Üldine ülevaade
Kõige laiemalt võttes on kogu meie teadmine ajalooline – iseendast, oma kodust, maailmast. See kehtib täiel määral ka teoloogia kohta – kristliku teoloogia aluseks on ajalooline sündmus. Selle ajaloolise sündmuse asjaolud, sellest lähtuv kuulutus ja edasised arengud on kirikuloo uurimisvaldkond. Juba Uue Testamendi tunnistused Jeesusest Kristusest ja apostlitest on mõistetavad ajalooliste dokumentidena ning neid tekste on selliselt ka käsitletud ning uuritud.
Kirikulugu on toiminud varastel aegadel apologeetika vahendina ning ortodoksia ja hereesia kehtestaja ja põhjendajana. Tänapäeval on akadeemiline kirikulugu sellisest vaatest suuresti loobunud ning seab endale eesmärgiks mõista erinevaid õpetuslikke ja organisatsioonilisi arenguid nende ajaloolises kontekstis. Religiooniuurija ja pastor Wilfred Cantwell Smith väidab raamatus „Religiooni tähendus ja ots“, et religiooni kui niisugust ei olegi olemas, on olemas vaid isiklik usk ja kumulatiivne traditsioon.[1] Selliselt vaadeldes ongi kirikuloo objekt kumulatiivne traditsioon rõõmusõnumi kuulutusest.
See tähendab ka, et me ise oleme osalised pidevalt arenevas traditsioonis. Meie muutumine tähendab, et muutub ka meie arusaamine ajaloost – me räägime küll ajaloost, aga publikuks on meie kaasaegsed. Võime kaasaegseid kõnetada näitabki mingisuguse distsipliini elujõulisust. Ka kiriku kuulutus on alati mõeldud ju kaasaegsetele ja tegelikele inimestele, mitte minevikus elanud inimestele.
Osaliselt just selle tõttu on vahel kutsutud kirikulugu ümber mõtestama ning kirikuloo asemel tegelema pigem ajaloolise teoloogiaga. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see rõhuasetuse nihutamist sündmustelt ja faktidelt mõtlemisele ja selle asjaoludele, lühidalt, inimesele. Samas ei ole niisugune areng iseloomulik vaid kirikuloole, vaid ka nt ajaloos kui akadeemilises distsipliinis on toimunud viimasel ajal sarnased muutused. Me püüame leida inimlikku, olgu see mõtlemise uurimises, vähemuste problemaatikas, kehalisuse või soolisuse aspektis.
Lisaks hakkab silma, et ajaloolises uuringus katsutakse leida temaatilisi ja ajalisi valgeid laike, liikuda kohaliku juurest globaalse juurde ja tagasi, et niiviisi neid valgeid laike märgata.
Olukord Eestis
Kui palju käib Eesti akadeemilistes õppeasutustes tehtav kirikulugu nende arengutega kaasas?[2]
Kõigepealt on oluline tähelepanek, et viimasel ajal on Tartu ülikooli usuteaduskonnas üleüldiselt vähenenud bakalaureusetööde hulk ja mõnevõrra vähenenud ka magistritööde hulk. Selline üldine tööde vähenemine mõjutab muidugi statistilist pilti.
Teatava vastuse küsimusele, millega tegeleb meie kirikulugu, võiks anda see, millega tegelevad meie akadeemiliste õppeasutuste kirikuloo professorid. Neid on meil Eesti peale kokku 3: Riho Altnurme, Riho Saard ja Priit Rohtmets. Nende kõigi peamine isiklik uurimishuvi on 19. ja 20. sajandis. Ka nende juhendatud väitekirjad kinnitavad sama – fookus on eelkõige 20. sajandil, uurimise alla tuleb kõige sagedamini kirik kui institutsioon, piirkonnana Eesti.
Kui vaadata kaitstud kirikuloo alaseid väitekirju üldiselt, siis on ajaline diapasoon laiem, on keskaega, on varauusaega, mõni üksik töö tegeleb ka antiigiga. Viimasel 10 aastal (tõenäoliselt Urmas Petti ja Marju Lepajõe surma tõttu) on neid aga mõnevõrra vähemaks jäänud ja 20. sajandi uurimine suureneb proportsionaalselt veelgi.
See aga ei tähenda, et akadeemiline kirikulugu ei oleks elujõuline. Proportsionaalselt on kirikuloo alaseid doktoritöid rohkem kui kirikuloo alaseid magistritöid. Teisisõnu tundub, et kirikuloolased jõuavad suurema tõenäosusega doktoritöö kaitsmiseni kui teiste õppetoolide doktorandid. Kirikuloo alaseid doktoritöid on juhendanud mitmel korral ka mitte-kirikuloolased. Mulle tundub, et see näitab erinevate teoloogiliste valdkondade omavahelist head koostööd – kirikulugu on ilmselgelt oluline teistele teoloogilistele distsipliinidele.
Kui liikuda õppeasutustest edasi veel üldisemale tasemele ja vaadata kirikuloo alast kirjandust laiemalt, siis selgub, et eesti keeles on viimasel 30 aastal kirikuloo alaseid raamatuid ilmunud päris palju – üle 500. Märksõnade järgi selgub, et nendest enamus tegeleb jällegi 20. sajandi kirikulooga, kõige sagedamini esitatud temaatilised märksõnad on sealjuures ‘kogudused’, ‘kodulugu’, ‘luterlik kirik’, ‘haridusajalugu’.[3]
Kuidas edendada koostööd teoloogiliste distsipliinide siseselt ja vaheliselt, aga ka üle teoloogiliste distsipliinide piiride?
On arusaadav ja lausa tunda, et ajaloolastele, kunstiajaloolastele, filosoofidele jne on vajalik teatav arusaam religioonist – ja seda on praegu märgata mitmel pool. Mitmeid kirikuloosse otseselt puutuvaid häid ja huvitavaid töid on meil kaitstud ka väljaspool usuteaduskonda ja Usuteaduse Instituuti, st mitte teoloogias.
Viimasel kahel kümnendil ongi nii euroopa kui ameerika akadeemiates räägitud isegi nn religioossest käänakust (religious turn), mis tähendab religiooniga seotud küsimuste suuremat osakaalu vastavate valdkondade uurimisel. See on tulnud teatava reaktsioonina 20. sajandi viimaste kümnendite suhtumisele, kus religiooni ja usku pigem ignoreeriti.
Samas on praegusel ajal sellel teemal kirjutavad autorid maininud, et kahetsusväärselt vähe on niisugusele suunale avaldanud mõju kirikulugu. Mulle tundub, et täpselt samad protsessid, mis mujal, on käsil ka meil. On huvi religiooni vastu, aga tundub, et kirikuloolased võiksid julgemalt teiste distsipliinidega suhelda. Mõningaid näiteid sellisest distsipliinidevahelisest koostööst on, aga neid võiks olla märksa rohkem ja süstemaatilisemalt. Juhendajad võiksid üliõpilastele välja pakkuda kaasjuhendaja võtmist teistest teaduskondadest, kirikulooga tegelevad inimesed võiksid kirjutada rohkem koostööartikleid teiste valdkondade esindajatega.
Kui rääkida lähima paari aastakümne põhiprobleemidest ja -teemadest, millega valdkond Eestis võiks tegeleda, siis oleks see kahtlemata tähelepanu pööramine interdistsiplinaarsusele, globaalsemale haardele ja varasematele ajalooperioodidele. Teemadest on Tartu Ülikooli magistritasemel viimasel kümnel aastal pea täiesti esindamata reformatsiooniaja kirikulugu ja valgustusperiood. Kui vaadata eestikeelsete kirikulooliste trükiste märksõnapilve, siis on pilt sarnane, väga vähe on raamatuid baltisaksa ja reformatsiooni kohta, mis on ometi meie piirkonna luterliku kiriku jaoks väga olulised teemad.
Meil on aga hädasti vaja uurida mitte vaid meie oma teemasid, vaid olla dialoogis ka laiemalt, just selle tõttu, et me ei jääks oma mõtlemises kinni ainult lähiajaloo ja kohaliku ajaloo poolt pakutavasse pilti ja me oleks võimelised avarama pilguga vaatama seda, mis kirik on olnud ja milline ta võiks olla.
Kuidas selgitada lähimal paaril aastakümnel laiemale avalikkusele ja noortele teoloogia ilu ja olulisust?
Küsimus on siin võimekuses kõnetada. Võimekus kõnetada tähendab võimekust liigutada hinge – selleks on kirjanduses üldiselt käibel arusaam, et tekst peab sisaldama ilu, võlu ja õudu. Mulle tundub, et teoloogias ja spetsiifiliselt kirikuloos on nii ühte, teist kui kolmandat, seda on vaja vaid avada ja nähtavaks teha. Lisaks tundub – ja see ei ole vaid kirikuloo teema – järjest olulisemaks saab, kuidas mingisugusest teemast rääkida. Seda võib nimetada retoorika olulisuseks ehk siis Marju Lepajõed tsiteerides, stiili leidmiseks. Hea stiil haarab kaasa, on poleemiline, teravmeelne, julge, täpne. Martin Luther oli Piibli tõlkimise ajal sama probleemi ees ning väitis, et „tuleb küsida emalt kodus, lastelt tänaval, lihtrahvalt turuplatsil, ja just neile tuleb suhu vaadata, kuidas nemad räägivad, ja selle järgi tõlkida; siis saavad nad sellest aru ja taipavad, et nendega räägitakse saksa keelt”. Kas akadeemiline kirikulugu peaks üle võtma Martin Lutheri nõuanded Piibli tõlkimise kohta, ei ole muidugi selge. Võrdpilt tundub siiski olevat mõistetav.
[1]Wilfred Cantwell Smith et al., Religiooni tähendus ja ots, Avatud Eesti raamat (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020).
[2]Järgnev analüüs põhineb EELK UI Kataloogitud trükiste ja käsikirjade nimekirjal (https://www.eelkui.ee/raamatukogu/lugejale/ vaadatud 15.sept 2021) ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehel toodud andmetel (https://www.us.ut.ee/et/Teadus/ba ja https://www.us.ut.ee/et/teadus/magistritood).
[3]Andmed põhinevad kataloogi ESTER märksõnade statistilisel analüüsil, pildid tehtud programmiga R.
Meelis Friedenthal (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli Raamatukogu Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor, Tartu Ülikooli Filosoofia osakonna mõtteloo kaasprofessor ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
