Enne veel, kui alustan aruannet, selgitan oma lähtepunkti. Töös haiglakaplanina ja sotsiaalministeeriumi vanemkaplanina puutun igapäevaselt kokku hingehoiutöö sisu selgitamisega, initsieerimise ja korraldamisega, olles samal ajal korraga nö eesliinil kui ka staabis. Mõlemad ülesanded täiendavad üksteist, inspireerivad ja on kohati segavad. Mõnikord on tunne, et ööpäev on liiga lühike ja silmapiiril eesmärgid–tulemused liig kaugel.
Jah, hingehoiust ja hingehoidjatest ja nende tööst teatakse laiemas plaanis ühiskonnas veel vähe, seda kogen haiglas igapäevaselt hingehoidjana töötades. Üks markantne vestluse algus oli, kui astusin palati uksest sisse ja tutvustasin ennast ja inimene küsis: „Kas tulete mulle hingekella lööma?“ Enamjaolt poetavad inimesed, isegi kui soovivad hingehoidjaga vestelda, vestluse alguses arglikult, et ma pole kirikuinimene või et ma ei ole usklik või et ega ma surema hakka…
Hooldekodude töötajatega vesteldes on samuti tulnud välja, et hingehoiust ja hingehoidja ametist teatakse vähe, seda seostatakse pigem kirikuga, vaimulikuga. Arvatakse, et see on ikka seotud surijate toetamisega ja leinajate lohutamisega, palvuste ja jumalateenistustega.
Teoloogilises mõttes kuulub hingehoid praktilise teoloogia distsipliini alla ja iga vaimulik on oma kutses ja kutsumuses ka hingehoidja. On ju vaimuliku kohta levinud väljend „hingekarjane“. Meditsiini– ja hoolekandesüsteemis on hingehoid üks vaimse tervise toetamise ja psühhosotsiaalse teenuse liike ning hingehoidja on teoloogilise kõrgharidusega ja eriväljaõppega vaimse tervise spetsialist.
Selleks, et hingehoid saaks ja muutuks ravi– ja hoolekandesüsteemi loomulikuks osaks, et ühiskonnas tervikuna teadvustuks hingehoidja elukutse ja teataks hingehoidja tööst, selle sisust ja pakutava hingeabi võimalustest, asutati sotsiaalministeeriumi juurde 1. jaanuaril 2020 haiglate ja hoolekandeasutuste ehk „hingehoiu“ kaplanaat.
Meie tegevus
Kaplanaadi tegevuse eesmärgiks sai püstitatud, et inimestele haiglates ja hoolekandeasutustes, igas vanusegrupis ja sihtrühmas oleks kättesaadav hingehoiu tugi vastavalt inimeste usulistele veendumustele, et hingehoid saaks lahutamatuks osaks ravi– ja hoolekandeteenusest. Et hingehoidjatena ja kaplanitena asuksid tööle atesteeritud ja ametisse sobivad spetsialistid. Et ühiskonnas pöörataks tähelepanu ravil või hooldusel olevate inimeste, üksi elavate vanemaealiste inimeste vaimsele tervisele. Et ravi– ja hoolekandeasutuste juhid ja töötajad oskaksid näha ja väärtustaksid oma hoolealuste ja töötajate usulisi, hingelis–emotsionaalseid vajadusi, oskaksid toetada vaimset tervist, toetada inimese eneseväärikust, teaksid suunata vajaliku abiandja juurde. Ametisse asusid peakaplan Ove Sander ja vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi.
Peamiste ülesannetena näeme kvalifitseeritud hingehoidjate ja kaplanite haiglatesse ja hoolekandeasutustesse tööle soovitamist–suunamist. Selleks on asutustes vaja tutvustada, mis üldse on hingehoid ja kes on hingehoidja. Oleme ühtlustanud ja koostanud asutuste tarbeks kvalifikatsiooninõuded, millise ettevalmistusega hingehoidja või kaplani võiks asutus tööle võtta. Koostasime standardametijuhendid. Korraldame regulaarselt hooldekodude ja haiglate töötajatele (arstid, õed, hooldajad) hingehoiu koolitusi. Sügistalvel 2020, nö teise koroona laine harjal, kus haiglates ja hooldekodudes kasvas nakatunute arv ja töötajad olid läbipõlemise piiril, korraldasime koostöös Sotsiaalkindlustuse Ametiga kriisinõustamisi, supervisioone ja kriisi–leinakoolitusi haiglate ja hoolekande töötajatele. Osaleme riiklikus vaimse tervise staabi töös, palliatiivse ravi arenduskava töörühmades – oleme integreerunud vaimse tervise teemadega tegelevate organisatsioonide ja asutuste võrgustikku.
Selle pooleteise aasta jooksul, mil sotsiaalministeeriumi kaplanaat on tegutsenud, on selitunud päris hea pilt, kuidas toimib professionaalne hingehoiuabi meie ravi– ja hoolekandesüsteemis. Sai koostatud ametis olevate ja potentsiaalsete hingehoidjate ja kaplanite andmebaas, et saada ülevaade, kes on need inimesed, kes saaksid ja sooviksid hingehoiutööd teha. Viisime läbi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulike anketeerimise. Vaimulike vastustest selgus, et enamikes maakondades ja valdades on toiminud aastatepikkune hea koostöö hooldekodu või haigla ja kohaliku koguduse vahel. On koguduse vaimulikke, kes külastavad igakuiselt hooldekodu nö vabatahtlikena. Vähem on neid, kes teevad iganädalasi külastusi. Külas käiakse siiski enamjaolt pühade ajal. Samas selgus ka, et vaimulike külastused on olnud pigem pühapäevased jumalateenistused või palvused, mitte niivõrd eraldi hingehoiutöö inimestega – vestlused silmast silma.
Hingehoid haiglates ja hooldekodudes. Riigi tugi.
Täna töötab Eesti haiglates 16 kutselist hingehoidjat, enamus erineva osakoormusega, kusjuures neist 10 hingehoidjat on asunud tööle kaplanaadi tegevuse ajal 2020. ja 2021. aastal. Praeguse seisuga on hingehoidjatest puudus enamikes maakondlikes haiglates ja keskhaiglates, kus on hingehoidjad vaid õendusosakondades, ning perearstikeskustes. Hingehoiuteenust rahastab iga haigla omavahenditest, mis seab väiksemate võimalustega haiglatele piirid – lihtsalt pole raha, et hingehoidjat ametisse palgata.
Sotsiaalministeeriumi kaplanaat taotles seoses koroonaviiruse puhanguga ja kriisiolukorraga 2020. aasta kevadel riigipoolset rahastust, et käivitada hingehoiuteenus hooldekodudes. Alates juunist 2020 kuni 31. detsembrini 2021 on kaplanaadi poolt 15-sse suurimasse hooldekodusse suunatud teenima hingehoidjad ja kaplanid. Alates 1. maist sel aastal saime riigi toel laiendada hingehoiutööd 25-s hooldekodus. Kokku on hingehoidjad ja kaplanid teenimas 40-s hooldekodus. Olgu ka lisatud, et suureks probleemiks on olnud ja on senini vaimse tervise toe puudumine hooldekodudes. 2020. aasta jaanuari seisuga (enne koroonapuhanguid) oli vaid kolmes–neljas hooldekodus ametis hingehoidja. Psühholoogi pole kaplanaadi andmeil üheski hooldekodus.
Kaplanaat näeb oma edasise ülesandena töötada välja mudel ja leida püsivad rahastusvõimalused koostöös riigi, kohalike omavalitsuste ning ravi– ja hoolekandeasutustega, kuidas hingehoiuteenus oleks kättesaadav nii perearstikeskustes, maakonnahaiglates kui ka hoolekandeasutustes ja omavalitsustes.
Hoolekande ja haiglate töötajatelt tagasisidet korjates, kuidas hingehoid on vastu võetud, tõesti, kogemused on head. Hingehoidjat või kaplanit usaldatakse, temaga soovitakse vestelda. Kui inimesel pole kirikuga, usuga suhet, on alguses olnud pigem äraootav suhe – miks ma peaks hingehoidjaga vestlema, kas hakkan surema. Küsitakse, kes hingehoidja minu juurde saatis. Kui aga usaldav suhe on loodud, on edasine koostöö, koosrääkimine inimest toetav. Hingehoidjat oodatakse. Üks tagasiside hooldekodu töötajalt: „Hingehoidjaga soovivad rääkida nii meie eakad kui ka töötajad, kellel ehk elus keerulised hetked. Hingehoidja on äärmiselt diskreetne: kui on maja töökorraldust puudutav ettepanek, annab ta selle edasi nii, et allikas jääb puutumata. Korduvalt olen olnud tunnistajaks, kui ta on toeks surijaile ja ka nende lähedastele. Hingehoidja oskus väga raskeid teemasid lahendada on heas mõttes hämmastav.“ Ühe teise hooldekodu juhataja kirjutas: „Oleme hingehoiuteenuse kenasti toimima saanud. Protsess on käinud läbi omaette teekonna, kus esmalt kaardistasime vajadused ja ootused mõlemalt poolt. Oluline märksõna on koostöö. Oleme väga rahul, et meil on võimalus riiklikus projektis osaleda.“
Hingehoidjad saadavad hooldekodudest ja haiglatest kaplanaadile aruandeid oma tööst ja tähelepanekutest inimeste vaimse tervise kohta. Neist teadetest selgub, et nii nagu terves ühiskonnas, on ka hooldekodudes ja haiglates väga keerulised ajad. Haigestumised, isolatsioonid, piirangud ja keelud mõjutavad inimeste vaimset tervist. Suur pinge on asutuste juhtkonnal, kes vastutab, ja töötajatel. Tööd raskendab igapäevaste COVID-piirangute järgimine. Personalipuudus, ületöötamine. Töötajate pinge ja üleväsimus kandub loomulikult üle ka hoolealustele. Klientide ja patsientide meeleolud on kurvameelsed ja pessimistlikud. Mõjuvad pikaajalised eemalolekud lähedastest ja see kõik kokku tekitab masendust. Inimesed on mures nii enda kui ka lähedaste tervise pärast, majandusolukorra pärast. „Millal see ükskord otsa saab?“ on sage küsimus.
Lõik ühe hingehoidja kirjast: „Kliendid on väga rõõmsad, kui ma jälle tulen. Enamasti ma ütlen ette, millal ma jälle tulen, millal mind oodata. Üldpilt on väga kurb selles mõttes, et ainult mõnel üksikul on suhted lähedastega, suhted lastega väga head. Kes ongi kohe lastega riius – oodatakse memme surma, mõni memm tahaks korrakski kodus käia aga ei viida, sest polevat aega, mõnel polegi nagu eriti kedagi, mõned ei taha külastamagi tulla …“
Kui küsida, mida siis hingehoidja teeb, siis hingehoiutöö sisuks on külastused–vestlused tubades ja palatites, vestlused nii üksi kui rühmas, palvused, jumalateenistused, surijate saatmine, leinatöö, kriisitöö. Lihtsalt jututamine, raamatute ettelugemine, veeklaasi ulatamine lamajatele, kõrval olemine. Hingehoidjate aruannetest tuleb välja, et keskmine külastuste arv on tööpäevas 6-8 pikemat vestlust, lisaks lühemad põgusamad kohtumised. Keskmine külastusaeg tubades on 30-45 minutit. Teemadeks on enamasti üksildus, mahajäetus, kohanemine hooldekoduga, koroonahirmud, igatsus lähedaste järgi, surm ja lein. Ühe hingehoidja kirjast: „„Kirikuteema” on paljudele võõras ja ma ei käi sellega peale.“ Heast koostööst kõneleb see tagasiside: „Olen kohtumistel rääkinud, kes on hingehoidja. Inimesed on peaaegu alati valmis suhtlema, rääkima ning seejuures tänulikud, et keegi istub voodiserval. Olen viinud hoolealustele kommi, küpsist, värvimisraamatuid, ristsõnu, ajalehti, kuna tegevusjuhendajatel pole eriti mahti igaühe soove täita. Hoian mõistagi piire soovide täitmisel. Igal teisipäeval, kui käin kohal, on hommikul koosolek, kus saan teavet uute hoolealuste kohta. Tegevusjuhendajad annavad ka teada, kellega võiksin rääkida, kes mind juba pikisilmi ootab. Mind on viidud üsna hästi hooldekodu toimimise ja plaanidega kurssi, tunnen end nagu oleksin seal kogu aeg töötanud. Juba esimestel kordadel olid hooldekodu töötajad teadlikud, kes ma olen ja miks ma majas olen. Kuna paljud hoolealused on venekeelsed, siis olen saanud praktiseerida oma vene keele kõnelemise oskust ning suhtlemisel pole keegi nurisenud, et ei saa minust aru.“
Riigi rahastuse toel käivitas kaplanaat kriisimeetmena 2021. aasta maikuust kuni 31. detsembrini 2021. koduhooldusel olevate inimeste hingehoiuteenuse. Eesti eri piirkondades tegutsevad hingehoidjad teevad kodukülastusi, toetavaid kohtumisi ja kontaktihoidmist ning koostööd kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööd korraldavate inimestega. Samuti on hingehoidjad abivajajatele toeks telefoni ja/või interneti teel. Koostööpartneriks on sotsiaalministeeriumile selle töö korraldamisel MTÜ Tartu Teoloogiaakadeemia.
Miks ei asenda vabatahtlike töö ravi- ja hoolekandesüsteemis hingehoiutööd?
Haigla ja hooldekodu hingehoidjalt nõutakse teoloogilist kõrgharidust, soovitavalt magistri tasemel, ning lisaks hingehoiualast spetsialiseerumist või täiendõpet või pikaaegset töökogemust. Hingehoidja on näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas palliatiivse ravi meeskonna liige, kes koostöös abivajaja ja tema lähedastega ning teiste spetsialistidega osaleb palliatiivse ravi plaani väljatöötamisel, toetab ja nõustab regulaarselt patsiente, lähedasi ja ka ravi- ja hoolduspersonali. Me ju ei kujuta ette vabatahtlikku arsti ega õde haiget ravimas.
Vabatahtlike kaasamine võib toimida hooldusasutuses töötava hingehoidja või kaplani kureerimisel ja vastutusel. Vabatahtlikud peavad saama väljaõppe ja saavad alles siis pakkuda oma tuge. Aga nad ei ole hingehoidjad vaid vabatahtlikud. Eestis vabatahtlike süsteem pole aga käivitunud. Puuduvad koolitusprogrammid ja praktikakohad. Vabatahtlikena külastavad üksikuid haiglaid ja hooldekodusid kohalike koguduste vaimulikud.
Hingehoid eriolukorra ajal ja hingehoiutelefon
Koroona esimese laine ajal 2020. aasta kevadel kehtestati eriolukord ja hooldekodud „pandi lukku“. Koheselt käivitasime hingehoiu kriisitelefoni programmi „Igale hooldekodule oma hingehoidja“. Selle ettevõtmisega liitus 29 asutust. Üle Eesti nõustasid professionaalsed hingehoidjad ja vaimulikud vabatahtlikena haiglate ja hooldekodude inimesi telefoni teel. Sealt kasvas tänaseks välja riigi rahastusel ööpäevaringne hingehoiutelefon, mis tegutseb alates juunist 2020 kuni 2021. aasta lõpuni. Sotsiaalministeeriumi koostööpartneriks hingehoiutelefoni korraldamisel on MTÜ Tartu Teoloogiaakadeemia, vt: Hingehoiukeskus https://hingehoid.ee/
Kes helistavad hingehoiutelefonile? Statistika näitab, et helistajateks on peamiselt keskealised inimesed. On nii nooremaid kui ka vanemaealisi. Võrdselt helistavad nii naised kui mehed. Teemaks on peamiselt ärevus, äng ja elu perspektiivi puudumine, üksindus, tõrjutus ja suhtlemispuudus, suitsiidsed mõtted, surmateemad, suhteprobleemid, vähemal määral spirituaalsed ja religioossed küsimused. Vaadates statistikat, on näha, et koroona–ajastu mõjub inimeste vaimsele tervisele. Võrreldes 2020. aastaga on kõnede arv vahemikus 1. jaanuarist kuni 1. juulini 2021 võrrelduna 2020. aasta teise poolaastaga kasvanud 13%. Kuna korraga on liinil ainult üks hingehoidja, siis on päris palju neid, kes liinile ei saa. Sel poolaastal on vastu võetud 3416 kõnet ja liinile pole saanud 8561 helistajat. See kõik kõneleb inimeste hingelistest vajadustest.
Kokkuvõtteks, kirjutades seda aruannet, tabasin end rõõmsalt avastuselt. Asjad on hakanud uutmoodi liikuma. Kaplanaadi töö pole aga alanud tühjalt kohalt. Meie ees on tehtud aastakümnete pikkust tööd hingehoidjate ja kaplanite koolitamisel ja väljaõppel, siin on olnud teoloogilist haridust andvate kõrgkoolide pingutused ja ka tulemused – needsamad vilistlased, kes täna tegutsevad haiglates ja hooldekodudes hingehoidjatena ja kaplanitena, kes koolitavad uusi spetsialiste. Oluline on olnud ja on koguduste senine koostöö oma kihelkonna hooldekodu või haiglaga.
Me alles avastame ja teadvustame ühiskonnas (ka ametkondades), kogukondades, ravi– ja hoolekandesüsteemis omi ressursse, omi võimalusi, kuidas pakkuda professionaalset hingehoidlikku tuge. Meid on juba päris palju, meid hingehoidjaid ja kaplaneid, meist teatakse juba, meid juba oodatakse. Loodetakse, et me tuleme.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vikaarõpetaja, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
