Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.
22 Siis ütles Šemu’él:
„Kas põletusohvritest ja ohverdus[test] on Jhvh-le rõõmu,
samamoodi nagu Jhvh häälele kuuletumisest?
Vaata, kuulata on ohvrist parem,
tähele panna (parem) jäärade rasvast.
23 Jah, arbumispatt (on) mäss,
ja pettus ja iidolid vastupanu.
Et sa oled ära pöördunud Jhvh sõnast,
siis pöördub tema ära sinust, kuningast.“
24 Siis ütles Ša’úl Šemu’élile: „Ma olen teinud pattu, sest olen üle astunud Jhvh suust ja sinu sõnadest, sest olen kartnud seda rahvast ja kuulanud nende häält.
25 Kuid nüüd – vabasta aga mind mu patust ja pöördu koos minuga tagasi, et ma võiksin kummardada Jhvh-d.“
26 Siis ütles Šemu’él Ša’úlile: „Ma ei pöördu koos sinuga tagasi, sest sa oled ära pöördunud Jhvh sõnast, siis pöörduski Jhvh ära sellest, et sina oleksid kuningas Jisra’éli üle.“
22 Codex Leningradensis’es puudub „ohverduste“ ees prepositsioon, mille saaks aga taastada mõne keskaegse käsikirja, Septuaginta ja ühe targumi põhjal.
23 „Pettus ja iidolid“ on tekstitraditsiooni valguses muudetavad ka „iidolite pettuseks“, nagu teevad paljud tõlkijad. BHS-i tekstikriitilise aparaadi järgi on paljudes Heebrea Piibli keskaegsetes käsikirjades viimases koolonis toonitatult ära märgitud subjekt jhvh. Septuagintas on sarnaselt salmile 26 kirjutatud, et Jahve ei tunnusta enam Sauli kuninglikku positsiooni Iisraeli üle.
24 „Sinu sõnadest“ on paljudes keskaegsetes käsikirjades, Septuagintas ja targumides ainsuses „sinu sõnast“. Üldplaanis tähenduse muutust ei kaasne ja siinses tõlkes on jäädud Codex Leningradensis’e juurde.
25 Kahes keskaegses heebrea käsikirjas ja Septuagintas on lisatud Jahve nime järele „sinu Jumalat“.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop sisaldab lühikest dialoogi Saamueli ja Sauli vahel, milles Saamuel kuulutab esmalt Saulile, et Jumal on temast ära pöördunud, sest Saul ei ole teinud täpselt seda, mida kästi (22–23). Siis kahetseb Saul oma tegu ja palub patust vabanemist (24–25). Lõpuks kordab Saamuel juba öeldut, et Jumal loobub Sauli kui kuningat toetamast (26).
Dialoog on osa loost, milles pajatatakse Sauli sõjakäigust amalekkide vastu (1Sm 15). Jumal käsib sõjakäigu ette võtta, sest amalekid olla patustanud, ning hävitada kõik, kes nende osa või mis neile kuulub. Kuna Saul jätab aga rahva soovil alles parima osa amalekkide karjast ning nende kuninga Agagi, lõppeb lugu sellega, et Jumal mõistab Saamueli kaudu Sauli tegevuse hukka ning kuulutab tema kuningavalitsuse lõppenuks. Kui Jumal pöördub Saulist ära, ei saa ta enam kuigi kaua kuningana püsida.
Peatükk 1Sm 15 on omakorda osa Sauli-Saamueli-Taaveti jututsüklist 1Sm 1 – 2Sm 1. Sauli ja amalekkide lugu on selles tsüklis pöördepunktiks. Siin kuulutatakse esimest korda, et Saul ei jää kuningaks ning see juhtub just perikoobi tekstis, salmides 23 ja 26. Salmis 28 lisatakse veel juurde, et tuleb uus ja parem kuningas – sellega kuulutatakse ette kohe järgmistes peatükkides 1Sm 16–17 areenile astuvat Taavetit. Kui 1. Saamueli raamatu esimene pool koosnes Saamueli ja Eeli loost (1–7) ja Saamueli ning Sauli loost (8–15), siis nüüdsest on keskmes Taaveti tõusu lugu ning Taaveti ja Sauli vastasseis (1Sm 16 – 2Sm 1). Saul sureb 1Sm 31 ja Saamuel 1Sm 25:1.
3. Kirjanduslooline kontekst
Saamueli raamatuid peetakse traditsiooniliselt ajalookirjanduseks, ehkki lugude pajatamine on siin vaid kulissiks. Tegelikult on keskmes ikka Iisraeli usutunnistus ja enesemõistmine. Lood ja legendid aitavad usutunnistust vaid käegakatsutavaks teha.
Saamueli raamatuid on uurijad hiljemalt Martin Nothist saadik pidanud ka Deuteronomistliku Ajalooraamatu osaks, mis juhindub Deuteronomiumis (5Ms) sõnastatud teoloogilistest põhimõtetest ning hõlmab Joosua, Kohtumõistjate, Saamueli ja Kuningate raamatuid. See tähendab, et deuteronomistliku teoloogia kandjad kirjatundjad on tugevasti kujundanud varasemat pärimust ning ühendanud selle kokku sarnaste põhimõtete alla.
Varasem pärimus moodustub jututsüklitest, milles on keskmes olnud legendaarsed tegelased nagu Saamuel, Saul, Taavet või Saalomon. Sealjuures on kindel see, et Saamueli ja Sauli lood on kasvanud koos, kahtlasem aga see, kas Saul ja Taavet on algselt kokku kuulunud. Pikk kirjanduslik kujunemislugu on viinud selleni, et praegusel kujul tunduvad Sauli ja Taaveti lood lahutamatud, sest üks langeb ja teine tõuseb. Ometi ei ole raske näha ohtraid stseenikordusi, kümneid tekstitäiendusi ja vastuolusid. Aga see kõik tunnistab vaid Iisraeli pärimuse ja usutunnistuse rikkust. Nagu hulk evangeeliume, on ka lugusid ja arusaamu Iisraeli varase ajaloo kohta palju.
Deuteronomistlik koolkond ulatub tegelikkuses läbi mitme sajandi ning selleski on omad arengud. Nõnda tuleb 1Sm 15-s kahtlemata esile prohvetlikku teoloogiat rõhutav suund ehk nn prohvetlik Deuteronomist. See koolkond on olnud kirjandus- ja usundiloos väga suure kaaluga, sest just sellele saab omistada piibelliku arusaama prohvetist kui manitsejast. Saamuel ja Mooses on kaks manitseja prohveti prototüüpi, kellega paralleelselt on kujundatud ka Eelija ja Eliisa pärimust Kuningate raamatutes ning sealtkaudu kogu prohvetiraamatute korpust.
Perikoobis ilmnevad ka kaks deuteronomistliku teoloogia kõige põhimõttelisemat joont. Esiteks on Deuteronomist piibelliku sõnateoloogia looja. „Jahve sõnad“, „Jahve suu“ ehk käsud ja „Jahve hääl“ on olulisemad kui ükskõik mis muu. Jumalat ei ole võimalik kummardada teistmoodi kui ainult sõna kaudu. Jumal ise on sõna, sest Deuteronomisti veendumuse kohaselt peab Jeruusalemma templi kõigepühamas paigas asuma Jumala nimi JHVH ehk sõna.
Teiseks ja loogiliselt eelnevast järeldades mõistab Deuteronomist hukka ebajumalateenistuse. „Arbumine“ ehk nõidumine ning „pettus ja iidolid“ või mõnede arvates parandatult „iidolite pettus“ on just sellise ebajumalateenistuse sümbolid.
Deuteronomistlik teoloogia pärineb ajast alates 7. sajandi lõpust eKr, põhiliselt küll 6.–5. sajandist. Kui aga tahta mõista vanimat pärimust, mida 1Sm 15 endas peidab, siis on täiesti võimalik rekonstrueerida lühijutustus Sauli sõjakäigust amalekkide vastu, mis lõpeb võidukalt ja kus Saamuel tapab lõpuks Agagi. Näiteks Walter Dietrichi (2011: 149) rekonstruktsiooni järgi kuulusid siia salmid 4–5.7a.8a.2b.13a.32–33. Alles pika kirjandusloo tulemuseks on negatiivne pilt Saulist ning arusaam Saamuelist kui Jahve väsimatust prohvetist.
4. Ajalooline kontekst
Saamueli ja Sauli lugudest tuntud tegelased on legendaarsed. Selles, et vastavad prototüübid on kunagi elanud, ei pea kahtlema. Küll aga ei ole Sauli ja Saamueli kohta teada muud kui siinsetes lugudes räägitud legendid.
Seega on raske öelda midagi reaalse kitsama ajaloolise konteksti kohta. Lähemale jõuame, kui rääkida üldisemast kontekstist. Näiteks torkavad nendes Sauli lugudes, mida võib pidada kirjanduslooliselt vanemaks, silma konfliktid vilistitega. See vastab kindlasti 1. aastatuhande esimese poole ehk kuningate aja oludele. Aastatuhande alguseks oli möödas pronksiaegse linnakultuuri kokku kukkumise šokk. Vilistid olid Vahemere rannikul kanda kinnitanud. Hulk vilistite ja läänesemiidi ehk kaananlaste hõime hakkasid organiseeruma, esile kerkisid tugevamad klannijuhid. Nende omavahelised hõõrumised ehk vastastikkused rüüstamised ja enamasti kohaliku tähtsusega sõjalised konfliktid olid osa argipäevast. Nii mõnelgi klannijuhtidest tekkis aja jooksul pretensioon valitseda naaberhõimude üle ja nimetada ennast ehk isegi kuningaks. Kui suurt ala Saul tegelikult võis hallata, on väga küsitav. 1Sm 15-s visandatud sõjakäigu geograafiline ja arvuline mõõde on igal juhul suuresti fiktiivne.
Kirjutajate ajaloolise konteksti kohta võib arvata rohkem. Varaseimad ehk kuningate aja kirjutajad mõtlesid Sauli kui võiduka kuninga peale, kellel oli lähedane kaaslane Saamuel. Hilisemad kirjutajad keskendusid Taavetile kui Vana-Iisraeli kuninga ja kuningluse sümbolile ning kahandasid järjepanu Sauli tähtsust. Selle arengu tulemus on lõppude lõpuks ka ideaalpilt tulevasest Messiast, sest kunagisse Taavetisse kujutati sisse üha rohkem seda, mida uuelt tõusvalt kuningalt oodati. See kõik mahub teise templi ehk Pärsia ja hellenistliku aja suurte ootuste ja lootuste konteksti.
5. Paralleeltekstid
Perikoobi paralleeltekstideks sobib kõik, kus on juttu prohvetist kui manitsejast ja Jumala sulasest, või ebajumalateenistusest, või Jahve sõna tähtsusest, või Jumala ja maise kuninga vahekorrast. Ja nende hulgas on ehk tähtsaim tõik, et Saamuel esineb 1. Saamueli raamatus nii monarhiasõbralike kui ka monarhiavaenulike kõnedega (vt 1Sm 8–12).
Tõsi on, et Saamueli sõnad eriti salmides 23–24 sarnanevad neile Vana Testamendi kirjaprohvetite sõnadele, kus kritiseeritakse kultustegusid, eriti ohverdamisi, millega ei käi kaasas õiget usku. Just tingimusetut usku nõuab aga Jahve. Nii võib lugeda paralleeliks Trito-Jesaja sõnu Js 66:2–4 (McCarter 1980: 267).
Perikoobi laiem kontekst 15. peatükis sisaldab endas ka keerulist teoloogilist küsimust, kui palju oleneb tegelikult inimese enda tahtest, kui ta Jumala sõnale kuuletub või ei kuuletu. Raske on vältida muljet, et Saul langeb ja Taavet tõuseb, sest Jumal on nii tahtnud. Saul teeks justkui seda, mida ta on loodud tegema. Siia kõrvale võiks ju lugeda Genesise (1Ms) 22. peatükki Aabrahami ohverdamisest või 2Sm 24 Taaveti rahvaloenduse tagajärgedest või ka Jesaja kutsumislugu Js 6, milles Jumal sulgeb rahva silmad ja kõrvad. Saamuel ei tee vormiliselt midagi valesti, kui soovib parimat osa amalekkidest (Agag) ja nende varast säästa selleks, et need Jumalale ohverdada, sest nii oligi tol ajal kombeks. Aga tagantjärgi selgub, et juhtunuga testiti Sauli, ja ta oleks pidanud tegema täpselt nii, nagu Jumal Saamueli kaudu käskis. Ei tohi unustada, et kõikjal püüavad nende lugude kirjutajad ja edasiarendajad mõista, mis tegelikult ajalooliste sündmuste käigus juhtus, miks on pärimus olulistest inimestest just selline ja mitte teistsugune. Mida võis Jumal tegelikult tahta, kui lasi prohvetitel kuulutada nii ja mitte teisiti? Ka meie elame maailmas, kus püüame iga päev meeleheitlikult mõista, miks toimuvad asjad just nii. Aga peame sealjuures ka alandlikult tunnistama, et kõike me ajalike olenditena mõista ei suuda.
6. Tõlgendusloolised märkused
Seitsmenda nelipühajärgse pühapäeva teema on „Armastuskäsk“. Jutlusetekst 1Sm 15:22–26 analüüsib põhjusi, miks Iisraeli kuningas Saul kaotas Jumala soosingu ning riik anti üle Taavetile. Saamueli kõnet on tõlgendatud Sauli armastuse jahtumise väitmisena Jumala vastu.
Pühapäeva jutlusetekstis kohtume kahe olulise isikuga varase Iisraeli kuningriigi lugudes – prohvet Saamueli ja kuningas Sauliga. Mõlemat tegelaskuju on tõlgendusloos aktiivselt kasutatud. Kuna tegelaste kohta on ajalooliselt olnud vähe teada, on tõlgenduslugu alanud juba Vanas Testamendis endas, kujundades ulatusliku Saamueli ja Sauli pärimuse.
Saamueli päritolust kõneldakse 1. Ajaraamatus (6:3–33) ning 1. Saamueli raamatus (1:1–28). Sauli isa olnud Elkana (Raamataimist pärit leviit, kes kuulus Kehati järeltulijate hulka). Elkanal oli kaks naist: Peninna ja Hanna, kes olnud viljatu. Naiste omavahelised suhted on kirjandusloos kujunenud Haagari ja Saara suhete sarnaseks Aabrami lugudes. Vaga mehena käinud Elkana oma perega sageli palverännakul Siilos. Elkana ning Hanna lugu meenutab Ristija Johannese vanemate Sakariase ja Eliisabeti lugu.
Hanna palunud kord pühakojas endale last ning andis tõotuse pühitseda laps nasiirina Jumalale. Seda kuulis pealt pühamu preester Eeli, kes esialgu arvas, et Hanna on purjus. Eeli mõistis aga, et Hanna palve on tõsine, ning õnnistas teda. Hanna jäi lapseootele ning sünnitas poja. Hanna pani talle nimeks Saamuel, „sest ma palusin teda Issandalt“ (1Sm 1:20), mille sõnamäng seostub tegusõnaga ša’al ’küsima, paluma’. Hanna kiituslaul Saamueli sünni puhul (1Sm 2:1–10) meenutab paljuski Maarja kiituslaulu Lk 1:46–55. Lapse võõrutamise järel andis Hanna poja Eeli hoolde.
(umbes 1665, Louvre, Pariis)
Saamuel oli Eeli (Simsonile järgnenud kohtumõistja) juhtimise all Siilo pühamu teenistuses. Saamueli kutsumise lugu leidub 1Sm 3:1–15. Selle põhjusena märgitakse Eeli poegade patte, mida tehti Eeli teadmisel. Jumala silmis on Eeli patt nii suur, et seda ei ole võimalik lepitada ning tema sugu tuleb kõrvaldada kohtumõistjaametist. Peagi hakkab Saamuel vahendama Iisraelile Jumala sõnumeid.
Piiblilugude kohaselt rõhusid Saamueli noorpõlves Iisraeli vilistid, röövides isegi seaduselaeka (1Sm 4:1–11). Lahingus Eben-Eseri juures langenud ka preester Eeli pojad, surmasõnumeid kuuldes langenud ka Eeli ise surnult maha. Saamuelist maalitakse pilt kui Iisraeli usulise pärandi ning identiteedi säilitajast vilistite domineerimise ajal. Sel ajal, kahekümne aasta jooksul saanud Saamuel prohvetina kuulsaks kogu rahva hulgas. Saamueli juhtimisel alistas rahvas Mispa künka juures vilistid. Selle sündmuse mälestuseks püstitas Saamuel sinna suure kivi.
Saamuel määras esialgu oma pojad Joeli ning Abija enda järeltulijaks, kuid need osutusid väärituteks nagu Eeligi pojad. Suguharude juhid soovisid naaberrahvaste eeskujul endale kuningat. Saamuel hoiatab rahvast sellise soovi tagajärgede eest. Kui Saul koos sulasega otsis oma isa kadunud eesleid ja soovis Saamuelilt nõu küsida, mõistis Saamuel, et Saul on Jumala valitud kuningas (1Sm 9:1–17). Enne oma ametist lahkumist pidas Saamuel rahvale Gilgalis lahkumis- ja kroonimiskõne, milles ta rõhutas, et prohvetid ja kohtumõistjad on olulisemad kui kuningas, et kuningatega tuleb arvestada, aga ei tohi langeda ebajumalateenistusse.
Kuningas Saul võitles Saamueli juhatusel amalekkide vastu, et täita 5Ms 25:17–19 antud korraldus „kustutada amaleki mälestus taeva alt“. Saul ei teinud koheselt, nagu Saamuel oli käskinud, ning sai teada, et ta ei ole enam Jumala soosik. Saamuel läks Petlemma ning võidis seal salaja kuningaks Taaveti.
Vana Testamendi kohaselt maeti Saamuel Raamasse. Traditsiooni kohaselt asub see täna Jordani Läänekaldal Nabi Samwili külas.
Mõni aeg hiljem laskis Saul Een-Doori nõial kutsuda surmavallast Saamueli vaimu (1Sm 28), et saada teateid eelseisva lahingu tulemuse kohta. Rabiinlike allikate kohaselt oli Saamuel sellest väga kohkunud, sest ta arvas, et ta kutsutakse Jumala kohtu ette. Seetõttu võttis ta endaga elavate maale kaasa Moosese, kes pidi kinnitama, et Saamuel on pidanud Jumala käske (traktaat Ḥagiga 4b).
(1668 ?, Louvre, Pariis)
Kuningas Sauliga seotud lood leiduvad Vana Testamendi Saamueli raamatutes. Saul olnud Kiisi poeg Benjamini suguharust (1Sm 9:1). Ta abiellus Ahimaatsi tütre Ahinoamiga, neil sündis neli poega (Joonatan, Abinadab, Malkisua ja Iisboset) ja kaks tütart (Merab ja Miikal). Tal oli ka liignaine Rispa, kes sünnitas talle kaks poega, Armoni ja Mefiboseti.
Esimene Saamueli raamat kirjeldab Sauli trooniletõusu kolme järjestikuse sammuna. 1Sm 9 kirjeldatakse tema isa eeslite otsimist, mille käigus jõutakse Saamueli juurde, kes võiab ta kuningaks. 1Sm 10:17–24 kirjeldatakse Sauli väljavalimist loosi teel. 1Sm 11 kuulutab rahvas Sauli Gibeas pärast võidukat lahingut kuningaks ning ta kroonitakse seal.
Saul sai tuntuks võiduka väejuhina, 1Sm 14:47 kohaselt „sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas“.
Teated Sauli surma kohta on vastuolulised. 1Sm 31:1–6 (par 1Aj 10:3–6) põgenevad iisraellased vaenlase eest ning haavatud Saul käsib sõjariistade kandjal ennast tappa. Kui see keeldub, kukutab Saul ennast ise mõõga otsa. Tema sõjariistade kandja järgneb isa eeskujule. Samas kirjeldab 2Sm 1:1–10 üks amalek, et ta leidis lahingust väsinud Sauli odale nõjatumas ning Saul käskis enda tappa.
Vilistid raiuvad surnud Sauli ning tema poegade pead maha ning riputavad laibad Beet-Saani müüridele. Öösel tulevad Jaabes-Gileadi elanikud ning põletavad nende laibad ning matavad need enda juurde (1Sm 31:8–13; 1Aj 10:12). Hiljem laseb Taavet Sauli ning ta poja Joonatani säilmed matta ümber Seelasse Sauli isa Kiisi hauda (2Sm 21:12–14).
(1848, Tel Avivi Kunstimuuseum)
Seitsmenda nelipühajärgse pühapäeva evangeelium (Mk 10:17–27 par) sisaldab Jeesuse vestlust rikka noormehega, kes soovib saada Jeesuse õpilaseks. Seda evangeeliumiperikoopi on illustreerinud muuhulgas Hiina kristlased. See on hea näide ristiusu sõnumi indigenisatsioonist, kohaliku kultuuriga kohandamisest.
Indigenisatsiooniga seotu on esile kerkinud alates käesoleva aasta maikuust, mil pärast George Floydi hukkasaamist on päevakorras rassisimiga seotu. Seetõttu on avaldatud arvamust, et valgenahalisena kujutatud Jeesus on valgete ülemvõimu (white suprematism) manifestatsioon ning sellised kujutised tuleks avalikust ruumist kõrvaldada.
Markuse evangeeliumi ja paralleelide jutustusest (Mt 19; Mk 10; Lk 18) leidub versioon Natsareenide evangeeliumis: „Teine rikastest meestest ütles talle: „Õpetaja, mida head ma peaksin tegema, et elada?“ Ta ütles talle: „Inimene, täida seadust ja prohveteid.“ Ta vastas talle: „Ma olen neid täitnud.“ Ta ütles talle: „Mine, muu kõik, mis sul on ja jaga vaestele, ja tule, järgne mulle.“ Aga rikas mees hakkas pead sügama ja see ei meeldinud talle. Ja Issand ütles talle: „Kuidas võid sa öelda: „Ma olen täitnud seadust ja prohveteid“, kui sa näed, et seadusesse on kirjutatud: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“? Vaata, paljud su vennad, Aabrahami pojad, on riietatud sõnnikusse, surevad nälga, aga sinu koda on täis rikkusi ja sa ei jaga nendest neile mitte midagi.“ Ja ta pöördus ja ütles jünger Siimonale, kes istus ta kõrval: „Siimon, Joona poeg, lihtsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal inimesel taevasse.““
Evangeeliumiperikoobist on igapäevakeelde jõudnud väljend „lihtsam on kaamelil minna läbi nõelasilma“, millegi ilmselgelt võimatu tegevuse tähenduses. (Ehkki välistatud pole see, et Nõelasilma all peeti kunagi silmas ühte Jeruusalemma väravatest – U.N.) Seda on huvitaval kombel kujutatud Johann Vogeli teose gravüüril, milles väljendatakse imestust Saksamaal sõlmitud rahulepingu üle.
Aleksandria Kyrillose sõnul on „kaamel“ (kamelos) kirjaviga ning esialgu seisnud evangeeliumitekstis kamilos ’köis’. Ka Arthur Schopenhauer tsiteerib teoses „Maailm kui tahe ja kujutlus“ evangeeliumit, kasutades sõna Ankertau ’ankruköis’ (I, §68).
7. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 264.
Päeva laul: 307.
Jutluselaul: 289.
Ettevalmistuslaul: 219.
Lõpulaul: 314.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 201, nr 2 / Agenda, lk 72, nr 2.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, nr 5 / Agenda, lk 68–70.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (üldine II).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 202 / Agenda, lk 71, nr 3.
Viidatud kirjandus
Dietrich, Walter (2011) Samuel (1Sam 14,1–15,35). Biblischer Kommentar VIII/2,2. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener.
McCarter, P. Kyle (1980) I Samuel. A New Translation with Introduction, Notes & Commentary. Anchor Bible 8. Garden City, New York: Doubleday.
(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 Urmas Nõmmik, alapeatükid 6–8 Joel Siim, toimetanud U. Nõmmik.)
