Mõned nädalad tagasi nägi Saksamaal Münsteris Ugarit-Verlag’is trükivalgust järjekordne artiklikogumik sarjast Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte („Antropoloogia ja usundiloo uurimusi“, köide nr 43) pealkirjaga „Inimesepilt usundite kontseptsioonides“ (Ideas of Man in the Conceptions of the Religions. Das Menschenbild in den Konzeptionen der Religionen). Sari on tuntud selle poolest, et siin on ilmunud hulganisti Tartu Ülikooli usuteaduskonna, Saksa Akadeemilise Usundiloo Seltsi (Deutsche Religionsgeschichtliche Studiengesellschaft), Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi ja Akadeemilise Teoloogia Seltsi traditsiooniliselt iga kolme aasta tagant Tartus peetud ühissümpoosiumite ettekandeid.
Seekordne, Tarmo Kulmari ja Rüdiger Schmitti koostatud köide annab edasi 8. sellise sümpoosiumi (2.–3. oktoobril 2009) 14 artikliks ümber töötatud ettekannet; lisatud on veel kuus sümpoosiumivälist, ent selle teemaga seotud artiklit. Kõik kirjutised pärinevad Eesti autoritelt ning Kirik & Teoloogia lugejaile võiks nii mõnigi neist huvi pakkuda.
Esmalt nimetan, et 2009. aasta konverentsi teise päeva põhisessioon oli pühendatud kolmele tuntud inimesele, kellel täitusid ümmargused sünnipäevad: Uku Masing 100, Arthur Võõbus 100 ja Johannes Calvin 500. Nendega on otseselt seotud Peeter Espaki käsitlus sumeri inim’ist, heebrea debar jhvh’st ja polüneesia mana’st Masingu varastes teooriates („Sumerian inim, Hebrew dbr yhwh and Polynesian mana in the Early Theories of Uku Masing“), Henn Kääriku Calvinit ja Weberit võrdlev vaatlus („Calvin und Bewährungsgedanke in Max Weber’s Interpretation“), Marju Lepajõe põhjalikud märkused Võõbuse akadeemilise kujunemistee aluseks olnud Tartu ülikooli süüria ja asketismi uurimise traditsiooni kohta („Bemerkungen zur Geschichte der syrischen und asketischen Studien an der Universität Tartu (Dorpat) vor Arthur Võõbus und in seiner Zeit“) ning allakirjutanu ülevaateartikkel Masingu piibliuurimise iseloomust („Uku Masing und das Alte Testament“).
Ent kogu konverentsi teema oli inimesepilt erinevates religioonides. Nii pakkus see laialdaselt võimalusi puudutada teistegi Eestis tegutsenud teoloogide panust peale Masingu ja Võõbuse. Tõnu Lehtsaar ja Helina Mändmets annavad hinnangu Werner Gruehni potentsiaalsele panusele hingehoiu alustesse, keskendudes tema vähemtuntud väärtuskogemuse (sks Werterlebnis) käsitlusele („Werner Gruehn’s value experience in pastoral counseling perspective“). Aira Võsa käsitleb Gustav Teichmülleri religioonifilosoofiat Eduard Tennmanni tõlgenduses („Der Mensch als Maßstab der Religionen: Die Religionsphilosophie von Gustav Teichmüller und deren Nachklang bei Eduard Tennmann“).
Kristluse inimesekäsitlust puudutavad veel Randar Tasmuth, kes küsib selle juurte järele („Origination of the Idea of Man in Early Christianity“), ja Marko Tiitus, kes valgustab 1841. aastal Liivimaal sisse viidud perikoopiderida („Über die im Jahre 1841 in der livländischen Kirche eingeführten Perikopenreihen“).
Veelgi on artikleid, mis paratamatult otsapidi seotud kristluse ja selle kujunemislooga. Nii kirjutab Amar Annus kurjuse veeuputuseelse päritolu käsitlustest Mesopotaamia ja juudi traditsioonides („The Antediluvian Origin of Evil in the Mesopotamian and Jewish Traditions: A Comparative Study“) ja Peeter Espak võrdlevalt 1Ms 4:1-st ja Vana Lähis-Ida mütoloogiast esimese inimese sünni valguses („Genesis 4,1 and Ancient Near Eastern Mythology: How Was the First Man Born?“). Jaan Lahe võrdleb inimese loomist mandalaste kirjutistes arusaamadega Nag Hammadi käsikirjades („Die Schöpfung des Menschen in der mandäischen Literatur und ihre Parallelen in den koptisch-gnostischen Schriften von Nag Hammadi“).
Mitmest religiooni, kaasaegse religioossuse ning inimesepildiga seotud nähtusest kirjutavad veel Alar Kilp rassismi näitel („Are All Men Created Equal? Comparison of the Religious Legitimation of Racism in the History of the United States, Southern Africa and Australia“), Anne Kull ja Raul Tiganik religiooni rolli näitel ühiskondlikest normidest kinnipidamises, aga ka kõrvalekaldumises, s.h kuritegevuses („Human Beings, Religion and Deviance: Does Religiosity Create a Secure Environment for Living?“) ning Ingmar Kurg karismaatilise inimesepildi näitel („Zwischen religiöser Routine und vitaler Religiosität: Die Selbstsuche des charismatischen Menschenbildes“).
Kogu maailma usundilist mitmekesisust võib kogeda veel järgmistes artiklites. Inkade usundiga tegeleb Tarmo Kulmar („Einige Bemerkungen zu den Göttern und Menschen in der Inkareligion“). Budismi inimesekäsitlust valgustavad Märt Läänemets („Three Aspects of the Humanism in Buddhism“) ja meie hulgast juba lahkunud Linnart Mäll („Tibetan Translations of the Mahāyāna Sūtras and their Role in World Culture“). Muistsete hetiitide kuningaideoloogiat käsitleb Vladimir Sazonov („Der hethitische Sonnenkönig: Einige Bemerkungen zu dem hethitischen Königsepitheton „Meine Sonne“ (dUTU-ši)“). Aimar Ventsel leiab religioossuse ja rahvusliku identideedi vahelise seose sahha šamaanirokist („Religion and Ethnic Identity: Sakha Shamanic Rock“). Lõpuks vaatleb Tiina Vähi libahuntide uskumuste ja karjavarguste vahekorda külaühiskondades („,Wolf Morals’: The Might-makes-right Law in Werewolf Beliefs. Lycanthropic Livestock Thieves on Village Pastures“).
Sisukas kogumik pakub lugemist nii spetsiifilistest küsimustest huvitatuile kui ka laia huvideringiga lugejatele. Kõike seob aga üks: inimese ja religiooni seos.
Urmas Nõmmik (1975) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent ning EELK liige.
