Ettekanne on peetud Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna poolt korraldatud konverentsil „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“ Tartu Ülikooli aulas 11.10.2019.
Sissejuhatuseks
Head kohalviibijad! Kui minult konverentsi ettevalmistusfaasis küsiti loengu pealkirja, vastasin pikemalt mõtlemata „Peenistest paradiisis“ – alapealkirjaga kristlikust eroto- ja hedonofoobiast. Idee oli võtta meie konverentsi teema üles teoloogi vaatevinklist, teadlikult intrigeerivalt, kuid seejuures läbi huumoriprisma ja kõigi osapoolte suhtes sõbralikult. Kuna olen oma vastavasisulistes korralistes loengutes sama lähenemist varem korduvalt ja edukalt kasutanud (edukalt ses mõttes, et keegi pole end tundnud solvatuna), tuli mulle mõnevõrra üllatusena, et Objektiiv minu personaalküsimuse ses seoses üles võttis ning mind kristlike mõtlejate seast ühemõtteliselt välja arvas.
Iseenesest tuleb pealkiri „Peenistest paradiisis“ katoliikliku taustaga religiooniuurija John Portmanni lõbusast mõttekäigust raamatus Sex and Heaven: Catholics in Bed and at Prayer. See kõlab järgmiselt:
„Kristlased jagavad omavahel soovi pääseda paradiisi. Kujutlused sellest, milline paradiislik elu välja näeb, on aga üsna veidrad – pehmelt öeldes. Nimelt – vastavalt traditsioonile ei vaeva meie kosmeetiliselt taastatud ihusid paradiisis enam lihahimu. Puuduvad organid saavad jälle oma loomulikule kohale, mis tähendab muuhulgas ka seda, et need, kes on teinud end taevariigi eunuhhideks, saavad peenise tagasi. Tekib muidugi küsimus, mis selle mõte on, kui paradiisis lihahimu ei ole. Nähtavasti on peenisel paradiisis mängida oluline esteetiline roll. Paradiisis on niisiis lugematu hulk kütkestavaid kehasid, aga ei mingit igatsust neid lähemalt tundma õppida. Asjaolu, et me kõik oleme paradiisis eeldatavasti alasti, teeb lihahimu puudumise eriti kummastavaks. Võib-olla ongi nudistidel tõsi taga, kui nad väidavad, et nende piknikutes ja võrkpallimängudes pole midagi himurat. Ehk pakuvad nudistide laagrid meile paradiisi päikesestpõlenud eelvaadet.“ (Portmann 2003: 6)
Jah, Portmann on valusalt irooniline. Ent tema eesmärgiks pole kohe kindlasti kristlasi või kristlikke kirikuid mõnitada. Pigem üritab ta empaatilise insaiderina suunata kristlikku kogukonda peeglisse vaatama ning märkama ja teadvustama koomilisena mõjuvaid konarusi kristlikes seksi puudutavates mõttelõimedes. Eesmärk pole lammutada, vaid tervendada. Seetõttu palun ka mina allkõneldavat mõista mitte autsaideri tigeda laamendamisena, vaid traditsiooni suhtes empaatilise katsena vaadata kriitiliselt peeglisse ning otsida võimalusi, kuidas mõelda seksuaalsusest kristlikult, ent samas elutervemal viisil, kui seda on tehtud möödunud sajandeil. Sest seda ei saa kuidagi eitada, et ajalooliselt on kristlik seksuaalsuse-teoloogia olnud tõepoolest sügavalt hedonofoobne, morbiidne ja erotofoobne. Loodetavasti lubavad head kohalviibijad erinevalt Objektiiviseisukohavõtust mul ettekande lõppedes end siiski kristlaseks edasi pidada.
Kristluse hiline puberteet
Mida ma pean silmas, kui räägin kristlikust eroto- ja hedonofoobiast? Võib-olla kõige paremini on selle kokku võtnud USA gay-teoloog Bob Shore-Goss. Ta ütleb – seksuaalse häbi poliitika on domineerinud kristlust praktiliselt kogu selle ajaloo vältel, õigustades misogüünset ja erotofoobset teoloogiat. See teoloogia pole suutnud adekvaatselt käsitleda seksuaalsust Jumala õnnistusena. Tänapäeva kristlus vaevleb endiselt puberteedi selles staadiumis, kus vastavastatud seksuaalsust üritatakse ignoreerida ja purki tagasi toppida. (Goss 2002: xiii) Shore-Gossi diagnoosi detailidega võib vaielda, aga üldkokkuvõttes – kui kasutada Margaret Kamitsuka sõnu – paistab tõesti olevat nii, et keskmise Lääne inimese kujutlus kiriku seksuaalõpetusest on mida vähem naudingut, seda enam hingeõnnistust (Kamitsuka 2015: 505, viitega R. E. Obachile).
Sel kujutlusel on ohtralt alust. Rääkimata juba Vargamäe Andrese protestantlikust tööeetikast (tee tööd, siis tuleb ka armastus), arutleb nt Aleksandria Clemens, et ideaalis võiksid kristlased suuta lapsi sigitada vaga distsiplineeritud tahteakti teel. Tõeliselt kristlik oleks niisiis intiimühe, mille osalised ei tunneks (ega soovikski) genitaalsest kontaktist vähimatki naudingut (Kamitsuka 2015: 506). Üks sellesuunaliste mõttekäikude humoorikamaid väljendusi on kirikuisa Augustinuse mõte, et seksuaalne erutus oma taltsutamatuses on sisse seatud selleks, et tuletada meile pidevalt meelde meie allumatust Jumalale Eedeni aias. Nii nagu meie ei allunud Jumala tahtele, ei allu seksuaalne erutus meile (Goss 2002: 61).
Kuigi eriti alates Vaticanum II on kristlus inimese kehalisuse (sh seksuaalsuse) osas oluliselt positiivsema joone võtnud, torkab ka kõige uuemas seksuaalteoloogias naudinguhirm endiselt silma (a la vaga = morbiidne). Mõttest, et mida vähem naudingut, seda vagam, on saanud alguse terve müriaad jaburaid arenguid ja (enamasti alateadlikke) ideid, mis vajavad elutervet väljanaermist ja ausameelset enesekriitikat. Justnimelt enesekriitikat, sest tarvis on seesmist selginemist ja tervenemist, mitte välispidist näpuganäitamist. Feministlik teoloogia oma tugevas rõhuasetuses Jumala immanentsusele ja inkarnatsioonile – koos sellega seotud kehaliste naudingute rehabiliteerimisega – on siin palju tänuväärset tööd ära teinud, aga queer-teoloogiline diskussioon on Eesti avalikkusele sama hästi kui tundmatu. Millest on kahju, sest olgugi queer-teoloogide väljaütlemised traditsioonilisematega võrreldes seksuaalsuse küsimuses kohati lausa ehmatavalt otsekohesed, aitavad need just oma teistsuguse perspektiivi tõttu hästi märgata mitmeid enesestmõistetavustena võetavaid teoloogilisi rõhuasetusi, mis lähemal vaatlusel ei ole üldsegi enesestmõistetavad.
Paar näidet. Ülal juba viidatud Bob Shore-Goss, rääkides oma tunnetest preestriseminaris – olles ühtlasi kirglikult usklik ja gay –, nimetab seal kultiveeritud vagadust sarkastiliselt lõtvunud peenise askeesiks. Ta sõnab: seminaris praktiseeritud askees oli sihitud seksuaalsete impulsside allasurumisele, peenise lõtvununa hoidmisele ja lihasuretamisele. Samas aga õhutas seal kultiveeritud vagadus paradoksaalselt peaaegu erootilist armastust Jeesuse suhtes. (Goss 2002: 10) Ta kirjeldab ausalt ja keerutamata, kuidas ta alles ajapikku sellest skisofreenilisest lõhest välja kasvas ja tervenes. See eeldas teoloogilist küpsemist, mille käigus ta õppis seksuaalsuses kogema Jumala kingitust ja oma kehas ilmutuse pühapaika.
Või siis teine näide – seekord otsekoheselt irooniline ja võib-olla ka veidi üle võlli. Merlin Stone kirjutab tänapäevaste suurte religioonide kohta: selmet hüüda varaseimaid religioonivorme, mis inimlikku seksuaalsust loomulikuna võtsid, irooniliselt „viljakuskultusteks“, peaksime pidama kahtlustäratavaiks hoopis tänapäeva religioone. Sest need seostavad inimelu sigitamise loomulikku protsessi häbi ja patuga. Võibolla sajandite pärast klassifitseerivad religiooniloolased neid religioone „impotentsuskultustena“ – vastukaaluks „viljakuskultuse“ mõistele. (Stone 1978: 154–155)
Selles väljaütlemises on paraku enam tõtt kui ma kristliku teoloogina tahaks tunnistada. Ja seda sobib suurepäraselt jätkama teravmeelne mõttekäik John Portmanni sulest. Ta kirjutab: mis siis, kui leiduks tablett, mis vaigistaks lõplikult nurjatu (abieluvälise) seksuaalse himu samamoodi, nagu antibeebipillid takistavad rasestumist? Kui paljud meist seda võtaksid ja millistel tingimustel? Kõigi eelduste järgi peaksid pühendunud kristlased seda rõõmuga tegema. Ent kas nad teeksid seda ka tegelikult? Võimalus saada kurjast himust lõplikult lahti peaks terad kohe sõkaldest eraldama. Ent praegu on vähemalt teoreetiliselt alati võimalus ümber mõelda. See teadmine aitab võimalikku kahetsust taltsutada. (Portmann 2003: 78)
See on filigraanselt ja valusalt sihitud mõttekäik, mille üle minu arvates tasuks ausalt peeglisse vaadates mõtiskleda kõigil neil sotsiaalmeedias end kristlike väärtuste kaitsjana esitlevail suunamudijatel, kes jutlustavad seksi üksnes traditsioonilise kuni surm meid lahutab abielu raames ja üksnes laste saamiseks. Kui paljud neist oleksid tegelikult valmis seda tabletti võtma? Peaks ju olema väga tervitatav, kui saaks segamatult järgida Jeesuse antud ranget standardit, et abielurikkumisena klassifitseerub ka võõra paeluva olendi ihaledes vaatamine? On üks asi kirjutada sotsiaalmeedias teistele ette väidetavalt Piiblil põhinevaid ülijäikasid (ja ebarealistlikke) norme, hoopis teine aga olla vastakuti olukorraga, kus sellesama standardi iseenesele tagasivõetamatult rakendamine olekski ka tegelikult võimalik.
Kõike senikõneldut lühidalt kokku võttes – teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsusest on olnud ja on kohati ka täna elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav „lombakus“ ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri „kiikse“, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega tõelise Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta – mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause „Jumal on armastus“ omab vältimatult ka erootilist aspekti. Lühidalt – traditsiooniline vastandus eros vs. agape ei toimi. Seda saab eksperimentaalselt näidata mh moodsate neuropsühholoogiliste eksperimentide kaudu, mis veel 30 aastat tagasi olnuks võimatud ning mis osutavad ses suunas, et religioosne pühendumus kujutab enesest neurokeemia tasandil üht variatsiooni interpersonaalse armastuse vormidest (vt nt Beauregard & Paquette 2006). See tähendab, et tänane neuroteaduslik lähenemine võimaldab üsna ühemõtteliselt toetada õpetust, et Jumal tõepoolest on armastus. Ent seesama lähenemine viib vältimatult ka järeldusele, et religioon jääb alatiseks inimliku seksuaalsusega läbipõimituks. Koos kõigi sellest seosest tulenevate huvitavate teoloogiliste võimaluste, aga ka piinlike ja ebamugavate peeglisse vaatamist nõudvate kaasaannetega.
Positiivne programm?
Kui see on nii, siis oleks mõistlik lõpetada võitlus tuuleveskitega ja katsuda sõnastada seksuaalteoloogiaid, mis oleksid elatavamad ja tervemad kui need skitsid, mille oleme pärinud oma keskaegsetelt, hinge ja ihu vastandanud eelkäijatelt. Täna hommikul siinsamas saalis juba üles astunud Susannah Cornwall on ses osas (ja kahekõnes Eenoki raamatu ptk 14–15 esitatud mõttega, et tulevasel ajastul seksi enam ei ole) välja pakkunud sekshatoloogia mõiste: sekshatoloogia kristliku teoloogia kujundamise viisina kätkeb eneses kaht üheaegset kinnitust: (a) et kogu kristlik mõte ja seksuaalsust reflekteeriv teoloogia leiab aset tänases ja tulevases lootuses Uuele Loodule; (b) et seda Uut Loodut ei saa mõista olukorrana, kus seksuaalsus on inimesest „kustutatud“ või ületatud. Pigem viitab „sekshatoloogiline lootus“ Uuele Loodule, milles seksuaalsus on inimolemisse nii täielikult integreeritud, et see ei kujuta enesest enam valu, tragöödia, vägivalla, kiivuse, kahtluse, häbi ja enesevihkamise näitelava. (Cornwall 2013: 155)
Selles mõttekäigus on mitu tähelepanu väärivat punkti. Olulisimalt – selmet vaadelda seksuaalsust praeguse olukorra perspektiivist, kus see sageli on naudingu, rõõmu ja Jumala ülistamise asemel paljudele valu, vägivalla, kahtluse, häbi ja enesevihkamise näitelava, võiksime sellest mõelda selles võtmes, mis see võiks olla. Kangelaslik püüd seksuaalsust suretada on üheltpoolt niikuinii ette läbi kukkunud projekt, mis lisaks sellele, et ujub vastuvoolu tänapäevase seksuaalsuse mõistmisega, on lugupidamatu ka Jumala loomistöö suhtes. Teisalt aga – pidades silmas, kui paljude inimeste jaoks maailmas on seksuaalsus tõepoolest pigem valu, häbi ja enesevihkamise asupaik – võiks kristlus just tervendava, ühteliitva, sekshatoloogilise perspektiivi arendamise teel tõepoolest uuel viisil Jeesuse armastusekäsku täita ja olla „piduri“ asemel teenäitajaks. Aidates neil, kes oma seksuaalsuse pärast hirmul ja meeleheitel, terveneda. Margaret Kamitsuka on läinud lausa nii kaugele, et on nimetanud seksuaalset naudingut eshatoloogilise õigluse ning lunastuse vahendiks. Tema kaks peaväidet on: (1) seksuaalne nauding on Jumala hea loodu. Järelikult on eros’e kategooria inimese kui Jumala loodu ja sotsiaalse olendi integraalne osa. Seega on erootiline pinge ning soov seda seksuaalselt väljendada nii inimese-Jumala kui ka inimese-inimese suhte lahutamatu osa. (2) Feministlik ja queer kultuurikriitika on avanud tee sotsiaalsest rõhumisest ja häbitundest vabale naudingule paljude jaoks, kellele uks varasematel ajastutel suletuks jäeti. Ning seda arengut tuleks näha justnimelt eshatoloogilises plaanis. (Kamitsuka 2015: 509–513)
Nii kõrgelennuliselt kui Kamitsuka mina ehk ei väljenduks. Sest nagu mõistis juba papa Freud, ei vii lillelapselik vaba armastus kõigile praktikasmitte üldisele õnnele, vaid mitmesugustele ekstsessidele ja võimumängudele. Piirideta eros on sageli pigem destruktiivne kui loov. Seda hoiatust tuleb võtta väga tõsiselt ning ses mõttes on omal kohal ka konservatiivsemalt meelestatud kristlaste hirm, et liigliberaalne seksuaalsusemõistmine võib anda tagasilöögi. Samas aga ei saa kuidagi nõustuda sagedase etteheitega, et kui kristlus läheb kaasa ilmaliku seksuaaltervishoiu liberaalsema vaatega, viib see igasuguste kõlbeliste piiride hajumisele. Selle etteheite tuum on laias plaanis, et täna homod, homme pedofiilia ja ülehomme sodoomia ning see lõpeb emotsionaalse hüüdega „aga kuidas jääb siis kristlike väärtustega?“.
Niisugune argument on sügavalt demagoogiline, eksitav ja inimlikult perversne. Panna ühte patta inimese seksuaalne sättumus, lastevägistamine ja loomapilastus näitab sihilikku ignorantsust asjassepuutuvate tõsiasjade suhtes. Just selles seoses pean väga õnnestunuks algselt Margaret Farley poolt välja käidud ja Susannah Cornwalli poolt kristluse jaoks põhjalikult lahti kirjutatud 7-punktist „kontrollkaarti“, mille valguses oma seksuaalseid valikuid/suhteid võiks hinnata. Olgu need siinkohal lühidalt üles loetud: (1) vabadus väärkohtlemisest (no abuse); (2) vaba nõusolek (free consent); (3) vastastikusus (mutuality); (4) võrdsus (equality); (5) pühendumine (dedication); (6) viljakus (fertility); (7) sotsiaalne õiglus (social justice). Oluline on seejuures teada, et viljakuse punkt pole mõeldud sõna-sõnalt – viljakas on suhe, mis aitab selle pooltel „vilja kanda“, olgu siis inimesena paremaks saades või lastekasvatamise kaudu. (Cornwall 2013: 158–159)
Neid printsiipe saab edukalt kasutada praktilise kompassina, mille alusel otsustada, milliseid seksuaalsuhteid võiks pidada kristlikus plaanis potentsiaalselt õnnistatuiks. Paar näidet. Kõneldes paljuvaieldud abielueelse seksi teemast, taandub küsimus nende printsiipide alusel sellele, mida tähendab pühendumine. Kas see seisneb abiellumistseremoonia läbimises või peame olulisemaks kahe vaba isiku otsust teineteisele pühenduda? Queer-seksuaalsuse puhul on selge, et kahe vaba ja võrdse osalise pühendunud suhe võib vastata kõigile kriteeriumitele tunduvalt paremini kui lonkav „traditsiooniline“. Samas välistab „kontrollkaart“ automaatselt mistahes võimumängud ja vägivalla, mis on ka Eesti tegelikes peresuhetes kahjuks väga tavalised. Lisaks välistavad need võimaluse, et liberaalsem kristlik seksuaaleetika viiks välja kõigelubatavuseni ja nt pedofiilia tolereerimisele – nagu häälekamad konservatiivid näikse kartvat.
Vaadakem ses osas veelkord „kontrollkaarti“. Kas lapsepilastamine võiks selle raames kuidagigi läbi minna? Vastus on ühemõtteline ei. Kõik 7 kriteeriumit välistavad selle täielikult. Kuna laps ei saa juba ka juriidilises mõttes anda seksuaalaktiks vaba nõusolekut, siis edasi ei olegi millegi üle arutleda. Isegi kui püüda Nabokovi „Lolitast“ lähtuvalt mõtte-eksperimendi korras oletada, et seksuaalsuhe lapse ja täiskasvanu vahel võiks kuidagi ja mingeil tingimustel olla pühendunud ja vastastikune, siis kuna vaba nõusolek puudub, on nii või teisiti tegu väärkohtlemise ja kuriteoga. Rääkimata juba viljakuse ja sotsiaalse õigluse punktidest.
Ent kuidas siis jääb „traditsiooniliste“ kristlike väärtustega? Hästi, aga millised need oleks? Idee emme-issi-ja-kahe-lapse tuumperekonnast ei ole ühestki otsast piibellik. See on läbinisti uusaegne. Vana Testamendi tähenduses on perekond institutsioon, kus naisel puuduvad iseseisvad elatisvahendid ja ta on seetõttu sunnitud alluma kas isa või abikaasa otsustele. Kas tahaksime tõemeeli midagi sellist Piiblile apelleerides tagasi? Lisaks – ja paradoksaalselt – seesama Pühadusseadus, millele homoseksuaalsust kuriteoks pidavad mõtlejad sageli osutavad, on ise kujukas näide sellest, mislaadi seksuaalseid üleastumisi piibliaegse Palestiina suurperedes (kus sageli elas koos neli põlvkonda ja vanaisa naine võis olla noorem kui pojapoja oma) ette kippus tulema. Jeesuse poolt kuulutatav tingimusteta armastusõpetus on seetõttu parim antidoot igasugustele katsetele vangistada kristlikku õpetust kuitahes hästi mõeldud inimlike seadmiste vankri ette. Seda enam, et Jeesuse enese õpetuses on seksuaalsus täiesti perifeerne teema ja Martin Luther pidas abielu puhtalt ilmalikuks asjaks.
Kokkuvõtteks
Pähklikoores tahtsin ma kõnelduga öelda järgmist. (1) Kristlik seksuaalsusekäsitus vajab hädasti enesekriitilist ausat peeglissevaatamist. Justnimelt enesekriitilist selginemist, mitte välispidisest survest lähtuvat. (2) Me ei peaks jääma kinni oma aastasadu tagasi hoopis teistsuguses kultuurilises raamistikus mõelnud kolleegide tihtilugu väga skemaatilistesse ja ebarealistlikesse kujutlustesse. Need peegeldavad hoopis enam tollase kultuuri „kiikse“ kui kristliku õpetuse tuuma. (3) Kui võtta tõsiselt Jeesuse radikaalset armastuseõpetust, siis võib kristlik seksuaaleetika mingite raskusteta käia ühte jalga tänapäevases seksuaaltervishoius kaitstud põhimõtetega. Inimlikku seksuaalsust selle mitmesugustes värvitoonides ei tule mitte tõrjuda, vaid aidata sel saada eshatoloogilise lootuse asupaigaks.
Kasutatud kirjandus
Beauregard, Mario; Paquette, Vincent. 2006. “Neural Correlates of a Mystical Experience in Carmelite Nuns.“ Neuroscience Letters, Vol. 405, 186-190.
Cornwall, Susannah. 2013. Theology and Sexuality. London: SCM.
Goss, Robert. 2002. Queering Christ: Beyond Jesus Acted Up. Cleveland: Pilgrim Press.
Kamitsuka, Margaret. 2015. „Sexual Pleasure.“ The Oxford Handbook of Theology, Sexuality, and Gender. Ed. A. Thatcher. Pp. 505-522.
Portmann, John. 2003. Sex and Heaven: Catholics in Bed and at Prayer. New York: Palgrave Macmillan.
Stone, Merlin. 1978. When God was a Woman. New York and London: Harvest / HBJ.
Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.
