidele maailmas ning meie kirikus, siis võib tihti tekkida küsimus, kas meil on ikka lootust. Kuid just siis, kui olukord tundub eriti raske ja lahendamatu, võiks küsida, mida Jeesus oleks selles olukorras teinud? Mida head saan ma teha siin ja praegu nende vahenditega, mis mul on?
Et midagi teistele anda, peab meil see enestel olemas olema. Kui soovime kellelegi kinkida oma armastust, siis on selge see, et peame teda armastama. Kui soovime kellelegi pakkuda turvatunnet, siis peame leidma endas rahu. Ja kui tahame inimestele jagada lootust, siis tuleb hoolitseda selle eest, et meie süda oleks tulvil rõõmust ja lootusest Jeesusele Kristusele. Jah, just rõõmust, sest lootus on rõõmu vili ja kui oleme rõõmsad, siis kandub see edasi teistelegi.
Selle kõige saavutamine vajab aega ja pühendumist. Need mõlemad kipuvad aga tänapäeval defitsiidiks jääma, sest paljude inimeste elu on killustatud paljude erinevate ülesannetega.
Kristuse töö tegemiseks on aga vaja pühendunuid, kes armastavad lisaks ka inimesi ja oma tööd sügavuti, mitte ei tee seda pelgalt kohusetundest või sellepärast, et muud tööd pole kusagilt leida. Kui me teeme oma tööd üksnes kohusetundest, siis sarnaneme vanema pojaga kadunud poja loost, kellel puudus elurõõm ja kes vaid kritiseeris teisi, sest ta ei tundnud ära Jumalat ja tema väge endas.
Pühendumine nõuab jälle aega, mida enamusel samuti ei kipu vist üle olema. Ajanappus tekitab omakorda selle, et me ei suuda teistesse inimestesse süveneda ning siis võivad kergesti tekkida arusaamatused. Kiirustamine on väga soodne pinnas konfliktide arenemiseks. Ja seal, kus on konfliktid, seal on ka lootus häiritud.
Ajapuudus on kerge tulema, kui me ei oska vahet teha, mis on oluline siin ja praegu.
Väga palju inimesi kaebab, et neil on liiga palju tööd. Kogu aeg on kiire. Pastorid on koormatud erinevate kohustustega, mida kõike tuleb ära teha Jumalariigi ehitamiseks. Tihti vaadatakse selle poole, kes end tööga on üle koormanud isegi austusega, et on see alles tubli inimene – jõuab ja jaksab kõike. Kuid kas see tegelikult ikka on nii? Jeesus on öelnud: „… mis te muretsete? Pange tähele lilli välja, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra… …Kui aga Jumal rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!“ (Mt 6:28-30)
Mis annab sulle rohkem lootust, kas see, kui oled terve päeva ringi jooksnud ja lõpetanud e-kirjadele vastamise poole öö ajal teadmisega, et sa pole pooltki suutnud ära teha, mida „oleksid pidanud“? Järgmisel päeval käid kolmel või enamal koosolekul, sealgi on inimesed, kellel on tohutult kiire. Või see, kui sa kohtad kedagi, kellel on sinu jaoks aega? Ta kuulab sind kaastundlike ja selgete silmadega. Tema mobiil ei helise ja ta ei vaata kella ning lõpuks ta tänab sind kohtumise eest. Näib, nagu ajal ei oleks vähimatki võimu tema üle.
Ma arvan, et Jeesuse üks sõnum oma jüngritele ja seega ka meile ongi see, et me ei laseks ajal võtta võimust enese üle. Ja ma mõtlen sellega seda, et me oskaksime teha õigeid valikuid. Ajanappus tuleb siis, kui me ei suuda eristada olulist mitteolulisest. Kui me aga ütleme, et kõik on oluline ja püüame kõike teha, siis ei ole tegelikult meile miski oluline ja me ei suuda kuigi palju teha.
Tommy Hellsten on kirjutanud, et mida vähem sa teed, seda rohkem sa saavutad. See tundub alguses võib olla absurdina, kuid ometigi on see nii õige.
See räägib pühendumisest, aga pühenduda saab siis, kui oled teinud õige valiku ja jätad muud asjad kõrvale. Ei saa ju korraga õppida professionaalselt viiulit, trompetit ja akordioni mängima ning olla samal ajal hea kirurg ja ehitaja. Kõik need ametid on vajalikud ja võivad olla ihaldusväärsed, kuid kõike proovides kannatab paratamatult osa neist, kui mitte kõik.
Soovides olla ustav Issanda jünger, tuleb teha kindel valik oma tegemistes ning pühenduda, et meie töö võiks kanda vilja, mis jääb.
Meil on lootust ja me saame jagada lootust, kui elame pühendunult Issanda ligiolus. Kui oleme valmis ulatama käe ka nendele, kes on teistsugused, kellest me aru ei saa, ja otsima ühisosa selle asemel, et keskenduda erinevustele. Jeesus otsis lepitust kõikidega ja kes soovib olla tema teenistuses, ei või talitada vastupidi. Iga inimene saab olla lootuse kandja oma eluga.
Tiina Klement (1973) on EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja.
