Baltisaksa juurtega nimeka kirikuloolase ja evangeelse teoloogi Adolf von Harnacki sünnist möödus 7. mail 170. aastat. Avaldame sel puhul lõigu peatselt Ilmamaa kirjastuselt ka eesti keeles ilmuvast elulooraamatust “Adolf von Harnack”, mille on kirjutanud von Harnacki tütar Agnes von Zahn-Harnack ja mis ilmus esmakordselt aastal 1936. Tõlkinud Kadri Lääs.
Loe ka kaassõna artiklile prof dr Jaan Lahelt siit.
Teema lõpetuseks tuleb aga kasutada ühte kirja, mis on kirjutatud mitmed aastad hiljem (1883). Tookord oli Harnack Liivimaal mõnenädalasel puhkusel: sel ajal pidas ta suure hulga nooremate sõprade ja sugulastega teoloogilisi arutelusid ning maal levisid kuuldused, et need arutelud olla noortele usuliselt ohtlikud. See etteheide jõudis temani ühe tema jaoks isiklikult väga auväärse vanema sugulase, Marie von Oettingeni kirja läbi ning tema vastus kujutas endast sedavõrd põhjalikku teoloogiliste põhiveendumuste käsitlust, aga ka tema arusaami religioonipedagoogikast, et see tuleb lühendamata kujul taasesitada:
Ma alustan ühise pinnase leidmisest: ka minu jaoks on kristluse summa ja põhiline osa kuulutus, et Jumal võtab patuse vaatamata patule Kristuse pärast oma lapseks. Subjektiivsest vaatenurgast on usaldus Jumala isaliku armu vastu seepärast ei midagi vähemat kui kogu kristlus. Seda veendumust jagan ma kõigi positiivse suuna evangeelsete kristlastega. Minu teoloogia ei tea endal olevat muud ülesannet kui selle usu esitamine ja esindamine. Polemiseerides traditsiooniliste teoloogiliste kujutelmadega, ei ole minu huvi mitte rohkem või vähem mõistetamatu asendamine rohkem või vähem ’mõistlikuga’, vaid ainult see, et säilitada seda põhilist usku tema väes ja tema lohutuses. Samuti kahjustavad seda nii koormamised ja lisandused kui ka ümbertõlgendamised ja osade väljajätmised.
Kõige rängemate koormamiste hulka loen ma nt idee, millele Sa lühidalt viitad. Sa kirjutad: „Sest ma olen selles veendunud, et sa ei tahtnud meelega noortelt inimestelt jalge alt ära võtta kogu positiivset pinnast ja kõrvaldada kristlikust usust müsteeriumi ja sellega kõige pühama, üle inimmõistuse ulatuva.“ Meie kristliku usu aluseks on ilmutus. Poeg tunneb isa ja poeg on meile teda ilmutanud. Kristlik usk toetub selgusele, arusaadavusele ja lihtsale suurusele. Ta peab teadma, mida ta usub. Sest uskumise objekt ei ole antud mitte selleks, et seda vagas kaemuses ja müstilistes kontemplatsioonides imetleda – sellisel juhul võiks ta olla müsteerium –, vaid see on meile antud selleks, et meie tahtel oleks otsustav motiiv; et me võiksime elus, kuhu me oleme asetatud, kindlalt astuda, ning et saaksime kindlate ja vabastatutena selge ja helge pilguga läbi selle pimeduse, patu ja mõistatuste maailma kulgeda. Kristlus ei tohi meile uusi mõistatusi anda, vaid ta peab meie hämarat teadmist, tundmist ja tahtmist valgustama ja määratlema: kui ta seda ei teeks, siis poleks ta absoluutne religioon, siis peaksime veel ootama religiooni, mis valgustab tõesti müsteeriume ja lahendab mõistatusi. Niisamuti ei pea paika väide, et kristlik usk saab mõistatuste lahenduse teada kord teispoolsuses, mille uskumisel põhineb väidetavalt „positiivne“ kristlus, sest meie süda ja vaim ei saa siinpoolsuses mõistatustest ja müsteeriumidest elada, vaid ta vajab heledat valgust ja aluspõhjani välja mõistetavat sõnumit. Õigupoolest on kõik tõelised kristlased selles osas üksmeelel. Isegi kui nad on seda meelt, et müsteeriumid on põhilised ja nende kristlaseksolemise aluseks on müsteeriumide usus vastu võtmine ja kontemplatsioon, siis tegelikkuses on see teisiti: nad elavad tänu tavalistele, lihtsatele ja lapsemeelselt suurtele ilmutustele, et Jumal on nende isa, et ta on meile äratuntav ja kindel ainult Kristuses kui Jumala isaliku südame peeglis (nagu Luther ütleb), et meie patt on meid Jumalast lahutanud ja et Jumala halastus on suurem kui meie süda ja meie patt.
See on kogu kristlus ja see kristlus eeldab kõrgeimat usku – küsimust ’mõistlikust’ ja ’mittemõistlikust’ siin ei teki – kõrgeim usk on vajalik selleks, et meile ei tundu miski rohkem loomu- ja arusaamise vastane kui otsida tõeliselt lohutust Jumala juurest, kes meid armastab. Mida aitab selle vastu mingi müsteeriumi usus tunnistamine? Teatud mõtted, esteetilised naudingud, autoriteetide mõjutused võivad mind viia ühe või teise müsteeriumi tunnistamiseni: et kolm isikut on üks Jumal, et üks ja seesama olend on samaaegselt kõiketeadev ja mittekõiketeadev, kõikjalolev ja ajalik, jne, aga mida peaksid sellised laused, sellised veendumused aitama ja tähendama kristliku usu poolt seatud taotluse vastu, et mul on kõikvõimas Isa, keda ma tohin ja pean üle kõige kartma, armastama ja usaldama ning kelle vägi ja heldus on mulle Jeesuse Kristuse läbi tajutav ja kindel? Ainult selline usk üksi muudab meie meelt ja teeb meist uue inimesi, aga ükski usk, mis sedastab müsteeriumide olemasolu, midagi sellist ei suuda.
Kindlalt uskuda, et Jumal on vaatamata minu patule mu Isa, on tõesti pühamast püham, õndsakstegev ja piisavalt raske ülesanne ning selle kõrvale ei tohi seada ühtki muud usku. Selline usk on kristluses suveräänne; sel on oht närbuda, kui tal ei lasta olla kõik kõiges. Kõik ülejäänu on moraalsed spekulatsioonid usu üle, mis on sündinud kõiksugu erinevatel põhjustel, aga mitte usk ise. Kui Kristus ütleb, et tema omad tunnevad Jumalat, siis ei pidanud ta sellega silmas kolmainsust, vaid Jumalat kui püha armastust, mis on end ilmutanud temas, Pojas. Kui Kristus ütleb, et tema jüngrid tunnevad teda (’minu omad tunnevad mind’), siis ei pidanud ta silmas seda, et nad teavad tal olevat kaks loomust – jumalik ja inimlik – ühes isikus, vaid ta pidas silmas seda, et nad on kogenud, et tema on nende jaoks ainus tee Isa juurde. Need laused, milles tänapäeval – kahjuks küll pärast seda, kui me saime reformatsioonis uuesti teada, mis evangeelium on – nähakse ’positiivset’ kristlust, ei ole mitte hoone vundament, vaid parimal juhul katusehari. ’Kristus kui tõeline Jumal ja tõeline inimene“ – see dogma vastab küsimusele: kuidas peab Kristus olema oma loomuse poolest loodud, selleks et ta saaks olla Jumala ilmutus ja minu Õnnistegija? Kas see on usu küsimus? Ma leian, et see on meie väikese mõtlemise, meie uudishimu ja meie ninatarkuse küsimus. Usklike usk kristlikus koguduses näeb ja kogeb, et Jumal on Kristuses meie juurde alla tulnud. Kui keegi tahab uurida, kuidas küll peab see Kristus oma loomuse poolest loodud olema, siis ei takista ma teda. Aga kui ta võtab eesmärgiks nende paradokside seadmise usu olemuseks ja positiivseks kristluseks, milleni ta sellele küsimusele vastates paratamatult jõuab, siis on see mulle vastumeelt mitte mõistuse, vaid kristliku usu huvides. Sest selline usk ei talu oma kindluse kinnitamist paradokside külge – ta toetub selgele ilmutusele. Ja kui kohutaval viisil moondub selle kõige rakendamisel evangeeliumi kuulutamine! Praegu tundub kõige otsustavam uskumine kolmainsusesse, kiriklikku kristoloogiasse jne, selle asemel et kõige otsustavam oleks see, kas inimene loobub maailma ja iseenese teenimisest ning paneb oma kaljukindla usalduse Jumala peale.
Ma tean hästi, et põhjendused, mida meie ja meie noorsoo hulgas usu vastuvõtmise vastu esitatakse, on väga erinevad. Tavaline on see, et meie noorsugu peab suureks komistuskiviks seda, mida Sa nimetad „müsteeriumiteks“ või „positiivseteks alusteks“. Neid on õpetatud, et need müsteeriumid olevatki kristlus ise või vähemalt oluline osa sellest. Kuna nad ei suuda neid ei mõista ega nende väärtust oma elus sügavamalt tunnetada, siis on nad alatasa kristluse tervikuna kõrvaleheitmise veerel, loomulikult tundes südametunnistuse piinu, et nad võivad langeda radikaalsesse uskmatusse. Kas selline vaene inimene ei peaks siis hädaldama? Ükski nende pastoritest ei aita ega anna neile nõu, kurdavad nad. Loomulikult, kui neid saaks aidata ainult nii, et teha kristlus neile mugavalt ’kättesaadavaks’, seda võltsides ja lihtsustades, siis häda sellisele halvale nõuandjale! Aga nii see ei ole, pigem vastupidi. Kõrvaldada tuleb need talumatud koormad, millega piiratakse inimestele ligipääsu. Kas Sinu hing igatseb Jumala järele? Kas Sinu hing on rahutu maailmas, tühi maailma varanduste ees, hirmul patu, oma eksimuste ees? Siis tule siia ja võta südamesse sõnum, mis kehtib kristlikus koguduses ka Sulle, et taevas on Jumal, kelle peale sa võid lapselikus usalduses heita oma mured, kes on Kristuses Sinu poole pöördunud ja kes on asetanud sind selle viletsa maailma keskel jumalariiki. Sellest tuleks alustada ja sellega on Sul käes kristlaseks olemise A ja O, pane seda proovile igapäevases meeleparanduses ja elus Jumalaga, selleks et väike sinepiivake kasvaks, seevastu ninatarkadest küsimustest hoia end eemale. Ela heledas valguses ja tahkest toidust; igasugusele müsteeriumile mitteallumisega kujuneb sinus kristlik põhihoiak ja see annab Sulle uue, alandliku ja rõõmsa meele, et ainult usaldus Jumala armastuse ja armu vastu on Su ülim vara. Midagi sellist ütlen ma tõsistele ja võitlustes inimestele, kes minult küsivad, mida nad peavad uskuma ja kuidas oma elu korraldama.
Ma ei otsinud Tartus vaidlusi usu teemadel mitte sellepärast, et ma oleksin arvanud, et võin pärast rasket semestrit end välja puhata, ja kuna ma tean, millise vastutuse toob endaga kaasa kristliku usu õpetamine, mis pealiskaudsel vaatlemisel paistab kehtiva õpetuse kõrval välja nagu lahutamistehe. Mind sunniti aga neis aruteludes osalema: ükski päev ei läinud minu arust mööda nii, et ma ei oleks pidanud kõnelema. Kõige suurem kogemus, mille osaliseks ma Liivimaal sain, oli näha, kui paljud inimesed, kes ei suuda nn ortodoksseid õpetusi omaks võtta, tahavad kristlusest aru saada. Kas ma peaksin vaikima? Ja kas ma võin rääkida vastupidiselt sellele, mida ma tunnen ja usun? Ma ei kahelnud hetkekski, millised tagajärjed sellel on. Mul ei olnud kerge vaadata, kuidas ma pidin kurvastama neid, kes on tõsised kristlased ja kes näevad asju väga erinevalt minust, aga veel koormavam oli mulle väljavaade (arutelu – tlk) jätku puudumisest, et poleemika jääbki minu lausetesse alles ja seisukohad tuleb sinnapaika jätta. Ma saan seda ainult teatud määrani ennetada. Ma sain igaühega neist – mõne vähese erandiga – ainult korra rääkida. Seal oli kuulajale vabastuse kuulutamine muidugi esimesel kohal. Aga ma pean seda talle ka kasuks, sest tema vastutus kasvab, kui ta ei saa enam usu eest põgenemist varjata kahtluste taha, millel ei ole usuga ranges mõttes mingit pistmist. Nüüd peab ta näitama, kas ta tahab kristlaseks saada või mitte. Ta ei saa enam odavaid ettekäändeid kasutada: „Jaa, ma ei suuda kolmainsusesse uskuda“ ja muud säärast. Me ei pea imestama, et eneseteadlikkuse määr ja sellega seotult ka patutunnetus on veel puudulikud. Seda õpetab alles elu, kui meil on oma amet ja kui oleme ise igas mõttes enda eest vastutavad. Kõik, mida on võimalik sellega seoses endale külge harjutada, osutub enamasti pigem kahjulikuks, kui kasulikuks. Sellel, et meie laste ja noorte kasvatus on algusest peale suunatud eneses sellise patutunnetuse esilekutsumisele, mida küps kristlane kogeb Jumala sõna ja oma isikliku elu valguses, on rängad tagajärjed. Selline asjadest etteruttamine nüristab kogenematud ära, viib nad kas enesepiinajaliku dressuuri või tülpimusse kogu sellisest enesele tähelepanu pööramise viisist. Samuti ei pea me imestama, et need noored rõhutavad negatsiooni, kui nad on seda õppinud. Selles vanuses on neil juba õigus ka eitada ning kui nad on ainut tõsised ja kõlbeliselt ranged, siis peame me seda neile lubama. Nende vaenlased on tülpimus, kergemeelsus ja edevus. Nende asjade vastu tuleb olla halastamatu ja kõik ülejäänu jätta Jumala hooleks. Ma ei kahtle selles, et see, mida ma noortele Tartus ütlesin, levib põhiliselt negatiivses foonis, aga ma loodan ka väga, et selle positiivne pool ei jäänud samuti märkamata. Kindlasti võin ka mina olla ühes või teises asjas eksiteel – ka mind tabab mõnikord viha inimese õlgadele asetatud talumatute koormate pärast, kuigi teoloogina saan ma ju aru, kuidas see kõik on omavahel seotud –, aga üldjoontes olen ma rõõmus, et võisin tunnistada evangeelse usku õndsusest ja lohutusest ning et see ühele või teisele ka midagi tähendas.
Rasketes ja tõsistes võitlustes saavutas Harnack kindluse ja rõõmu usu tunnistamisest. Ta ei olnud väitlushimulise loomuga ning ei loobunud ühestki seisukohast kerge südamega:
Ma võin öelda, et ma olen seda küsimust [Jeesuse isikust] pööritanud rohkem südames kui peas ning oleksin sellel heameelega minna lasknud, kui see oleks mind rahule jätnud, sest iga punkt, mille ma jätan; iga seisukoht, millest ma loobuma pean, täidab mind sisemise kahetsusvaluga, nagu ma oleks mingi süüteoga hakkama saanud. Ometi on tegemist ainult, nagu pea ütleb, vanadest, harjumuspärastest arusaamadest ja traditsioonidest vabanemisega; see ebaõigluse tundmus ei näita ju midagi muud kui seda, et keskseid arusaamu, mille seas me elame, ei ole võimalik valutult kõrvale heita. Millest see küll tuleneb, et mulle valmistab nii vähe rõõmu see, mida ma tõeks pean, samas kui teised räägivad, et tõe leidmine peab olema rõõmupakkuv! Mind valdab selline tunne ainult siis, kui ma leian kõrvalistes küsimustes ühe terakese, aga kiriku õpetuse mistahes osast loobumine on mulle nagu raske sünnitus, mille eest ma pigem põgeneksin, kui vaid saaksin.
Tartu õppejõud tegid talle need võitlused veel raskemaks (samas kui von Anrep kannustas teda pigem jätkama). Engelhardt astus talle vastu oma teoloogiliste teadmiste ja vanema, austatud õpetaja autoriteedi kogu varustusega. Isa Harnack pidi oma haiguse pärast piirduma lühemate seisukohavõttudega, aga kui rängalt võis pojale mõjuda, kui ta kirjutab: „Oleksin ma olnud vankumatum, siis oleksid sina ka positiivsem, kui sa oled. Ma palun sind kõige nimel, mis sulle kallis ja armas on, mu väga armas Adolf, ära lase moodsal teoloogial oma negatiivse kriitikaga end meelitada või sinu edevust kõditada, millel ei ole mingit vahet, kas ta tõmbab Piiblist lehe välja või heidab kõik kõrvale. Ära juhindu ajastu arusaamadest, vaid kiriku omadest, sest valik on ainult nende kahe vahel.“ Theodosius Harnack võitles oma poja puhul alati subjektivismi vastu ja kiriku eest, mida ta ise oli läbi oma elu kogu jõust teeninud. Engelhardti positsioon on palju keerulisem ja tema puhul jääb tunne, et tema varajane, traagiline surm (ta suri 1881 keskkõrvapõletikku, olles vaevalt 50-aastane) katkestas arengu, mis oleks toonud ta võibolla oma õpilasele lähemale.
Viimaks omandasid need võitlused Harnacki jaoks ka peaaegu traagilise alatooni, sest ta mõistis juba varakult, et evangeelne kirik ei ole võimeline võtma kirikuna omaks arusaamu, mille kallal ta töötas. Ta nägi, et evangeelsete kristlaste kirikukäsitlus oli veel katoliiklik ning teda vapustas rahvamasside kõlbeline allakäik ja kirikust võõrandumine, mida ta Liivimaal ei olnud sellisel määral täheldanud: „kes on järk-järgult loobunud ka kristlikust etiketist, millega liitub seninägematu ebaselgus selles osas, mis kristlus tegelikult on“ (Engelhardtile, aprill 1876). Ajalugu uurides mõistis ta küll, et Jumal laseb ikka ja jälle esile kerkida inimestel, kes tõstavad teadmiste taset kõigi jaoks, aga ta kasutab nende tegevuse kirjeldamiseks kujundlikku, samas pessimistlikku pilti: „Tormituul liigutab vett ja pealtvaatajale tundub, et seda veehulka ei ole lihtsalt võimalik talle ettenähtud kitsasse sängi mahutada, ilma et see jätaks maha kõiksugu vana pori ja muda ning sogast vett, mis seisab ja roiskub, aga vaata, see on hoopis vastupidi: ta kaevab endale nii kaua uut sängi – ja seda jõuliselt –, kuni ta on piisavalt lai, et tõmmata endaga kaasa suurema osa seismajäänud veest ning lõpuks kõik muu. Selle töö käigus tekib vahtu ja laineid, aga seda ainult lühikeseks ajaks, ja siis voolab vana edasi uues jõesängis ning kujutab endale lõpuks ette, et ta on jõesängi muutumise tõttu saanud uueks“ (Engelhardtile, aprill 1875).
Kuidas tuli Harnack nende sisemiste võitlustega toime? Mis olid tema jõuallikad; mis aitas tal säilitada sellist rahu, rõõmu, sisemist kindlust, millest annavad tunnistust peaaegu kõik tema nende aastate kirjad? Selleks oli püsimine kristliku usu kõige lihtsama ja sügavama mõtte ning kristliku eluviisi juures elavast jumalateenistusest ja sakramendist osasaamise näol ning püüdes pidevalt elada oma elu Kristust järgides. Selles osas oli ta nii oma Tartu õpetajate kui ka uute Leipzigi sõpradega tihedas osaduses ja üksmeeles. Sõbrad käisid koos armulaual, koos seadsid nad iga uue aasta alguse igaviku valgusesse: „Uue aasta võtsin ma vastu koos Gebhardtiga Hermase ääres, ja kui see saabus, panime me vana meeleparanduse jutlustaja kõrvale ning võtsime uuele jõu ja kinnituse andmiseks appi evangeelse Paul Gerhardti.“ Harnacki jõuallikateks olid Mäejutlus, Meie Isa palve ja Paul Gerhardti laulud:
Kui kriitika veed, ma pean silmas ajaloolise (kriitika), minu jaoks liiga sügavaks lähevad ning ma ei tohi neid vaigistada, siis põgenen ma sellise kahjuks paratamatu veeuputuse eest lihtsa ja suure kalju peale – ma mõtlen Meie Isa palve, selle hindamatu aarde üle järele või loen Piiblist neid lõike, millest ma olen alati aru saanud ja millest igaüks aru saab. Igatahes peaksime kindlalt otsustama, et pärast iga uut arusaama, mida tajume eemaldumisena kristlikust arusaamast, vajame midagi meeliülendavat, et olemasolevat elavamalt rakendada. Ainult nii on võimalik kõikuv kaal jälle vaiksesse tasakaalu tuua (Von Anrepile, september 1875).
Paul Gerhardti laulud, eriti „Kes võiks küll vastu olla, kui Jumal minu poolt“ ja „Miks mu süda ennast vaevab“, kuulusid tema kõige kallima vaimuliku vara hulka. Sõbrad panid seda sageli imeks, et mees, kes oli end nii suurel määral traditsioonist ja selle pooltõdedest vabastanud, hoidis vagaduse poeetilises väljenduses ikka kinni vanadest vormidest. Aeg-ajalt küsiti seda temalt otse, näiteks, kui ta oli jutluses viidanud Paul Gerhardti laulusalmile: „Alus, millele ma toetun, on Kristus ja tema veri.“ Vastus, mille ta sellistele küsimustele annab, olgu siinkohal ära toodud, sest ta jäi selles väljendatud seisukohtadele kindlaks kogu oma elu:
Kui me räägime omavahel usuteemadel, ei saa me alati kasutada ratsionaalsete refleksioonide abstraktset ja ilmetut keelt. Me räägime üldiselt sümbolite keeles ja me peame nii rääkima, sest ainult sümbolite keel on soe ja tundeküllane. Nüüd ma tean, et religiooni valdkonnas sümboolika talumise mõõt on igaühel väga erinev ning enamik isegi ei adu, et nad kõnelevad kogu aeg sümbolite keeles. Vastupidiselt on ka inimesi, kes ei suuda ühtki religioosset tunnet vahetult nii tugevalt omaks võtta, ilma et see peaks enne mõistuse tõkkepuu ees aru andma. Sellised inimesed satuvad pidevasse asja enese ja vormi vastasseisu, enne kui nad jõuavad arusaamisele, et nad ei suuda sümboolikat mitte mingil kombel omaenda elust välja heita. Aga kuidas on võimalik jutlustajana kõiki neid erinevaid seisukohti, huvisid ja haridusvorme ühtemoodi arvesse võtta? See tähendab, et õnnetul jutlustajal ei ju võimalik teha muud, kui olla vankumatu vormi poolest, mis on tema jaoks lihtsasti teostatav ja ülesehitav. Mulle konkreetselt, pean tunnistama, on ülimalt ülesehitav ka laul nagu „Oh Jeesus, sinu valu“, ehkki tahtes kainelt kõneleda, ütleks teoloog nii mõndagi teistmoodi. Samuti ei tea ma ühtki teist laulu, mis mõjuks mulle ikka ja jälle samamoodi kui Paul Gerhardti teine laul „Kes võiks küll vastu olla, kui Jumal minu poolt“. Kas ma peaksin selliste eelistuste pärast vastust andma või jääb see kõik kristlike ja teoloogiliste poolikuste arvele? See tähendab: kui muidu täita oma kohust ja tunnistada avalikult oma usku ning seda, kuidas sa mõtled selle objektist; kui tegemist on teoreetiliste vaidlustega, siis kas säärane rõõm meie usu vanadest tunnistustest pole siis – pean ma selle välja ütlema – vabandatav? Ei, lausa vajalik, mida peaks veelgi rohkem olema. Need vajaksid kõrvaldamist ainult siis, kui nende ja meie, tänapäeva kristlaste vahel poleks enam tõeliselt mingit objektiivset sidet ja kui oleksime sunnitud käsitlema Kristuse isikut ja tema tegu meie usuelu jaoks tähtsusetuna, mille eest Jumal meid hoidku, kui mitte rääkida galilea keeles, vaid otse südamest (Von Anrepile, oktoober 1876).
Lõik raamatust Agnes von Zahn-Harnack, “Adolf von Harnack” (Berliin-Tempelhof: Hans Bott Verlag 1936). Tõlkinud Kadri Lääs.
