Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta (Lk 2,7).
Head sõbrad, armsad õed ja vennad Kristuses, taaskord saame me kokku, et tähistada Jeesuse sündi ja kuulata tuttavaid salme, mis räägivad tema sünnist Petlemma tallis.
Me valmistume sel aastal jõuludeks valulise teadmisega, et need pühad ei vasta meist paljude jaoks tavapärasele asjade käigule, kuna me ei saa kohtuda meile kallite inimestega ega kirikutes palvetada ja üheskoos traditsioonilisi jõululaule laulda.
Alates 2020. aasta algusest oleme me pidanud tavapäratute ja enneolematute väljakutsetega hakkama saama, mida koroonaviiruse pandeemia endaga kaasa toob. Me oleme hirmu ja kartusega jälginud, kuidas haigus laienes ühelt maalt, ühelt kontinendilt teisele ja mis valusaim, nõudis sadade tuhandete inimeste elu. Me pidime kohanema paljude dramaatiliste muutustega, mida piirangud endaga kaasa tõid, millega valitsused ja ametkonnad oma elanikkonda kaitsta ja viiruse levikut takistada püüavad.
Siiski on meid tihti julgustanud paljud sõnumid solidaarsusest ja toest, mida meie kirikud on saanud pakkuda neile, kes on olnud lockdowni-reeglitest kõige enam puudutatud – neile, kes on kaotanud sissetuleku või olnud isolatsioonis, üksinduses ja suures hädas. Me oleme võinud lasta ennast inspireerida lugudest innovaatilistest viisidest, kuidas kirikud on inimeste vahel uusi sidemeid loonud, et jumalateenistusi pidada, kaasinimest teenida ja evangeeliumi kuulutusega tunnistust anda.
Siiski on paljudele meie seast, kes end Jeesuse tervitamiseks oma kodus ja südames ette valmistuvad, see traditsiooniliselt rõõmu ja pidutsemise aeg jätkuvalt ebakindluse aeg, täidetud hirmuga tuleviku ees.
Kui me aga loeme tuttavaid piiblisalme, võime me endale ette kujutada, et Maarjal ja Joosepil pidi olema sarnased hirmud iseenda ja oma lapse tuleviku pärast. Sünd tallis, kaugel armastavatest lähedastest, ümbritsetud loomadest ja heintega täidetud söögisalv sõimeks ei olnud kindlasti see, kuidas nad oma lapse sündi olid ette kujutanud. Matteuse evangeeliumist teame me, et nad pidid ka oma põgenemisel Egiptuse eksiili kogema hirmu ja ebakindlust.
Ja siiski teame me, et selle lapse sünd, kes oli asetatud sõime ja keda tervitasid tagasihoidlikud karjased, toob pimedasse maailma uut lootust ja uut valgust. Hoolimata tema sünni ootamatutest, plaanimatutest, kaootilistest tingimustest teame me, et see väike poiss on messias, Jumala Poeg ja Rahuvürst, kes kingib kõigile, kes temasse usuvad, uut elu.
Seetõttu võime ka meie täpselt nagu Maria ja Joosep seda tõotust usaldada. Me võime jälle kuulda lugu Jumala tulekust maailma, et tuua valgust, elu ja lootust – keset kõiki raskusi, mis meile ikka ja jälle osaks saavad.
Te võite leida uut lootust, kui te kuulete taas evangeeliumi tuttavaid sõnu, ja avastada uusi teid, kuidas selleaastast jõulupüha tähistada – kas siis digitaalselt või isekeskis, nõnda, nagu olukord seda lubab.
Paistku valgus meie ja kõikide inimeste elu pimeduses, nii nagu see kiirgas esimesel jõuluööl inglite poolt üllatatud karjastele. Ja toogu lapse sünd Petlemmas – taevalik sõnum – teile ja teie peredele sellel jõuluajal ootamatut rõõmu.
Ma soovin teile rõõmsat ja õnnistatut jõulupüha!
Panti Filibus Musa
Luterliku Maailmaliidu president
Jõulupildil on Mariangel ja tema laps Atina, kes kuuluvad ühte Guinea indigeensesse rahvastikugruppi. Nad kannavad traditsioonilisi regionaalseid ehteid ja on Guinea Evangeelse Luterliku Kiriku liikmed. Selle jõulukaardi / jõulufoto kujundasid üheskoos Guinea luterlik kirik ja Suriname Evangeelne Luterlik Kirik. Foto: Cleveland Bradford/EclipseDigitalphotoStudio
