Ergo Naab: Oled kirjutanud uue ja üsna mahuka, ligi 450-leheküljelise raamatu, mille pealkiri on „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“ Alustuseks küsimus raamatu struktuuri kohta: kas oled järginud mingit üldisemalt levinud või mõnda spetsiifilisemat süstemaatikat raamatu ülesehituses?
Jaan Lahe: Raamatu struktuur kujunes välja töö käigus. Ma olen lugenud palju erinevaid käsitlusi süstemaatilisest teoloogiast ja neil kõigil on erinev ülesehitus – võrdleme kasvõi Karl Barthi „Kiriklikku dogmaatikat“, Paul Tillichi „Süstemaatilist teoloogiat“ ja Karl Rahneri „Usu põhikursust“. Vahe ei ole vaid teoste mahus (Barthi hiigelteos vs Rahneri üheköiteline raamat), vaid ka teemade jaotuses. Vaatenurgad on neil kõigil endastmõistetavalt erinevad. Kuna minu eesmärgiks ei olnud erinevalt Barthist või Tillichist kirjutada võimalikult detailset käsitlust süstemaatilisest teoloogiast, vaid keskenduda üksnes kristluse põhisõnumile, siis otsustasin ma juba raamatu käsikirjaga töötamise varases faasis, et teemade hulk, millest juttu tuleb, peab olema ühest küljest piiratud, teisest küljest aga piisavalt avar, et visandada ristiusu põhisõnumit. Koostasin enda jaoks teoloogiliste põhimõistete loetelu, millest minu arvates kuidagi mööda ei pääse. Nendeks on n-ö klassikalised kristlikud mõisted nagu Jumal, loomine, patt, lunastus jne. Töö käigus otsustasin ma mitmed kõrvale jätta, st neid vaid põgusalt mainida ja lõpuks jäidki sõelale jumalamõiste ning kolm mõistete paari – Jumala ilmutus ja inimese usk, maailm ja inimene ning patt ja lunastus. Kõik muud teemad, mida pidasin vajalikuks käsitleda, on paigutatud nende põhimõistete alla. Seega – lõin süsteemi raamatu jaoks ise ja mulle tundub, et just sellisena täidab see kõige paremini oma eesmärki pakkuda süstemaatilist, põhjalikku, kuid samas mitte liigselt detailidesse minevat käsitlust kristluse põhisõnumist. Aga eks lugejad otsusta paremini.
EN: Miks Sa ikkagi selle raamatu kirjutasid? Annad küll raamatu sissejuhatuses selgituse, aga ehk teed seda lühidalt ka siin meie lugejatele, kes ei ole raamatut lugenud.
JL: Küsimusele võib vastata nii pikalt kui ka lühidalt. Kui tahaksin pikalt vastata, peaksin ümber jutustama oma vaimse kujunemise, oma teoloogiaõpingud ja otsingud, sest antud raamat on teatud mõttes vahekokkuvõte sellest, mida olen teoloogiast lugenud ja mõelnud. Kui lühidalt vastata, siis tegin seda lihtsalt seepärast, et tundsin niisuguse raamatu järele vajadust. Kuigi meil on raamatuid ristiusust, puudub eesti keeles kuni tänaseni teos, mis ei räägiks kõigest, vaid keskenduks vaid kõige olulisemale ehk küsimusele ristiusu põhisõnumist. Ei saa ju nii olla, et kõik asjad ühes usundis (antud juhul kristluses) on võrdse kaaluga – mõned on olulisemad, mõned vähemolulisemad, aga kindlasti on igal usundil, millel on olemas süstematiseeritud teoloogia, teatud põhiõpetused, mille varal saab sõnastada usundi põhisõnumi. Seda ma kristluse puhul teinud olengi. Minu eesmärk oli kirjutada raamat, mis arvestaks teoloogia tänapäevase uurimisseisuga ja kõnetaks just tänapäeva Eesti inimest.
EN: Milline on raamatu vaatenurk? Kuidas Sa seda lühidalt iseloomustad?
JL: See on populaarteaduslik raamat, mis on mõeldud kõigile, keda huvitab ristiusk. Raamatust arusaamine ei eelda teoloogilist haridust, sest kõik erialased mõisted on seletatud lahti. Kuigi ma toon raamatus näiteid erinevatest usunditest, ei kirjuta ma siiski religiooniloolase, vaid teoloogina. Kirjutan teadlikult luterliku teoloogia vaatenurgast, kuigi olen veendunud, et selles, mis puudutab ristiusu kõige sügavamat tuuma, on konfessionaalsed erinevused väikesed. Samas ei tähenda luterlik teoloogia minu jaoks vaid Lutheri enda teoseid (kuigi ma hindan teda kõrgelt), vaid ka temale järgnenud aja teoloogiat. Ma usun, et iga ajastu ja teoloogiline suund on andnud kristlikule mõtlemisele midagi väärtuslikku. Mõni ajastu on olnud lihtsalt uute ideede genereerimise seisukohast produktiivsem ja igal ajastul on olnud ka oma spetsiifilised probleemid. Kui näiteks apostel Pauluse küsimuseks oli, kuidas seletada ristiusu õpetust inimestele, kellel puudus juudi kultuuritaust ja 2. sajandi apologeetide probleemiks oli, kuidas seletada kristluse sisu kreeka kultuuritaustaga haritlastele, siis 20. sajandi ja 21. sajandi teoloogia suurim murekoht on olnud ja on, kuidas seletada kristluse ja Kristuse tähendust sekulariseerunud ühiskonnas ja sekulariseerunud ühiskonnale. Seda üritan oma raamatus teha minagi. Kirjutan 20. sajandi luterliku teoloogina ja kuigi tsiteerin ka varakristlikke ja keskaegseid mõtlejaid, tuginen kõige rohkem siiski uuemale teoloogilisele mõtlemisele. Miks? Sest olen ka ise 20. ja 21. sajandi inimene, kes on tulnud sekulaarsetest oludest. Uuem teoloogia on mõjutanud kõige enam mu endagi teoloogilist mõtlemist ja ma arvan, et kõnetab kõige rohkem ka tänast lugejat.
EN: Sa ütled, et püüad oma raamatus arvestada tänapäevase Eesti lugejaga. Millisena Sa teda näed ja mida peaks tema puhul silmas pidama?
Arvestama peab, et tema teadmised ristiusust pole kuigi suured, mistõttu kogu kristlik ja teoloogiline terminoloogia vajab seletamist. Aga see pole lugejate süü, vaid on tingitud meie olukorrast, kus religiooni alases hariduses on olnud pikk katke. Arvestama peab ka paljude eelarvamuste, stereotüüpide ja hirmudega, aga ka nende pärast ei tohiks pahandada – mis on võõras, tekitabki eelarvamusi ja hirme. Tuleb rahulikult seletada, millised need eelarvamused ja stereotüübid on ja millest need on tingitud.
EN: Millest need Sinu arvates tingitud on?
Osaliselt on see kindlasti omaaegse ateistliku propaganda vili, mis edastaski teadlikult karikatuuri kristlusest, osaliselt teadmatus, kuid osaliselt on ristiusuga seotud hirmudel ka alus. Me tuleme ajast, kui meile õpetati, et religioon on vaid vale, mida on kasutatud inimeste rõhumiseks. Me ei pea sellega nõustuma, kuid me ei peaks langema ka teise äärmusesse ja arvama, et igasugune kriitiline hoiak kristluse suhtes on ateism. Teoloog Paul Tillich on öelnud, et alati ei avaldu religioon sugugi positiivsena, vaid võib olla ka destruktiivne ja inimest lammutav. Tillich ütleb, et ka ristiusk on võtnud endale autoritaarseid ja antihumaanseid vorme. Ta on andnud ennast inimvihkajalike ideoloogiate teenistusse, tarvitanud inimeste kallal vägivalda ja saatnud korda paljutki sellist, mis peaks tegelikult olema ristiusu põhisõnumiga kokkusobimatu. 20. sajandil on ausad teoloogid nii roomakatoliku kui evangeelses kirikus hakanud sellest avameelselt rääkima ja tunnistama, et ka kirik on eksinud ja vajab meeleparandust nii nagu iga üksikinimenegi. Usun, et selle aus tunnistamine teeb ristiusule rohkem head kui ebaaus apologeetika. Evangeelium ehk ristiusu põhisõnum ei kutsu üles tegema inimest väikeseks, et seeläbi Jumalat suureks teha (Jumal on suur selletagi), vaid räägib hoopis vastupidisest – Jumal, kes on lõputult suur, saab väikeseks, sündides inimeseks ja võtab meie pärast enda peale inimeksistentsi madaluse ja kaduvuse, et tõsta meid endast kõrgemale, et muuta meid suuremaks, kui me oleme. On väga kurb, et usuline fanatism, vihkamine ja vägivald ning kristlik fundamentalism (mis on vägivald inimese mõistuse vastu) võivad jätta mulje vastupidisest. Selleks et teha ristiusu sõnum mõistetavaks, ei alusta ma oma raamatus kristluse endaga, vaid alustan hoopis kaugemalt – inimese vaimsetest otsingutest, sellest, mis üldse on religioon, miks on tänapäeval raske mõista vanu usundeid ja alles siis asun põhiteema juurde.
EN: Aeg-ajalt on kõlanud väited eestikeelse kristliku teoloogilise sõnavara aegumisest ja tehtud ettepanekuid selle uuendamiseks. Mida Sina arvad, kas ja kui, siis mis mahus näed vajadust kristluse põhiterminoloogia muutmiseks? Või oled oma teoses juba koguni mõnda uudissõna juurutanud?
JL: Ma ei näe mingit vajadust kristluse põhiterminoloogia muutmiseks, küll pean aga vajalikuks selle seletamist ja veel kord seletamist, sest usulised ega teoloogilised mõisted ei kõneta sekulariseerunud inimest. Teen seda oma raamatus enamasti mudeli järgi: mõiste Vanas Testamendis; mõiste Uues Testamendis; mõiste varasemas teoloogias ning uued tõlgendused 20. sajandi teoloogias. See on oluline, et vältida eksiarvamust, nagu oleks nende mõistete tähendus muutumatu – juba ainuüksi Uue Testamendi piires on võimalik näidata, kui erinevates tähendustes võidakse kasutada ja mõista ühte ja sama sõna. Mis me räägime siis sellele järgnenud aastatuhandete teoloogilisest traditsioonist, mis on Piiblis leiduvaid mõisteid ja ka kontseptsioone aina uuesti mõtestanud ja ümber tõlgendanud. Selle tulemusena on kristlik õpetus muutunud ja ma olen kindel, et muutub ka edaspidi. Kuid samas olen kindel selleski, et mida võiks nimetada kristliku õpetuse tuumaks või ristiusu põhisõnumiks, on jäänud üldjoontes samaks, mis see oli oma tekkeajal. Uuesti sõnastamine ja mõtestamine on toonud juurde üksnes uusi tähenduste kihte. Kui tahame Piiblit ja usutunnistusi, mis põhinevad suuresti Piiblil, asjakohaselt mõista ja kuulutada, tuleks olla nendest muutustest teadlik. Vanade mõistete kõrvale heitmine sellele ilmselt kaasa ei aitaks ja poleks ka kerge, sest paljud neist on muutunud sümboliteks. Sümboleid iseloomustab aga see, et neid ei saa suvaliselt välja vahetada. Sümbolist saab loobuda alles siis, kui selle loonud kogukond sellest loobub. Et anda vanadele õpetustele lähenemiseks uusi vaatenurki, kasutan tihti tavapäraste mõistete kõrval mitte nii tavapäraseid, näiteks räägin Jumalast kui olemise alusest ja patust kui võõrandumisest. Nii teevad ka kõik teised teoloogid. Mingeid uudissõnu ma enda teada raamatus kasutusele ei võta, küll oli mul aga raskusi mõningate filosoofiliste mõistete tõlkimisega ja ma pidin mõtlema neile ise vasted. Eriti raske oli Martin Heideggeri terminite edasi andmisega, kuid ilma selleta ei saa – Heidegger on mõjutanud nii Rudolf Bultmanni, Paul Tillichit kui ka Karl Rahnerit. Ilma nende meesteta ei mõistaks me aga 20. sajandi kristlikku mõttelugu.
EN: Kas Sa näeksid hea meelega, et Sinu raamat peaks eesti ühiskonnas midagi muutma ja kui, siis mida? Kas seda võiksid lugeda ka kirikujuhid, kirikuvalitsus ja peapiiskop?
JL: Peaks muutma paljusid arusaamu, näiteks kontseptsiooni Jumalast kui mingist superolendist (st ühest olendist teiste hulgas, mis sellest, et kõrgemast), mida kristlastele omistatakse, kuid mis on teoloogiliselt ebapädev; arusaama sellest, et kristlik õpetus on püsinud 2000 aastat muutumatuna, mida kristlik mõttelugu ei kinnita, kuid samas kinnitama ka veendumust, et selles on siiski midagi püsivat. Põhiline, mida ootan, on see, et vaatenurk ristiusu õpetusele, mida ma raamatus pakun, aitaks mõtlevatel inimestel aru saada, et suur osa klišeedest, mis ristiusu kohta käibel on, ei vasta tõele, et kristlik õpetus on palju sügavam, mitmekesisem ja mis peamine, loovam, kui seda teatakse. Loomulikult võiksid raamatut lugeda ka kõik, kes peavad tegelema õpetuslike küsimustega ja langetama õpetuslikke otsusi, sealhulgas piiskopid. Peapiiskop ongi juba mu raamatut lugenud ja tema tagasiside oli ülimalt positiivne. Tunnustavat tagasisidet on andnud paljud teisedki ametivennad ja -õed. Aga eeskätt soovin ma, et mu raamat leviks väljaspool kirikut.
EN: Viimasel ajal on räägitud palju kiriku ja ühiskonna suhetest. Mis Sa arvad, kas ja kui palju peaks kirik ühiskonnas sõna võtma? Millisena näed riigi ja kiriku suhet ehk kui utreerida, siis mis on Sinu meelest ülimuslikum, kas pühakiri või põhiseadus?
Ma juba aimasin, et need küsimused tulevad. Loomulikult peab kirik ühiskonnas sõna võtma ja minu arvates tegema seda isegi rohkem kui seni, kuid küsimus on, mis asjades ja kuidas kirik sõna võtma peaks. Tahan siin tsiteerida taas oma lemmikteoloogi Paul Tillichit, kes on öelnud nii: „Teoloogia objekt on see, mis meid tingimatult puudutab. Teoloogilised on vaid sellised laused, mis tegelevad objektiga niivõrd, kui see meid tingimatult puudutab.“ Ma asendaksin siin sõna „teoloogia“ sõnaga „kristlik kuulutus“ ja jätkaksin Tillichit parafraseerides, et see kuulutus „ei saa ega pea andma hinnanguid mõne kunstiteose esteetilise väärtuse, füüsikateooria või ajalugu puudutava seisukoha teadusliku õigsuse, meditsiinilise tervendamise või ühiskonna taas ülesehitamise parima meetodi ega poliitiliste või rahvuslike konfliktide lahendamise kohta.“ Loomulikult on kirik sekkunud (ja seda positiivselt) ka viimati nimetatud küsimustesse, püüdes lepitada näiteks konfliktis olevaid gruppe ühiskonnas. Ma muidugi ootaksin seda ka oma kirikult, kuid saan aru, et see toimib vaid neis ühiskondades, kus enamik inimesi on mõne kiriku liikmed ja kiriku mõju on tugev. Sekulariseerunud Eesti ühiskonnas see kindlasti nii ei ole. Aga ma siiski usun, et kirikul on võimalik kõnetada ka sekulariseerunud eestlast. Kiriku põhiülesanne on olnud ja on minu arvates praegugi evangeeliumi ehk oma põhisõnumi inimesteni toomine ja on oluline, et me tegeleksime kõige rohkem ikkagi küsimusega, kuidas seda paremini ja mis peamine, veenvamalt teha. See peaks olema kiriku elu ja surma küsimus. Kirik peaks oma põhisõnumist rääkima rohkem ja just väljaspool oma ruumi (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ehk ühiskonnas. Edasi – lähtudes oma kuulutuse keskmest, evangeeliumist, peaks kirik kindlasti ühiskonnas senisest rohkem sõna võtma küsimustes, mis puudutavad inimeseksolemist, inimeksistentsi mõtet ja inimese kohta universumis, samuti küsimustes, mis puudutavad kurjust, surma, kannatusi ja süüd, st eksistentsiaalsetes küsimustes, sest need lähevad tegelikult enamikule inimestele korda ja nende kaudu on võimalik avada ka ristiusu põhisõnumit (mida püüan teha just nii ka oma raamatus). Samuti peaks kirik võtma kindlasti rohkem sõna küsimustes, mis puudutavad inimkonna tulevikku, sest kiriku ülesanne on sisendada inimestesse lootust. Kui aga vaadata, mis küsimustes Eesti kirikud (sealhulgas meie kirik) on viimasel ajal kõige rohkem sõna võtnud, siis on need moraali ja eetikaga seotud küsimused. Loomulikult on kristlusel nagu igal usundil oma moraalne või eetiline mõõde (neist usundi mõõtmetest on juttu ka mu raamatu esimeses peatükis), kuid paljusid kirikust tulevaid ja ühiskonnale suunatud sõnavõtte lugedes jääb vägisi mulje, nagu olekski kristluse põhisisuks moraal, iseäranis veel seksuaalmoraal. See ei ole aga kindlasti nii, sest kristluse põhisõnum on evangeelium – sõnum lunastusest Kristuse läbi. Kuid teisalt – mis puudutab näiteks küsimusi suhtumisest homoseksuaalsusesse või abielusse, siis on need küsimused praegu ühiskonnas üleval ja nendega tegelemine pole vaid kiriku initsiatiiv, vaid teatud mõttes küsimused, mis ühiskond on kirikule esitanud. Kas need on järele andmine ühiskonna survele või soov vastata ühiskonna tõstatatud küsimustele, jäägu igaühe otsustada. Homoseksuaalsusest on mul oma arvamus, mida olen väljendanud mitmetes artiklites. Mis puudutab aga abielu, siis kuigi see ei ole luterlikus kirikus (erinevalt roomakatoliku ja õigeusu kirikust) sakrament, on see midagi, mis on sügavalt seotud meie inimeseksolemisega ja seepärast ei saa ka kirikud küsimust ignoreerida. Minugi raamatu maailma ja inimest puudutava 4. peatüki inimest käsitlevas osas on ju alapeatükk „Mehe ja naise kokkukuuluvus“. Mis puudutab aga pühakirja ja põhiseaduse suhet, siis selle seletab veenvalt ära luterlik kahe valdkonna õpetus. Pühakiri ja põhiseadus (nagu ka kõik riigi seadused) on ühismõõduta suurused. Piibel tegeleb eeskätt usu ja õndsuse küsimustega, seadusandlus reguleerib aga elu riigis ehk ilmalikus valdkonnas. Loomulikult leidub Piiblis tekste, mis käsitlevad inimese igapäevast toimimist, kuid need on luterliku teoloogia vaatenurgast ristiusu põhisõnumiga võrreldes sekundaarse tähendusega. Suurem osa Moosese seaduses leiduvaid käitumisreegleid (erandiks on vaid kümme käsku) ei ole Lutheri arvates mõeldud üldse kristlastele, vaid juutidele ja ka näiteks Pauluse konkreetsed manitsused õigeks igapäevaseks toimimiseks ei asu samal tasapinnal tema õigeksmõistuõpetusega, rääkimata Jeesuse kuulutusest Jumala Riigist. On olnud küll kristlikke sekte, kes on püüdnud kehtestada oma arusaamu Piiblist inimese igapäevaelu reguleerivate seadustena (näiteks Savonarola pooldajad 15. sajandi Firenzes, Münsteri kommuun 16. sajandil ja neid on olnud ka hiljem), kuid kui näeme ristiusu põhisõnumit evangeeliumis, siis ei peaks seda tegema. Oluline on eristada moraali ja eetikat puudutavates küsimustes ka seda, mis on seletatav üksnes Piibli kaasaja ühiskonnast ja kultuurist lähtudes ja seda, mis ületab ajastuid ja kultuure. Ülesanne ei ole alati kerge, kuid kui tahame mõista kristlikku õpetust asjakohaselt, on see oluline. Üksnes kristlikud fundamentalistid peavad kõiki Piiblis esitatud käitumisreegleid ajatuks jumalikuks tõeks. Mis puudutab aga kiriku ja riigi suhteid, siis nende olemasolu on vajalik ja normaalne. Kirikutel ja riigil on ühiseid huvisid ja on ka valdkondi, kus nad saavad koostööd teha (haridus, hingehoid, sotsiaaltöö jne). Eesti Vabariigis ei ole kirik ja riik lahutatud nagu Eesti NSV-s, mis tähendab, et kiriku ja riigi koostöö on meil võimalik, nii nagu on mujal Euroopas ja see on mu meelest positiivne. Siiski on hulk valdkondi, mis kuuluvad minu arvamuse kohaselt kitsalt ilmalikku valdkonda ja üks neist on seadusloome. Ma ei näe vajadust, et kirik peaks selles valdkonnas sõna võtma, kuigi tean, et on neid, kes arvavad teisiti. Ja kindlasti ei peaks kirik õpetama mittekristlastele, kuidas oma elu korraldada. Paulus räägib küll oma 1. kirjas korintlastele paljudest praktilistest ja moraalsetest probleemidest, aga ta kirjutab neist oma kogudusele, mitte paganatele, et parandada Korintose linna elanike elukombeid. Küll võiks kirik arutada ühiskonnas aga mingite üldisemat laadi eetiliste orientiiride üle, sest inimesed vajavad neid. Mis puudutab aga kiriku ja poliitika suhteid, siis minu seisukoht on, et kirik peaks hoidma distantsi kõigist poliitilistest ideoloogiatest – nii vasak- kui ka parempoolsetest. Ta peab küll paratamatult suhtlema neid vaateid esindavate inimestega (sest neid on nii kirikus kui väljaspool seda) ja olema nendega dialoogis, kuid samas ei tohiks kirik oma õpetust samastada ühegi poliitilise ideoloogiaga. Usun, et vaid nii on kirikul võimalik oma sõnum tuua võimalikult paljude inimesteni. Kiriku ja riigi vahelistes suhetes võivad tekkida ka pinged ja ajaloos on need tekkinud eriti siis, kui mõni riik on hakanud samastama end mingi konkreetse poliitilise ideoloogiaga. See on tekitanud kirikutes kiusatuse ennast sellega samastada ja tulemuseks on ristiusu politiseerumine, mida me näeme ka tänapäeva maailmas paljudes paikades.
EN: Sa oled minevikus avaldanud palju kirikukriitilisi artikleid. Ka „Humanistliku kristluse manifest“, mille omal ajal algatasid, oli ju paljudes küsimustes kirikukriitiline. Kuidas näed kiriku olukorda täna? Mis Sind häirib ja mille muutumist ootad? Või on kirik tänapäeval kujunenud just selliseks, nagu Sa näha tahaksid?
JL: Olen selliseid artikleid kunagi tõesti omajagu kirjutanud, eriti ajalehes Eesti Kirik ja ega ma ei saa välistada, et kui olukord nõuab, võin ma kirjutada veelgi. Minu eesmärk ei ole loomulikult oma kirikut halvustada – vastupidi, olen oma kiriku patrioot ja töötan kiriku heaks, kuid olen lähtunud sellest, mida Tillich nimetab protestantlikuks printsiibiks. Viimane tähendab, et kristlikul õpetusel on selge kese, milleks ei ole moraal, mingid käsud ja keelud ega ka mingi poliitiline ideoloogia, vaid evangeelium ehk kuulutus Jumala ainulaadsest ja ainukordsest ilmutusest Kristuses ja lunastusest tema kaudu. See kese on ühtlasi kriteerium, millest lähtudes tuleks hinnata nii kõike kiriku õpetuses ja elus kui sedagi, mis leidub Piiblis. Põhimõtteks on, et kõik, mis antud sõnumit esile toob ja aitab inimestel selleni jõuda, on positiivne ja seda peaks toetama, kõik, mis sõnumit kinni katab, teisejärguliseks muudab või takistab inimestel selleni jõudmast, on negatiivne ja sellele tuleks vastu seista. Protestantlik printsiip nõuab, et põhimõtet rakendataks pidevalt – et sellest lähtudes toimuks lakkamatu kiriku õpetuste ja kõige muu kirikus toimuva kriitiline läbikatsumine. Me oleme veel väga kaugel ideaalist (ja kas see üldse ongi saavutatav), kuid ma arvan, et käsitlus Piiblist, mis ignoreerib nii kirjutatu ajaloolist konteksti, peab kõike Piiblis leiduvat võrdväärseks, tegemata vahet olulisemate ja vähemolulisemate asjade vahel ning üksnes oma aja ühiskonnast ja kultuurist tingitu ning alati kehtiva vahel, samuti ka kriitikavaba suhtumine kiriku traditsiooni, ei edenda kiriku põhiülesande täitmist ja seepärast olen ma, kui kiriku teenistuses olev teoloog pidanud oma kohuseks sellele ka kriitiliselt tähelepanu juhtida. Mulle „Humanistliku kristluse manifesti“ avaldamise järel osaks saanud ametivendade etteheide, et miks ma ei tõstatanud oma kriitilisi küsimusi eelnevalt kiriku sees, oli minu suhtes ülekohtune. Manifestile eelnes pikk rida kriitilisi artikleid, mis ilmusid valdavalt meie kiriku ametlikus häälekandjas Eesti Kirik.
Kirikul on õigus ja kohus võtta õpetuslikke seisukohti ja langetada õpetuslikke otsusi – ma ei vaidlusta seda, kuid minu meelest on väga oluline, kuidas neid põhjendatakse. Üldsõnalised viited Piiblile ja kiriku traditsioonile, nagu neid kostab näiteks praegustest debattidest, ei ole selleks minu meelest piisavad – need ei rahulda haritud inimest, kellel on mingidki teadmised Piiblist ja kristlikust mõtteloost. Oleks vaja oluliselt nüansseeritumat argumentatsiooni, mis arvestaks nii Piibli kui erinevate teoloogiliste seisukohtade tekkeajaga, nende muutumisega ajas ja ka näiteks teoloogiaväliste teaduste (ajalooteadus, kultuuriteadused, aga ka näiteks loodusteadused) uuemate uurimistulemustega, samuti Piibli erinevate tähendustasandite ja tõlgendusvõimalustega. Ja lõpuks on kiriku seisukohtadega seoses veel üks aspekt, mis tuleneb luterliku teoloogia eripärast. Millest sai alguse reformatsioon? Protestist – protestist teatud väärarusaamade ja -praktikate vastu. Kui see esialgu puudutas vaid patukaristuse kustutuskirju (indulgentsid), siis peatselt laienes protest muudelegi arusaamadele ja praktikatele. Mitte ainult kristlikul õpetusel, vaid ka luterlikul teoloogial on selge kese – õigeksmõistuõpetus – ja see peaks olema kriteerium kõigi õpetuste ja arusaamade hindamiseks kirikus. Teiste sõnadega, õige on vaid see, mis laseb keskmel paista keskmena, mis seda esile toob ja suunab inimesi selle poole. Kõik, mis seda varjutab, moonutab, kinni katab või inimesi sellest eemale juhatab, on vale ja taunitav. Kõiki tänapäevagi kiriku seisukohti tuleks hinnata õigeksmõistuõpetusest lähtudes ja küsida, kuidas need sellega suhestuvad. Kui peaks ilmnema, et mõni õpetuslik seisukoht suhestub sellega pigem negatiivselt kui positiivselt, tuleks arusaam võtta revideerimisele ja kui vaja, siis mõtestada ümber või sellest lausa loobuda. Öeldu tähendab sedagi, et luterlikust vaatenurgast on olemas õpetusdokumentidest kõrgemad kriteeriumid, millest tuleks lähtuda ja neidki hinnata juba nimetatud luterliku teoloogia keskmest. Kui mõnes dokumendis leidub seisukoht, mis on vastuolus luterliku õigeksmõistuõpetusega, vajab see revideerimist. Ja viimaks – luterliku mõtteviisi järgi ei saa olla üldse nii, et kirik kehtestab ülevalt poolt mingeid seisukohti ja nõuab oma liikmetelt autoritaarselt nende kriitikavaba järgimist. Juba Luther rõhutas, et evangeelium ja üksiku kristlase südametunnistus on üle kirikukogude ja piiskoppide. On ülimalt positiivne, et arusaam kristlase vaimsest vabadusest ja tema õigusest olla vajaduse korral kiriku suhtes kriitiline, on hakanud viimaks meie kirikuski juurduma. Ka erinevate seisukohtade talumine ning teoloogiline, sealhulgas akadeemiline mõtte- ja sõnavabadus on meie kirikus võrreldes varasema ajaga oluliselt kasvanud, kuigi arenguruumi on siin veelgi. Oluliselt on paranenud ka diskussioonikultuur. Aga siiski on üks tõsine probleem – me peaksime kõigepealt kokku leppima ühes asjas ja nimelt selles, mis on ristiusu alus ja kese. Kui me selles kokku leppida ei suuda, ei suuda me ilmselt üksmeelt leida ka muus. Soovin väga, et minu uus raamat saaks sel teemal toimuvate diskussioonide ärgitajaks.
EN: Millisena näed teoloogia rolli kirikus? Oled Sa sellega rahul?
JL: Teoloogia põhiülesandeks kirikus on ristiusu õpetuse asjakohane mõtestamine ja tõlgendamine. Meil on inimesi, kes suudavad seda ülesannet täita, aina rohkem ja see on rõõmustav, kuid teoloogia roll võiks minu meelest olla siiski veel oluliselt suurem. Eriti puudutab see oma ala parimate ekspertide maksimaalset kaasamist otsustuskogudesse, mis tegelevad õpetusküsimustega. Imestan vahel, kui vähe kasutatakse õpingute käigus omandatud teoloogilisi teadmisi näiteks jutlustes, piibli- ja leeritundides ning teistes kiriku töövormides. Ometi oleme me, vaimulikud, õppinud teoloogiat ju just selleks, et seda praktiliselt kasutada. Ka kiriku seisukohtade sõnastamisel tuleks senisest oluliselt rohkem arvestada teoloogiaga ja just teoloogia kui teaduse tänapäevase seisuga. See ei käi mitte ainult meie kiriku, vaid ka näiteks Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiliste seisukohavõttude kohta. Nagu juba eelpool ütlesin, oleks õpetusküsimustes vaja palju nüansseeritumat lähenemist, kui vaid üldine viitamine Piiblile ja traditsioonile ning kui argumenteeritakse kirjakohtadega, peaks arvestama nende aluseks olevate tekstide uurimisseisu, tõlgendamisajaloo ja muu sarnasega. Mu sooviks on, et kirik esitaks oma sõnumit viisil, mis oleks ka intellektuaalselt veenev, sest usk kristlikus mõttes ei ole vaid pime allumine autoriteedile, vaid selle üks oluline komponent on mõistmine. Seda on rõhutanud väga paljud nii varasemad kui tänapäeva teoloogid.
EN: Ütled oma raamatus selgelt, et kristlased on teekäijad ja pole veel jõudnud pärale. Millal ja mil moel jõuavad kristlased pärale? Mis Sa arvad, kas ükskord saabub ka „päralejõudnute teoloogia“? Missugune see oleks?
Väide võib nüüd mõne meelest kõlada küll ketserlikult, aga minu arvates ei jõuagi nad pärale. See tähendab, et lunastus on igavene protsess, mis jätkub ka sealpool aega ja ruumi – see on pidev vaimne kasvamine, millel ei olegi lõppu. Seega ei saa olla mingit „päralejõudnute teoloogiat“.
EN: Viimane küsimus – mis on Su järgmine raamat?
Tõlkeraamat, mille autoriks on hiljuti surnud klassikaline filoloog Albrecht Dihle ja mis käsitleb kreeklaste teadmisi teistest rahvastest ja kultuuridest. Ilmuma peaks see veel sellel kuul Tallinna Ülikooli kirjastuses. Teine tõlkeraamat, Jens Halfwasseni „Plotinos ja uusplatonism“ on tõlgitud ja esialgselt ka toimetatud, kuid kindlasti tuleb tõlget veel enne ilmumist korrigeerida. Ka see raamat peaks ilmuma Tallinna Ülikooli kirjastuses. Ilmselt on kolmaski raamat, mis minult tuleb, tõlge – mahukas kogumik Paul Tillichi esseesid, mida praegu eestindan ja mis ilmub kirjastuses Ilmamaa. Paralleelselt nendega tõlgin ka ühte põhjalikku leksikoni Vana-Rooma olustikuajaloost. Oma järgmise algupärase raamatu olen ma plaaninud kirjutada aga piiblihermeneutikast, kuid sellega kavatsen algust teha alles siis, kui nimetatud tõlkeraamatud on valmis. Lisaks raamatute tõlkimisele on mul ju ka muud ülesanded – jumalateenistused, piiblitunnid, loengud jne. Teen hetkel ka raadiosaateid. Koormus on väga suur, kuid püüan selle kõigega kuidagi toime tulla.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
