„Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga“, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud“, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.“ (1Jh 1:5–10)
Armas kogudus! Kirikul on vaja inimesi, kes arutlevad selle üle, mil moel tuleb meil tänasesse keelde tõlkida Piibli sõna ja meie, kristlaste, jaoks keskset kuulutust meie pattude andeksandmisest Jeesuse verega. Selle ülesande ees seisab iga religioosne kogukond, mis tugineb ajaloolisele ilmutusele. See, et me suudame seda adekvaatselt väljendada vaid oma kaasaegses keeles, kuulub paraku meie kõigi ajaloolisuse juurde. Igavene tõde on meile antud vaid oma ajalikul kujul. Kristliku teoloogia ajalugu seisneb püüdes seda ülesannet õigesti ehk siis tekstile ja enda maailmamõistmisele vastavalt lahendada. Seetõttu on iga põlvkonna ülesandeks Pühakirja sõnumi ja samuti kiriku siduva usutunnistuse uus tõlgendamine ilma, et seejuures läheks kaduma ja ununeks see, mis on oluline: tõeline usk Jumalasse peegeldub õiges ümberkäimises oma ligimestega: me ei tohi neisse suhtuda kui takistusse, mis tuleb teel omaenda heaolu poole kavaldamise ja salakavaluse abil kõrvaldada, vaid kui kellessegi, kellega meil on osadus.
Vana Testamendi sõnum on selle rahvuslik-religioosseid aspekte kõrvale jättes kokku võetav kirjakohaga ühest psalmist: Issand on lähedal kõigile neile, kes Tema poole hüüavad. Meid, kristlasi, on apostlid ja nende järglased pannud veidi keerukama ülesande ette. Esiteks sisaldab juba Uus Testament erinevaid tõlgendusi Kristuses toimunu kohta, ja teiseks sõnastas vana kirik lunastussaladuse hilisantiigi mõtlemise mõju all, soovides sel moel säilitada evangeeliumi Jumala vabast armust. Mis omal ajal tegi kristlastele uskumise lihtsamaks, võib pärast pooleteise aastatuhande möödumist ligipääsu sellele hoopis raskendada, kuna meie mõtteviis on sedavõrd muutunud, et me tollaseid mõttekäike ilma tõsise stuudiumita naljalt ei mõista.
Asudes 1. Johannese kirjast ette loetud kirjakoha käsitlemisele, seisame me sõnumi ees, mis sarnaselt Johannese evangeeliumile sisaldab mõisteid, mis on mõjutatud algselt ilmselt iraani päritolu vastuolust Jumala kui valguse vürsti ja Jumala vastandpooluse, pimeduse vürsti vahel. Valgus on maailma avatuse ja tema Jumalast pärineva olemistäiuse tingimuseks. Pimedus tähistab kõike seda, mis maailma tumestab ja elu raskeks teeb. Kõigi lihtsamakoeliste hingede õnneks ja hoiatuseks meile, teoloogidele, kes me vaidluses Pühakirja ja traditsiooni õige tõlgendamise üle võime kippuda unustama seda, mis tegelikult vajalik, toob presbüter Johannes Efesosest, teise põlvkonna mees, meid tagasi maa peale, kuulutades, et viis, kuidas me üksteisega ümber käime ja üksteise kõrval elame, on meie usu proovikiviks: kui meil on tõesti osadus üksteisega, saame me osa Jumala olemis- ja eluküllusest, kui see meil puudub, uitame me pimeduses, oleme vales, oleme patused või kaasaegsemalt väljendudes: absoluutsed egoistid, kes ei tunne Jumalat ning kellel pole kasu ka kogu oma õpetatusest.
Sest Jumala tundmine ja üksteise armastamine on presbüteri veendumuse kohaselt üks ja seesama: „Armsad, (nii kirjutab ta oma läkituse 4. peatükis, salmides 7–8) armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat; sest Jumal on armastus“. Jumala mittetundmine avaldub muuhulgas meie võimetuses üksteist aktsepteerida, vastu võtta. Lahtine on aga küsimus, mil moel me jõuame selle enesestmõistetava armastuseni, selle tingimatu solidaarsuseni teistega. Seda, et sel armastusel pole mingit pistmist meie erootilise ihaga, vaid et viimane alles selle armastuse läbi õilistub, tuleb siin vaid möödaminnes mainida. Uues Testamendis ei ole eros ja agape, suguline ja inimarmastus, identsed. Eros on külgetõmme, mida inimesed kogevad suguolenditena. Agape on headus, mis tunnustab ja soosib ligimese õigust elule. Küsimus on aga selles, kuidas me jõuame selle armastuseni, mis vastab fundamentaalsele solidaarsusele.
Filosoof ei väida valesti, kui ta näeb selle solidaarsuse põhjust inimese lõplikkuses, kuid ei võta kaua aega mõistmaks, et ainuüksi see arusaam meid ei aita: kuna me kõik oleme surelikud, oleme me küll ühel ja samal teel ja allume ühele ja samale saatusele. Kuid just see arusaam viib meid tavaliselt ummikteele ja tugevdab meie isekust. Sest kui juba surm teeb kõik võrdseks (Ii 3:17–19; Kg 9:3a), tahame me vähemalt enne seda veeta aega nii hästi kui võimalik, mõtlemata seejuures kuigivõrd teiste inimeste heaolule ja murele. Just kartus elu ees, mille juured on surma kartmises, on see, mis takistab meil osa saamast tõelisest ja õigest elust, kuna ta laseb meil kõigi vahendite abil otsida eneseunustamist: me sukeldume töösse, me sukeldume lõbusse vaid selleks, et unustada oma surelikkust.
Seega ei piisa teadmisest, et me kõik oleme surelikud; me peame omaenda surelikkust tunnistama selleks, et saada vabaks teiste jaoks. On sellel lausel veel mingit pistmist presbüter Johannese ja kogu kristliku kiriku sõnumiga? Mul tarvitseb vaid meenutada apostel Pauluse sõnu 1Kr 15:56–57, aimamaks, kust on tarvis otsida vastust sellele küsimusele ja seega ühtlasi meie lunastusele: „Aga surma astel on patt, ent patu vägi on seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ Nüüd ei ole enam teel selle mõistmise poole, mida patu all silmas peetakse, mitte moraalne eksimus, vaid meie isekuse juur, hullumeelsus arvata, nagu suudaks me ise, ilma Jumalata, oma elu meisterdada, ning seega ka luhtaminekule määratud püüe elu ja surmaga omal jõul toime tulla. Samuti mõistame me nüüd, miks presbüter Johannes kirjutab, et me petame iseend, öeldes, et oleme patuta. Ka kindel usk jääb kiusatuks ning vajab kõnetamist ja julgustamist, kuuletumaks sõnumile, mis Kristuse surmast ja ülestõusmisest saadik käib ümber maailma, et Jumal esitab meie kaudu väljakutse sellele sõnumile, et me lepime ära Jumalaga, et me risti märgi all tunneme ära selle, et vaid Jumal on meie rahu. Nii et siis ikkagi tuleb järgida seda kirjakohta psalmist, mille järgi Issand on lähedal kõigile neile, kes teda tõsimeeli otsivad ja et ta laseb end neil ka leida. Kui meie lõplikkuse ja surelikkuse tunnistamine on seotud tingimatu üleandmisega Jumalale, siis on tema meie rõõm, siis käime me valguses, kus me tunnistame üksteist vendade ja õdedena. Ainuüksi patu võimust vabaolek on meie rahu. Inimeste juhtimine selle juurde meie vendade ja õdedena on kogu teoloogia, kõigi teoloogide ülesandeks.
Issanda söömaaja osaduses jaatame me Jumala ees oma patusust ja võtame üksteist vastu vendade ja õdedena. Või öelduna valguse ja pimeduse vastuolu ning ohvriteenistuse vanas keeles, presbüteri sõnadega: „Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust“.
Viibigu see vaim ka edaspidi meie Usuteaduse Instituudis ning olgu Issanda söömaaeg meie, kristlaste, osaduse tõeliseks keskmeks. Aamen.
Jutlus on peetud EELK Usuteaduse Instituudi 60. sünnipäeva jumalateenistusel Tallinna Püha Vaimu kirikus 4. mail 2006; avaldatakse autori loal.
Otto Kaiser (1924) kuulub vanema põlve väljapaistvamate protestantlike teoloogide ja Vana Testamendi teadlaste hulka maailmas. Ta on Marburgi ülikooli emeriitprofessor ja Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku emeriitvaimulik. Ka on olnud ta mitu korda Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor.
