8. oktoobril 2020 toimus Zoom’i keskkonnas Porvoo osaduse teoloogiakonverents teemal „Visioon osaduskonnast“. Konverentsil, mis pidi algselt aset leidma Sigtunas, Rootsis, kuid mis otsustati koroonaviirusest tingituna viia üle elektroonilisse keskkonda, osales enam kui 40 Porvoo liikmeskirikute esindajat. Osalejate seas oli ka vaatleja staatuses oleva Läti Evangeelse Luterliku Kiriku esindaja Ainars Rendors.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajatena võtsid konverentsist osa Porvoo kontaktrühma liige õp Tauno Teder ning õp dr Tiit Pädam ja õp Anne Burghardt, kes esinesid konverentsil ka ettekannetega. Konverents keskendus küsimusele, millisele visioonile osadusest Porvoo osaduskond omal ajal rajati ning kas sellest võib täna, enam kui 25 aastat pärast Porvoo ühisavalduse vastuvõtmist, kõnelda kui elavast osaduskonnast. Samuti arutleti selle üle, millised väljakutsed seisavad Porvoo osaduskonna ees täna ning millistele aspektidele tuleks osaduskonna elus suuremat tähelepanu pöörata.
Konverentsi esimeses plokis puudutas Tiit Pädam enda ettekandes küsimust, kuidas saavutada Porvoo osaduskonna kirikutes otsuste langetamisel suurem omavaheline sidusus. Tuntud anglikaani oikumeenik, Inglise Kiriku liige Mary Tanner leidis oma ettekandes, et Porvoo osaduskonnast rääkides peaks pigem eelistama „portree“ kui „mudeli“ võrdpilti, kuivõrd see on paindlikum kui kõne „mudelist“, mis eeldab pigem kindlakujulistest struktuuridest kõnelemist.
Konverentsi teises plokis peatuti küsimusel, kui ’täielik’ ja ’elav’ on Porvoo osaduskond enam kui 25 aastat pärast ühisavalduse allkirjastamist. Anne Burghardt võrdles oma ettekandes põgusalt Porvoo osaduse mõistet laiemas oikumeenilises liikumises kasutusel oleva osadus- ja ühtsusmõistega ning tõstatas ühtlasi küsimuse, mil määral on Porvoo osaduskonna kirikud üksteist mõjutanud ning oma andidega rikastanud ja kas see mõju on olnud vastastikune. Stockholmi Rooma-Katoliku piiskopkonna endine oikumeeniasekretär, preester Fredrik Emanuelson rõhutas, et Kiriku ühtsus on and ning osadus on selle ühtsuse väljendus. Kui jõutakse arusaamisele, mis osadust takistab, tuleb olla valmis nii isikliku, kirikliku kui oikumeenilise pöördumise müsteeriumiks.
Osaduskonna ees seisvatest väljakutsetest kõnelevas plokis esinesid ettekannetega õp dr Paddy McGlinchy Iirimaa Teoloogilisest Instituudist ja dr Henrietta Grönlund, Helsingi Ülikooli urbaanse teoloogia professor. McGlinchy sõnastas enda ettekandes kolm teed, mis aitavad kaasajal tulla toime osaduskonna ees seisvate väljakutsetega nagu kiriku teenimise rajamine kindlale usule; erinevuste lubamine ilma, et erinevus muutuks hävitavaks ning see, kuidas jõuda noorema põlvkonnani. Kolme teena tõi McGlinchy välja vaimulikud ressursid, mis peituvad kõigi peamiste kristlike kirikute usu keskmes; Henri de Lubacile tugineva arusaama, et Jumala sooviks on inimkonna ühtsus; tõe, headuse ja ilu olemasolu kirikute elus ja teenimises. Grönlund peatus enda ettekandes urbaniseerumise ja globaliseerumisega kaasnevatel nähtustel, mis on kirikute jaoks toonud kaasa ’uskumise ilma kuulumiseta’, kirikute kui institutsioonide osatähtsuse vähenemise jms. Lisaks nimetas Grönlund kaasaja noori kõnetavate küsimustena kliima, ületarbimise ja õiglusega seotud küsimusi, milles kirikud võiks teoloogiliselt baasilt intensiivsemalt kaasa rääkida.
Ettekannete üle arutleti väikerühmades ja kõneldu võtsid päeva lõpus kokku Porvoo osaduse praegused kaaseesistujad piiskop dr Matti Repo Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust ja piiskop dr Michael Jackson Iirimaa Kirikust. Päeva lõpetas palvus, mis toimus Rootsi Kiriku õp Jenny Sjögreeni juhtimisel.
Porvoo osaduskonna teoloogilised konverentsi toimuvad reeglina kord nelja aasta jooksul.
