Viimasel ajal kipub kirik uudisekünnist ületama pere- ja kooselu teema käsitlemisega, justkui oleks see kiriku peamine tegevusvaldkond või keskne sõnum. Vana evangeelium oleks justkui uuega asendunud. Kas „uus evangeelium“ suudab inimesi enam õndsaks teha?
Kas tõesti misjonitöö triumf?
Vabaühenduste liit tunnustas 2018. aastal EELK Harju-Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi aasta hääle nimetusega. Kui kirikuõpetaja on aasta hääl, siis paistab see tõelise misjonitöö triumfina. Nii palju tähelepanu kristliku sõnumi vastu kui pärast Annika Laatsi esinemist saates „Suud puhtaks“ võis viimati näha ehk möödunud sajandi lõpu ärkamisajal, kui kirikud töötasid konveiermeetodil ja mööda maad tuuritasid kristliku taustaga bändid nagu Charisma või Sõnajalg. Eriti tähelepanuväärne on, et Annika Laatsi sõnavõtte toetas, sotsiaalmeedias jagas ja laikis suur hulk kirikusse harva või üldse mitte sattuvaid inimesi. Kas tõesti võtsid kõik need inimesed äkki omaks kristliku armuõpetuse (võimalik et Annika Laatsi kavatsus ei olnudki misjoneerida, vaid lihtsalt väljendada toetust teatud seisukohtadele, ent kas pole mitte kirikuõpetaja kõne alati kuulutus?)? Tundub, et Annika Laats ei ole teoloogiliselt üldse mitte liberaal (pigem moraalselt), vaid räägib selgelt ning valjult Jumalast ja Jeesusest, püüdmata kristlikku õpetust kuidagi humanistlikuks ja vähemreligioosseks muuta. Ometi julgevad inimesed täiesti avalikult teda toetada ja tema sõnumeid teistelegi jagada, samal ajal kui paljud usklikudki ei julge kapist välja tulla ega enda veendumusi avalikult tunnistada. Kas tõesti oli tegemist uue usulise ärkamisega või kuidas seletada usuleigete või pigem isegi vaenulike (nagu kirjutab Lea Altnurme Postimehes 16.10.2017) eestlaste säärast meelemuutust? Kahtlustan, et tegemist pole siiski meeleparanduse ja pöördumise, vaid hoopis sügava ebahuvi või mittemõistmisega. Mulle tundub, et antud diskussioon, mille keskele Annika Laats ka kristliku sõnumiga sattus, on nii üleideologiseeritud, et kõiki arvamusi monitooritakse nagu luurerobot, mis on häälestatud kindlate sõnumite tuvastamisele. Sõltumata sellest, kes, mida ja mis kontekstis ütleb, oluline on vaid tema sõnumist tuvastada, kas ta on kooseluseaduse poolt või vastu. Kui mõni arvamus ei anna must-valget vastust, tekitab see suurt segadust ning selline arvamus jäetakse kasutuna kõrvale või loetakse sealt ikka endale sobiv seisukoht välja (pigem sinna sisse). Sama fenomen esineb mõlemal pool „rindejoont“. Varro Vooglaiu sõnumeid kriitiliselt kuulates ja lugedes võib leida sealt aatelist ebajärjepidevust – kui omad teevad on OK (või jokk), kui teised, on pahe –, endale vasturääkimist jne, aga nõus või vastu ollakse vaid seepärast, et leitakse õiged märksõnad, või pigem seepärast, et sõnumi edastab Varro Vooglaid.
John Rawls soovitab ühiskonda puudutavate reeglite osas kokku leppida abstraktselt e sõltumata sellest, keda need kokkulepped puudutavad, kellele kasu annavad või kes ettepaneku kokkuleppeks esitab. Näiteks kui öelda, et mehed ei või otsustada naiste üle (kuna nad ei ole naised), siis kui muudame selle reegli abstraktseks e A ei tohi otsustada B üle (kuna A ei ole B), siis, kas oleme valmis sama reeglit absoluutselt ja alati rakendama? Kas võime iga suvalise grupi asetada A või B positsiooni? Kas seaduskuulekad kodanikud (A) võivad otsustada kurjategijate (B) üle? Kui võivad, siis tundub, et algne reegel vajab täpsustamist või täiendamist. Annika Laats esindab samasooliste küsimuses Põhjamaades üsna levinud, ent Eesti kirikutes väheesindatud liberaalset positsiooni. EELK kirikukogu e kiriku enamus on teistsugusel seisukohal. Kas nende vaadete vahel on võimalik diskussioon või isegi kõiki rahuldav kokkulepe? Mats Volberg kirjutab, et ühiskondlike kokkulepete aluseks peaks olema mingi selgelt hoomatav või mõõdetav parameeter. Mõne väärtuse kriitiline vähenemine või ohustamine. Näiteks reaalne kahju. Kui kellegi seisukoht ei tekita otsest kahju kellelegi, siis pole selle keelamine põhjendatud (Müürileht mai 2019). Kas samasooliste paaride kooselu seadustamine või mitteseadustamine tekitab mingit hoomatavat kahju? Paraku tundub isegi dialoog K selles küsimuses keeruline. Pigem tekib „idialoog“ (ideoloogiliselt determineeritud monoloog), kus eesmärk pühitseb abinõu ja uskumus argumendi.
„Idialoogi“ tulemuseks ei ole kunagi mõistmine, sest juba eelduslikult puudub igasugune huvi teise poole seisukohtade vastu. Selliste vastastikuste monoloogide esitamine baseerub sügaval empaatia puudumisel (nagu Chris Voss seda läbirääkimiste kontekstis käsitleb). Tulemus on alati (süvenev) mittemõistmine. Küsimus pole kellegi isiklikus mõistmisvõimes, vaid kollektiivsetes horisontides, mis piiravad individuaalse funktsionaalse lugemisoskuse rakendamist. Kahetsusega kahtlustan, et sügav mittemõistmine ei valitse ainult liberaalsema ja konservatiivse kiriku tiiva vahel, vaid selline mittemõistmine on aluseks ka Annika Laatsi ja teda tunnustanud kodanikuorganisatsioonide „mõistmisele“ ja tunnustamisele. Aasta hääl 2018 on paraku pigem mittemõistmise hääl, sest vaevalt et vabaühenduste liitu huvitab õpetaja Laatsi sõnumi tervik või põhjendused, pigem üksikud (ja võimalik et juhuslikud) kokkulangevused.
Kooseluseaduse oleme ammu vaikimisi heaks kiitnud
Õigupoolest ei ole kooseluseaduse poolt või vastu arutelud ei praktiliselt määravad ega intellektuaalselt enam väga huvitavad, sest kooseluseaduse või mõne teise sama funktsiooni täitva regulatsiooni vastuvõtmist või tagasilükkamist meie tänased arutelud enam ei mõjuta. Ma usun, et kooseluseadus koos rakendusaktidega tuleb varem või hiljem. Selle oleme kaudselt kõik juba vaikimisi otsustanud. Otsustanud enda eluviisiga. Inimõigused on selle otsuse aluseks ning nende heakskiitmisega tegeleme kõik ja iga päev. Usun, et inimõigused on vaid tööriist teatud majandusmudeli teenistuses ning tagavad pidevaks majanduskasvuks kas tarbijaskonna laiendamise või vajaduste suurenemise. Seega, oleme poolt või vastu, seilame ikkagi samas paadis.
Kooseluseaduse poolt või vastu arutelu asemel on minu arvates huvitav hoopis selle tulemuste (ja tausta) analüüs. Kirjutasin 05.10.2017 epl.delfi.ee-s, et üks kooseluseaduse tagajärgi on geikultuuri marginaliseerumine. Võimalik, et see ongi juba üsna surnud. Homoseksuaalsuse tõid avalikku esteetilisse ruumi dekadents koos dändismiga (mida võis näha ka KUMU näitusel „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“), mille „apostlid“, ennekõike Baudelaire, ülistavad kultuuri ja põlastavad loodust. Kogu geikultuur püüab ületada looduse vulgaarsust (kõige sügavamalt vastandudes loodusele reproduktsioonitungi eitamise kaudu ning seksuaalsuse ainsaks eesmärgiks jääb nauding) kultuursuse ülerõhutamise kaudu. Täna põhjendatakse homoseksuaalsust argumentidega, mille pärast Baudelaire’il oleks häbi. Loodusest tulenev loomulikkus! Kas pole see mitte justkui epitaaf geikultuuri haual? Iga liikumine muutub ühel hetkel enda vaenlaseks. Vabaduste taotlejate võitlusteravik pöördub aja jooksul võõrastelt omadele või pigem muutuvad ühel hetkel väheradikaalsed omad hullemateks kui võõrad. Eelmise põlvkonna geiõiguslased on praeguste jaoks kohati hullemad kui homofoobid, sest esimesed on ju reeturid (vt ka Sirp 06.10.2017).
Kas kultuuriväline eksistents kujutab endast „uut evangeeliumit“?
Paar inimest kirjutasid minu eelpoolnimetatud arvamuse peale, et inimesed pole geid selleks, et kuuluda geikultuuri, vaid see on kaasasündinud sättumus. Üldine valem või abstraktsioon ütleb siin, et inimene sünnib ilma kultuurita e veelgi üldisemalt väljendavad nad uskumust, et kultuuriväline inimeksistents on võimalik. Kas on võimalik rääkida mõnd üldist, lihtsalt keelt, ilma et see oleks mõni konkreetne, täpselt määratletav keel? Ei ole, nagu ka pole võimalik inimesena eksisteerida väljaspool kultuuri. Teiseks lähtuvad sellised avaldused eeldusest, et loodusest tulenev tung on väärtuslikum kui isiklik valik või kultuuriline enesemääramine. Wilde (üks geikultuuri sambaid) oleks säärase vulgaarsuse peale ilmselt heteroks hakanud. Mulle tundub, et selliste avalduste taga ei ole mitte kultuuri ületamine, vaid teistsuguse kultuuritüübi kuulutamine, justkui „uue evangeeliumi“. See teistsugune kultuur on veel faasis, mille alusmüüt ei ole avalik ja seepärast saab ta apelleerida kultuuri(de)ülesusele. Virve Sarapik kirjutab, et müüt toimib kultuuri alusena nii kaua kuni sellesse usutakse. Usutakse aga nii kaua kuni ei ole sobilik esitada selle müüdi kohta küsimusi. Inimõiguste alusmüüti veel usutakse ja seepärast võib teda presenteerida kui mittekultuuri, midagi üldisemat, suuremat, ürgsemat (?!). Ta ei allu veel analüüsile, võrdlusele ega valikule. Ta tuleb kui looduslik sund, ürgne tung … tegelikult on tegemist vaid uut/teist tüüpi kultuuriga ning on väga võimalik, et kui tema alused ja olemus kord avalikuks saavad, siis leiame, et tegemist on (suuresti) pelga majanduse ja merkantelismi mehhanismiga.
Nii ulatuslikud väited vajavad kahtlemata põhjalikumat põhjendust. Saan siinkohal visandada vaid põhjenduste piirjooned. Esmalt võib kiretul vaatlemisel näha selget majanduslikku kasu inimõiguste laienemisel. Olgu siinkohal öeldud, et see ei muuda inimõigusi halvaks või valeks, nii nagu kristluski ei muutu kapitalismi aluseks olles (nagu Max Weber seda kirjeldab) olemuselt küünilisemaks. Kõik grupid, kelle õigused laienevad, muutuvad (paratamatult) paremateks tarbijateks. Nende ostu- ja otsustusjõud kasvab, vajadused suurenevad ja tarbimiskõver pöörab tõusule. Inimõiguste müütilist iseloomu (mis on kultuuri aluseks olemise eeldus) väljendab nende vääramatus ja ülimuslikkus. Ehkki inimõigused peaksid toetama demokraatiat, on neid, kes ütlevad, et inimõigused on ülimuslikud demokraatia ees. Ehkki inimõigused peaksid tagama vabaduse enda eluviisi üle ise otsustada, on olemas selged piirid, millest eluviis üle minna ei saa. Eriti drastiliselt avaldub see nn põlisrahvaste tavade piiramisel. Mõni aasta tagasi külastasin Tansaanias masaide küla, kus kohalikud kurtsid, et enam ei tohi lõvisid jahtida, nägusid armistada ega naisi ümber lõigata. See on ju elementaarne! Ütleme meie. Aga kuidas jääb siis enesemääramisega? On inimõigused kultuuriülesed, mis võimaldavad kõigil olla nii, nagu tahavad? Või pigem on siiski tegemist teatud kultuuriga, mis toetab vaid sellist eluviisi, mis tagab tarbimise ja turu?
Ehkki arutelu kooseluseaduse üle on pigem mineviku relikt, viitab see suurematele ja igavikulisematele küsimustele. Kultuurist ja kultuuritusest, tarbimisest ja turust, evangeeliumist ja õndsusest. Seni pole siiski olemasolevale evangeeliumile alternatiivi ja hingeõndsust ei suuda pakkuda ükski õigus, olgu inimeste või inglite oma.
Jaanus Kangur (1975) on religiooniantropoloog ja koolitaja. EELK Tallinna Toomkoguduse liige.
