Palju tuntud ja nimekaid inimesi on Eesti Vabariigi viimasel kümnendil avaldanud mahukaid elulooraamatuid, aga lahkunud siit elust ning omade tutvusringkonnast kas enne või kohe pärast biograafia trükivalguse nägemist. Hea, kui lahkutakse vaid pensionile, halb, kui koos pensioniga ka siit elust. See juhtub nii usklike kui ka uskmatutega, vahet tegemata. Sest aeg on iga inimese jaoks väga lõplik suurus ja sageli jääb kõik pooleli. Suisa reegel on, et ühe alustatut peab lõpetama keegi teine. Nagu inimene, nii tundub ka aeg otsa saavat.
Kõik ei ole enam nii loomupärane kui varem. Kui vähemalt paar põlvkonda tagasi oli tavaks, et võimu, rikkuse, heaolu, poolehoiu ja positsiooni kättevõitmiseks tuli pingutada ja töötada aastaid ning loobuda paljust, siis nüüdisajal millegipärast tahetakse kõike seda kohe ning valmis kujul kätte saada. Loodu- ja korrapärasust igatsedes suunatakse pilk enamasti „kuldaega“. Eestis oma kuldaja pärimust küll ei tunta ja pole ka ühtegi perioodi, mida idealiseeritaks teistest enam, ent muistset vabadusaega kujutletakse mõnikord kuldaja moodi. Sellest kujuneb omamoodi „kaotatud paradiisi“ igatsus, eriti 19. sajandi „ärkamisaja“ liikumises, mis paigutas sinna kõik maa peal parimaks kujutletu. Mis on maa peal võimalikult parim ja hea, see pärineb kindlasti muistsest kuldajast. Kuigi pädevaid teateid selle aja kohta napib, on seda suurem too lõputu igatsus, mis ajastu kohta fantaasiapilte maalib.
Õieti seatakse mõõdupunkt ennemuistsesse aega, mis sarnaneb paljude rahvaste traditsioonilise esiajaga. See on mõõtkava, mis jääb väljapoole mäletamist, sest ei saa meenutada olu, mis on väljapool inimtegevuse mõõdet. Enne-muistne aeg on nagu loomisaegne vägi, mis kirjutatakse igal rahval isemoodi lahti mäletamisest hoolimata, sest tähtis on usk, mis võis seal minevikus olemas olla. Iga fragment on niidiots, millest tõmmates hakkab pärimus liikuma ja iseennast üle töötama. Parem ongi siis kõike head, vajalikku, kõlblat ning seda, mis inimest üles ehitab ja Eestit Euroopas ainulaadsena näitab, esitada ennemuistsena. Eneselegi aru andmata, pelgalt sama asja veendunult esitades kujuneb ennemuistsus täiesti tänapäevaseks ja hakkab suulises pärimuses vahetu tänapäeva kõrval ja isegi selle sees elama. Aeg kui tempus kaob ära, tekib uus looming.
Nagu Jeesus ütles Nikodeemosele, et „tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Niisama on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Kusjuures tollal räägitud keeles oli „tuul“ ja „vaim“ üks ja sama sõna, tähendus sõltus aga kontekstist.
Kui tänapäeva Eesti kultuurilises taristus orienteerumiseks tuleks rahulduda üksnes kontekstuaalse tähendusega, siis oleksime õnnetumatest õnnetuimad, kuna konteksti ei muudeta ja dekoratsioone ei vahetata. On kehtestatud paradigma. Eesti omapära rõhutamiseks Euroopas – eriti turismialases kirjanduses – toimub kogu „näitlejatöö“ paganausu heroiseerimise ning samu põhimõtteid propageeriva ansambli „Metsatöll“ kaasalaulmise taustal. Väga vähe noortele suunatud festivale ning suviseid suurüritusi on neist pisikutest vabad.
Olen mitu aastat sotsiaalmeedia fänn ja jälgin huviga, kuidas peavoolu kirjutav ja kõnelev meedia sotsiaalmeediaga suhtestub ning selle väljakutsetega hakkama saab. Mulle endalegi meeldib jagada „näo- ja säutsuraamatus“ fotosid, tähelepanekuid ja mõtteid ilma kiiva kohustuseta nende taga seista – jagada seda, mis pähe tuleb, ja siis, kui pähe tuleb. Eks ole ju lihtne niimoodi hakkama saada, kas pole?
Kui mõni neist, keda facebook’is äsja laikisin, lahkub ootamatult meie keskelt, kuid satun hiljem tema uudistevoogu lugema ja saan kuid hiljemgi veel temalt sõnumeid, siis segunevad kergelt nii minevik, olevik kui tulevik. Tekib uus tasand. Kui tänapäeva elu tundub kõlbmata, kole, näotu või moraalitu, ka pretsedenditu ning hukutavgi, ei saa kogu ühiskonna omapära esitamine piirduda esiajaloo tänapäevastamisega. Sellise paradigmaga ei tohiks kirikurahvas nõustuda. Nii kiire ei saa ju ristirahval siin Maarjamaal mitte olla, et leida aega vaid mineviku jaoks ja enda õigustuseks tuge muinasaja kujutlusist.
Palju varem, kui kirjastaja sinult elulooraamatu käsikirja küsiks või pensioniamet sind teenitud vanaduspuhkusele saadaks, ootavad käimist hulk mõtestatud teelõike, kus „tuul“ ja „vaim“ on ühtmoodi olulised.
Algur Kaerma (1962) on EELK Paide Püha Risti koguduse õpetaja.
