Esimesed kommentaarid tuginevad laiemale kontekstile kui Eesti oma. Dogmadest iseseisev eksegees kõlab justkui väga objektiivselt. Seejuures peaks aga Vana Testamendi teadus vältima sarnasesse ämbrisse astumist nagu Uue Testamendi teadus ajaloolise Jeesuse uurimisega, milles see objektiivselt ja dogmadest lahus rekonstrueeritud Jeesus oli lõpuks väga kahtlaselt selle ajastu nägu, milles uurimisprotsess toimus, olgu vormijaks siis valgustusideed või hilisemad ideed. Näiliselt lahutati end dogmaatilisusest, aga muud elufilosoofiad ja isegi kultuuritrendid osati ajalukku, aga ringiga ka teksti, sisse lugeda (eisegees). Ütleksin, et Vana Testamendi teaduse iseseisvus distsipliinina on vajalik, aga mitte kunagi absoluutne, puutumatu.
Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris õpetame lisaks eksegeesi ainetele induktiivmeetodit, mis tõdeb inimese piiratust oma usu või uskmatuse, kultuuriprillide, maailmavaate ja eelarvamuste olemasolu tõttu. Nende omaduste suhtes aus olemine ja nende nimetamine aitab lõpuks tekstile objektiivsemalt läheneda. Minule tundub ausus samuti selle suhtes, mida teksti juurde panen, realistlikum eesmärk kui näiline neutraalsus või erapooletus (olgu see siis dogmade või Uue Testamendi suhtes) või tugev usaldus ühe või teise meetodi suhtes. Mis tahes ühe eksegeetilise meetodi usaldamine – ükskõik kui erapooletu see esmapilgul näib –, võib lõpuks n-ö ebajumala kuju võtta.
Rääkides eksegeesist ja sellest, kus see igapäevaelus makrotasandil toimub, on vaja rõhutada, et vaimulikud, aga seal hulgas ka paljud ilmikjuhid (olgu see siis kodugrupi juht või koguduseliige, kellelt on Piibli teksti seletust palutud) tegelevad eksegeesiga nädalast nädalasse. Kui säärane ilmik või vaimulik on saanud hea teoloogilise hariduse, siis loodetavasti paraneb ka hermeneutiline kirjaoskus nende usukogukondade sees, kus nad toimetavad. Need inimesed mahuvad küll Eestis tõesti väga väikese protsendi sisse, aga et hermeneutilist kirjaoskust (sh ka Vana Testamendi koha peal) edendada, siis on just nemad põhilised, kellesse panustada.
2015. aasta uuringust „Usust, elust ja usuelust“ tuli välja, et vaid 10% kristlastest loevad iganädalaselt Piiblit (7% iga päev) ja 48% ei loe üldse. 2020. aasta virtuaalküsitluses puudus enesemäärtluse valikus küll sõna „kristlane“, küll aga esitati küsimus selle kohta, kui palju usklikke möödunud aasta jooksul Piiblit lugesid – neid oli 21%, iga päev luges Piiblit 13%, kord nädalas 25%, kord kuus või harvem 33%. Eriti suur potentsiaal mälu-uuringuteks on viimased 8%, kes ei osanud vastata. Väga huvitav oleks teada, kui palju loeti nende protsentide hulgas Vana Testamenti, aga võib arvata, et seda on häbitult vähe. Jätame religioonisotsioloogide otsustada, kas need numbrid näitavad religioosse kirjaoskuse paranemist või mitte. Lootusetu aga olukord ei ole.
Kui Vana Testamendi lugemine vajab juba kirikusiseselt palju tööd (rääkimata kirjaoskusest), kui palju siis veel laiemas ühiskonnas?
Kas Vana Testamendi alal võiksid ka mittekristlased sõna võtta? Suure valuga meenutan möödunud aastal ajakirjanduses ilmunud artiklit milles kuvati Vana Testamendi karmi jumalapilti. Mis valu tekitas, ei olnud jumalapilt ise (see on väga levinud kuvand), vaid fraas, mida autor kasutas, öeldes: „Lehitsedes Vana Testamenti näeb mulje et …“ Mõtlesin endamisi, et kui on üldse tekst, mille ajalooline, kultuuriline ja kirjanduslik hermeneutika-kuristik on niivõrd suur, et seda „lehitsemisega“ ei ületa, siis on see Vana Testament.
Aga kas siis nüüd ei tohi Vana Testamenti enam lehitsedagi? Ütlen, et lehitseda tohib. Aga eesti rahva õpetamine populaarmeedias ilma süvenemata tuleks sellise kirjaoskamatuse puhul jätta pigem tegemata. Pole kindel, kuidas Vana Testamendi teadus saaks suunata seda, et raamatukogutasemel väiteid ei hõigataks välja köögis. Paraku on köök aga läbikäigukoht kogu rahvale, raamatukogu ainult vähestele.
Tõlkimise teemadel mõned sõnad. Lisaks U. Nõmmiku ettekandes mainitud dilemmadele uue tõlke suhtes ja natuke kontrastiks ka väitele, et hetkel on koostöö teoloogia sees olulisem kui teiste teadusvaldkondadega, arvan, et nii Vana kui Uue Testamendi tõlkimisel peaks teadustöö arvestama kultuuri-, sotsiaal- ning kommunikatsiooniuuringutega.
Milline on see inimene, kes aastal 2039 eestikeelse Piibli enda kätte saab? Küsida tuleks, milline on info vastuvõtmise kultuur selleks ajaks? Kas tõlge peaks arvestama, et Piiblit kuulatakse rohkem, kui loetakse? Millisel kujul seda tarbitakse? Kas liigume äppidelt üle interaktiivsetele hologrammidele? Sela! Või toimub nostalgiline tagasihüpe päris paberi ja tindi maailma? Võib-olla on tulevase aja eestlane hoopis ostmas kokku raamatuid, nagu nüüd vinüülplaate taas kogutakse, ja otsib vaikust enam kui kõrvaklappe?
Seda pean siiski tõdema, et koostöö igapäevases elus akadeemia ja kiriku vahel on teoloogiasisese arutelu (nagu see täna toimubki) prioriteet. Kirikuelu ühe häälekandjana ütlen, et Vana Testamendi teadus peab varem või hiljem kaasama sellist metoodikat, mis võtab teksti lõplikku vormi tõsiselt, seejuures oma iseseisvust praktiliselt aga mitte surmtõsiselt. Võime ühest küljest kõrvutada küll Heebrea Piiblit judaistika tulemustega ja saamegi sealt palju kasulikku, aga Eesti uues tõlkes aastaks 2039 seisab tekst samas järjekorras ja koosseisus praeguse kanoonilise vormina.
Siinkohal võiks ka ülikooli teadus tugevamalt kaaluda lisaks vormi- ja redaktsioonikriitika uhkele panusele ka näiteks narratiivikriitikat.
Olen kindel, et kui teadustöö tahab säilitada ja edendada dialoogi kirikutööga, siis ei pääse see lõplikult ei dogmadest, Uuest Testamendist ega teistest teadustest ega teadmatuses jüngritest Emmause teel…
1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame järgnevates ajakirja numbrites konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel.
Hindrek Taavet Taimla (1990), MDiv, on Eesti Metodisti Kiriku (EMK) Teoloogilise Seminari õppejõud, Püha Johannese kooli inglise keele õpetaja ja EMK Reeküla koguduse pastor.
