„Orandum est ut sit mens sana in corpore sano” (Juvenalis, Decimus, Junius. Satiir X. link. kasutatud 30.01.22) ehk „Me peaksime paluma jumalaid, et terve vaim oleks terves kehas” on algupäraselt ladinakeelne väljend, mille pani 2. sajandil pKr kirja Vana-Rooma poeet Decimus Junius Juvenalis.
Vaevalt et Juvenalis peaaegu 2000 aastat tagasi oskas arvata, kui populaarseks tema tsitaat osutub ja kui laialdaselt seda hiljem kasutama hakatakse. Millal ja miks muutus osund üldse nii populaarseks, et seda mäletatakse tänapäevani? Mida üldse tähendab terve keha ja terve vaim maailmareligioonide kontekstis? Kas kõikide tähenduste juures on tsitaati võimalik ka valesti mõista?
Unustuse hõlmast spordi maailma
Kuigi tsitaati „Terves kehas terve vaim” kasutatakse tihti spordi kontekstis, ei olnud see alguses niimoodi mõeldud. Juvenalis tahtis oma kaaskodanikele õpetada, et peamine asi, mida jumalalt paluda, ei ole pikad eluaastad. Selle asemel peaksime jumala poole pöörduma sooviga omada julget südant, mis ei karda surma ja mis ei tunne viha ega ahnust, et me tunneks Heraklese rasket tööd ja kannatusi paremini kui Sardanapaluse dekadentlikke ennastunustavaid kombeid ning et ainus tee rahuliku elu leidmiseks on voorus.
Aja möödudes vajus see teadmine unustuste hõlma ja püsis seal laiema ühiskonna jaoks kuni 1861. aastani, mil inglasest sporditreener John Hulley otsustas võtta tsitaadi teise poole oma Liverpooli spordiklubi motoks. Moto kogus kiiresti kuulsust, sest tollastes kõrgklassi koolides pandi lisaks vaimsele haridusele suur rõhk ka füüsilisele pingutusele. (Mens sana in corpore sano – Ancient Olympics. Katholieke Universiteit Leuven. link.) Mis motiveeriks noori õpihimulisi poisse rohkem spordiklubidega liituma kui lubadus, et terve treenitud kehaga kaasneb ka selle võrra targem mõistus? Sellest ajast saati ongi moto terve keha ja terve vaimu kooslusest olnud erinevate kehakultuuriga seotud instituutide sõnavaras.
Osaliselt on tsitaat kaotanud oma seose jumalaga, kuid on siiski palju sportlasi, kes enne otsustavat jõupingutust eri jumalustega kontakti püüavad saada. Olgu see siis enesele ristimärgi ette tegemine, vaikne mõtlus enne väljakule astumist või kaelas rippuva püha sümboolika suudlemine. Kas seda tehakse jumalatele austuse avaldamiseks või nendelt toe otsimiseks, on nende igaühe enda teada.
Kehaga seotud rituaalid
Usklikud inimesed kannavad religiooni pea alati endaga mõtetes kaasas, aga mõnede jaoks sellest üksi päris ei piisa ning oluline on ka teatud füüsiliste tunnuste omamine. Läbi ajaloo on paljudel religioonidel kujunenud välja kindlad rituaalid, mille abil jumalale lähemal olla, end jumaluste auks puhastada või lihtsalt omada tervet keha.
Kristluses ei ole seoses füüsilise välimusega eriti ranged reeglid. Keskajal oli küll munkadel kombeks pealaele ringikujuline paljas osa ehk tonsuur raseerida, et seeläbi Jumalaga paremini kontaktis olla, kuid täna sellist kohustust pole. Kuna Piibel ütleb, et Jumal lõi inimesed oma näo järgi (1Ms 1:26), siis usutakse, et kõik peaksid armastama ennast sellisena, nagu Jumal nad tegi.
Lisaks väärtustavad enamik religioone puhtust. Näiteks hindudel on kombeks hommikuti oma keelelt ära kraapida sinna kogunenud bakteriaalne kiht ama selleks, et see uuesti kehasse ei imbuks ja sellepärast, et nii on ühes veedas kirjas. (Mastro, Robin. Mastro, Michael. (2016). 7 Vedic Techniques to Purify You And Your Home – Chopra. 07.04.2016. link.) Islamis ja judaismis on kombeks meessoost liikmete ümberlõikamised, mis on lepingu märgiks Jumalaga ja mis peaksid kaasa aitama isikliku hügieeni hoidmisele, aga seda ainult siis, kui ümberlõikamise on läbi viinud professionaal. Juutide brit milah viiakse läbi kaheksandal päeval pärast poisslapse sündi, aga moslemite khitan pole ajaliselt määratletud ning võib toimuda ka teismeliseeas.
Terves kehas terve vaim?
Terve keha omamine ei tähenda alati, et terve keha peab alles olema. Terve vaimuga on isegi lihtsam. Maailma religioonides väärtustatakse haridust, pühade tekstide tundmist ja jumala teenimist. See tähendab, et religioossed inimesed proovivad olla parim versioon endast, hoolida teistest ja saavutada kontakti oma jumalatega.
Terves kehas terve vaim võib tähendada nii seda, et füüsiliselt terve kehaga kaasneb tarkus, jumalakartus või valgustus, kui ka vastupidist, et olles arukas, austades jumalat ja uskudes, saavutame me ideaalse vormi. Tähendab see siis üht, teist või midagi kolmandat, tegelikkuses pole seda eriti kerge saavutada.
Enamik inimesi elavad elu jooksul läbi mitmeid suuremaid ja väiksemaid vigastusi. Kui õnnetus juhtus kogemata, siis kas me oleme edasi selle võrra vähem targad? Mina ütleks ei, sest kogemustest õpitakse. Kui keegi teine teeb meile tahtlikult viga, ilma et me seda kuidagi oleksime soodustanud, siis kas meie oleme süüdlased? Loomulikult mitte.
Samamoodi ei pruugi füüsiline virkus olla seotud inimese psühholoogilise seisundiga. Hea näide sellest on kunagine Argentiina profijalgpallur Diego Maradona (1960–2020), kes oma hiilgeajal oli nii armastatud, et tema austuseks tekkis isegi eraldi sekt. Ta oli küll füüsiliselt tippude tipus, kuid vaimselt oli ta paraku kas nõrk või lihtsalt hästi mõjutatav. Ta hakkas kasutama erinevaid mõnuaineid, peamiselt kokaiini, ja tegi koostööd maffiaga, et dopingukontrollidest puhtana välja tulla. (Kuurmaa, Kaarel. D10S – Sirp. 12.07.2019. link. Kasutatud 30.01.2022.)
Kuid alati ei ole vaimsed iseärasused halvad. Paljud eri valdkondade kunstnikud, aga ka poliitikud ja usutegelased on kannatanud erinevate vaimsete probleemide all, nagu näiteks ärevus, isiksusehäired ja psühhoos. Nendega on indiviidil endal tihti küll raske elada, aga ühiskondlikul, kultuurilisel ja religioossel tasandil võib nende töö ja panus olla märkimisväärne, nagu seda on näiteks Vincent Van Gogh’i (1853–1890) looming.
Säilitada tasakaal
Täiusliku terve keha ja terve vaimu poole võime me pürgima jäädagi. Pigem peaksime jumalatelt paluma, et saaksime olla parimad versioonid iseendist. Kuna inimesed on nii erinevad, siis see, kas ühel on antud hetkel parem keha või parem vaim kui teisel, ei tähenda pikas perspektiivis eriti palju.
Kui tahta head karmat ja kiiret liitumist braahmaniga, kui tahta saada paradiisi, kui tahta minna jannah’isse, kui uskuda ükskõik millisesse elu peale surma stsenaariumisse ja isegi kui mitte uskuda, siis on oluline see, kuidas me oma iseärasusi praegu kasutame.
„Orandum est ut sit mens sana in corpore sano” on vana, ent hea moto, mida järgida, kui väärtustame oma elus nii jumalaid, füüsilist tervist kui ka vaimset heaolu. Küll aga peaksime me lähtuma sellest, mis meile lõppkokkuvõttes kasulikum on, eeldusel et see meie ega ka teiste inimeste elukvaliteeti ei õõnesta. Minu arvates pole ühte kindlat tervet keha ja tervet vaimu ning tsitaati mõistame me valesti vaid siis, kui arvame, et need on olemas. Nagu kõigi muude asjadegagi elus, on mõistlik säilitada tasakaal.
Gerli Raag on Miina Härma Gümnaasiumi 11A klassi õpilane. Ta saavutas 2021./2022. A usundiõpetuse olümpiaadil teise koha.
