EELK perikoopide abimaterjal 4/20: kahekümne neljas pühapäev pärast nelipüha Mt 17:24–27

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Kõige tähelepanuväärsemad variatsioonid on salmis 26. Nestle-Alandi tekstis algab salm lakooniliselt: eipontos de ’aga ütles’, toetudes Codex Vaticanusele, Codex Koridethile, majusklile 0281, Lake’i perekonna käsikirjadele ja veel mõnele käsikirjale. Paljud käsikirjad laiendavad seda eri suundades nagu nt legei autō ho petros ’Peetrus ütleb talle’ käsikirjades Codex Washingtonensis, Ferrari perekond ja enamustekstis või siis ka lihtsalt legei autō (Codex Bezae) ja muud variandid, mispuhul erineb ka sõnade järjekord lauses. Tekstikomitee hinnangul selgitab lühim variant teiste variatsioonide teket paremini kui vastupidine oletus, et algset pikemat teksti oleks hiljem hakatud miskipärast lühendama. Ühes 12. sajandi minusklis (713) on salmi lõppu laiendatud lausega, mis tõlkes kõlab: „Siimon ütles: „Jah“. Jeesus ütleb: „Siis anna ka sina, olles neile võõras“.“ See laiendus saab võimalikuks tänu sellele, et eelnevat lauset on algtekstis võimalik mõista ka küsilausena.

2. Struktuur ja kontekst

Matteuse evangeeliumi on uurijad struktureerinud eri viisidel. Käesoleva perikoobi puhul on aga asjakohane märkida, et evangeeliumis tervikuna on jälgitav korduv kiastiline muster, mispuhul eri sündmustest jutustatavad lood leiavad oma paarilised vahepealsete lugude järel. Üks võimalik järjestus asetab perikoobi kolmekordsesse kiasmide jadasse 16:28 kuni 25:46. Igas kiasmis on üheksa komponenti, kümnes on keskne ning esimese kiasmi viimane komponent on ühtlasi ka uue kiasmi esimene komponent:

Inimese Poeg kirgastumise mäel, prohvet Eelija 18:28–17:13.

Mõistujutt andeksandmisest ja tervendamine 18:21–19:2.

Saabumine Jeruusalemma ja templisse 21:1–17.

Messias (Jeesus), Issand ja Taaveti Poeg 22:41–46.

Jeruusalemmast lahkumine ja sinna naasmine 23:37–24:3.

Inimese Poja tunnustäht ja tulemine 24:29–30.

Kuningas tuleb tagasi Jeruusalemma ja mõistab kohut 25:31–46.

Perikoop asub siinkohal niisiis selle jada esimeses hiasmis. Struktuurselt näeb see välja nõnda:

Inimese Poeg kirgastumise mäel, prohvet Eelija 18:28–17:13.

Sõitlemine ja halastus: seestunu tervendamine 17:14–18.

Jüngrite eraviisiline juhendamine: usk, palve ja paastumine 17:19–[21].

Jeesus ennustab oma surma ja ülestõusmist 17:22–23.

Kuninga pojad ja templimaks 17:24–27 (perikoop).

Kuningriiki sisenemine, alandus ja suurus 18:1–4.

Komistuskivid 18:5–9.

Ära põlga pisukesi (mõistujutt) 18:5–9.

Sidumine ja lahti sidumine 18:15–20.

Mõistujutt andeksandmisest ja tervendamine 18:21–19:2.

Sidumine ja lahti sidumine19:3–12.

Ära keela pisukesi 19:13–15.

Komistuskivid (maine vara) 19:16–22.

Kuningriiki sisenemine: võimalik ainult Jumala abiga 19:23–26.

Mõistujutt viinamäe töölistest 19:27–20:16.

Jeesus ennustab oma surma ja ülestõusmist 20:17–19.

Jüngrite eraviisiline juhendamine: kannatamine, teenimine ja valitsemine 20:20–28.

Sõitlemine ja halastus: kahe pimeda tervendamine 20:29–34.

Saabumine Jeruusalemma ja templisse 21:1–17.

Selline lugude struktuursus näitab ilmekalt, et evangeelium on hoolikalt komponeeritud. Kusjuures käesolev perikoop esineb ainult Matteusel ja mitte üheski teises kanoonilises evangeeliumis. On täiesti võimalik, et evangelist lisas selle loo just muuhulgas laiemat evangeeliumi teksti struktuurset terviklikkust silmas pidades. Perikoobi kaugem „partner“ oleks siis sel puhul mõistujutt viinamäe töölistest.

3. Kirjanduslooline kontekst

Ülaltoodut silmas pidades on asjakohane perikoobi ja viinamäe tööliste mõistujutu põgus võrdlus (eestikeelse piibliteksti vahepealkirjad võib siinkohal rahus ära unustada). Mõlemas lõigus on tegelaseks Peetrus ja viide on ka rahale. Perikoobi peidetud vihje Jeesusele kui Jumala Pojale on võrreldav viinamäe omanikuga. Maise kuninga poegade positsioon 17:25 on kõrvutatav 19:27–20:16 eshatoloogilise ajaga, mil Inimese Poeg istub viinamäe omanikuna troonil ja tasustab kõiki töötegijaid oma suveräänse armu alusel.

4. Ajalooline kontekst ja paralleeltekstid

Eestikeelsete tõlgete 17:24 „maksuraha“ või „templimaks“ on originaalis didrachma, mille väärtus oli võrdne 2Ms 30:13–15 märgitud poole seekliga (vrd „Uue maailma tõlke“ „kahedrahmine maks“). Jeesuse ajal oli tavaks maksta kahedrahmist maksu templi toetuseks (taustaks juba mainitud 2Ms 30:13–15). Orienteeruvalt oli see kahe kaheteisttunnise päevapalga suurune raha. Tegu oli solidaarsuse väljendusega; ka hajala juudid maksid seda maksu. Siiski olid eri osapooled eriarvamusel selles osas, et kes peaks maksma ja kui tihti. Variserid olid kõige rangemad ja leidsid, et iga täiskasvanud mees, kes on vanem kui 19 aastat, peaks seda maksma kord aastas. Saduseride hoiak oli, et see maks on vabatahtlik ja et preestrid peaksid olema sellest vabastatud. Qumrani kogukond leidis, et seda maksu peaks maksma vaid üks kord elu jooksul. Jeesuse käitumisest (mitte ainult selles perikoobis, vaid kõigis evangeeliumites) näeme, et ta oli üpriski kriitiline templi kui institutsiooni suhtes tervikuna. Sestap siis ka hoiak, et nii nagu maised kuninga ei maksusta oma lapsi, on ka „Jumala lapsed“ maksust vabad. Aga välise rahu huvides võib ju pahanduse vältimiseks (hina de mē skandalisōmen autous) selle raha ära maksta. Peetrusele kala suust lubatud hõberaha statēr (17:27) nimetati ka tetradrahmiks (neli drahmi) ja sellest jätkuski niisiis kahele.

Samas on sellel lool kirjapandud evangeeliumi esmases kasutuskontekstis ka veel teine täiendav tähendus, mis esimestel lugejatel vaevalt tähele panemata jäi. Matteuse evangeelium on oma esimeses lähenduses adresseeritud juudikristlikule kogukonnale, kes elas ja toimetas ajal, mil Esimesest juudi ülestõusust osavõtjad olid roomlastelt lüüa saanud ja mil ka Jeruusalemma tempel oli maha põletatud. Aga templimaks oli alles jäänud. Roomlased lõid riigikassasse eraldi alajaotuse (fiscus Judaicus), mille eesmärgiks oli juudi templimaksu jätkuv kogumine. Aga seekord oli see raha mõeldud hoopis Roomas asuva Jupiteri templi ümberehitamises ja ülalpidamiseks. Asi ei olnud ainult rahas, vaid sellega tuletati juutidele meelde, et nad olid rahvana mässus lüüa saanud ja et Rooma imperiaalne võim valitses nende üle jätkuvalt. Sellest maksust hoidumine ei tulnud kõne alla, mittemaksmine tähendas mässu riigi vastu. Matteuse juudikristlikust kogukonnast pärinevad lugejad pidid samuti seda maksu maksma. Lugu, milles kala toob vajaliku mündi, kuulutab Jumala võimu, mis on ülem Rooma võimust. Kõik kaladega seostuvad lood Matteuse evangeeliumis (7:10; 14:13–21; 15:32–39) kõnelevad Jumala üllatuslikust hoolitsusest. Ajal, mil impeerium kuulutas ka kõik mereelajad riigi varakassa omandiks, kuuletub meri Jeesuse käskudele (8:23–27; 14:22–33) ja kaladki kuuluvad Jumala, mitte Rooma võimu alla. Niisiis oludes, kus templimaksu maksmine oli roomlaste poolt mõeldud juutidele koha kätte näitamisena, suunas see lugu lugejaid mõistmisele, et isegi kui nad maksavad seda kohustuslikku maksu, ei kinnita nad sellega Rooma võimu endi üle, vaid vastupidi, nad kinnitavad seda, et Jumala võim on ülim.

5. Tõlgendusloolised märkused

Iga vähemalt 20-aastane juudi mees pidi Jeesuse ajal maksma poole seekli suurust maksu Jeruusalemma templi heaks. Mišnas nimetatakse templimaksu „seekel“ (šeqel), seejuures ei peeta silmas konkreetset üheseeklist münti (= 1 sela’ = 4 drahmi või 4 denaari), vaid üldmõistet „seekliand“. Seejuures eeldatakse, et anni suurus (pool mündiseeklit või pool sela’t = 2 drahmi ehk didrachma või 2 denaari) on üldteada.

Traktaadis Šeqalim 2,4 leidub tähelepanuväärne traditsioon, mille kohaselt puudus rabi Jehuda (u 150 pKr) sõnul seekliannil (šǝqalīm) kindlaksmääratud suurus. Kui israeliidid hakkasid Pärsia võimu ajal eksiilist tagasi tulema, maksid nad dareikides; seejärel sela’des (1 sela’ = 4 drahmi), hiljem tev’a’des (1 tev’a = pool sela’t). Lõpuks taheti hakata maksma tenaarides (1 tenaar = 1 drahm = veerand sela’t). Internetisaidil sefaria.org leiduva kommentaari kohaselt viitab mišna juutide keskel erinevatel aegadel käibel olnud müntidele. Näib nii, et templimaksuksu oldi harjutud maksma poole parajasti käibel olevast vääringu ulatuses.

Mt 14:27 kreekakeelne tekst kasutab Peetruse poolt kala suust leitud mündi nimetusena statēr,mille väärtus oli 4 drahmi. Münt võis olla Tüürose seekel kaaluga u 14 grammi, rohkem kui püha seekli mass (11 grammi). Kuna Rooma riigi müntide hõbedasisaldus oli suhteliselt madal (u 80%), kasutati templimaksu tasumisel kõrgema hõbedasisaldusega (u 90%) Tüürose seekleid. Evangeeliumides mainitud rahavahetajad vahetasid Rooma münte vajaduse korral Tüürose seeklite vastu.

Templimaksu kogumise kohta märgib pärimus traktaadis Šeqalim 1,1 ja 3, et adarikuu esimesel päeval anti ametlikult teada seeklianni kogumise alguse kohta. Adarikuu 15. päeval seadsid rahavahetajad üles oma lauad maapiirkondades, 25. päeval aga pühakojas.

Maapiirkondades kogutud templimaks viidi turvameeskonna saatel Jeruusalemma. Transpordi hõlbustamiseks võidi seejuures hõbemündid vahetada kuldmüntide vastu.

Uues Testamendis nimetatakse mitmel pool kristlike koguduste korjandusi Jeruusalemma emakoguduse heaks (näiteks Ap 11:29; 2Kr 8:1–15). Näib, et kristlasteks saanud juudid ei unustanud iidset tava toetada usukaaslasi Pühal Maal.

Mt 17:26 „nii on pojad vabad“:

Sukka 30a: Rabi Johanan (surn 279 pKr) ütles rabi Šim’on ben Johai (u 150 pKr) nimel: Mida tähendab Js 61:8: „Mina, Issand, armastan õiglust, vihkan röövimist“? See sarnaneb lihast ja verest kuningaga, kes möödus tollihoonest. Ta ütles oma teenritele: Makske tölnerile tollimaks ära! Nad vastasid talle: Kas mitte kogu tollimaks ei kuulu sinule? Ta ütles neile: Kõik möödujad peavad minu käest õppima, et nad ei tohi tollimaksu maksmisest kõrvale hoiduda. Ka Jumal on öelnud: Ma vihkan röövimist! Minu lapsed peavad minu käest õppima, et nad röövimisest kõrvale hoiduksid.

Evangeelium ei märgi, mis liiki kala Peetrus püüdis, kuid teinekord nimetatakse tilaapiat „püha Peetruse kalaks“.

6. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 267.

Päeva laul: 289.

Jutluselaul: 436.

Ettevalmistuslaul: 317.

Lõpulaul: 326:1–2.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 251, nr 2 / Agenda, lk 65, nr 2.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569, nr 3, või Käsiraamat, lk 577, nr 9 / Agenda, lk 68–70, nr 2.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 252 / Agenda, lk 71, nr 3.

7. Muud tähelepanekud

Mt 26:15 nimetab, et Jeruusalemma võimud pakkusid Juudas Iskariotile Jeesuse reetmise eest 30 hõberaha. Kreekakeelne algtekst kasutab mõistet argyrion ’hõbemünt’. Uurijad on erineval seisukohal, millised mündid need võisid olla.

Need võisid olla Tüürose tetradrahmid ehk seeklid (14 g 94% hõbedat), Antiookia stateerid (15 g 75% hõbedat) või Ptolemaioste tetradrahmid (13,5 ± 1 g 25% hõbedat). 2021. aasta hõbeda hinna alusel arvestatult maksab 30 hõberaha seega umbes 78–380 eurot.

Esimesel aprillil 2010 avaldas ajaleht „Die Welt“ Ulli Kulke artikli „Was man sich vom Judaslohn heute kaufen könnte“ („Mida juudaseeklite eest tänapäeval osta saaks“ https://www.welt.de/wissenschaft/article7013319/Was-man-sich-vom-Judaslohn-heute-kaufen-koennte.html). Autor jõuab järeldusele, et numismaatilist väärtust omavate kollektsioneerimisobjektidena maksaks 30 hõberaha tänapäeval umbes kümme tuhat eurot, mis on väikeauto hind. Kolmekümne seekli eest võis Jeesuse ajal omandada eesli. Seega on rahanumber küll muutunud, kuid Jeesuse „hinnaks“ oleks endiselt transpordivahendi maksumus…

Keskajal peeti reliikviateks hulka muistseid münte, mis pärinevat nende hulgast, mida Juudale maksti. Need reliikviad pidid aitama raskete sünnituste juures. Juudaseeklitest reliikviad ilmuvad välja 14. sajandil, mil frantsiskaanid levitasid uut vagadusetüüpi – Kristuse kannatusloo üle mõtisklemist ristitee käigus. Kivi, millel seeklid välja maksti, asuvat Lateraani palees.

Limericki Jahimuuseumis (The Hunt Museum) säilitatakse Sürakuusa dekadrahmi, mis olevat kuulunud juudaseeklite hulka. Mündi raamistusel on kiri Quia precium sanguinis est ’See on vere hind’.

(Alapeatükid 1–4 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 5–6 Joel Siim, toimetanud U. Nõmmik.)