Tänavusele teadmiste päevale eelneva esmaspäeva Vikerraadio hommikumõtiskluses rääkis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku liige, näitleja ja lavastaja Indrek Sammul õpetajate rollist inimese eluteel. Sünnist surmani ümbritsevad meid õpetajad, kelle abil omandame eluks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Esimestel eluaastatel õpetavad ema ja isa meid tassist jooma ning lusikaga putru sööma, jalgrattal tasakaalu hoidma ja tuulelohet lennutama. Kuid nad õpetavad meile ka elu salapärast ja tundmatut poolt – tähistaevasse vaatama, jõuluvana ootama ja õhtupalvet lugema. Kes meist ei mäletaks oma päris esimest õpetajat kooliteed alustades: Meie õpetaja koolis, kõige parem ta, tähti õpetas meid tundma, kirjutama ka… Aga see esimene õpetaja õpetas meid ka oma sõna pidama, nõrgemat märkama ja eksijale andeks andma.
Mida aeg edasi, seda enam kitsendame oma haridusteel fookust ja muutume spetsialistideks kindlates valdkondades, kus võime mingil hetkel tunda end kõikteadjatena. Filtreerime kogu elu läbi oma eriala objektiivi. Indrek Sammul kirjeldab seda nii: „Ja siis, oma teadmiste kogumi otsas istudes, avastame ühel hetkel end justkui kuiva jõe kaldalt. Tundub, et kogu meie omandatu ei toida ega anna edasi elujõudu ega elutarkust. Meie teadmised on elutud. Meis on olemas tehniline oskus ja teadmine, kuid elumahl on puudu. Tajume endas kasvavat rahutust ja rahuldamatust. Otsime selle rahutuse põhjuseid ja sageli leiame põhjused väljaspool meid endid. Siis algab kas rabelev forsseerimine või hoopis tagasitõmbuv kibestumine, vahel ka kibestunud forsseerimine. Kaotame kontakti oma õpilastega ja meid ümbritsevate inimestega. Oleme sulgunud iseenese tarkusesse. Mis siis juhtunud on? Me oleme ju õppinud palju, lugenud palju, omandanud kõiksugu teadmisi. Kuid millegi oleme kaotanud. Mille? Eks seda ongi keeruline avastada. Kuid sageli võib üks oluline asi olla see, et oleme jätnud end ilma õpetajata.“
Vajame taas õpetajat või õpetajaid, mitte enam aga niivõrd selleks, et lihvida oma inglise keele hääldust, mõista kvantfüüsikat või vähirakkude tekkepõhjusi inimorganismis, vaid selleks, et mõista ja mõtestada seda, mida me teeme ja kes me oleme. Indrek Sammuli sõnutsi on selline õpetaja eeskuju ja teenäitaja, kes aitab meil läbi katsuda kõik meie tegemised, leida leppimise ja armastuse ning täita teadmiste kuivanud jõesängi elava veega.
Õigeusklikule tulevad siinkohal appi staaretsid ja pihiisad. Protestantlikus traditsioonis on enam rõhutatud inimese isiklikku vastutust oma elu ja valikute eest, kuid siingi on hakatud järjest sagedamini kõnelema mentorlusest ja vaimulikust juhendamisest. Vähemasti mingile osale inimestest ei piisa üksnes üldiselt ja kõigile kuulutatavast evangeeliumist, vaid nad vajaksid pigem isiklikku teejuhti või coach’i, kes aitaks neil vaimulikult mõtestada oma isiklikku teekonda, lugu ja kogemust.
Idamaine tarkus ütleb, et õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis. Vaimsete õpetajate äratundmine ja nende õpetuse vastuvõtmine on niisiis meie endi häälestuse küsimus. Vaimne teejuht ei pea ilmtingimata olema preester või kirikuõpetaja, terapeut või professor. Alati ei pea tegemist olema isegi vanema ja kogenuma sõbra või kolleegiga. Kui me vaid oskame ja tahame, siis võime õppida ka oma lastelt ja lastelastelt, õpilastelt või isegi lemmikloomadelt. Ühes vaimulikus harjutuses soovitatakse oma õpetajatena vaadelda kõiki inimesi, kellega sa päeva jooksul kokku puutud – ka juhuslikke vastutulijaid või kaubanduskeskuse teenindajaid –, ning küsida ja mõelda, millise õppetunni keegi nendest võiks mulle anda. Eelöeldu ei vähenda aga mingil kombel nende inimeste osatähtsust, kelle ettevalmistus, kutsumus ja missioon on tegeleda õpetamisega teadlikult, pidevalt ja süsteemselt, olgu siis haridusasutustes, peredes või kirikus. Koroonaviiruse levikust tingitud piirangud ja tavaõppe asendamine distantsõppega on meile näidanud, et ilma koolimajata võib vähemasti mõne aja läbi saada, ilma õpetajata aga mitte. Pigem vastupidi – õpetaja roll nii uute õpimeetodite juurutajana kui ka õpilaste motiveerija ja julgustajana on muutunud veelgi olulisemaks. Me ei tea, kui keerulised ajad võivad olla meil ees isiklikus elus, Eestimaal või globaalsel tasandil. Kui aga rabelev forsseerimine või tagasitõmbuv kibestumine kipuvad maad võtma, siis pidagem hoogu ja otsigem õpetajat, kes aitaks meil leida leppimist ja armastust.
Marko Tiitus (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku haridusassessor ja Usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
