Tänavu tähistab Kõrgem Usuteaduslik Seminar 100. aastapäeva. Päris alguses kandis see kool Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari nime.
Eesti baptistid – ja vabakogudused laiemalt – on läbi aastate hoidnud ja praktiseerinud veendumust, et haridus on tähtis. Vist ükski usuliikumine ei saa läbi ilma anti-intellektuaalsete häälteta, kuid pilk ajaloole osutab, et baptistid on suutnud säilitada tasakaalu: nad rajasid 1922. aastal teoloogilise õppe edendamiseks seminari, kuid on samal ajal ikka rõhutanud usulist kogemust, palvet ja kristlikku eluviisi. Võiks öelda: Jumalat ja kaasinimesi tuleb teenida ja armastada nii mõistuse kui südamega.
Käesolev artikkel vaatleb baptistide seminari lugu avamisest 1922 kuni sulgemiseni 1940. Eesti baptistide usuteadusliku hariduse skaala on muidugi laiem ja huviline võib sellega tutvuda autori teiste kirjatööde varal.[1]
Baptistide seminari rajamist ettevalmistav periood
Eesti baptisti jutlustajate seminar loodi Keilas 1922. aastal. Selle sündmuse taustal on baptistide rahvusvaheline konverents Londonis 1920. aastal, kus otsustati, et Esimese maailmasõja järgses Euroopas saavad baptistid pakkuda midagi püsivat, toetades usuteaduslike seminaride rajamist Ungarisse, Hispaaniasse, Rumeeniasse, Lätti… ja Eestisse. Eesti baptistide seminari algus Keilas on otseselt seotud esimese direktori Adam Podini ettevõtlikkuse ja korralduslike võimetega. Kool alustas temale kuuluvas majas. Podin oskas hinnata haridust. Ta valdas võõrkeeli, ja 1920. ja 1930. aastatel tuli eriti kasuks tema inglise keele oskus ning suhted USA ja Briti baptistidega. Lisaks oli ta edukas sponsoritega suhtleja, ehkki selles rollis kippus ta liialdama. Näiteks 1923. aastal Stockholmis baptistide maailmakongressil kinnitas ta: „Me usume, et seminarist saab võimas pöördepunkt Eesti usulises ja poliitilises elus.“ Ta lisas, et „õilis anglo-saksi vennaskond“ teeb teoloogiliste koolide rajamisega Euroopas „suuremat uuendustööd kui kõik reformaatorid 16. sajandil kokku“.[2] Tugev retooriline võte, aga kas tõepärane ja usutav?
Seminari algus ja jätkamine Keilas oli võimalik ainult USA ja Briti baptistide rahalisel toetusel. Kontaktisikud Walter Lewis ja James Rushbrooke külastasid Eestit üsna sageli. Välistoetus kestis kuni 1940. aastani, kui nõukogude võimuorganid seminari sulgesid ja hoone riigistasid. Kuid kohalik panus oli tähtis. Seminari töö arendamine ja tegelik õppekorraldus said toimuda ainult kohalike jõududega ja Eesti-poolse tahte ja pingutusega. Selleks olid eeldused olemas. Mis eeldused need olid? – Eesti baptistid olid oma tegevuse algusest peale mõistnud iseõppimise jõudu, esimesed juhid pöördusid saksakeelse kirjanduse poole ja uurisid Uut Testamenti, et oma seisukohti paremini põhjendada. Baptistide konverentsidel arutleti, ja mõtestati koguduste elu ja praktikat. Kuid suuremat rolli usuteadusliku hariduse tutvustamisel mängisid lühiajalised kursused.
Baptistide lühikursuseid 20. sajandi alguses nimetati erinevate nimedega: piiblikursused, töötegijate kursused, spetsiifilisemalt juba pühapäevakooli õpetajate kursused või midagi muud sellist. Sisuliselt oli tegemist nädal-paar või rohkem kestvate koolitustega, kus peeti loenguid ja viidi läbi jumalateenistusi. Üks niisugune toimus 1919. aastal Tallinnas Viladelvia palvelas, mis asus Slobodka tänaval. Selle muutsid korraldajad suursündmuseks. Avateenistust ilmestas muusika. Õpetajad ja kõnelejad olid tuntud nimed: Hendrik Tuttar, Karl Kaups, Johannes Lipstok ja teised. Kaasa aitas ka Karl Leopold Marley. Lisaks piibliainetele ja jutlustamisõpetusele olid kavas „pastorale theologie“ ehk „karjatse tarkus“ ja „psychologie“ ehk „hinge teadus“. Need ained kõlasid kahtlemata huvitavalt ja uudselt. Toimusid jumalateenistused viies Tallinna palvemajas, kuid ühise teema järgi. Mardipäeval, mis jäi koolituse ajaraamidesse, peeti eraldi kogunemine reformatsiooni ja Martin Lutheri tutvustamiseks. Arusaadavalt ei saadud mööda baptistliku ristimiskontseptsiooni põhjendamisest, kuid kõrgelt hinnati reformatsiooni pärandit pühakirja väärtustamisel ja Lutheri isiku mõju. Baptistide koolitused olid kontekstitundlikud ja koostöö kohalike kogudustega aitas ideede ja teadmistega jõuda laiema ringi inimesteni.[3]
Mitmed baptisti jutlustajad olid õppinud usuteadust Saksamaal Hamburgi teoloogilises seminaris, mis alustas tööd 1880. aastal. Aastatel 1893–1922 õppis seal kümmekond eestlast, teiste hulgas August Johannson, Karl Kaups, Daniel Matson ja Johannes Lipstok. Oli teisigi õppimisvõimalusi enne oma seminari käivitamist Keilas. Näiteks täiendasid Matson ja Lipstok end Lodzi seminaris, mis tegutses küll lühikest aega (1907–1910), kuid oli oluliseks katseks saksa- ja venekeelsetele õpilastele teoloogilise hariduse pakkumisel. Mõned kontaktid tekkisid Suurbritannia suunal. On teada, et baptisti usku pöördunud parun Woldemar von Üxküll korraldas paarile eestlasele õpingud Londonis misjonikoolis 20. sajandi alguses.[4] Tabea Korjus õppis samuti Inglismaal 1921–1923, ja täiendas end USA-s Columbia ülikooli juures 1924–1925. Väliskogemused kinnitasid süstemaatilise õppe vajadust ja andsid aimu, kuidas usuteaduslikku haridust võiks korraldada. Siiski olgu mainitud, et oluline muutus, mis 1920. aastatel toimus, oli Eesti baptistide orienteerumine angloameerika teoloogilise hariduse mudelitele ja mõningane eemaldumine saksa eeskujudest.
Baptistide seminari esimesed aastad Keilas
Eelnevalt kirjeldatu suurendas valmisolekut anda süstemaatilist teoloogilist haridust. Noores Eesti Vabariigis oli aeg selleks küps. Seminari komitee oli tegutsenud juba 1920. aastast alates, tehes jõudumööda vajalikke ettevalmistusi. Baptisti Jutlustajate Seminaris Keilas asus 1922. aastal õppima kümmekond noormeest ja neli neidu. Avajumalateenistus toimus 5. märtsil. Lisaks direktor Adam Podinile kõneles Martin Schmidt, kes kutsus üles vabadust Eestimaal ära kasutama, „et võiksime maa äärest ääreni Jumala Sõnaga katta“. Ta õhutas kuulajaid palvetama, et Jumal võiks seminarile armu anda ja et kõik võiksid veenduda – „Jah, seda kooli on tarvis!“[5] Seminari avapäeva fotol on lisaks õpetajatele ja õpilastele terve rida külalisi, teiste hulgas seminari toetajad ja koguduste esindajad. Baptistide seminar oli enne Teist maailmasõda ainus vabakoguduslik teoloogiline õppeasutus Eestis.
Seminari töö algus nõudis pingutust: tuli valmis seada ruumid, suhelda kogudustega ja riigiga, koostada õppekava, leida õppejõud, hakata raamatukogu komplekteerima. Esialgu langes peamine õpetamiskoormus Adam Podinile ja Martin Schmidtile. Viimane oli õppinud usuteadust Königsbergi ülikoolis. Paistab siiski, et pedagoogilist andi tal väga ei olnud. Ta loengud olid kuivavõitu. Adam Podin seevastu suutis kuulajaid kaasa haarata ja innustada, kui mitte loengusaalis, siis jutlustajana, koguduslikus töös ja sotsiaalses tegevuses. Podin oli aktiivne vanglamisjonär ja viis tudengid evangeelsele tööle. Evald Mänd, kes oli seminari teise kursuse õpilane, meenutab oma mälestustes, kuidas Podin saavutas vangide tähelepanu.[6] Isegi ükskõiksed ja paadunud kurjategijad jäid kuulama. Vanal fotol on jäädvustatud hetk, kus seminaristid on kooli ees, valmis sõitma misjonitööle. Regedele on pakitud kingitusi vangidele. Direktor Podin seisab esimese ree juures.
Esimesel seminari kursusel õppis Hiiumaalt pärit Osvald Tärk, kes hiljem õppis Newtoni teoloogilises instituudis ja omandas 1929. aastal magistrikraadi Unioni teoloogilises seminaris Columbia ülikooli juures. Temast sai silmapaistev teoloog. Esimesel kursusel õppis veel Richard Kaups, kes hiljem koostas baptistikoguduste ajaloo, ning samuti Amalie Tamm, kes oli end juba Saksamaal „jumalariigi töö tarvis valmistanud“. Teisel kursusel, mis alustas 1925. aastal, õppisid näiteks Evald Mänd, Orest Saar, Klaara Truskan. Mändi tuntakse baptistikogudustes kui suure kujundijõuga jutlustajat, üldkultuuris sai ta tuntuks kui kirjanik Ain Kalmus, eriti oma ajalooliste ja piibliaineliste romaanide tõttu.
Mitmed õppima tulijad vajasid täiendust üldhariduses. Seminar toetas õpilaste hariduspüüdeid – sellest annavad tunnistust seminari raamatukogus leiduvad teoloogilised, ilukirjanduslikud ja gümnaasiumi õppekavale vastavad raamatud. Aastast 1923 leidub nimekiri selle kohta, milliseid raamatuid on õpilastele kingituseks antud. Hiljem, 1930. aastatel, andis seminar stipendiumi Robert Võsule gümnaasiumi lõpetamiseks ja Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnas õpingute jätkamiseks. Võsu kirjutas magistritöö Halle pietismist Eestis, kuid töö jäi sõja tõttu kaitsmata.[7]
Kui sada aastat tagasi ei oleks baptistid võtnud seminari rajamise riski, siis oleks vabakogudustes kindlasti nõrgem usuteaduslik ja pastoraalne pärand. Kindlasti oleks hõredamalt teoloogilisi tekste, mis sündinud kohalikus vabakoguduslikus kontekstis. Süstemaatilised õpingud lõid lähtekoha mitme seminaristi edasiõppimiseks ja toetasid nende arengut. Lisaks aitas seminari tegevus 1920. aastatel tuua esile anderikkaid noori, kellele võimaldati oma talente lihvida ja iseloomu kujundada õppimise teel. Ettevalmistuse sai terve põlvkond jutlustajaid, nagu kooli nimigi – Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar – eeldas.
Rohkem tähelepanu usuteadusele. Aastad 1931–1940
Iga ettevõtmine areneb ja muutub. 1930. aastatel nihkus seminari huvifookus praktilistelt eesmärkidelt usuteaduse mõtestamise suunas. Muidugi säilis kontakt kogudustega, muidugi hinnati jutlustamist kõrgelt, kuid esialgne eesmärk avardus.
Kui 1929. aastal lõpetas teine kursus, tekkis kooli tegevuses paariaastane paus. Mõnedel andmetel oli kogudustes tekkinud seminari suhtes kriitikat. Kooli juhtkond arutas Keilast Tallinna kolimist. Välisabile toetudes osteti hoone Tallinnas Paldiski maanteel.[8] Uuenes õppejõudude kaader, kui tööle asusid Osvald Tärk ja Edgar Kilimit, kes olid naasnud õpingutelt välismaal. 1931. aastal võeti vastu kolmas kursus. Õppetööga alustati Tallinnas. Kolmandal kursusel õppisid ainult noormehed. Põhjenduseks oli, et neidudele ei ole ühiselamus sobivaid ruume. Tagantjärele ei tundu see eriti veenev, sest Keilas olid olud palju kitsamad kui Tallinnas uues hoones. Tahtmise korral oleks selle küsimuse saanud kindlasti lahendada. Küsimus oli pigem selles, kui tõsiselt võtsid seminari juhid naiste kutsumust. 1924. aastal olid seminaris õppivad naised selgitanud, et nad tunnevad südames „vägevat sundi jumalariigi tööd teha“, aga enne peab õppima, et „Jumal meid kui tublisid töötegijaid võiks tarvitada, kes valmis oleks tegema, mis tema iial käsib“.[9]
Järgmisel, 1932. aastal muudeti kooli nime – jätkati Eesti Baptisti Usuteaduse Seminarina. Ühelt poolt põhjendati muutust sellega, et kõik lõpetajad ei pruugi olla jutlustajad, teisalt peegeldub uues nimes soov rõhutada akadeemilisemaid sihte.[10] Kahtlemata tõid uued õppejõud kaasa oma kogemusi ja eeskujusid. Seminari õpe ei olnud võrreldav ülikooli tasemega, kuid taotlustest annavad need muutused siiski aimu. Kui vaadata tollaseid loengukonspekte, mis on säilinud EKB Liidu arhiivis, siis torkab silma, et teadmisi anti küllaltki süstemaatiliselt ja arvestatava kaalukusega. 1938. aastal andis Adam Podin seminari juhtimise üle Osvald Tärgile.
Kui kolmas kursus õppis 1931–1935, siis neljas kursus alustas 1937. aastal. Tollastest õpilastest tuleb mainida Rudolf Veevot, Robert Võsu, Artur Eimanit, Albert Tammot ja Kalju Raidi. Need nimed illustreerivad baptistide seminari töö pikemaajalist perspektiivi – saadud hariduse toel töötasid need vaimulikud, ja mitmed teisedki, nõukogude aja surveaastatel. Nad tõid kogudustesse tasakaalu, kasutasid omandatud hariduspagasit, kirjandust ja suhtevõrgustikku. Robert Võsust sai kogudusevanem ja evangeeliumi kristlaste ja baptistide liidu juht. Usuteadusliku hariduse viljad küpsesid aeglaselt, kuid olid kaugeleulatuva mõjuga.
Seminar suleti 1940. aastal, kui nõukogude võim Eestis kanda kinnitama hakkas. Õpingud katkesid. Riik võttis seminarhoone ära. Kooli komitee soovitas õpilastel leida tööd. Viimaselt kursuselt lõpetas õppekava täies mahus ainult Albert Tammo, kes oli varem osalenud loengutes vabakuulajana. Temast sai Rummu-Valkla koguduse vanem, hiljem töötas ta Pärnus. Tema kursusekaaslane Kalju Raid õnnistati sõjapäevil Kohila koguduse vaimulikuks. Seal tegi ta oma elutöö. Seminaris omandatud teadmised ja väärtused aitasid koguduse laeva tüürida ateistliku ühiskonna tormides ja vastutuules. Vastutus koguduste juhtimise eest anti edasi, ja seminaril oli selles tähtis roll, ehkki sõja ajal lahkusid Eestist mitmed silmapaistvad juhid.
Kokkuvõtteks
Arusaamine, milline peaks olema vaimulik ettevalmistus vabakogudustes, kujunes suurel määral ennesõjaaegse seminari eeskujul. Seda kuvandit püüti rakendada nõukogude ajal, pärast 1945. aastat. Muidugi võib arutleda, kas see mudel oleks vajanud paindlikumat käsitlemist ja kas seda ehk idealiseeriti üle. Aga vähemasti oli millelegi toetuda teoloogilise õppe korraldamisel, isegi kui nõukogude perioodil asendasid seminari mitteformaalsed õppegrupid ja lühemad kursused, ja mõnel puhul teoloogiast huvitatud sõpruskonnad. Siinkirjutaja arvates aitas seminari kuvand ja kogemus säilitada evangeeliumi kristlaste ja baptistide kogudustes arukas, teadmisi hindav, ja samas kristlikku spiritualiteeti väärtustav hoiak. Kogudustes oli neidki hääli, mis küsisid, milleks seda „peatarkust“ vaja läheb, kas Jumala Vaimu häälest, innukast usust ja palvest ei piisa? Valdav oli siiski tasakaalustatud seisukoht, et õppimine on nagu tööriist, mida Jumal võib koguduse ja õppija enda heaks kasutada. Seminari lõpetanute sisukas töö hoidis EKB kogudusi kaldumast anti-intellektuaalsesse kraavi.
[1] Toivo Pilli. “Finding a Balance between Church and Academia: Baptist Theological Education in Estonia”. Occasional Papers on Religion in Eastern Europe, vol. 25, issue 3: 17–43, https://digitalcommons.georgefox.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1394&context=ree (vaadatud 16.03.2022). Toivo Pilli (2007) Usu värvid ja varjundid, Tallinn: Allika, 90–124. Toivo Pilli ja Merlin Kontus (ilmumisel) „Eesti baptistide usuteadusliku hariduse lugu, 1922–1989”.
[2] Third Baptist World Congress, Stockholm, July 21–27, 1923. Records of Proceedings, London: Kingsgate Press 1923, 109.
[3] „Eesti Baptisti Ühenduse Piibli-Kursus 1919.” Kava. Väiketrükised: 1945 ja varasemad, 2. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Arhiiv Tartus (EEKBLA).
[4] Pilli, “Finding a Balance”, 20.
[5] [M. Schmidt] (1922) „Jutlustajate kool piibli ja kiriku ajaloo valgel“. Teekäija, nr 6: 83.
[6] Ain Kalmus (1972) Kadunud saar, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 158.
[7] Robert Võsu magistritöö originaal asub kirjandusmuuseumis Tartus.
[8] Osvald Tärk (1934) „Eesti baptisti usuteaduse seminar”. Richard Kaups (toim.). 50 aastat apostlite radadel, E. B. K. Liidu Kirjastus, 184.
[9] „Õdede tööst Keila seminaaris”. Teekäija, nr 10 (1924), 154.
[10] Protokoll nr 54 (28.07.1932), Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari Protokolliraamat 1920–1940, EEKBLA.
Toivo Pilli (1962), PhD, on EEKBL Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor ja Rahvusvahelise Baptisti Teoloogilise Seminari (IBTS) teadustöö eest vastutav dekaan.
