Kliimamuutusest räägitakse viimasel ajal aina sagedamini. Isegi meil siin Eestis, kus umbes pool maa pindalast on kaetud metsaga, magevett jätkub seni kõigile ja õhupuhtus kvalifitseerub maailma parimate hulka. Aga ÜRO viimane kliimamuutuste aruanne paneb muretsema meidki, keda maailma räsivad üleujutused, põuad, taime- ja loomaliikide väljasuremine ning viljakate alade kõrbestumine pole tegelikult veel puudutanud. Tasapisi hakkab meieni jõudma teadmine, et oleme ülejäänud maailmaga samas paadis.
Ja nii arutlesimegi mõni aeg tagasi sõpradega lõunalauas istudes kliimamuutuste üle. Jututeema jõudis ka selleni, kuidas seostub meie usk füüsilise maailmaga. Kõigil oli jagada mõni lugu või kogemus, kuidas Jumala kõnetus on temani jõudnud looduse kaudu, olgu see siis matkarajal sipelgapesa uurides, tormise mere ääres näolt soolakaid piisku pühkides või koduaias sõrmi kevadisse mulda pistes ja seemnetele auke uuristades. Meil ei olnud mingit raskust mõista ega sõnastada seoseid Jumala ja füüsilise maailma vahel – on ju Jumal selle kõige looja.
Ühelt poolt ehk sellepärast, et eestlaste identiteet on otsapidi kinnitunud maa, metsa ja mere külge. Meie esivanemad harisid põldu ja kündsid merd. Nad sõltusid vihmast, tuulest ja päikesest, maa viljakusest ja mere andidest. See tunnetus on meile ilmselt geenidega edasi antud. Ja isegi täna, mil üle kolmandiku meie rahvast on koondunud linnadesse, toimetame ikka valdurmikitalikult nutitelefon ühes ja seenenuga teises käes. Loodustunnetus on osa eestlaseks olemisest.
Teiselt poolt märkame keskkonna ja teoloogia seoseid sellepärast, et Jumal on meie kristlikus traditsioonis Looja Jumal. Kristlastena oleme veendunud, et Jumal on universumi autor ja et tema hool väljendub muu hulgas ka selles, et ta laseb oma päikest tõusta ja vihma sadada kõigi üle. Siin Eestis on mõlemaid. Ja senini parasjagu.
Kõik oleks nagu hästi. Aga kui vaadata kristlike koguduste aktiivsust kliimamuutuste teemal kaasarääkimisel või tegutsemist selle nimel, et maakera palavik kontrolli alla saada, siis tõuseb kipitus kurku. Olgugi loodustunnetus osa meie nii rahvuslikust kui pealtnäha ka kristlikust identiteedist, ei paista kusagilt, et me kriisi tõsidust tunnetaksime ja selle lahendamisele proportsionaalselt aega, raha ja energiat pühendaksime.
ÜRO viimase paljukõneldud kliimaraporti andmetel peaksime järgmise 12 aasta jooksul muutma kogu inimkonna käitumismustreid, et hoida maailma keskmise temperatuuri tõusu 1,5 kraadi piires. Praeguses stiilis ja tempos edasi elades on aga prognoositav tõus 3 kraadi, ja sellega kaasnevad muutused on kogu planeedi jaoks hukutava loomuga. („ÜRO kliimaraport: võimalus kõige hullema ära hoidmiseks on peaaegu käest kadunud“ – Novaator, 09.10.2018).
Et ÜRO seatud eesmärki saavutada, on vaja riikide, ettevõtete, kodanikuühiskonna ja sealhulgas kindlasti ka kristlike koguduste panust – peaks ju meie motivatsioon hoida ja jätkusuutlikult kasutada Jumala loodut olema suuremgi kui sekulaarsel ühiskonnal. Aga kas on? Ja mida teha selleks, et motivatsioon tekiks ja kasvaks?
Üks minu sõpradest lõunalaua ümber pakkus, et kui loodu(s)hoid saaks oluliseks meie usu jaoks, küll siis oleks ka tegusid näha. Aga niikaua, kui see füüsiline maailm on vaid dekoratsioon inimkonna draama lavalaudadel, ei seostu meil sellega ükski kategooriline imperatiiv. Tähtsad asjad toimuvad skaalal mina – Jumal – teised inimesed, kõik muu on vähetähtis.
Ja tõepoolest, kui vaatame meie koguduste jumalateenistusi (ja siinkohal räägin ainult vabakirikliku traditsiooni jumalateenistustest, teiste konfessioonide osas ei tihka sõna võtta), siis oluliste teemadena on vaatluse all suhe Jumalaga, suhted kaasinimestega, kõlbluse küsimused, koguduslik ja isiklik evangeelne aktiivsus ja veel üht-teist. Need lähevad meile korda ja nendega tegeleme süstemaatiliselt – jutlustes, piibliseletustes, palvetes ja lauludes. Julgen väita, et loodu(s)hoid praegu tähtsate teemade ringi ei mahu.
Aga kuidas olid lood varakristlastega? Kindlasti ei olnud tollal loodu(s)hoid päevakorras tänapäevasel kujul, küll aga oli loodul väga oluline koht varakristlikes usulistes tõekspidamistes. Ilmselt rõhutati loodu ja Looja suhteid eriti sellepärast, et kristluse algaastatel pidi noor traditsioon kaitsma oma usku ümbritseva maailma paganlike ideede sissetungi eest. Dualism (mateeria on halb, vaim on hea) ja eskapism (põgenemine ebaolulisest, ebameeldivast ja isegi ohtlikust reaalsusest) olid neist ehk levinumad, ja seetõttu oli tervikliku elu- ja usukäsitluse kujundamine ja hoidmine ülioluline.
Nicholas Thomas Wright, Uue Testamendi professor ja anglikaani piiskop argumenteerib oma raamatus „Creation, Power and Truth“ (ee „Loodu, võim ja tõde“, 2013), et varakristlaste terviklik elu- ja usukäsitlus rajanes juutlikul õpetusel loomisest ja lunastusest. Juudid teenisid Looja Jumalat, ja nende jumalateenistuste teoloogiline keel põimis kokku Jumala töö looja, alalhoidja, päästja ja lunastajana – kõik see oli põhjus tänuks ja kiituseks. Näitena tasuks siinkohal lugeda Psalme 8, 19, 24, 95, 104.
Juutlikus mõtteruumis kuulusid loomine ja lunastus lahutamatult kokku. Kogu loodu vajas pärast pattulangust lunastust, sest inimese isekuse ja ahnuse tõttu kannatas ka kogu ülejäänud loodu. Ja samasugune arusaam kandus edasi ka varakristlikku teoloogiasse. Polnud kahtlustki, et Jumala suur eesmärk on lunastada kogu loodu, mitte ainult inimene, või veel vähem – ainult inimese hing (vrd Rm 8:18–23). See oleks olnud ilmselge kohandumine paganliku dualistliku mõtteviisiga, millest tuli hoiduda. Jumal on kogu loodu omanik ja peremees, ning tema lunastustöö viib lõplikule eesmärgile selle, mis sai alguse loomises.
Viitab ju sellisele terviklikule nägemusele ka palve, mille Jeesus õpetas jüngritele: „Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.“ (Mt 6:10). Jumala riik ei ole ainult taevane vaimne realiteet, vaid see teostub maa peal samamoodi nagu taevaski. Selle pärast pidid jüngrid palvetama, ja selle nimel pidid nad tegutsema, olles Jumala kaastöölised tema suures lunastusplaanis, millesse on haaratud kogu loodu.
Eesti evangelikaalsel maastikul paistab loomislugu aga jäävat pühapäevakooli tundidesse. See on kena jutt, mida rääkida lastele kirjeldamaks, kuidas kõik alguse sai. Ja sinna see jääb. See „päris“ lugu, mille juurde me ikka ja jälle oma jumalateenistustel tagasi tuleme ja mille kaudu me inimese elu defineerime, algab pattulangusest. See on tõeline lähtepunkt. Alates paradiisiaias juhtunust jälgime inimese lugu Jumala ja kaasinimestega, esmalt Iisraeli rahva loos, siis esimestes kristlikes kogudustes ja Piibli kaante vahelt välja ulatudes ka kirikuloos ja tänasel värviküllasel kristlikul maastikul. Pattulangus hõivab keskse koha, see juhatab sisse inimkonna draama, millega oleme kimpus tänini.
Aga probleem on selles, et kui „päris“ lugu algab inimese pattulangusest, siis on suur oht tõlgendada Jumala lunastustöödki inimkeskselt ja ainult inimese jaoks, kusjuures dualistliku ilmavaate kohaselt väärib lunastamist õigupoolest ainult inimese hing. Loomislugu minetab oma teoloogilise tähenduse, ja seega ka tähtsuse meie usu jaoks. See on konks, mille evangelikaalne teoloogia on märkamatult alla neelanud, ja millest lahti rabeleda ei olegi nii kerge. Koguduslikus kontekstis väljendub see ehk kõige selgemini keskendumises hingede päästmisele, kusjuures tähelepanuta jäävad prohvetlikud tekstid ihude ülesäratamisest (1Kr 15) ning uuest taevast ja uuest maast (nt Js 66:22, Ilm 21). Piibellik nägemus kogu loodu lunastamisest on kahanenud hingede põgenemiseks hukkuvalt maalt.
Polegi siis imestada, et kliimamuutusega seotud väljakutsed jätavad evangelikaalsete koguduste rahva suhteliselt ükskõikseks. Igavikulises perspektiivis ei ole meie usulistel tõekspidamisel sellega suurt pistmist. Ja kuigi me täna oleme palju teadlikumad sellest, et olles osa tervet maailma ühendavast ökosüsteemist, mõjutavad ajalikus perspektiivis meie tarbimisharjumused ka Vaikse ookeani saarte elanikke, jääb see seos ikkagi kaugeks ja abstraktseks. Kuskil maakera kuklapoolel uppuvad saarekesed ja nende koduta jäänud asukad ei tohiks olla meie probleem – ligimene peab ju ikka veidi ligemal olema.
Ja seisamegi silmitsi paradoksiga. Kristlastena peaks meil olema topeltmotivatsioon tõkestada kliimasoojenemist – eestlaslik loodustunnetus ja kristlik jumalatunnetus –, aga täna on paraku sekulaarne ühiskond selles osas teenäitaja rollis.
Kuid ehk ei ole kõik veel kadunud. Kui loomislugu oma teoloogilises rikkuses ning süvenemine Pühakirja loodut käsitlevatesse tekstidesse leiavad tee meie koguduste jumalateenistustesse, piiblitundidesse, lauludesse ja palvetesse, võib olukord pöörduda. Sellest tulekski minu arvates alustada, sest koguduse jumalateenistuse kontekstis on alati mõtestatud olulisi väärtusi usu jaoks. Küll siis järgnevad ka teod.
Helle Liht (1966), MTh, on Euroopa Baptistiföderatsiooni asepeasekretär ja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kohila koguduse liige.
