Et arutada mistahes teema üle, peab esmalt mõttelise vestluspartneri ehk lugejaga kokku leppima mõistete definitsioonis. Muidugi on siinkohal jäme ots kirjutaja kui aktiivse poole käes ja lugejal tuleb paratamatult leppida, et käesolevas tekstis käsitlen usueluna üksnes kristlusega kokkupuutes olevate inimestega seonduvat. Kitsamalt ennast kristlastena määratlevate inimeste usutunnistuse avaldumist elus ning laiemalt mõjusid, mida see ühiskonnale kaasa toob. Kuna usuelu on juba oma olemuselt intiimsem, sisekaemuslikum ja introvertsem kui kooslusele rajatud kirikuelu, siis on selle kokkupuutepunktid ühiskonnaga põgusamad ja varjatumad kui ühiskonna ja kiriku omavahelised haakumised.
Inimestevahelist liitu kätkeva kirikuelu defineerimisega on aga sootuks raskem, sest kuna kristlikku usutunnistusse on osadus juba eos sisse kirjutatud, siis ei pruugi kirik tähendada üksnes ei kindlat konfessiooni, institutsiooni ega kogudust, vaid see võib olla usulahkudeülene ühtsustunne sarnase elukäsitlusega inimeste vahel, sealjuures ei pruugi tegu olla isegi mitte kaasaegsetega. Olen tundnud samaks kirikuks olemist sajandeid enne mind pühakoja põrandat taldade ja põlvedega siledaks lihvinud nimetute kaasteelistega meie igavikulisel rännul. „Kõikide teede pikkus ajas on võrdne“ ja „sisaliku tee kivil“ on jätnud ilmselge jälje – lohud altari ees ning nendeni viivad nähtamatu jõe voolusängina nõgusad rajad, mis on kustutanud hauaplaatide kirju, muutnud kirikupõranda all puhkajad anonüümseks, kuid ometi liitnud neid seeläbi üheks praeguste ja tulevaste kristlastega.
Kiriku roll luterluses
Muidugi on minu eelneva laiendatud kirikumääratluse juured algkristluses ja protestantismis, mis peab teatud tingimustes võimalikuks iga kristlase preesterlust ega pruugi nii hästi sobida ida- või katoliku kiriku käsitlusviisiga, milles on institutsiooni ja pühitsetud vaimuliku roll palju selgemalt esile tõstetav. Ainuüksi kujutluspilt sellest, kuidas mõni harras koguduseliige äkilise usulise impulsi ajel pressikaamerate fookuses Urmas Viilmaa sõrmust suudleb, paneb mind muigama, mõeldes milline kont sellega avalikkusele hambusse satuks. Samas kultuuriruumis, 160 või 750 meetrit eemal, ei püüa uskliku ja tema hingekarjase sarnane rituaalne kontakt enam mingit tähelepanu. See paneb mind mõtlema, et paradoksaalsel moel on luterlik kirik inimestele lähemale astudes teinud endale karuteene, sest on üle hinnanud inimese loomupärast võimet tajuda vahet profaansel ja sakraalsel. Ideaalis peaks need kaks olema sama tugevalt igapäevaelus põimitud, kui see oli Jeesuse-aegses Israelis, kus usk dikteeris iga inimese elu toitumisest juriidikani, rääkimata käitumiseetikast. Lääne kultuuris on valgustusaeg paraku inimese eneseteadvuse ja indiviidikesksusega oma töö teinud ning ilmaliku ja vaimuliku kokkupuutepunktides kipub esimene domineerima.
Tahan siinkohal tõmmata paralleeli ühiskonna kui indiviidide summa ja üksikisikuid analüüsinud psühholoogilise uurimuse vahel, mis tõi välja tõsiasja, et mida intelligentsem on inimene, seda vähem agressiivne suudab ta olla. (Marcin Zajenkowski, Anna Zajenkowska, „Personality and Individual Differences“ – ScienceDirect, 81, 2015 [vaadatud 10.06.2021]) Kui vastandada praktiline-olmeline mõtteviis idealistlik-vaimsele, siis ei jää kahtlustki, kumb neist vahendeid valimata ennast teise üle kehtestab. Seega astudes mittekristliku kogukonnaga tihedasse kontakti – mis on kiriku kui kristliku väärtusena sotsiaalse õigluse eest seisva organisatsiooni vältimatu ülesanne – satub kirik paratamatult ebavõrdsesse olukorda. Kuna õigeusklikes ja katoliiklikes kultuurides on kombekristlaste osakaal ühiskonnas märgatavalt suurem, siis seal sellist probleemi nii teravalt ei teki. Salliv suhtumine kiriku soovi ühiskonnas kaasa rääkida laieneb ka Eesti apostelliku õigeusu ja katoliiklikele kogukondadele – seos kirikuga on identiteedi osa ka neile, kes ise ehk kogudusse ei kuulu, vaid keda ühendavad kristlastega üksnes perekondlikud sidemed, ajalooline taust või pühadekalender.
Oma osa mängib Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku asjade nukras seisus protestantismile omane intellekti väärtustamine. Ehkki luterlik teoloogia pole seda kunagi ilmutusest ülemaks pidanud, on mõistusele apelleerimine – mille positiivseks, ülimalt tänuväärseks ilminguks on olnud rahvahariduse edendamine – aidanud kaasa intellekti ületähtsustamisele ja materialismile. Nõukogude aastad kõikvõimsa „looduse krooni“ kultusega on Eesti ühiskonda mõjutanud rohkem, kui suudame endale tunnistada. Kaht eelnevat kokku pannes pole imestada selle üle, kui Kirjanike Liidu liikme ja endise parlamentäri Mihkel Raua stsenaariumi järgi valminud telesaade paiskab eetrisse harimatut kirikuvaenulikkust (vt siit).
„Inimmõistuse jumalikustamisel ja vasakpoolsusel on tugev korrelatsioon, aga lahknevus tuleb väärtustavas hinnangus sellele. Mõistuseusklikule tähendab arusaadavalt suurema mõistuspärasuse tuvastamine ju ühtlasi paremuse, et mitte öelda moraalse üleoleku tuvastamist. Kellele aga intellekt iseenesest jumalik ei tundu, ei võta ka seda hierarhiseerimist nii iseenesestmõistetavalt.“ (Mihkel Kunnus, „Vasakintellektuaalid ja homode kalifaat“ – ERR 18.08.2017 [vaadatud 10.06.2021]) Kunnuse mõttekäigu – mida ma temaga jagan – kohaselt on igati selgitatav, miks suur osa Eesti ühiskonnast tunneb kiriku ja usklike suhtes otsekui moraalset üleolekut, pannes neid pikemalt süvenemata ühte patta esoteerikalembeste koduperenaiste ja vandenõuteoreetikutega.
Praktilise teoloogia professor, endine Philadelphia Westminsteri teoloogilise seminari juht Edmund Clowney on ühest küljest küll sekundeerinud Martin Lutheri väidet, et kirik (kiriku roll – K. J) on mõistetav isegi seitsmeaastasele lapsele, kuid teisalt on Clowney toonud välja tõsiasja, et apostel Paulus, kelle kirikukäsitlusele Luther omakorda enda arusaama rajas, ei seisnud silmitsi ei marksismi ega teiste tänapäeva ühiskonna ilmingutega. (Edmund P. Clowney, „The Biblical Theology of the Church“ – The Biblical Theology Briefings [1987] (vaadatud 11.06.2021) Siiski jääb Clowney äsjaviidatud artiklist kõlama, et kuna ükski kristlane pole pädev eirama ühegi mittekristlase potentsiaalset õigust Jeesuse läbi lunastatud saada ja Jumalat kiita, peame me võimaliku või alles osaliselt teostunud kirikuna käsitlema laialt võttes kogu inimkonda. Ses mõttes on mõiste „ilmalik ühiskond“ üsna meelevaldne ning seda mitte üksnes „pühitsetud vaimulik versus tavakristlane“ võrdlevas kontekstis, vaid see hõlmab samasuguse tinglikkusega ka kristliku ja mittekristliku ühiskonna suhet. Seega – sekulariseerunud ühiskond võib kristlastesse suhtuda küll vaenulikult, kuid vastupidiselt seda sündida ei tohiks, sest „Seda lugedes te võite mõista minu arusaamist Kristuse saladustest, mida muistsete põlvede aegu ei antud teada inimlastele nii, nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja prohvetitele Vaimus: et paganadki on tõotuse kaaspärijad ja sama ihu liikmed ja kaasosalised Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu.“ (Ef 3:4–6)
Kuidas toimida vastuseisus ilmaliku ühiskonnaga?
Jõuan siinkohal teemat analüüsiva kitsama küsimuseni. Kas ja kuidas peaks kirik reageerima ilmalike (meie potentsiaalsete õdede-vendade!) poolt tulevatele vaenulikkuseilmingutele ning kas ja kuidas mõjutab see omakorda usuelu? Esimese hooga vastaksin, et mistahes musta pori näkku loopimine ei muuda karvavõrdki minu sisemist usuelu ning seega võib järeldada, et usuelu võib kulgeda üsna sõltumata kirikuelust ja kiriku mainest. Lähemal vaatlemisel pean aga tunnistama, et ühiskonna tauniv hoiak kristlusesse teeb mind ettevaatlikumaks ilmalikega suhtlemisel ning isegi oma usu tunnistamisel. Ma ei pea viimase all silmas, et oleksin olnud sunnitud oma usku varjama või maha salgama, küll aga olen tundnud vajadust „tõestada“, et ma olen täiesti normaalne inimene, kes ei eita teadust ja kel on olemas ka mõningane huumorimeel. Kas kirik, kui mu mõttekaaslaste ühendus või veelgi enam – organisatsioon, mille liige ma olen – peaks mind siinkohal toetama või lausa maailma eest kaitsma? Nii kurb kui see ka pole, ütleksin ma taolisest pakkumisest siiski ära. Seda mitte ainult oma üsna suure enesekesksuse ja individualismi pärast, vaid johtudes ka asjaolust, et kiriku praegusele kesisele mainele on kaasa aidanud selle esindajad nii oma usuvõõrale inimesele arusaamatus keeles kõneleva liigse jäikusega või vastupidi – ilmalikkusega flirtiva populistliku mugandumisega.
Saan iga nelja aasta tagant pakkumisi liituda mõne partei või valimisliidu nimekirjaga. Ehkki tunnen südamest vajadust aidata kaasa ühiskonna kitsaskohtade lahendamisele, pole ma sidunud ennast isegi nende poliitiliste kooslustega, mille programm ja maailmavaade on mulle vastuvõetavad. Seda lihtsal põhjusel – kus on kaks inimest, seal on kolm arvamust ning varem või hiljem leiab üksikindiviid ennast olukorras, kus ta peab kas oma südametunnistuse osas mööndusi tehes kompromissile minema või oma teed astuma. Võrreldes poliitiliste ühendustega, on kirikul väga suur eelis: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ (Mt 18:20)Seega seni kuni kirik püsib Jumala Sõnas ja kuulutab evangeeliumit, ei peaks ühelgi kristlasel tekkima probleemi sellega, et kirik teda esindab. Siit omakorda järeldan – andes endale aru, et see võib olla subjektiivselt ülekohtune – et mitte alati pole me kirikuinimesed avalikkusega evangeeliumi vaimus suhelnud. Ma ei ütle seda mitte niivõrd etteheitega, kui arusaamas, et inimene on ekslik ja eksitatav ka oma siiramais püüdluseis.
Teise faktorina samas teemaarenduses kerkib esile ilmaliku ühiskonnaga suhtlemisel kasutatav keel. Peame liigagi tihti enesestmõistetavaks, et kasutame dialoogiks kristlastele üheselt arusaadavaid termineid ja mõtlemiskategooriad. Paraku kujutavad need usuvõõrale inimesele portsu pelutavaid arhaisme. Siinkohal on mul suured ootused nii uuele piiblitõlkele kui usuõpetuse edendamisele üldharidusasutustes.
Suheldes ühiskonnaga kõige laiemas mõttes, peab kristlane meeles pidama põhitõde: „Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!“ (Mt 10:16) Teisisõnu – dialoogiks tuleb valida õiged, kaalutletud sõnad (sisult siirad, vormilt kaval-osavalt valitud) ning vastaspoolega suhtlemise intensiivsust tuleb väga täpselt ja tundlikult doseerida. On üsna selgelt järeldatav, et taoline ülesanne pole võimetekohane mitte kõigile, vaid see nõuab nii diplomaatilist kui retoorilist andekust. Nagu mistahes eluala esindajate hulgas leidub meistreid siiski suhteliselt vähe, on sama seis ka kiriku kõneisikutega. Sageli on karisma, sõnaosavuse ja artistlikkuse varjuküljeks edevus. Et selle patu eest pole keegi kaitstud, hoidub ehk mõnigi inimene tagaplaanile, et mitte saata end kiusatusse ja luua soodsat pinnast pahele. Iseenesest pean ma seda siiski valeks, küünla vaka all hoidmiseks.
Kus kulgeb piir edevuse ja populismi ning tänapäevase, laialt mõistetava, aga samas väärika kommunikatsiooni vahel? Kuidas näiteks suhtuda kirikuõpetajatesse, kes presenteerib ennast sotsiaalmeedias? Tõenäoliselt on see väga isikliku tunnetuse ja maitse küsimus. Minu silmis ei erine kirikuõpetaja elukutseroll ses osas mistahes muust avaliku eluga kokku puutuvast ning kindlat eetikat eeldavast ametist (õpetajad, arstid, poliitikud, loomeinimesed). Seega ei pea ma enda isoleerimist virtuaalreaalsest ühiskonnast vajalikuks. Küllap aitab tänapäevaste vahendite valimine ja nende oskuslik kasutamine kiriku ja ilmaliku ühiskonna lähenemisele üksnes kaasa. Samas tunnen ma alati suuremat sümpaatiat nende eraklike inimeste vastu, kes on pühendunud oma teele nii andunult, et ei lase end killustada pinnavirvendustest. Näiteks ei kujuta ma Arvo Pärti postitamas sotsiaalmeediasse pilti hommikukohvi joomisest vms. Samas leidub sotsiaalmeedias palju viiteid Arvo Pärdile. Mis on minu jutu mõte? Kõige ideaalsem kiriku jaoks oleks see, kui ta ei peaks endast ise rääkima, vaid et teised räägivad temast, austusega.
Millele on rajatud austus? Olen märganud, et austus kujuneb kahest komponendist: tänulikkusest ja eeskujust. Me austame Jumalat selle eest, mis Ta meile andnud on, ja selle pärast, kelleks me võime saada. Me väärtustame inimesi, kes on meile midagi pakkunud ja äratanud meis soovi paremaks muutuda. Seega, pälvimaks ühiskonna austust, peab kirik andma ja innustama. Ma ei tea, kui suur osa ühiskonnast oskab märgata kiriku rolli kultuuriedendaja ja väärtuste säilitajana. Tõenäoliselt jääb seeläbi antu varjatumaks kui näiteks supiköökide silmnähtav töö ning viimasedki kaovad avalikkuse silmis toidupankade, kodanikealgatuste ja riiklike kampaaniate massi. Sajandeid kestnud sotsiaalabi monopol pole enam kiriku käes. Enam ei kogune igasugust ilmarahvast pastoraati, et lääne humanitaarabist talvesaapaid saada nagu üheksakümnendate alguses. Oleme jõudnud heaolult maailmas 21. kohale (Mait Ots, „Uuring: Eesti on heaolu tasemelt maailma 21. riik“ – ERR, 12.04.2021 [vaadatud 10.06.2021]) ning nüüd oleks meie kord koguda pastoraatides annetusi ning organiseerida nende aitamist, kes meist kehvemal järjel. Vaadates, kui altid on eesti inimesed heategevuslikele üleskutsetele, näen ma siin suurt potentsiaali sidumaks rahvast ja kirikut.
Kuidas teadvustada kiriku rolli kultuuriväärtuste hoidjana? Mulle on alati valusalt riivav kuulda mõtteavaldusi, et üks või teine lagunev pühakoda tuleks muuta diskoteegiks või lasketiiruks. Seni, kuni inimene näeb pühakojas vaid hoonet, parimal juhul kontserdisaali või muuseumi, ei muutu midagi. Kuidas seda suhtumist muuta? Taasiseseisvumise alguses tegutses Eestis üsna mitu muinsuskaitseliikumise noortemalevat, kelle abil restaureeriti kirikuid. Ma ei tea ühtki toona ettevõtmises kaas teinut, kes poleks hilisemas elus kirikusse soojalt suhtunud. Sealjuures pole suur osa neist siiani kristlased. Viimastel suvedel on noorte töömalevate nimekirjad kiiresti pilgeni täis saanud. Tõenäoliselt oleks mõeldav riigi, muinsuskaitse ja kiriku vaheline koostöö, et käivitada uuesti sarnane algatus, mis annaks meile taas põlvkonnad inimesi, kes on leitsakulisel suvepäeval lipsanud puhkepausil pühakoja hämarasse jahedusse ning tundnud korraga joovastust oma noorusest, elujanust ja veel millestki, mida nad endale seletada ei oska, kuid mis jääb neid alatiseks saatma.
Need olid paar näidet, mille kaudu saaks kirik ilmalikule ühiskonnale lähenda. Kas tal jätkub aga ressurssi seda teha, see sõltub osalt, millised on eesmärgid, rõhuasetused ja töökus – sellest, kuidas mõtestada lahti maa soolaks olemist. Muidugi ei saa mööda vaadata ka koguduste materiaalsest võimekusest. On saanud reegliks, et kui samas lauses on „kirik“ ja „raha“, kutsub see Eestis esile avaliku pahameele. Teade sellest, et riiklik ravikindlustus laieneb nüüd enam kui paarikümne aasta pikkuse ootamise järel ka nunnadele ja munkadele, pani mõnegi pealtnäha täiesti mõistliku inimese ägedalt reageerima. Taolistel puhkudel meenub ka üsna usukaugetele inimestele kiiresti lugu kaubitsejate laudu ümber lükanud Jeesusest. Selleks, et arusaam kirikust mitte üksnes kui vaimsest nähtusest, vaid ka luust-lihast organisatsioonist jõuaks üldsuseni ning et normaliseeruksid riigi ja kiriku rahalised suhted, on kirikul, nagu juba mainitud, vaja häid liidreid. Seda, et kristlaste esindajad peavad olema tunnustatud ka väljaspool oma kogukonda, pidas oluliseks juba Paulus: „Tal peab olema hea tunnistus ka neilt, kes on väljaspool kogudust, et ta ei langeks hurjutamise alla ega kuradi silmusesse.“(1Tm 3:7) Samas kirjakohas eespool hoiatab Paulus selle eest, et koguduse ülemaiks ei pandaks neid, kes on alles usku tulnuina liiginnukad ja vasttärganud usulises eneseteadvuses upsakad – mõtteliselt langeb see kokku eelpool mainitud diplomaatianõudega ja usklike ning usu esindamisel õige taktika valimisega.
Seega julgen kokkuvõtteks väita, et kirik saab täita oma funktsiooni usuelu toetajana eelkõige heade, kõigi poolt respekteeritud liidrite kaudu.
Usuelu ilma kirikuta?
Kas saab olla usklik ilma kirikuta? Teoreetiliselt ja kitsalt organisatsiooni mõistes küll. Ka täielikus isolatsioonis ei lakka inimene uskumast. Samas on kirik mõtteliselt ikkagi alati kohal, kasvõi oma ajaloolise pärandi kaudu, millele viitasin juba sissejuhatuses – kirik on ikka meiega nii ristitud esivanema Mäetaguse Madise kui Jeesuse Kristuse kaudu. Meie, ka üksikute uitajatena, kogudusest irdunute ja võimalik, et eksiteele sattunutena, jääme alati osaks kirikust. Kirik olid katarid ning neid põletanud paavstiväed, kirik oli Thomas More ja Henry VIII. Kirik on olnud kohal mõlemal poolel paljudes fataalsetes vastuseisudes – need on olnud rängad kasvuraskused selle poole, kes on Uku Masingu väitel olnud maailma ajaloos üks kolmest täiskasvanust – selle poole, kes on Inimene (Lennart Käämer, „Uku Masingu lunastus tervemõistuslikkusest“ – Kirik & Teoloogia, nr 66, 15.03.2013). Kas võib öelda, et olukorras, kus „õige“ usu nimel põhjustatakse kannatusi, on kirik inimeses domineerinud Inimese üle temas? Arvan, et mitte. Kui me keha ei taha alluda vaimule, siis pole selles süüdi mitte keha iseenesest, vaid haigus või viga, mis seda laastab. Sama kehtib ka juhul, kui kirik ei suuda evangeeliumi vaimule alluda.
„Inimene ei ole saar,“ ütles John Donne. Et ka erakkristlane esindab kirikut, sõltub meist igaühest väga palju. See on suur vastutus. Tugevus seda kohustust väärikalt kanda tuleneb üksnes meie „usuelujõulisusest“. Seega on inimese isiklik side Jumalaga, tema usk, palve, tänuvõime ja eluviis alati primaarsed, sest neile on rajatud kirik. Kuna samas kirik toetab usku, tekib teatud mõttes tsirkulatsioon. Võrdleksin seda terve ehk tervisliku mõtteviisiga, mis soosib liikumist, tunnistab selle vajalikkust. Liikumine omakorda annab aga inimesele tervist.
Siiski algab kõik minu jaoks ikkagi üksikisikust, sest ka Jeesus ei lunastanud mitte anonüümset massi, vaid igaüht meist. Paradoksaalselt jõuab Tema lunastus täies mahus meieni alles siis, kui oleme valmis selleks, et me hauaplaadil pole kirja.
Katrin Johanson (1972) töötab Viljandimaal August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis inglise keele ja kultuuriloo õpetajana. On avaldanud romaanid „Läbikäidavad toad“, „Atlantis abajas“ ja „Hundirada“ ning jutukogu „Ta tuleb“. Õpib EELK Usuteaduse Instituudi magistrantuuris kristlikku kultuurilugu.
