Käesoleva artikli autor kaitses 2. märtsil Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö, mille eesmärgiks oli selgitada, miks liituvad inimesed tänapäeva Eestis kristlike kogudustega. See samm ei ole meie kaasaegses kultuurilises kontekstis enam sugugi mitte tavapärane ja võib tekitada ümbritsevates inimestes imestust ja võõristust. Okupatsiooniaegsest ateistlikust survest tingitud aastakümnete pikkune katkestus kristlike traditsioonide edasikandumises on loonud soodsa pinnase religioonialasele harimatusele ja teadmatusele, mis omakorda on võimaldanud levida kristluse kohta käivatel eelarvamustel ja negatiivsetel hoiakutel. Kristlusele pole soodne olnud meie rahvuslik müüt. Igapäevaselt tarbitavas nii-öelda põhivoolumeedias kohtab rohkelt uue vaimsuse seisukohti, mida enamasti religioossena ei tajuta ja mida on lihtsam omaks võtta, kui nii-öelda ametliku religiooniga seonduvat. Enamgi veel – kui uue vaimsuse seisukohad on avalikus ruumis üsna laialt levinud, siis selleks, et saada midagi teada kristluse kohta, peab vaeva nägema. Eeltoodut arvesse võttes võibki tekkida küsimus, kes on need inimesed, kes vaatamata kõigele sellele siiski pöörduvad kristluse poole ja miks nad seda teevad, kui see tähendab teatud mõttes vastuvoolu ujumist?
Kuna doktoritöö autor on erialalt religioonisotsioloog, kasutas ta oma uurimistöös sellest teadusharust pärinevaid teooriaid ja uurimismeetodeid. Saamaks uuritavast teemast võimalikult head ülevaadet, kombineeris autor uurimistöös mitmeid erinevaid, nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid lähenemisviise. Analüüsitav materjal koguti kahe ulatusliku Eesti Kirikute Nõukogu poolt 2015. aastal korraldatud uuringuprojekti raames, kus ka artikli autoril oli tänuväärne võimalus osaleda.
Neist esimene oli enam kui 1000 vastajaga ankeetküsitlus „Elust, usust ja usuelust 2015“, mille raames küsiti Eesti elanikelt esimest korda kogudustega liitumise põhjuste kohta ja teine oli samuti EKN-i egiidi all läbiviidud kvalitatiivuuring „Kristlike kogudustega liitumine 2015“, mille käigus tehti 60 süvaintervjuud erinevate kristlike konfessioonidega hiljuti liitunutega. Intervjueeriti kõigi Eesti suuremate konfessioonide ja mõnede üksikkoguduste liikmeid: luterlasi, roomakatoliiklasi, õigeusklikke, baptiste, metodiste, adventiste, nelipühilasi ja teiste vabakoguduste, sealhulgas ka 3D koguduse ja Vineyardi koguduse liikmeid. Süvaintervjuud moodustasidki doktoritöö alusmaterjali kandva osa, kuna võimaldasid analüüsida mitte ainult kogudustega liitumise põhjusi, vaid ka selleni jõudmise protsessi ning tõlgendusi ja seletusi, mida erinevast konfessioonidest pärinenud liitujad endaga toimunule omistasid.
Miks osutus intervjueeritute seletuste ja tõlgenduste uurimine oluliseks? Põhjuseks on asjaolu, et lood enda liitumisest kogudusega jutustati retrospektiivselt, läbi oma praeguse „kristliku mina“ silmade. Olgugi et iga inimese lugu sellest, kuidas temast sai kristlane ja koguduse liige, on põhiosas kordumatu ja ainulaadne, on see siiski mõjutatud tema konfessiooni arusaamadest selle kohta, kuidas ja miks usuline muutus inimesega toimub. Kristlike konfessioonide arusaamad usulisest pöördumisest on aga erinevad ja mõjutavad suuresti, milliseid liitumise põhjusi inimene tagantjärele rohkem esile tõstab ning millisena ta üldse kirjeldab teekonda kogudusse. Nii näiteks on evangelikaalsetele ja nelipühi kogudustele omane nii-öelda järsu ja totaalse usulise pöördumise diskursus, traditsioonilistes vanades kirikutes nagu luterlik, roomakatoliku või õigeusu kirik, sellist järsku isiksuse muutust reeglina aga ei rõhutata. Uus, kristlik maailmavaade omandatakse neis kirikutes pigem aja jooksul aeglase usulise arengu ja küpsemise käigus. Selline arusaamade erinevus mõjutab usulisest pöördumisest räägitavate lugude vormi ja seda, milliseid sündmusi oma teekonnal rohkem esile tõstetakse ning kuidas nähakse ennast enne ja pärast usulist pöördumist. Sellist nii-öelda konfessionaalse diskursuse mõju arvesse võtmata ei ole võimalik kogudustega liitumise põhjusi viljakalt uurida. See tingis vajaduse doktoritöö raames põhjalikumalt analüüsida ka erinevate usuliste kogukondade üldisi arusaamu usulisest pöördumisest.
Järgmisena uurimistöö tulemustest. Peamised põhjused, miks tänapäeva Eestis kristlike kogudustega liitutakse, on lühidalt järgmised:
Esiteks, religiooni abil püüavad inimesed oma kogemusi ja maailmas toimuvat struktureerida, seletada ja mõtestada ning leida seeläbi hingerahu. Samuti aitab usk inimesel tema elu kindlate ja terviklike seisukohtade ning väärtuste abil eesmärgistada, tuua ellu sakraalset dimensiooni – argisest erinevat, püha, „midagi teistsugust“. See motiiv oli iseloomulik nii-öelda intellektuaalsetele pöördujatele ehk sellist tüüpi inimestele, kes olid pikemat aega usuliselt otsivad ning püüdsid iseseisvalt oma eksistentsiaalsetele, maailmavaatelistele küsimustele vastuseid leida näiteks raamatutest, internetist või teistest usunditest ja filosoofiast. Enamasti olid selle liitujatüübi esindajad keskealised või veidi vanemad inimesed ja naistest veidi enam mehed, kes lõpuks liitusid vanemate kirikutega nagu roomakatoliku, õigeusu või luterlik kirik.
Teiseks mõjutas paljusid liitujaid mõne tuttava või muidu sümpaatse inimese eeskuju ja mõju. Enamasti oli selleks abikaasa, sõber, töökaaslane, mõni sugulane või pereliige (kõige sagedamini vanaema), vaimulik või muidu sümpaatne tuttav, kes juba olid kristlased. Juhul kui tulevane liituja otsustas mõnda kogudust uudistama minna, siis seal valitsenud soojad ja lähedased inimeste vahelised suhted ning koguduseliikme kuuluvustunne ja identiteet olid tegurid, mis suurt muljet avaldasid ning suurendasid soovi selle kogukonnaga liituda ja „saada nende sarnaseks“. See liitumise motiiv oli iseloomulikum nii-öelda uuematele konfessioonidele nagu vabakogudused, nelipühikogudused ning adventkirik, samuti mõnevõrra metodistidele. Iseäranis oli sotsiaalne suhtlus oluline noorematele inimestele. Noored soovisid eriti seda, et koguduses oleks nendega samaealist seltskonda. Ka naistele olid koguduses valitsevad suhted veidi olulisemad kui meestele.
Kolmanda põhjusena tõusis esile, et kristluse poole pöörduti otsides lahendusi õnnetuste, murede ja psühholoogiliste kriiside korral. Kirikust otsitakse vastuseid oma elu tähtsatele küsimustele, abi, mõistmist ja toetust. Kristlikust sõnumist otsitakse lootust ja juhatust oma muredega toimetulekuks. Selle motiivi juures ei saa tuua välja ühtegi sotsiaaldemograafilist gruppi, kuna õnnetused ju vanust ega sugu ei küsi.
Need kolm esimesena nimetatud motiivi olid valimis kõige enam esindatud. Tuleb märkida, et intervjueeritud inimestel ei olnud ühte kindlat põhjust, miks nad kogudusega liitusid, vaid põhjusi oli alati rohkem. Juhul kui tegu oli pikemate usuliste otsingutega, nimetati ka motiive vahel kolm või enamgi. Mõni neist kolmest esimesena nimetatud motiivist – soov seletuse ja mõtestatuse järele, teiste inimeste mõju ja kriisid – esines ühel või teisel viisil kõigis intervjuudes. Järgmisena nimetatud motiivid iseloomustasid aga kas mingit kindlat valimigruppi või olid lihtsalt vähem esindatud.
Neljandaks, konfessioon millega liituti seostus intervjueeritu jaoks tema rahvuskultuuri või peretraditsioonidega. Kuna süvaintervjuud toimusid eesti keeles, tuli see motiiv esile eelkõige luterlastest liitujate puhul. Kui mitmed senised uuringud on näidanud, et religioon (õigeusk) seostub rahvusliku identiteediga eelkõige siinsetel venelastel, siis kõne all oleva doktoritöö üheks olulisemaks tulemuseks saab pidada seda, et ka luterliku kirikuga liitunud eestlased seostavad seda konfessiooni meie rahvuskultuuri ja -traditsioonidega. Luterlust peeti omaseks, harjumuspäraseks, sobivaks eestlase psüühilise laadiga ning seotuks meie rahvuslike kommete ja ajalooga. Kuigi okupatsioon tingis katkestuse usulises sotsialiseerumises ja vastavate traditsioonide edasikandumises, on osa keskealiste liitunute teadvuses mingil määral säilinud mälestus kristlike uskumuste ja tavade austamisest suguvõsas. See mälestus on edasi kandunud üle põlvkonna ehk vanavanemate (peamiselt vanaemade) vahendusel.
Viiendaks, liitujale meeldis antud konfessiooni õpetus, vaimulaad, kultuur, samuti palved, sakramentid, jumalateenistuse laad, muusika ja esteetilised küljed. Antud põhjus mängis kõige enam rolli roomakatoliku ja õigeusu kirikuga liitunute intervjuudes. Huvitaval kombel oli roomakatoliiklasi ja õigeusklikke konfessiooni valikul suuresti mõjutanud ka reisidel kogetu: seal puututi kokku vastava kirikuga, mis hakkas meeldima ning kallutas juba niigi usuliselt otsiva inimese konfessioonivaliku just selle kiriku kasuks.
Kuuendaks soovis osa eelkõige luterlastest intervjueerituid (kuid oli ka üks metodist) saada osa kiriklikest talitustest nagu nt ristimine, õnnistamine või laulatus. Vaatamata esmapilgul formaalsele liitumise põhjusele, ei tasu käesoleva artikli autori arvates sellesse gruppi suhtuda sugugi pealiskaudselt. Nimelt selgus intervjuude käigus, et soovis saada kiriklikku õnnistust endale või oma lapsele oli tihti peidus midagi enamat: tegemist oli mõneti hajusa, maagilise ja raskesti seletatava usutundega, mida ei osatud alati sõnadesse vormida vähese kokkupuute tõttu kristlusega (polnud vastavat sõnavara oma tunnete kirjeldamiseks). Sageli tuli jutuks ka soov saada kord kiriklikult maetud. Nende inimeste esmane kontakt kirikuga oli avaldanud neile sedavõrd sügavat muljet, et neist olid saanud aktiivsed ja pühendunud koguduseliikmed.
Seitsmendaks, uskliku lapsepõlvekodu mõju. Lapsepõlvekodus saadud kristliku kasvatuse mõjul kogudusega liitumist kohtab tänapäeva Eestis üsna harva, reeglina jõutakse kogudusse isiklike usuliste otsingute tulemusena. Ka uuringu „Kristlike kogudustega liitumine 2015“ valimis oli lapsena kristliku kasvatuse saanuid vaid üksikuid. Intervjuude põhjal selgus, et ka usklikus peres kasvanud ei võta tänapäeval vanematelt usku üle nii-öelda automaatselt: teismeeas mõtestatakse see enda jaoks individuaalselt lahti. Isikliku mõtestamis- ja otsustusprotsessi tõsidust näitab sage hilisem konfessioonivahetus usuliselt sotsialiseeritute hulgas.
Kaheksandaks, usulise, müstilise kogemuse mõju. Tegemist on ilmselt harvaesineva fenomeniga, kuid valimisse siiski sattus ka selliseid inimesi, kelle usulised otsingud olid alanud või kelle teekonnal oli suurt rolli mänginud mingi erakordne elamus, mida hakati tõlgendama usulisena. Kui intervjueeritul puudus varasem kokkupuude kristlusega, hakkas ta oma kogemusele esmalt seletust otsima uue vaimsuse kontekstis. Sealt vastust saamata jõuti kristluse juurde. Müstilisi kogemus oli esinenud üsna erinevate konfessioonide liikmetel, sh ka nendel, kelle konfessiooni arusaamad seda otseselt ei rõhuta.
Lisaks eelkirjeldatud motiividele selgus uurimistöö käigus veel mitmeid tähelepanuväärseid asjaolusid. Olgu mõned neist siinkohal ära toodud.
Liitumise motiivide analüüsimisel võis märgata teatud postmodernistlikke tendentse. Näiteks nopitakse usulised tõekspidamised usutavuse ja isikliku meeldivuse alusel, liitunute arusaamades esineb sünkretistlikke ja uuest vaimsusest pärit elemente (eriti tuleb see esile luterlaste puhul), kristlikku elulaadi vaadatakse kui üht erilist elustiili, mis peab antud inimesele sobima (või vähemalt ei tohi olla tülikas), püüeldakse suuremate usuliste emotsioonide ja elamuslikkuse poole. Rohkem on tähelepanu suunatud sellele, mida on kirikul pakkuda siinpoolses maailmas.
Usuliste otsingute periood oli osadel liitunutel olnud üsna pikk. Lisaks ilmnes üllatavalt avatud suhtumine koguduse või isegi konfessiooni vahetusse. Kui koguduses midagi on „vastukarva“, suhted ei laabu, jutlused ei meeldi või kirikuhoone jääb kodust väga kaugele, ei peeta paljuks minna üle mõnda teise (ja sealjuures üldse mitte enda konfessiooni) kogudusse. Omamoodi suhtumine ilmnes aga osade karismaatiliste kogudustega liitunute hulgas. Nimelt ei soovinud nad ennast koguduslikult ega konfessionaalselt määratleda, vaid identifitseerida lihtsalt kui „kristlased“. Teiseks nähakse erinevate koguduste vahel ringlemist enda usulise arengu loomuliku osana: kui leitakse, et praegune kogudus ei soodusta enam inimese usulist arengut, liigutakse edasi järgmisse kogudusse või isegi konfessiooni.
Samuti oli märgata osade intervjueeritute igatsust suurema karismaatilisuse järele. Nemad liiguvad erinevate koguduste vahet, et kogeda üha enam usulisi, müstilisi, ekstaatilisi elamusi, näiteks olla tunnistajaks prohveteerimistele, keeltes rääkimisele, tervendamistele, Püha Vaimuga täitmisele jne. Vastandutakse „kirjasõna kesksusele“ ehk siis eelistatakse emotsionaalset jumalateenistust Piibli lugemisele või jutlusele. On huvitav ja edasi uurimist vääriv, et osa sellistest elamustele orienteeritud liitunutest tulid uue vaimsuse keskkonnast.
12 intervjueeritut 60-st olid oma usuliste otsingute jooksul vähemal või rohkemal määral tegelenud uue vaimsuse õpetuste ja praktikatega. Nad olid aga selles erinevatel põhjustel pettunud ning pöördunud kristluse poole. Seega kinnitas ka minu uurimistöö varem Lea Altnurme täheldatut, et inimesed võivad tänapäeval olla usuliselt otsivad nii kristlikus kui uue vaimsuse miljöös.
Kuna intervjuud tehti inimestega, kes olid kogudusega liitunud vahemikus 2010-2015, ei tulnud vestlustes veel ilmsiks kristluse seostamine liberaalsuse-konservatiivsuse konfliktiga. Kuigi intervjueeritud seonduvatest teemadest siiski omal algatusel juttu tegid, ei seostanud keegi neist seda liitumise põhjusega. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et nii mõnedki noored põhjendasid oma huvi usu vastu muu hulgas vastandumisega väärtusrelativismile, seksuaalmoraali allakäigule, konsumeristlikule eluhoiakule.
Ning lõpetuseks – kas üldse ja mida võiks antud uurimistööst järeldada meie kristlikud kirikud? Julgustaksin meie vaimulikke ja kirikutöö tegijaid väitekirja sisu vastu huvi tundma kasvõi seepärast, et mõistes kirikutega liitumise põhjusi, saame aimu sellest, mis on tänapäeva Eesti inimestele oluline, mida nad otsivad, kuidas neid neile arusaadaval viisil kõnetada ja miks mitte neile nende usulistes otsingutes sammukene vastu astuda. Teisalt ei paku doktoritöö aga välja konkreetseid ja koheselt rakendatavaid mudeleid, mida saaks kasutada näiteks misjonitöö eesmärgil. See jääb edasiste uurijate pärusmaaks. Küll aga osutab töö mõningatele suundumustele, mis vajavad edasist uurimist ja arutelu.
Nagu teame, ei ole meie kristlikud konfessioonid saanud viimastel aastatel liikmeskonna arvu pärast just eriti rõõmustada. Erinevad statistilised allikad näitavad enamikule neist liikmeskondade aeglast aga pidevat vähenemist. Märkimisväärne osa erinevate kirikute liikmetest on liitunud ligi 25 aastat tagasi ning mida aeg edasi, seda vähem liitujaid on. Eriti nukker paistab olukord olevat noorte luterlastega, keda rahvaloenduste andmetel tuleb üha vähem juurde. See teeb iseenesest mõistetavalt murelikuks, kuna mõjutab kogu meie ühiskonna palet.
Doktoritöös uuritud kogudustega liitunute vahel ilmnesid selged erinevused just põlvkondade lõikes. Kui paljud keskealised liitujad puutusid esimest korda usuga kokku vanavanemate, eriti vanaemade vahendusel, siis noorema põlvkonna liitunutel selline „usklik vanaema“ puudub. See aga on ohu märgiks paraku just luterlikule kirikule. Põhiosa selle kirikuga liitujatest tuleb praegu nende seast, kelle jaoks see kirik on vähemalt mingil määral „oma kirik“ – seotud rahvuslike- ja peretraditsioonidega. Kui luterlik peretraditsioon edasiste põlvkondade seas täielikult unustatakse ja luterlikku kirikut ei õnnestu siduda rahvusliku identiteediga, on tulevikus üha raskem inimesi selle konfessiooni juurde tuua.
Nagu sotsioloogilised uuringud on näidanud, on paljud vanad traditsioonid ja kombed viimastel aastakümnetel hakanud vajuma unustusehõlma. Paraku näitasid nii küsitlus kui intervjuud seda, et luterlased ei soovi oma lapsi ka usuliselt sotsialiseerida (seda on kinnitanud Eestis ka mitmed varasemad uuringud). Kui oma religioossed juured kaotanud inimene hakkab kord kristluse vastu huvi tundma, võib ta (sõltuvalt vagaduslaadist) pöörduda aga hoopis õigeusu või roomakatoliku kiriku või vabakirikute poole.
Mingil määral võib seda olukorda tasakaalustada luterliku kiriku tugevam positsioon ühiskonnas, mis tuleneb paljuski tema suuremast nähtavusest meedias, hariduslikest, sotsiaalsetest ja kogukondlikest ettevõtmistest jne. See kasvatab kiriku sotsiaalset kapitali ning muudab kiriku „lävepakku“ madalamaks nende inimeste jaoks, kelle teadmised religioonist on vähesed, kuid kellel teatud eluetapil siiski usulised küsimused ja huvi tekivad. Neil on vaieldamatult lihtsam tulla kirikusse, mis ei ole ümbritseva ühiskonnaga liiga suures kontrastis ja on tänu sellele vähem võõristust tekitav. Vaatamata sellele on luterlikul kirikul rohkelt, mille üle pead murda.
Doktoritöö on kirjutatud eestikeelse monograafiana ja on loetav siit.
Liina Kilemit (1972), PhD (religiooniuuringud), on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi koosseisuväline lektor ja EELK liige.
