Vägevad impeeriumid lagunesid ning iidsed dünastiad asendusid senitundmatute suguvõsadega – sel põhjusel võib ajalugu pidada muutlikuks. Tihti surevad uute nähtuste tekkel vanad välja. Religioonid seevastu on jäänud püsima ka epohhiloovate sündmuste käigus. Bütsantsi langemine ei teinud lõppu kristlusele ning mongolite purustustöö Bagdadi linnas 1258. aastal ei likvideerinud islamit. Mitmetes usundites on sajandeid väärtustatud muistseid tarkuseteri, mis eksisteerivad justkui väljaspool aega. Mida on ajaloost õppida ajatu kohta?
Religiooni ja ajaloo vahele saab tõmmata mitmeid paralleele: mõlemad on suuresti kujundanud kultuuride ja rahvaste kollektiivset eneseteadvust ning vorminud lugematute inimeste maailmapilti. Mõju on need nähtused avaldanud ka üksteisele. Kuigi usundid pakuvad seletamatuid müstilisi ja spirituaalseid kogemusi, mida saab pidada ajatuks, on märkimisväärse osa igast religioonist formeerinud ajaloolised seigad. Isegi arusaam Jumalast, kes paljude silmis on ajatuse ehedaim sümbol, pole siinkohal erandiks. Judaismi monoteistliku jumala tekkele pani aluse semiidi rahvaste tava oma jumalat alistatud naaberhõimudele peale suruda. Sarnaselt talitasid ka moslemid, kes sundisid vallutusretkedel paganaid islami vastuvõtmise või mõõga vahel valima. (Kõiv, M., Läänemets, M., Mäll, L., Peterson, Ü. Maailma ajalugu III, Islamimaailm. Lõuna- , Ida- ja Sise-Aasia maad. Ameerika muistsed tsivilisatsioonid. Aafrika rahvad ja riigid. Koolibri, 2016, 183) Ometi on enamik uske oma põhiolemuselt sarnased. Ajaloolase Arnold Toynbee sõnul on religioonid nagu eri teed, mis viivad ühte ja samasse sihtpunkti. (Uurimus ajaloost. Ilmamaa, 2003) Sarnasele järeldusele on jõudnud nii mõnigi hinduismi teoreetik, kes väidab, et hinduism hõlmab endas tunnuseid, mis kattuvad mitmete teiste religioonidega. Sellele vaatamata ei tunnista moslemid või kristlased end hindudena, vaid eelistavad oma usule kohaseid nimetusi. Sel põhjusel saame järeldada, et viis, kuidas ajatut kummardatakse ning tajutakse, on suuresti määratud ajaloo poolt.
Ühtlasi otsustas mineviku sündmuste käik, millised religioonid jäid püsima ja millised hääbusid. Esmapilgul võime oletada, et pühakirjade ning usundite universaalne sisu on ainsana aidanud neil aastasadu säilida. Siiski tasub silmas pidada, et nähtuste kestvus sõltub suurel määral nende kandepinnast. 1582. aastal kuulutas Mogulite impeeriumi valitseja Akbar Suur välja ,,Jumala usu” (prs din-i-ilahi), mis ühendas endas kõigi Indias levinud uskude positiivsed küljed. (Kõiv jt., Maailma ajalugu III, 118) Võime eeldada, et niivõrd vooruslik religioon jääb püsima, kuna see sisaldab ajatut tarkust mitmest üldtuntud usundist. Ometi hääbus ,,Jumala usk” kiiresti pärast Akbari surma. Sügavad konfliktid moslemite ja hindude vahel, vastuoludest tingitud keeruline poliitiline olukord ning arvukad mässud ei olnud uue usundi sünniks sobilik pinnas. Sarnaselt Akbarile võttis vanematest religioonidest eeskuju ka prohvet Muhamed. 7. sajandi Araabia poolsaar osutus aga uuele usule vastuvõtlikumaks ning islami kogukond suutis nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt end maksma panna. Kahtlemata on religioonide puhul oluline ajatu sõnum, mis kõnetab inimesi põlvest põlve. Mitmed antiikdraamad on tähendusrikkad rahva jaoks ka sajandeid pärast nende autorite surma, tänapäeva lugejateni on need teosed aga jõudnud peamiselt tänu õnnelikele juhustele minevikus – ajalugu on ajatu meieni toonud. Seepärast jäävad ajas püsima religioonid, mille loomisele olid sobilikud ühiskondlikud eeltingimused ning mis kannavad endas inimkonda kõnetavat sõnumit.
Religiooni tekke ajaloolise konteksti ning arenguloo mõistmine aitab osade usundite ajatust sõnumist paremini aru saada. Esmalt tasub tõdeda, et leidub ka religioone, mis peavad enda ajaloolist tausta vähetähtsaks. India ühte vanemat usundit, brahmanismi, iseloomustab selle järgijate veendumus, et tegu on igavese, aegade algusest muutumata religiooniga, millel puudub kindel asutaja. Brahmanismi algtekstides upanišadides räägitakse vähe ajaloolistest seikadest. Põhirõhk asetseb loodusfilosoofial ning elu andvate ja toetavate jõudude mõtestamisel. (Otto, B., Susanne, R., Rüpke, J. History and Religion: Narrating a Religious Past. De Gruyter, 2015, 21) Vastandina saab välja tuua islami, kus usundi arenguloo mõistmine moodustab olulise osa religiooni põhiolemusest. Nimelt oli prohvet Muhamed pärast Mekast Mediinasse ümberasumist moslemite kogukonna religioosne juht ning samal ajal ka selle poliitiline liider. Paljud Muhamedi ilmutused lähtusid tollasest päevapoliitikast ning seepärast on koraani ajatu sisu tihedalt seotud islami tekke ajaloolise kontekstiga. (Irmijajeva, T. Islamimaailma ajalugu: vanadest araablastest Osmanite impeeriumi rajamiseni. Avita, 2002, 36) Kahtluse alla võib seada Muhamedist ja tema ajastust rääkivate araabia allikate usaldusväärsuse, kuna enamik neist pandi kirja sadu aastaid pärast prohveti surma. Osade islamiuurijate arvates kujutavad need ajalooallikad Muhamedi elu ja koraani sisu sellisena, nagu seda hiljem näha on tahetud. (Kõiv jt., Maailma ajalugu III, 23) See aga ei muuda tõsiasja, et varase islami ajalookirjeldusega tutvumine aitab moslemite usku ja kombeid paremini mõtestada. Isegi kui ajalooraamatutes esineb mõningaid vigu, saame usundi tekkeloole toetudes parema arusaama religiooni ajatu sõnumi kujunemisest. Toona kirjutatud pühade tekstide kaasaja oludele kohandamine ei hävitaks kirjutistes esinevaid ajatutuid motiive ja arhetüüpseid tegelasi. Seepärast ei mineta hilisemad tõlgendused pühakirjadest jumalasõna, vaid aitavad algset pühadust paremini mõista ka hilisematel põlvkondadel.
Tõenäoliselt tuleb sõna ,,religioon“ ladinakeelsest sõnast religio, mis tähendab ,,siduma“. (Jürgenstein, T., Schihalejev, O. Usundimaailma suured küsimused. Koolibri, 2011, 10) Siiski ei tasu usku pidada ainult üksikisiku ja jumala(te) vaheliseks sidemeks. Ekslikult seostatakse ajatu sekkumist ajaloo kulgu ainult mõne üleloomuliku seigaga. Aabrahamlikes religioonides on levinud pärimused inglite naasmisest maale, kes edastasid väljavalitutele jumalasõna. Heites pilgu keskaega, võime aga tõdeda, et kõrgemate jõudude sekkumine panustas märkimisväärselt mitmete rahvaste sõjameelse hoiaku kujunemisesse. Islami varaste vallutuste edu omistati jumala toetusele, mis andis araablastele kinnitust nende usu õigsusest. Ühtlasi seostub koraani ilmutustes paradiisi saamine maiste taplustega. Tõeline usklik pidi aktiivselt tegutsema maises elus islami nimel, võttes osa pühast sõjast džihaadist. Idee õiglasest sõjast leidub ka kristluses. Kõrgkeskajal üle Euroopa jõudsalt levinud ristisõjad tõid endaga kaasa usulise fanatismi tõusu. Vallutusretkede spirituaalne tähtsus oli sedavõrd suur, et tollased kroonikakirjutajad kutsusid neid sõjakäike palverännakuteks. Nii usurändajad kui ka ristisõdijad pälvisid oma teekonna eest religioosse tasu. (Kõiv, M., Kaljundi, L. et al. Üldajalugu gümnaasiumile. Avita, 2015, 96) Ajatut ei rakendatud üksnes õhutajana lahinguväljal, vaid ka olulise tööriistana kunagiste hiigelriikide sisepoliitikas. Ühtne usk reguleeris hõime ning liitis impeeriumile allutatud erinevad rahvused tervikuks, kehtestades samaaegselt kindla eetilise reeglistiku. Läbi ajaloo on ajatu peamiseks ülesandeks olnud suurte inimrühmade eraldamine või sidumine ühtseteks kultuurideks ja tsivilisatsioonideks.
Mineviku sündmustest saame õppida, et religioon ühes selle ajatu sisuga pole sugugi muutumatu – mõlemat on kujundanud ja edasi kandnud ajalugu. Kuigi mitmed usundid on pöördeliste sündmuste keerises püsima jäänud, on ajalugu olnud vaieldamatult otsustavaks teguriks religioonide jätkusuutlikkuse määramisel. Läbi ajaloo näeme, et usk nii peegeldab rahvaste ajas hävimatut ühtelangevust ja kattuvat raskuskeset kui ka lahutab suuri inimhulki ning õhutab sõdima. Meie taju ajatust on suuresti vorminud ajalugu ning seepärast aitab religioonide tekke ajaloolise konteksti mõistmine nii mõnegi usundi sõnumist paremini aru saada. Ajatu tõestab, et ajaloo pidevust ei tasu eitada ning sama põhimõte kehtib ka religioonide puhul.
Kaisi Pillart on Tallinna 32. Keskkool 12A klassi õpilane. Ta saavutas 2021./2022. a usundiõpetuse olümpiaadil esimese koha.
