Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses 13. juunil 2012 doktoritöö Priit Rohtmets. Eesti kirikuloo üht olulisimat perioodi puudutav kaalukas töö kannab pealkirja „Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934“. Selle juhendaja oli usuteaduskonna kirikuloo professor, dekaan Riho Altnurme. Oponendiks oli kohale kutsutud Eesti kirikulooga hästi kursis olev Mikko Ketola Helsingi Ülikoolist.
Rohtmets kirjeldab oma töös luteri kirikus aastatel 1917–1934 eksisteerinud kolme teoloogilise – liberaalse, konservatiivse ja kiriklik-konfessionaalse – voolu kujunemist ja tegevust. Nende moodustumise põhjuseks loeb uurimuse autor vaimulike teoloogilisi erimeelsusi, ajendiks aga vaba rahvakiriku korraldust. Viimase teoloogiliselt liberaalne tõlgendus ja 1918. a muudetud õpetusaluste paragrahv põhjustasid kirikus 1922–1925 terava vastasseisu. Vaidluste tulemusena muutus vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendus senisest konservatiivsemaks ja kirikus algatati liberaalse voolu juhtivate vaimulike suhtes nn ketseriprotsessid, väidab Rohtmets. Liberaalse ja konservatiivse voolu esindajate kogudused registreerisid end oma vaadete kaitsmiseks ülejäänud kirikust erinevate põhikirjade alusel ja mitmedki kogudused tegutsesid järgnevatel aastatel iseseisvatena. Seetõttu asusid kiriklik-konfessionaalse voolu esindajad 1925–1934 võitlema kiriku organisatsiooni ühtsuse eest, vastandudes nii alalhoidlikule, eriti aga liberaalse voolu kogudustele ja vaimulikele. Rohtmetsa meelest jäid õpetuslikud erimeelsused varjutama kirikuelu ka pärast 1934. a sõlmitud rahu.
Nii värske doktor kui kaitsmisel osalejad pidasid kaitsja ja oponent Ketola vahelist vestlust väga asjalikuks ja sisukaks. Käsitleti nii üldisemaid teemasid, näiteks välismõjude hindamist teoloogiliste voolude esindajate vahelises diskussioonis, aga ka palju üksikküsimusi. Juhendajat Altnurmet rõõmustas eriti tõik, et kaitsmise eripäraks oli spontaansete küsimuste ja vastuste suur osakaal ning sellise diskussiooni õnnestumine. Rohtmetsa ja Ketola ühine veendumus oli, et käsitletud teemad omavad Eesti kirikuloos suurt tähtsust ja vajavad jätkuvalt tähelepanu ja uurimist.
Priit Rohtmets on end Johan Kõpu teemalise raamatu ja hulga artiklite autorina juba uurijana näidanud, nüüd on ta lisanud oma kontole mahukaima doktoritöö (484 lk), mis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas alates selle taasavamisest kaitstud. Kirikuloo doktorant Ursula Haava tunnustas eriliselt seda, et keegi tänapäeval teeb tööd nii põhjalikult, kuigi nõuete kohaselt oleks saanud ehk ka esimese või teise peatükiga piirduda. Ent kõige rohkem tuleb esile tõsta seda, et Veiko Vihuri 2007. a kaitstud doktoritöö Hugo Bernhard Rahamägi elust ja tööst 1934–1939 ning Riho Saardi 2008. a ilmunud monograafia kultuurprotestantismist ja teoloogilisest liberalismist Eestis on saanud väärika kaaslase. Loodetavasti lisab Rohtmetsa uurimus diskussiooni eesti luterliku kirikuelu kujunemisloo üle nii tasakaalu kui ka asjalikkust. See on oluline seda enam, et Eesti Vabariigi perioodi enne Teist maailmasõda võib pidada lähiajalooks, mis mõjutab luterliku kiriku elu teravalt praeguseni.
Uudise koostamisel on kasutatud Tartu Ülikooli usuteaduskonna pressiteadet.
