Esmalt tänan Kadri Lääsi, kes on ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liikmena palunud minul lühikest arvamuslugu minu mõtete ja soovide osas seoses EELK Usuteaduse Instituudi (UI) tulevikuga. Kuivõrd pakutud formaat ei võimalda kaugeltki põhjalikumat ja argumenteeritud käsitlust antud teemal, siis piirdun järgnevas vaid paari minu jaoks olulisema mõtte esiletoomisega, millele lisan põgusad selgitused.
Arusaadavalt ei ole rektor ainuisikuliseks UI tuleviku arengute kujundajaks, siin on keskne roll UI omanikul, s.o EELK Konsistooriumil, samuti UI Nõukogul ning võiks ka julgesti öelda, et UI töötajaskonnal tervikuna. Kasutan võimalust ning tänan prof Priit Rohtmetsa, kes vastutades UI uue arengukava koostamise eest, on otsustanud kaasata just nimelt kogu UI personali. UI tulevikust rääkides tuleb kindlasti silmas pidada Eesti kõrgharidusruumi tervikuna ning seda reglementeerivaid õigusakte. Vähetähtis pole samuti asjaolu, et UI on Jumala armust järjepidevalt töötanud kolmveerand sajandit, mille vältel on kujunenud ja akumuleerunud, võiks isegi öelda, et traditsioon, mis joonistab mõneti ette need rajajooned, milles UI oma järgmiste aastate arengutes ja arendustes liigub.
Esimesena markeerin minu jaoks vägagi olulise teema, mille kohta võiks parafraseerida, et see on, millel UI seisab või langeb. Pean silmas UI vaimulikku elu. Olen tänulik oma eelkäijale Marko Tiitusele, kes vaatamata koroonaaja piirangutele püüdis jätkata UI palvustega, ning nendega tuleb jätkata ka tulevikus nagu akadeemilise mentorlusega, mis samuti kätkeb endas vaimulikku tahku, ja leida uusi võimalusi UI õppijate ja töötajate vaimulikul teenimisel. Võimalik, et kaplani ametikoha loomine UI juurde oleks selles osas abiks. Sama oluline kui konkreetsete võimaluste leidmine vaimuliku elu edendamiseks UI-s, on mõtteviisi juurutamine, mille kohaselt akadeemilisus ja vaimulikkus ei ole kuidagi vastandatavad, vaid teineteist tingivad, täiendavad ja viljastavad. Pisut teemast eemale minnes on minu jätkuvaks püüuks UI-s vältida viljatuid vastandamisi ja sildistamisi, nagu akadeemikud ja praktikud; vaimulikud, kellel on haridus, ja vaimulikud, kellel on see ainult diplomil; linna- ja maavaimulikud jne.
Teisena nimetan akadeemilist taset. Selle mõiste alla haaran nii õppejõudude akadeemilise taseme, mis väljendub nende teaduslikus tegevuses selle kõige avaramates vormides, millega kõrgkooli puhul liituvad muidugi pedagoogilised kompetentsid, ning samuti õppijate akadeemilise motivatsiooni ja suutlikkuse ning viimaks akadeemilise taseme, millega nad kooli lõpetavad. Minu praegused ja puhtsubjektiivsed hinnangud on UI akadeemilist taset selgesti väärtustavad, mitte seda kritiseerivad. Kriitiliste hinnangute andjatelt ootaksin pädevaid analüüse ja konstruktiivsed ettepanekuid UI akadeemilise võimekuse tõstmiseks. Süüdlaste otsimine ja muu destruktiivne poeesia ei kuulu akadeemilist haridust toetavasse diskursusesse. Muidugi ei saa postuleerida, et UI-s on akadeemilisusega kõik korras ning et see valdkond ei vaja edasist tähelepanu. Muidugi vajab. Nii ootan ma praegustelt ja tulevastelt UI õppejõududelt loengute kõrval veelgi sügavamat ja laiapõhjalisemat teaduslikku tegevust, uuringuid, publitsistikat, mis kõik nõuab loomulikult adekvaatset materiaalset ressurssi. Ja siit jõuan kolmanda teemani, millesse tahan panustada – UI majanduslikku toimetulek ja jätkusuutlikkus.
Peame kõik pingutama selle nimel ning paluma Jumalalt armu ja abi, et me suudaksime laiendada UI majanduslikku kandepinda. Need palgad, mida UI-s praegu makstakse ei kvalifitseeru palkadeks tänases Eesti kõrgkoolis. Ja samas jääb ikkagi küsimus, et kuidas oleks võimalik parandada UI majanduslikku alust. Arvamus, et konsistooriumil on mingi lõputu rahakassa, mille raudu hoiavad kinni ainult haridusvaenulikud kirikujuhid, ei päde ega lahenda olukorda. Minu hinnangul peaksime väga selgelt liikuma edasi suunas, et riik võiks juba lähiaastatel näha UI-d koolitustellimuse partnerina teoloogilist kompetentsi nõudva koolituse, resp. hingehoiuhariduse andmisel. Ühtlasi pean oluliseks jätkata arutelu õppemaksude suurema diferentsi suunas, sest ei saa pidada ei majanduslikult ega sisuliselt põhjendatuks, et kirik, aga ka teised finantsagendid panustavad õppijasse ka siis, kui õppija hiljem ei realiseeri saadud haridust kiriklikus kontekstis või kiriku missiooni silmas pidades. Loomulikult on kõik teretulnud õppima UI-sse, kes seda soovivad ja vastavad esitatud nõetele, kuid finantsperspektiivis peaks subsideerimine puudutama väga selgelt neid õppijaid, kes soovivad õpitut kirikus ja kiriku ülesehitamiseks rakendada. Kindlasti on siin rida küsimusi, millele tuleb enne vastata, kui selliseid diferentse rakendada. UI-l tuleb jätkata loomulikult oma majandustegevusega, samuti tööd võimalikuks teadusrahade kohaletoomiseks, kuid viimase osas peame säilitama realismi. Samuti rakenduskõrgkool UI muutmiseks ülikool UI-ks.
Vaevalt, et kellelgi oleks midagi EELK eraülikooli loomise vastu, kuid kui me täna suudame majanduslikult suure vaevaga ülal pidada rakenduskõrgkooli, siis on selge, et ülikooli loomiseks puudub meil täna kandepind selle peaaegu kõikides erinevates tahkudes. Soovin jätkata juba oma eelmiste rektoriametiaegade missiooni: ehitada ülesse tugev erakõrgkool, mille tegevus on suunatud kirikusse ja samuti ühiskonda. Selleks kinkigu meile Issanda head koostööd, vastastikkust lugupidamist ja kristlikku armastust ning eelkõige oma õnnistust.
Ove Sander (1970), PhD, on EELK Usuteaduse Instituudi rektor electus, EELK konsistooriumi assessor ja EELK Nõmme Rahu koguduse õpetaja.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
