Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Käesoleva aasta lõikustänupüha jaoks valitud tekst on esimene osa eluleiba selgitavast ulatuslikust Jeesuse kõnest ning koos sellega lõpeb Johannese evangeeliumi jutustus Jeesuse Galilea perioodist. Perikoobi määratlus on keerukas ja seda vaatleme allpool. Jutluse jaoks sobib perikoobi ulatuseks Jh 6:25–35, kuna salmis 25 kõnetab rahvahulk Jeesust, mille peale Jeesus alustab kõnet, mis areneb dialoogiliseks Pühakirjale toetuvaks eksegeesiks.
Jutluse aluseks võib lugeda ka teksti mahus Jh 6:22–35. Aga salmid 22–24 kujutavad endast tekstikriitiliselt väga keerulist juhtumit mitme üksteisest erineva lugemisviisiga, mille kaudu esitatakse Jeesuse, teda otsiva rahva ja sõiduks kasutatavate paatide liikumist. Siin salme 22–24 tekstikriitiliselt ei vaadelda, sest jutluse jaoks sellest kasu ei ole. Tekstikriitilisi märkmeid tasub esitada kolme salmi kohta.
6:27 Vähesed käsikirjad ei korda sihitist tēn brōsin ’rooga’ ja väljenduvad lühemalt: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid mis püsib igaveseks eluks“. Salmis on ka teine erisus: mõnes käsikirjas kasutatakse Inimese Poja antava leiva kohta oleviku vormi: „Seda annab teile Inimese Poeg“. Kaalukam variant kasutab aga tulevikku dōsei: „Seda saab andma teile Inimese poeg“. Tõsi, eesti keeles ei paista sõna „annab“ puhul tulevik olevikust kuidagi erinevat.
6:28 Salmi tingivas kõneviisis (konjunktiivis) esitatud põhiteksti „Mida me peaksime ette võtma et me teeksime (ehk n-ö „töötaksime“ või „korda saadaksime“) Jumala tegusid“ võib pidada eelistatud lugemisviisiks. See variant haakub ka salmi 29 kreekakeelse teksti tingivas kõneviisis lugemisviisiga, mis on valitud põhitekstiks ja mida võib tõlkida ka kujul: „et te usuksite (pisteuēte) temasse“.
6:35 Käsikirjades esineb mitu väiksemate detailide poolest erinevat lugemisviisi, kuid need ei sunni kaaluma teistsuguseid tõlkenüansse.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoopi ja selle paiknemist vaadates ilmneb, et jutluseks valitud osa paigutub esmalt Jeesuse pikema kõne algusossa. Salmis 25b esitatud küsimus „Rabi, millal sa siia said?“ annab aluse salmist 26 algavale Jeesuse kõnele, mis areneb dialoogiks ja lõpeb alles salmis 58, mille järel viitab evangelist sündmuse kohale – seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Perikoobile eelneb aga tekstikriitiliselt keeruline lõik salmides 22–25a, mille ülesanne on kirjeldada seda, kuidas rahvas lõpuks Jeesuse üles leidis. Seejuures näib evangelist kirjeldavat kahte erinevat rahvahulka, jüngreid ja Jeesust mingil etapil jüngritest eraldi liikuvat. Vähemalt üks rahvahulk kahest näib olevat see, mis oli olnud viie tuhande mehe imelise toitmise tunnistajaks (6:15), ning otsis Jeesust peale jüngrite paadisõitu, mille jooksul oli Jeesus järvel kõndides nende juurde tulnud (6:16–21).
Kui jätta sündmuste stseeni ette valmistav lõik Jh 6:22–24 lugemata, võib jutluse perikoopi liigendada nõnda:
1) 6:25–27: Jeesus alustab vastusega talle esitatud küsimusele ja annab hinnangu üksnes toitu otsiva rahva kohta. Ta kutsub inimesi taotlema igavese eluga seonduvat rooga, mille annab Inimese Poeg;
2) 6:28–29: dialoogi algus. Jeesus vastab viisil, mis viib dialoogini. Kuulajad soovivad teada, mida nad peaksid tegema, et nende teod oleksid (nagu?) Jumala teod. Jeesuse vastus toob esile Jumala teo, kes laseb inimestel uskuda Jeesusesse, Jumala läkitatusse;
3) 6:30–35: dialoog jätkub. Rahvas soovib uskumise jaoks tunnustähte ja toob näitena Moosese, kes andnud mannat taevast. Jeesus korrigeerib inimeste väidet, kuna Vana Testamendi tekst ei ütle, et Mooses andis leiva. Jeesus suunab kõne endale kui elu leivale.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop laieneb avaral vaatlusel mõõtmeteni, mida on sobiv vaadelda kirjandusloolise kontekstina. Vormiliselt Jeesuse kõnena algav tekst kasvab Jeesuse dialoogiks rahvaga. Tekst esindab neljanda evangelisti toimetaja tööd, mis toetub sünoptilise traditsiooni imejutustusele rahva imepärasest toitmisest (Mk 6:30–52), ent ehitab sellele alusele ka selgituse õndsusloo kohta alates Moosesest kuni Jeesusesse uskujatele osaks saava igavese eluni ja nende üles äratamiseni viimsel päeval (6:40).
Eelnev selgitus näitas, kuidas perikoobi kontekst hõlmab tervet kuuendat peatükki. Esmalt suunatakse lugeja koos Jeesusega ja suure rahvahulgaga mäele teisel pool Galilea järve ning täpsustatakse, et paasapüha oli saabumas (6:1–4). Järgneb viie tuhande inimese imeline toitmine (6:5–13), millele evangelist lisab silma torkava tähtsusega viite, et see oli Jeesuse poolt tehtud tunnustäht, ime (6:14), mis Kaana imest edasi lugedes osutub neljandaks tunnustäheks. Stseen lõpeb Jeesuse eraldumisega mäestiku üksindusse.
Vahelõik 6:1–21 kirjeldab jüngreid sõitmas Kapernauma ning lõpp selgitab, et Jeesus läks samuti sinna. Vaadeldes koos kohaviiteid 6:1 ja 6:17 selgub, et imeline toitmine leidis aset Galilea järve idarannikul ning nüüd on ette valmistatud arusaam, et kogu järgnev tegevus toimub Kapernaumas, sest 6:59 lubab järeldada, et ka järgnevad dialoogid on võimalik paigutada sinna.
Jutluse perikoobile järgnevas lõigus 6:36–58 jätkub Jeesusesse uskumise, elu leiva ja igavese elu teema arendamine dialoogi vormis, mis toob kaasa juutide kasvava pahameele. Selle kasvamist vihaks Jeesuse vastu kirjeldavad peatükid 7 ja 8. Ent peatüki 6 lõpus tõdetakse, kuidas ka paljud Jeesuse jüngrid pahandusid tema kõnest ja läksid ära, kuid mitte Jeesuse valitud kaksteist lähimat (6:67 jj).
Suuremates kommentaarides kohtab sageli arutlusi peatükkide 5 ja 6 järjekorra üle ning nende omavahelise võimaliku ümberpaiknemise üle, mis võis aset leida evangeeliumi koostamise käigus. Siinkohal võib piirduda vaid pelga viitega sellele teemale.
4. Ajalooline kontekst
Kõige rohkem põhjendatud on vaade, et Johannese evangeelium on saanud kirjaliku kuju kõige viimasena neljast kanoonilisest evangeeliumist. Tähelepanelikul uurimisel võib tajuda, et kirjutaja eeldab lugejailt Jeesusest kõneleva materjali tundmist sündmuste, isikute ja olustikku puudutava teabe tasandil. Näiteks ei nimetata kunagi Jeesuse ema nime ja oletatavasti eeldatakse selle teadmist lugejate poolt, ehkki tema nime mitte nimetamisele võib leida ka teisi põhjendusi. Tekstis ei nimetata ka kordagi Johannese ja Jaakobuse nime ning lugeja peaks epiloogist arvama, kes Sebedeuse pojad olla võiksid (Jh 21:2). Ainus tekstisisene Johannes on Ristija Johannes.
Evangelist on teadnud evangeeliumi kui žanri tunnuseid ja neid arvestanud. Sama kehtib traditsioonide kohta. Evangelist on kujundanud neist veel ühe jutustuse ilmselt esimese kristliku sajandi lõpul Efesoses. Samas on evangelist kirjutanud oma jutustust vabamalt ja järginud Markuse rajatud mustrit vähem kui Matteus ja Luukas. Paljud asjaolud, sealhulgas Jh 21:24 kasutatud mitmusele viitav „meie“ vorm lubavad arvata johanneslikus traditsioonis kasvanud rühmituse olemasolu ja kaastegevust evangeeliumile viimase ja lõpliku vormi andmisel. Samas on evangeelium üsna ühtne teos ja põhiosas ühe autori tööle toetuv.
5. Kommentaar
6:25 Küsimus, kuidas Jeesus siia sai, võib olla seotud Johannese evangeeliumis korduva teemaga, mis tähendab inimlikku arutelu Jeesuse päritolu kohta. Peatükk 1 ei kõnele sellest midagi ja proloog laseb usulisel mõttel liikuda radadele, kuhu sünoptikud lugejat ei suunanud. Jeesuse poole pöördumine rabina on neljandas evangeeliumis algusest peale korduv viis ja on Naatanaeli (1:49), Nikodeemose (3:2), jüngrite (4:31) poolt öelduna juba hästi tuttav ning on siin kasutatud nõnda, et sobib õpetusliku dialoogi algatamiseks.
6:26 Selles hetkes ei pea Jeesus vajalikuks selgitada, kuidas ta sellesse paika sai ja kust ta pärineb. Jeesuse sõna, logos, paljastab inimeste seesmise olemuse, kuna see on Jumala Poja sõna, mida lugeja mäletab alates 1:49. Teiseks viitab ta enda selleks ajaks juba neljale tehtud tunnustähele (2:11; 4:54; 5:15; 6:14), mille inimesed on tähelepanuta jätnud, keskendudes vaid igapäevase leiva saamise mõttele.
6:27 Vanast Testamendist tuttav Jumalaga seotud püsivuse ehk jäämise idee on Johannese evangeeliumis sagedane. Johannes nägi Vaimu Jeesuse peale laskuvat ja jäävat (1:32). Nüüd toonitab Jeesus selle leiva tähtsust inimese jaoks, mis jääb (partitsiip samast tegusõnast menein nagu 1:32) mingil kombel igaveseks eluks või ka igavesse ellu. Selle leiva andjaks on Inimese Poeg. See kujund võib olla lugejal meeles alates 1:51 ja seda esineb märksa vähem kui sünoptikute tekstides, kuid evangelist võib eeldada ka, et selle kujundiga ollakse tuttav.
6:28 Salmi sõnum saab selgemaks eelneva salmi taustal, kui mõlemat lugeda algkeeles. Nimelt võiks salmi 27 algust mõista nii, et ärge teostage, „tööstage“, taotlege (ergazesthe) oma tegevusega hävivat rooga. Inimesed toetuvad usulise enesekülluse igivanale kalduvusele teha ise oma tegudega Jumala tegusid ehk „tööstada“ Jumala tööd.
6:29 Usk on esimene ja ainus inimesepoolne vastus Jumala sõnale ja ilmutusele ning selles salmis on ka selge viide usule Jeesusesse kui Jumala läkitatusse. Juba see usk on üle inimese oma väe ja seega on ka uskumise võime Jumala tegu.
6:30–31 Tähelepanu juhtimine Jeesuse tehtud tunnustähtedele on Johannese evangeeliumi esimeses pooles süsteemselt sagedane ja paljastab isegi tunnustegude kahe silma vahele jätmise inimeste poolt. Traditsioon on hea usku toetav materjal, ent siin väidavad inimesed, tsitaadi abil justkui hämaralt mõista andes, et Mooses andis leiba. Jutustuses Ex 16:1–36 ei öelda kordagi, et Mooses andis leiba, vaid sõnaselgelt on Issand see, kes annab leiba (Ex 16:15).
6:32–33 Jeesuse vastus näib eeldavat, et inimesed pidasid leiva andjaks Moosest ja nüüd mõttes võrdlevad teda Moosesega. Jeesus ütleb selgelt välja, et Mooses ei andnud leiba, vaid nii nagu kõrbes söödud manna tuli Jumala käest, nii annab Jeesuse Isa ka nüüd tõelise leiva taevast. Ühtlasi jätkub siin vihjeline vastus küsimusele, kust Jeesus tuleb (vrd salmi 25 küsimust) ja siia sai. Teema jätkub aga veel pikalt kuni Jh 6:58 väljapoole valitud perikoopi. Sõnade „maailm“ ja „elu“ kasutamine salmis 33 viivad aga selgelt mõtete juurde, mis saavad oma aluse evangeeliumi proloogist Jh 1:1–14.
6:34–35 Dialoog jätkub rahva („nad“) sooviga saada Jeesuselt ikka seda leiba, salm jätab aga lahtiseks, kuidas „nad“ seda leiba võisid mõista. Perikoop lõpetab salmis 35 muidu jätkuva dialoogi, ent avaldab peaväite: Jeesus on eluleib ja tema juurde tulemine kustutab nälja alatiseks. Selle leiva saamiseks tuleb just nimelt tulla Jeesuse juurde; ei piisa, et ollakse temast huvitatud või vaid soosiva hoiakuga. Salmi lõpus kogeme aga evangelisti võrreldamatult meisterlikku kompositsioonitaju, sest janu kustutamise sidumine endaga võimaldab keskendunud lugejal avastada suured seosed selle salmi ning 4:13–15 ja 7:37–39 vahel.
6. Paralleeltekstid
Neljas evangelist on teadlikult järginud imelisest toitmisest kõnelevat traditsiooni nii toidetute arvu (viis tuhat inimest) kui ka Galilea järvest itta jääva geograafia osas. Nii Markuse eelkuju (Mk 6:30–52) kui Matteuse (14:13–33) järg esitasid imelise toitmise järel loo jüngritest järvel ja Jeesusest nende juurde tulemas. Luukas (9:10–17) ei esita järvel olekut samas järgnevuses, neljas evangelist aga küll, nii nagu Markus ja Matteus. Keegi varasematest ei ole aga episoodidele liitnud Jeesuse kõnet endast kui eluleivast koos ulatusliku hermeneutilise dialoogiga.
7. Tõlgendusloolised märkused
Varasemate aastate lõikustänupüha jutlusetekstide kommentaare on võimalik vaadata siit, siit ja siit.
Lõikustänupüha teema on „igapäevane leib“ ning Jeesuse väitlus kuulajatega keerleb mõiste „leib“ ümber. Seetõttu olgu järgnevalt kirjutatud mõned read leivast.
Kuidagi tähelepanuväärsena tundub see, kuidas Eesti oludes on muutunud igapäevase toidu koostis võrrelduna näiteks pisut enam kui saja aasta taguse minevikuga. Kui minevikus oli eestlase põhitoiduseks leib (sõltuvalt viljasaagist kas puhas rukkileib või aganatega segatud „leivataoline toode“, mida välismaa aadlikud kurioosumina koju kaasa võtsid) ja kõike muud mõisteti „leivakõrvasena“, sellena, mida söödi leiva kõrvale, siis kaasajal on leib muutunud millekski, mida süüakse toidu kõrvale.
Eesti oludes on laialt tuntud soov sööjatele „head isu“, selle kõrval tuntakse üha vähem soovi „Jätku leiba!“ Tavaliselt ei mõelda nende soovide sisu peale, neid kasutatakse samamoodi nagu iga teist viisakusvormelit, kuid sisuliselt on tegemist kahe erineva mõttelaadiga. „Head isu!“ (vrd prantsuse bon appetit! või vene prijatnogo appetita!) soovitakse kultuurides, kus toitu on küllaldaselt, kus toit ei ole luksus ja tekib oht, et perenaiste poolt hoolega valmistatud toit võib jääda söömata. Slaavi kultuurist on tuntud tava jätta viimane suutäis toitu söömata märgiks, et toitu oli rohkem, kui sööja jaksas süüa, ning perenaine ei pea tundma piinlikkust. Seevastu eesti soov „jätku leiba!“ (mille ma kirjutaksin lausa nii: „Jätku, leiba!“) on palve, et toitu ikka jätkuks. Et leiba jätkuks järgmise lõikuseni. Eesti kultuuris ei peeta heaks kombeks toitu järele jätta. Öeldakse lausa nii: „Parem vatsa rebesta’, kui hüva rooga üle jätta!“ Nagu ka Jaapanis süüakse viimseni ära kõik riisiterakesed, kuna ajalooliselt kasutati riisi rahana ning riisil oli seega sõna otseses mõttes kulla väärtus.
Kui mõelda idamaise leiva peale, siis ei tohi unustada, et tegemist ei ole meie kultuurist tuntud toeka rukkileivaga, vaid odrakakukeste või nisuleibadega. Viimastega sarnased tooted on saadaval meiegi kaubanduses – hapnemata ehk kergitamata taignast lavaš ning erinevad kergitatud taignast tooted (näiteks Georgia päritolu puri ja šothi). See muudab sisuliselt igaühele mõistetavaks ka need Piibli kirjakohad, mis kõnelevad kiiruga leiva küpsetamisest (olgu siis paasaöö tarvis või kui Aabraham võõrustas ingleid Mamre tammikus) – puudub meie kultuurist tuntud vajadus taigent mitu päeva kergitada ja hapendada.
2010. aastal jäi Kairo vanalinnas kaamerasilma ette selline „leivaauto“:
Paljudes muistsetes kultuurides oli leib samuti üks kõige olulisemaid toiduaineid. Muinas-Egiptuse hieroglüüf t kujutab poolringikujulist leivapätsi (Gardiner’s Sign List X 1). Selliseid leivapätse leiti muuhulgas vaarao Tutanhamoni hauakambrist.
Leivapätsid Tutanhamoni hauakambrist [Carter nr 620(112)], Harry Burtoni foto nr p 1311 (allikas: The Griffith Institute).
Hieroglüüf htp[1] (Gardiner’s Sign List R4 ’ohver, rahu’) kujutab pilliroomatil lebavat leivapätsi. Egiptuse kunstile omaselt on leivapätsi ja matti kujutatud nende kõige iseloomulikumast küljest – leivapätsi külgvaates ning pilliroomatti pealtvaates. Sõna kahetähenduslikkus on mõistetav – ohver (htp) on see, mis loob rahu (htp) inimese ja jumala(te) vahele.
Brant Pitre tõmbab oma teoses „Jesus and the Jewish Roots of the Eucharist“ (2011, 116–146, eriti 143) paralleele Jeruusalemma templis asunud vaateleibade (Jumala „palge leibade“) ning armulaua vahele.
| 12 leiba ja Iisraeli 12 suguharu | 12 jüngrit 12 suguharu esindajana |
| Jumala ligiolu leivas ja veinis | Jeesuse ligiolu leivas ja veinis |
| „Igavene leping (diathēke)“ | Uus „leping (diathēke)“ |
| „Mälestuseks (anamnēsis)“ | Jeesuse „mälestuseks (anamnēsis)“ |
| Leiva seab Jumala ette ülempreester ning selle söövad preestrid | Leiva seab Jeesus ning seda söövad jüngrid |
| Süüakse kuldselt laualt Jeruusalemma templis (Ex 25:25–30; Lv 24:5–9) | Süüakse Jeesuse laualt Isa kuningriigis (Lk 22:19–20) |
Eesti kultuurist on tuntud austav suhtumine leivasse. Leivapätsi ei tohtinud asetada „selili“, sest see pidi tooma kaasa leiva lõppemise. Samuti tuli maha kukkunud leivatükile suud anda. Siin on, millest on õppida ka armulaualeiva ning -veiniga ümberkäimise kohta.
8. Liturgilised soovitused
Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat annab võimaluse lõikustänupühal õnnistada kirikusse toodud ande ja nende kaudu tegelikult kogu põlluvilja. Õnnistamistalitust võib pidada eraldi talitusena või osana missast jutluse järel (lk 168–169).
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 302.
Päeva laul: 154.
Jutluselaul: 155.
Ettevalmistuslaul: 156.
Lõpulaul: 389.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 312, nr 3 / Agenda, lk 121, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 35 (lõikustänupüha) või ekteenia, lk 31 (lõikustänupüha) / Agenda, lk 121–123.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 312.
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 313, nr 1 / Agenda, lk 124, nr 1.
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada kolmeosalist skeemi ja toetuda kolmeosalisele struktuurile, nagu selgitatud ülal peatükis 2. Seose lõikustänupühaga saab parimini lõimida pastor loci ise.
1. Jeesus äratab meid vaimselt ja avab meile, missugused me oleme ja mida taotleme, teeb meid endist teadlikumaks ja avab end meile igavesse ellu viiva roa andjana.
2. Jeesus annab meile ülesande katsuda end läbi oma usu ja tegude tegemise enesekindluse osas. Ta annab uue võimaluse mõista, et ka meie usk on Jumala õndsustegu.
3. Jeesus viib meid lähedale enda kui eluleiva tähenduse mõistmisele. Päriselt viib jutustus teema selgitamiseni alles lõigus Jh 6:53–58.
Viidatud kirjandust
Brant Pitre (2011) Jesus and the Jewish Roots of the Eucharist. New York: Doubleday.
(Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud U. Nõmmik.)
[1]Muinasegiptuse kirjas ei märgitud vokaale (nagu heebrea ja araabia kirjas). Need ja teised esmapilgul üksteisest väga kaugel seisvad kirjasüsteemid (heebrea, araabia, kreeka, ladina, kirillitsa) on kõik suure tõenäosusega välja arenenud egiptuse hieroglüüfkirjast. Lääne-semiidi päritolu rahvad hakkasid hieroglüüfe kasutama meie aabitsatest tuntud põhimõttel ning kujundasid välja alfabeedi. Hieroglüüfiga k’ ’härg’ hakati tähistama häälikut ’ (selle häälikuga algavad semiidi keeltes sõnad, mis tähistavad härga ’lp), hieroglüüfiga pr ’maja’ häälikut b (bjt) jne. Siit pärinevad ka kreekakeelsed tähenimed alfa, beeta jne ning võõrsõna „alfabeet“.
