See pisike mõtteavaldus on inspireeritud minu jalutuskäigust usumetsas. Metsas, kus iga puu on omanäoline ning iga lind laulab oma laulu. Kõigi jaoks on see mets erinev, mõne jaoks hõre kaasik, keegi leiab end hallist võsast ning mõni tihedast laanemetsast. Kuidas see jalutuskäik meie jaoks kulgeb, sõltub ainult meist endist ja sellest, millega end ümbritseda otsustame. Mina otsustasin seda rada läbida vastuseid otsides.
Mäletan, et kaks aastat tagasi, just gümnaasiumi lõpetanud, olin ma täielik new age’i fanaatik. Sellel hetkel ma muidugi selle terminiga tuttav ei olnud, pigem olin lihtsalt … spirituaalne. Enne usuteaduskonda vestlusele minekut valisin pikalt kristalle, mida endale kaela riputada, ning peaaegu sama pikk aeg kulus nendele valitud kividele taotlusi sosistades. Ma olin justkui tõmmatud mingisse usukeerisesse, milles olid kokku sulandunud ainult need praktikad, mis mulle meeldisid ning eirasid kõike seda, mis oleks mind kuidagi piiranud või süüdi tundma pannud. Eeterlikud õlid, tarokaardid, mediteerimised, tantsurännakud – see oli lihtsalt üks kirju kompott, mis koosnes kõigest ja mitte millestki samal ajal.
Usuteaduskonda läksin ma roosade prillide ja kindla teadmisega, et midagi on, aga mis, selles polnud ma täiesti kindel. Tõtt-öelda piisas mulle ka teadmisest, et miski kõrgem lihtsalt on. Vähemalt mingile osale minust. Nii ma seal siis olin, esmakordselt tudeng, ülikool, vanalinn, auditooriumi akendest paistis Toomemäe nõlv, loengute vahelised kohvipausid ja kaastudengite nägude meeldejätmine. Noh, ja muidugi need loengud, mis kõigile küsimustele vastused andma pidid. Mingi osa minust oli lootnud, et keegi tark usuteadlane arvatavasti oskab öelda, mis siis täpsemalt on ja mida ei ole. Alguses oli kõik maru põnev ja paljutõotav ja juba peale esimesi loenguid mõtlesin ma teemadele, millele ei oleks paar nädalat tagasi isegi mõelda osanud.
Aga mida enam ma kuulasin erinevaid inimesi rääkimas, seda enam olin kindel, et ma ei ole enam mitte milleski kindel, kuni ühel hetkel sain aru, et lihtsuses peituva ilu asemel hakkasin kompama teadmatuses ning teadlikult otsima valet.
Nii ma siis pidasin enda väikest nõiajahti. Jumal tundus kuri, seletamatu kõiksus oli justkui lihtsate mõistetega raamistatud ja karma seadus andestamatu. Enda hübriidusuga ei osanud ma midagi peale hakata, sest horoskoopide lugemine ja jumala olemuse üle filosofeerimine ei olnud isegi võrreldavad. Hakkasin rohkelt uurima ja jälgima inimeste olemist ja süvenesin rohkem nende mõttemaailmade mõistmisele. Hakkasin ka ennast kõrvalt nägema, loengutest kõrvu jäänud Jungi eeskujul pidasin isegi unenäopäevikut. Huvitav oli end ümbritsevat lahti mõtestada: mida ma enda ümber kogunud olin, kuidas see mind mõjutas ning kuidas erinevate inimestega suhtlemine minu enda väärtusi oli vorminud ja vastupidi.
Ometigi on religioossus igaühe jaoks täiesti unikaalne ja raske oli leida mingisugust universaalset ühisosa. See, mis ühe jaoks ei tööta, on teistele püha ja vastupidi. Vaadates auditooriumites inimesi, on kõigil enda roosad prillid ees ja see muudab iga hetke loengutes nii ainulaadseks. Ma olen aru saanud, et usuteaduskond on koht, kus on kokku saanud kõige omanäolisem kamp inimesi. Kes on feminist, kes on edukas uusvaimne ja kes väga tugevate põhimõtetega kristlane. Eriline on näha seda inimeste kirjusust, kus kõik on samas ruumis, kuulavad sama juttu, kuid lahkuvad ruumist erinevate järeldustega.
Ma olen kindel, et Tartu Ülikoolis ei ole palju selliseid teaduskondi, kust lahkud iga päev uuemana, kui olid hommikul kohale jõudnud.
See pooleteiseaastane vastusteotsing on mulle andnud uudishimu, analüüsimisvajaduse ning kõige autentsuses kahtlemise, mis on minu jaoks kordades väärtuslikum kui kinnituse saamine, et teadmised kõrgemast, millega teaduskonda tulin, on ümberlükkamatud. Ja inimeste ning usu unikaalsus hoiabki seda õhkõrna piiri õige ja vale vahel. Selleks et seda piiri kombata, on vahest tarvis end kõrvalt vaadata ning seeläbi näha, kas see, kes sa arvad end olevat, on kooskõlas sellega, kes sa tegelikult oled. Ajapikku olen ka mina aru saanud, et ma otsisin vastuseid, aga selle asemel hakkasin hoopis küsimusi küsima.
Annabel Parts (2000) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppe tudeng.
