Sümboolika, 2. osa (V–IX)

V. Katsed tungida veel kaugemale ja sügavamale usutunnistuse tekkimise ajaloosse

Sellega meie jõuame ülitähtsa küsimuse juurde, nimelt kui kaugele võib jälgida vana-kristluse arenemise loos ristimise sümbolit, usutunnis­tust? Kas on võimalik leida sugemeid, mis on veelgi vanemad kui need, mida oleme käsitlenud? See on täielikult ajalooline küsimus. See, kas meie vana Rooma ristimise usutunnistusele ja sellest välja kasvanud apost­likule usutunnistusele anname oma jäägitu tunnistuse, või meie vaatame nendele kriitilise pilguga, ei tohi meid segada küsimustes, mis on puhtal kujul teaduslikud.

Meie võime selles olla küll kindlad, et ammu, juba enne teise sajandi keskpaika pidi olemas olema kristlike usutõdede lühikesi kokkuvõtteid. Vajadusi nende järele oli mitmesuguseid. Neid oli tarvis liturgilistes vormides jumalateenistuse pidamisel usu tunnistamiseks; neid oli tarvis palvetes; aga neid oli veel rohkem tarvis pühalikkudeks ja pidulikkudeks manitsusteks ja üleskutseteks, usutruuduse kinnituseks. Psühholoogiliselt on see kõik enesest mõistetav. Me peame ütlema, et siin võime küll rääkida päris julgelt ja võime arvestada nende olemasoluga.

Kui meie teraselt silmitseme, siis meie märkame ühte ja teist ürgkristlikus kirjanduses, mis viitab kõige vanematele usutunnistuslikele vormelitele. Ma juhin teie tähelepanu ühe­le väga tähtsale kohale Pauluse kirjas efeslastele 4:5-6: „üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja teie kõikide sees“. Meil ei ole selles kahtlust, et siin on meil küll tegemist ühe väga igivana usutunnistusliku vormeliga. See torkab silma juba oma rütmi poolest. See kuulub ju liturgilisse praksisesse, et me kordame; see teeb pühalikuks, mida me sisendame ja sugereerime ja sel­line rütm on siin olemas: „üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal“ ‒ see on usutunnistus. Ei ole kahtlust, et siin on meil tõepoolest tegemist ühe igivana usutunnistusliku vormeliga ürgkristlusest. Selle esitamise pühalikkuse laad ja see viis, kuidas neid põhilisi tõdesid on formuleeritud, hajutab viimasegi kahtluse.

Aga kultuse kõrval jumalateenistuste pidamisel oli kristlastel vajadus kasutada selliseid vormeleid didaktilistel põhjustel, eriti katehheetilises õpetuses, et sisendada kokkuvõtlikult ja lühidalt ristiusu tõdesid nendesse, kes tulid ja olid valmis ristiusu õpetust omandama. Siin oli samuti vaja lühikesi, primitiivseid vormeleid usu tõdedest, ja siin oli ka lühikeste usulausete kordamine ju oluline, sest selle kordamisega memoriseeriti vormeleid. Seda enam me võime olla kindel nendes tähelepanekutes, kuna seda tehti sünagoogis ja juudikristlastel loomulikult oli see iseenesest juba veres, sedasama tegid nad ürgkoguduses, mida olid harjunud tegema sünagoogis. Seal vooliti teatud vormelid välja ja nõnda sisendati neid usulauseid nendesse, kes sünagoogis õppisid. Nõnda on meie otsingutel üldisi kaalutlusi ja motiive ja nõnda on meil lisaks ka sünagoogi eeskuju, et meie võime olla selles päris kindlad, et juba kõige vanemal ajal pidi olema ürgkristlusel usutunnistuslikke vormeleid ‒ seega kaua enne seda, kui roomlaste mentaliteet ja nende vajadus selgete ja lühikeste põhilausete järele, see rooma juriidiline geenius, hakkas sümboli arenemisel tugevamalt kaasa rää­kima ja neid juba täpsemalt fikseerima.

Järgmisena ma juhiksin teie tähelepanu ühele hindamatule tekstile, mis on meile säilinud 1Tm 6:12-13: „Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust; selleks sa oled kutsutud ja oled tunnistanud head tunnis­tust paljude tunnistajate ees. Ma käsin sind Jumala ees, kes kõik teeb ela­vaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnis­tuse, et sa peaksid käsku kinni veatumalt ja laitmatult…“ See tekst on küllalt salapärane. Kui me ainult teaksime, kuidas seda täpselt võiksime mõista! Üks tee on see, et kuna siin varakult kõneldakse usu tunnistusest ja see peab olema hea tunnistus ja antud tunnismeeste, st. koguduse ees, siis on tegemist usutunnistusega. See on tee, mis aitaks meil omalt poolt valgustada seda, mida me oleme juba tähele pannud. Aga meie ei ole siiski päris kindlad, kuidas seda teksti mõista, sest see hea tunnistuse andmine kreeka keeles on marturesatos ja kui me loeme kreekakeelset teksti, siis muutub asi keerulisemaks. Kreeka sõna tähendab mõlemat ‒ kas anda tunnis­tust usutunnistuse kujul, või anda veretunnistust märtrisurmas. Kui see viimane on meie teksti mõte, siis siin öeldakse, et Timoteus jääks kindlaks tagakiusamistes. Sel juhul muidugi ei ole siin mõeldud usutunnistuse vormelit, vaid seda, et tema kindlaks jääks tagakiusamistes, et saaks veretunnistajaks. On kahju, et siin ei ole võimalik lõpuotsust langetada.

Veel juhin ma teie tähelepanu ühele suurepärasele tekstile 1Kr 15:3-7: „Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mis ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele ja et ta üles äratati kolman­dal päeval kirjade järele ja et ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kahe­teistkümnele. Pärast ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kel­ledest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; pärast seda ta ilmus Jaakobusele, siis kõigile apostlitele.“ Meile paistab, et meie võime ilma kahtlemiseta öelda, et siin on meil küll tõeliselt tegemist ühe primitiivse usutunnistusliku vormeliga. Veelgi enam ‒ nendes sõnades nagu Paulus neid kirjutab, näib meil olevat algne kuju usutunnistuse teisele artiklile. Kui see peaks tõepoolest olema usutunnistuse teise artikli ürgne kuju, siis me saame aru, kuidas see võis areneda ja kuidas seda võidi kergesti kohen­dada. On päris loogiline, et hiljem tuli juurde „kannatas Pontius Pilaatuse all“, see esineb juba 1Tm 6:13. „Sündinud neitsist Maarjast“, see esineb Ignatiuse juures.

Teie märkasite, et selles tekstis on kahel korral öeldud „kirjade järele“. Me saame aru, miks „kirjade järele“ on hiljem kaotatud, sest „kirjade järele“ omas tähtsust ainult siis, kui ristikirik eksisteeris juudikristlaste kujul, kes ju kirjade järele otsustasid. Mittejuudi kogukonnas „kirjade järele“ ei omanud enam seda tähendust. On täiesti mõeldav, et need kaks kohta, mis viitasid „kirjade järele“ olid määratud kadu­misele. Pole küll raske aru saada, et see pikem seletus selle kohta, kui palju­dele ülestõusnud Issand ilmus, tundus üleliia pikana, sest on juba öeldud, et ta oli üles tõusnud. Meie saame aru nendest teadlastest, kel on suur kal­duvus siin näha usutunnistuse teise artikli ürgset kuju. Meie tuleme tagasi nende teadlaste juurde natuke hiljem. Kiusatus on tõepoolest väga suur näha siin teise artikli kõige ürgsemat kuju, mida siis kohendati ja täiendati, aga ka lühendati.

VI. Triaadilised vormelid

Meil tuleb teha selget vahet triaadiliste ja trinitaarsete vormelite vahel. Triaad tähendab kolmikut, kuid triaad sel korral veel ei tähendanud kolmainsust. Kolmainsuse dogma tuli palju hiljem. Meil on tegemist triaadilise vormeliga – Isa, Poeg ja Püha Vaim, ehk midagi muud. Meie ei unusta tõsi­asja, et me oleme perioodil, mil veel ei tuntud kolmainsust, sest kolmain­suse dogma ilmus alles sajandeid hiljem. Sellepärast oleme asjalikud, teaduslikud ja täpsed oma analüüsis. Trinitas, millest on ju tulnud triniteet ja kolmainsus, ürgselt tähendas kolmikut. Meie kasutame triaade selles mõttes ‒ kolmik, mitte kolmainsus. Triaadiline vormel esineb meil Mt 28:19: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“. See on triaadiline vormel. Selle põhivorm koosneb kolmest osast. Matteuse evangeeliumis on see sõnastatud kui Jeesuse enese sõna. Kes kriitiliselt ja teraselt jälgib neid igivanu traditsioone, see peab ju sellega arvestama, et see ei ole Jeesuse huultelt nii nagu Jeesuse õpetus on kirjeldatud evangeeliumides, vaid siin on Jeesus kujutatud kui ülestõusnud Issand. See sõna ei saa tulla Jeesuselt eneselt ka sellel põhjusel, et siis kui see oleks Jeesuse enese sõna, siis ürgkristlus ei oleks saanud kunagi ristida kristlasi Jeesuse nimesse. Ometi kõige vanem viis oli ristida Jeesuse nimesse. Kõik andmed kinnitavad seda, et see oli kõige vanem ristimise praksis. Apostlite tegude raamatus ja ka mujal esineb see kõikjal, järelikult see vormel, mis meil on Matteuse juures, peab pärinema ristikiriku hilisematest pärimustest, mis olid huvitatud siin triaadilisest vormelist, järgnedes tendentsile kasutada kolmiku kuju.

See tendents ilmub ka mujal. Näiteks 2Kr 13:13 Paulus ütleb „meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osasaamine olgu teie kõikidega“. Meie ütleme, et see on triaadiline vormel, kuna siin on kolmik: Jeesus Kristus, Jumal ja Püha Vaim, kuid siin ei ole veel midagi tegemist kolmainsusega. Tendents oli väga tugev neid vormeleid hakata välja töötama sel kujul, ja sellele vormelile kuulus tulevik.

VII. Laiemalt täiendatud ja arendatud vormelid

Meie kasutuses on mõningaid väga huvitavaid dokumente. Meie juba tsi­teerisime Ignatiuse kirju, mis on koostatud aastatel 110-115, ning mis kajas­tavad formuleeritud usutunnistuslikke sõnastusi. Veel teisigi sellesarnaseid usutunnistuslikke vormeleid tuleb esile allikates idamaal. Siin tuleb nimetada prof. Theodor Zahni. Tema läks veelgi kaugemale, uskudes nägevat Ignatiuse juures ja kahes kirjas Timoteosele üht sümbolit, mis oli ürgkujus ja eksisteeris veel enne Rooma ristimise sümbolit. Ka prof. Loofs on veen­dunud, et ristimise sümbol selle ürgkujul tekkis 2. sajandil Anatoolias ja sealt see ürgkuju rändas Rooma. Rooma kogudus võttis selle aluseks ja lõi oma ristimise sümboli. Arvestades kõikide asja­oludega pidi kristlastel tol ajal olema mõningaid kuigivõrd kujunenud vormeleid, millega usku tunnistati. Võite ju küsida, kas see siis ei ole imelik, et meie materjal on piiratud ja selles küsimuses on nõnda palju lünki. Kordan jälle seda, mida ma mainisin disciplina arcani puhul: vanad kristlased hoidsid salajas neid tekste, mis olid ühenduses ristimise ja õhtu­söömaajaga.

Toon ühe näite, mis selgitab mainitud asjaolusid. Ma tsiteerin Põhja-Aafrika kirikuisa Tertullianust, kes kirjutas umbes aastal 200. Tema kirju­tab: „Meie kastame kolm korda vee alla (st. meie kastame ristimisel vee alla kolm korda) ja meie ütleme mõnda või rohkem kui Issand seda oma evangeeliumis on seadnud“. Nagu näete, tema ei too mitte usutunnistust ühenduses ristimi­sega. Tema on väga ettevaatlik, öeldes ainult paljutähendavalt „mõnda või rohkem“. Mida ta just täpselt nende sõnadega mõtleb, ei ole päris selge. Võib-olla on tal silme ees Kristuse sõnad, et „teie sõnad olgu „jah“ ja „ei“, mis üle selle, see on kõik kurjast“. Nähtavasti mõtleb ta nende sõnade peale ja siis nagu vabanduseks lisab, et meie ütleme siin rohkem kui Issand evangeeliumis on seda lubanud.

Kõikidest nendest sugemetest, mis meil kasutada, näeme, et nende primitiivsete vormelite juurest tee Rooma ristimise sümbolini oli väga pikk. Üks on küll päris kindel, et esimestel aegadel ei olnud ülepea kindlaid vorme­leid, ega ühtlustatud usulauseid kristlastel kasutusel. Selliste järgi lihtsalt ei olnud vajadust. Kõige vanemad sugemed näitavad selgesti, et need vormelid olid väga mitmesugused. Meie ei leia kusagilt selliseid tugevaid usutunnistuslikke kajastusi, nagu oli Rooma ristimise sümbolil. Meie leiame aga teatud tendentsi, et mitmesuguseid triaadilisi vormeleid moodustati alusel Isa, Poeg ja Püha Vaim. Tähendab see struktuur oli juba enne Rooma ristimise sümbolit idamaal olemas. Me leiame väga mitmekesi­seid ja vahel ka primitiivseid vormeleid sellel joonel.

Külg külje kõrval triaadiliste vormelitega me leiame ka nn. binaarseid vormeleid, kus esine­vad ainult kaks elementi. Jumal ja Kristus esinevad primitiivsetes usutunnistustes, ehk ka Isa ja Poeg üksteise kõrval. On väga huvitav, et meil on säilinud ka usutunnistus, kus seisab Isa ja Vaim. Juhin teie tähelepanu ühele väga vanale dokumendile. See on nn. Teine Klemensi kiri, mis kuulub kõige vanemate kirikuisade sarja. Õieti on see üks jutlus, ja sellisena kõige vanem jutlus, mis meile säilinud. Seda on väga kõrgelt hinnatud, kuna see on Uue Testamendi kaanonisse võetud vanas süüria kirikus ja ka õhtumaal (Codex Alexandrinus). Väga huvitav on, et selles väga vanas ürikus, mis käsitleb jumalateenistust ja on koostatud enne aastat 150, esineb vormel, kus ei seisa mitte: Jumal, Isa ja Vaim, vaid triaadiline vormel: Jumal, Isa ja kirik. See kõik näitab väga suurt mitmekesisust. Kõige vanemal perioodil ei olnud kristlastel vajadust neid vormeleid ühtlustada. Seal oli ruumi rikkuseks ja vanu parandusi ei tahetud kergesti mitte ära anda. Nõnda läks mitu põlve mööda, mil ei tuntud vajadust selle järele, et usutunnistuse vormel oleks kõikidel üks ja sama.

VIII. Rooma vana ristimise sümboli eelloo konstrueerimine

Kui meie ei leia vana Rooma ristimise sümbolile sarnast vormelit alates apostlite päevadest maksvusel olevat idamaa kirikus, siis võime ometi kat­seid teha, kasutades kõiki olemasolevaid materjale, andmeid ja ürikuid, et rekonstrueerida seda osa ajaloost kuni ajani, mil Rooma ristimise sümbol maksma pandi. Selles küsimuses lähevad õpetlaste arvamused lahku. On neid teadlasi, kes on kindlalt veendunud, et Rooma ristimise sümbol on ühe isiku töö. See tundmatu isik on koostanud ühekorraga lõplikul kujul selle usutunnistuse, mis sai apostliku usutunnistuse eelkäijaks, ja ta tegi seda teise sajandi esimesel poolel. Järelikult pidi see meile tundmatu mees olema äärmiselt suure talendiga. See pidi olema üks väga tähtis teoloog, väga erakordsete annetega, et ühel isikul oli võimalik koostada sel­line usutunnistus, mis kiirelt levis ja maksma pandi igal pool kui apost­liku usutunnistuse eelkäija. See vaade aga ei ole tõepärane, sest kes oli siis see mees? Kui selle usutunnistuse loomine oleks toimunud ühe mehe läbi, siis see mees oleks küll püsinud pärimuste mälestustes. Selle mehe nimi, kes suutis koostada usutunnistuse, mis võeti kasutusele kõikjal, oleks muutunud küll surematuks kristlikus elus.

Palju tõenäolisem on aga vaade, et vana Rooma ristimise sümboli eelkäijat ei ole koostatud ühekorraga, vaid see on kujunenud järk-järgult ja sellel on olnud oma areng ja faasid. Siin tulevad arvesse uurimused, mille võlgneme sellistele tähtsatele kirikuajaloolastele nagu professor Harnack ja Hans Lietzmann, kes oli kirikuajaloo professoriks Berliinis ja Harnacki järeltulija, üks kõige suuremaid kirikuajaloolasi meie ajastul. Mõlemad on katsunud meile näidata, et sellel süm­bolil oli esmalt ainult üheksa liiget, kui see oli alles kujunemise faasis.

Siinkohal tahan ma eriti tähelepanu juhtida ühele avastusele, mis tuli ilmsiks Egiptuses. Aja jooksul on üksikuid vanu usutunnistusi päevavalgele tul­nud ja Egiptuses tuli ilmsiks üks usutunnistuse vormel, mis eriti huvitav ühenduses käesoleva küsimusega. Huvitav on see, et selles vormelis, mis on küll triaadiline, on kristoloogiline osa väga lühike, st teine artikkel on väga napisõnaline. Prof. Lietzmann arvas, et see ongi Rooma sümboli algne kuju. Selle tekst on järgmine: „Mina usun Jumalasse, Isasse, kõigeväelisse Loojasse ja Jeesusse Kristusse, tema ainusündinud Pojasse, meie Issandasse; ja Püha Vaimusse, üht püha kirikut ja liha ülestõusmist“. Nagu näete, seisab meie ees väga üllatav asjaolu, et teine artikkel selles triaadilises vormelis on sama lühike kui esimene. See osa esineb kujul, mida ei ole veel paisuta­tud. Seega seisab meie silme ees faas, mis kujutab tõepoolest vana Rooma sümboli eellugu.

Läks veel hulk aega, enne kui täiendati teist artiklit, kirjeldades Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Avastatud sümbol on väga mõjuv ka oma vormi poolest, kuna see on täiesti sümmeetriline igas suhtes esimeses osas, ainult viimane osa on sümmeetriast vähe kõrvale kal­dunud. Väga palju võib öelda prof. Lietzmanni vaate kasuks ja see oli tõe­poolest väga õnnelik juhus, et selline usutunnistus Egiptuses päevavalgele tuli ja et Lietzmann seda kohe esimesena ära kasutas. See tõepoolest heidab väga huvitavat valgust vana Rooma ristimise sümboli eelloole. Selle avastusega seisabki meie ees viimaks selle sümboli lühem kuju. Selle leiu valguses saame väga hästi aru, kuidas siis seda oli vaja paisutada tei­ses artiklis. See on üks viis, kuidas on katsutud rekonstrueerida seda kõige vanemat usutunnistuse vormelit, mida kasutati Rooma kirikus ristimisel ja mis sai ju apostliku usutunnistuse aluseks.

Teisiti näeb aga välja rekonstruktsioon nende teadlaste juures, kelle­l on hoopis erinev lähtekoht. Need on teadlased, kes on ikka selle vaate küljes kinni, et kõige vanemal ajal oli üks fikseeritud usutunnistus. See aga ‒ ja nüüd tuleb see tähtis osa ‒ sisaldas ainult olulisi väljendusi Jeesus Kristuse kannatuse ja võidu üle. Siinkohal tuleme tagasi selle kirjakoha juurde, mida tsiteerisime Paulusest lKr 15. Paulus räägib ju seal ainult Kristusest, tema kannatusest ja ilmumisest ja seal ta isegi loendab kõiki neid isikuid ja gruppe, kes olid tema ilmumise tunnistajad. Te näete, kuidas on see kirjakoht ikka ja jälle oma mõju avaldanud teadlastele nende otsingutel, et leida kõige vanemat usutunnistust. Kas siin ei olegi see kõige vanem formuleering? Kui see nii on, siis ainult aja jooksul sai sel­lest triaadiline vormel, st sellele lisati juurde Isa ja Püha Vaim, kuid selle arengu alguses seisis puht kristoloogiline, primitiivne sümbol. See on vaade, millel on väga tugev valik toetajaid teadlaste hulgas. On ju tõsi, et väiteid võib esitada arvamuse tõestamiseks, et triaadiline vormel on hilisem ja enne seda oli üks lihtsam. Mis on siis veel ahvatlevam kui arvata, et Paulus siin tõepoolest kirjutas midagi, mis oli usutunnistusliku tähendusega, kui ta kirjutas oma esimest kirja korintlastele?

Ka Tartu Ülikooli usuteaduskond on andnud omapoolse panuse sellele diskussioonile. Nimelt prof. Alfred Seeberg, kes oli kirikuajaloo professor sajandi vahetusel, aval­das 1903. a. ühe teose, mida tänapäevani tsiteeritakse: „Der Kathechismus der Urchristenheit“ (ek „Primitiivse kristluse katekismus“). See oli järjekordne uuri­mus saksa prof. Seebergilt, kes oli väga tõsine teadlane. Selles teoses tegi tema terve rida tähelepanekuid eriti selle kohta, kuidas ürgkristluses kristlikku õpetust läbi viidi, nagu sellest ju ka teose pealkiri kõneleb. Prof. Seeberg tuli seisukohale, et ürgselt oli esimestel kristlas­tel juba usutunnistuse vormel olemas. Sellele teosele on rajatud kogu töö, mida prof. Paul Feine on avaldanud teoses „Die Gestalt des Apostolischen Glaubensbekenntnisses“ (ek „Apostliku usutunnistuse kuju“), mis ilmus aastal 1925. Kogu probleemi käsitlus on siin täielikult ehitatud prof. Seebergi põhilistele eeldustele. Prof. Feine ütleb selles teoses, et see esimene usutunnistus, mis oli fikseeritud, ei olnud sugugi nõnda lühike. Ta ühineb siin täiesti prof. Seebergi seisukohtadega.

Meil tuleb nimetada veel üht teadlast, kes samuti tuleb Tartu Ülikooli usuteaduskonna traditsioonidest. See on prof. Reinhold Seeberg, kes töötas dotsendina Tartus ja kutsuti hiljem Berliini kirikuajaloo professoriks. Ta on avaldanud ühe silmapaistva töö pealkirja all „Die Geschichte der Entstehung des Apostolischen Symbols“ aastal 1922. Prof. Seeberg tahab meid veenda, et oma olemuselt kristoloogiline usutunnistus oli fikseeritud juba algusest peale ja seda tehti Jeruusalemmas. Seda primitiivset usutunnistust täiendati hiljem triaadiliseks vormeliks, lisades juurde artiklid Isa ja Püha Vaimu kohta.

Need on väga huvitavalt kirjutatud teosed, mille taga seisavad väga jõulised isiksused. Aga need asjaolud ei ole siiski määravad teaduslikus uurimuses. Meil kerkivad väga suured raskused, kui meie tahaksime järgneda nende teadlaste seisukohtadele, et ürgselt oli olemas usutunnistus, mis oli fikseeritud ja see ei olnud sugugi lühike, kuid see oli ainult kristoloogilise sisuga, st koosnes ainult teise artikli materjalist. Kui see tõesti oli nõnda ja kui tõepoolest oli selline fikseeritud usutunnistus kristoloogilise sisuga, nii nagu Paulus kirjutab 1Kr 15, siis kuidas me saame seletada, mida me leiame pärimustest Matteuse evangeeliumi lõpul, kus on triaadiline vormel? Me peame ütlema, et raskused on siin liiga suured ja meie ei saa sellist seisukohta kuidagi omaks võtta. Selles küsimuses meie peame siiski jääma skeptiliseks.

Juba a priori, silmas pidades asjade käiku ajaloolistes allikates, on võimatu omaks võtta tõekspidamist, et midagi oli usutunnistuslikult fikseeritud kindlalt juba algkoguduses, sest selle vaimsuse rikkus ja kristliku elu vormide küllus ei lubanud sellist kitsast fikseerimist. See tuli ikkagi alles päevakorrale, kui ladina kristlaste (Rooma) korra mõiste ja distsipliin hakkasid üha suuremat osa etendama. Meie ei saa teisiti kui peame arvestama ürgselt mitmesuguste usutunnistuste vormelitega. Vaimurikkus ja ürgkristluse entusiasm on olnud selleks liiga suur, et sama vormel oleks kõikidele olnud vastuvõetav ja kõikjal maksvusele pääsenud. See on midagi, mida on meil võimatu uskuda. Alles pikkamööda on need vormelid hakanud kujunema kindlamaks ja siis üha pidevamalt selles suunas edasi arenenud. Perioodil enne aastat 130 ei ole küll enam-vähem kindlamat vormelit ülepea olnud. Siis valitses veel vormelite rikkus. Meil ei ole aga võimalik kindlaid andmeid anda, kui püüame sügavamale ja kaugemale tungida, kiusatus ja võlu on küll väga suur, et natuke kergitada seda eesriiet ja vaadata sinna taha ja ütelda midagi kindlamat, kuid nendel arvamustel ja teooriatel ei ole kuigi palju väärtust.

IX. Kõige vanema usutunnistusliku vormeli teoloogiline koetis

See on meile tähtis teada, mida on mõeldud nende usulausetega, sest kui meie tegeleme apostliku usutunnistusega, siis teatud vormelite juures me peame olema teadlikud, et neil on olnud oma ajalugu ja arenemine. Meie saame mõista nende sisu ainult kaasaja vaadete kohaselt, sest me ei saa ju nende mõtet moonutada, et meie moodsaid mõtteid nendesse loeme.

Vana Rooma ristimise sümbolis loeme, et kogudus tunnistas usku pattude andeksandmisse. Mida mõeldi selle all? Tol korral kui see igivana sümbol oli maksvusel, siis kristlased mõtlesid pattude andeksandmisele ristimise puhul ja mitte andeksandmisele iga päev. Rõhk oli siin ühekordsel andeksandmisel, mis toimus ristimise läbi. See, mis hiljem sai nõnda kalliks ja mis ka meile on saanud nõnda kalliks, nimelt et Jumal meile andeks annab meie eksimised ja ka meie süüd ja isegi ka meie raske süü, kui me kahetseme ja palvetame. See mõte oli hoopis kaugel ära sellest kogudusest, kes tunnistas vana Rooma sümbolit. Mõte usutunnistuses oli tol korral ikkagi ainult see, et nad usuvad pattude andeksandmist, mis toimub ristimises. Sellepärast ristitud ei tohtinud enam pattu teha. Selle vaate järeldused olid rasked: kui keegi patustas pärast ristimist, viis tema tee ainult kogudusest välja. Kaua aega kristlik kirik diskuteeris selle üle, kas neil inimestel enam ülepea on võimalik teistkordselt kahetseda. Te näete ‒ kui meie loeme seda vana Rooma ristimise sümbolit ja seda tunnistust, et meie usume pattude andeksandmist, siis vanad kristlased sellejuures ei mõtelnud mitte seda, mida meie mõtleme, vaid ainult seda, et see oli arm, mida neile anti ristimises. Aga sellepärast pidid nad ka ettevaatlikud olema, sest andeksandmist hiljem enam ei olnud. See kuidas Luther seda usulauset seletab, on muidugi kaugel sellest, mida vana Rooma ristimise sümbol ürgselt tähendas.

On väga huvitav, et meie selles vana Rooma ristimise sümbolis näeme ka teoloogiliselt üht seisukohta, mis muutus hilisemas arenemise käigus. Ma juhin teie tähelepanu sellele, kuidas teises artiklis on Jeesusest Kristusest öeldud, et tema on Jumala ainusündinud Poeg. Selle põhjenduseks on toodud kaks usulauset: esmalt, et ta on „saadud Pühast Vaimust“ ja siis „ilmale toodud neitsist Maarjast“. Kas ei ole see üllatav, et selles vana Rooma ristimise sümbolis kogudus tunnistas Jeesust Kristust Jumala Pojaks selle­pärast, et Jeesusel Kristusel on füüsiline ühendus maailmaga, nimelt see, et tema tuli ilmale üleloomulikul kombel? Tähendab, see lugu, mis meil on Mt 1-2 ja Lk 2, et ta füüsiliselt ilmale tuli neitsist Maarjast, oli määrav nendele vanadele kristlastele. See näitab väga arhailist teoloogilist kujutlust Kristusest. Teie näete ‒ me ei saa modernseid mõtteid ja moodsat teoloogiat sisse tuua vanadesse vormelitesse nende tagapõhja selgitamisel. Meie ei saagi teisiti, vaid peame vanu vormeleid seestpoolt seletama ja mõistma, mida need kristlased tol korral mõtlesid, kujutlesid ja tunnistasid. Nende usulausete taga seisab veel arendamata kristoloogia. Ega see ei ole ju veel logose kristoloogia, mis esineb Johannese evangeeliumi proloogis ja hiljem sai määravaks teguriks kristliku teoloogia väljakujundamisel. Viimane on oma sisult hoopis midagi muud. See tähendab, et logos (Sõna) ehk Kristus oli ajatult Jumala Poeg. Vana Rooma ristimise sümbol aga ütleb, et tema füüsiliselt oli ilmale toodud üleloomulikul viisil ja füüsiliselt kannatas ristisurma Pontius Pilaatuse all. Te näete ‒ siin on tegemist primitiivse teoloogiaga, mida hiljem tuli arendada välja.

Teksti näol on tegemist Arthur Võõbuse loengutega, mis peeti Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Usuteaduslikus Instituudis Torontos 1980. aasta augustis. Kirik & Teoloogia avaldab loengud esmakordselt, tehes seda Tartu Ülikooli juures tegutseva Arthur Võõbuse Lähis-Ida uurimise keskuse loal ja läbi ajakirja kolme järjestikkuse numbri. Foto pärineb Karl Raudsepa monograafiast „Arthur Võõbus 1909–1988“ (EELK Usuteadusliku Instituudi väljaanne 3, OMA Press Limited, Toronto: 1990).

Loe samuti: Sümboolika, 1. osa (I-IV)

Arthur Võõbus (1909–1988), dr. theol., E.E.L.K. õpetaja, oli Uue Testamendi ja varase kirikuloo professor Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis (1948–1977), E.E.L.K. Usuteadusliku Instituudi dekaan (1978–1988), kirikuvalitsuse liige (1982-1987) ja Indianapolise koguduse õpetaja (1982–1988). Rahvusvaheliselt tunnustatud Vana-Lähis-Ida ja varase Süüria kristluse eriteadlane.