Loe artikli esimest osa siit.
3. Holokausti mälestamine Iisraelis
Holokausti õpetamise Iisraelis saab jagada kahte peamisesse perioodi: 1948–1977 ja 1977. aastast praeguse ajani. Sellise periodiseerimise põhjenduses võib järgida Dalia Oferi lähenemist, kes identifitseerib neid kahte ajajärku vastavalt kui sionistlikku ning humanistlikku perioodi (Auron 2005, 70–74). Oferi seisukohast osutavad need nimetused holokausti õpetamise eripäradele vastavalt sellele, mida tõstetakse esile.
Holokausti õpetamise Iisraelis saab jagada kahte peamisesse perioodi: 1948–1977 ja 1977. aastast praeguse ajani. Sellise periodiseerimise põhjenduses võib järgida Dalia Oferi lähenemist, kes identifitseerib neid kahte ajajärku vastavalt kui sionistlikku ning humanistlikku perioodi (Auron 2005, 70–74). Oferi seisukohast osutavad need nimetused holokausti õpetamise eripäradele vastavalt sellele, mida tõstetakse esile.
Ühest küljest püüdsid esimesed sionistlikud Euroopa immigrandid ehitada oma elu galut’i e eksiili kogemuste eitamisele. Teisalt aga ei olnud kõik jišuvi elanikud idealistid, kelle jaoks oleks nende elu diasporaas olnud võõras ja ebameeldiv. Veelgi enam, jišuvi elanikel olid otsesed sidemed oma päritoluriikidega, kus nende sugulased elasid. Ideoloogiliselt seletati holokausti tragöödiat rõhutades nii Euroopa juudi koguduste kokkuvarisemise ja elimineerimise draamat kui ka juudi jišuvi pääsemist erets Israel’is, Iisraeli maal, kui sionistliku ideoloogia rakendamise loogilist tulemit.
Kuni 1963. aastani, kui juba oli võimalik sooritada küpsuseksamit teemal „Geto holokausti ajal“, olid saadaval vaid üksikud temaatilised kooliõpikud. Mälestamispäeva tseremooniast sai oluline emotsionaalne sündmus ja seega mälestamise osa. Alates 1958. aastast oodati, et õpilased osaleksid mälestamispäeval leinatseremooniates ja mitmetes temaatilistes tundides. Hiljem hakkas haridusministeerium läbi viima tunde, kuhu olid kaasatud ka eriorganisatsioonid. The Ghetto Fighters’ House muuseumilt ning Yad Vashemi instituudilt pärinesid õppematerjalid (samas, 72).
Eichmanni protsess oli esimene oluline natsistliku kriminaali vastu peetud kohtuasi, mille keskmes oli holokaust üldiselt. See andis alust laiale avalikule arutelule ning isegi vaidlustele, näiteks olid vaidlusteemaks Hanna Arendti reportaažid Jeruusalemmast, millest hiljem sai raamat „Eichmann Jeruusalemmas: kurjuse banaalsus“ (Magilow, Silverman 2015, 63–64, 69).
1978. aastaks oli nii avalikkuse kui valitsuse huvi holokausti vastu suurenenud. Samal ajal hakkasid nii ülemaailmselt kui ka juudi mõtlejate juures arenema universalistlikud või humanistlikud aspektid. Hakati arutama küsimuse üle, kas holokaust oli unikaalne nähtus mitte üksnes maailma mastaabis, vaid ka suhtes teiste sündmustega juudi rahva ajaloos. Teisiti öeldes, küsiti, kas on õigustatud ja võimalik võrrelda holokausti õudusi teiste genotsiididega, mida pandi toime eelmisel sajandil teiste rahvastega. Järgmine keeruline küsimus oli, kas juudi rahvas seisis silmitsi unikaalse nähtusega, millel ei ole analooge maailma ajaloos, või on tegu antisemitismi äärmusliku vormiga.
4. Holokausti mälestamine Saksamaal
Saksamaa sõjajärgses ajaloos võib holokausti mälestamisega ühenduses eristada kolme perioodi. Esimene periood oli aastatel 1945–1949. Seda võib nimetada üleminekuajaks Kolmanda Reichi langemise ning uue demokraatliku Lääne-Saksamaa asutamise vahel (Auron 2005, 201). Sellele järgnes lepituse periood aastatel 1949–1967 (samas, 202). Nüüdisaegne periood algas 1967. aastaga ning see kestab praeguseni (samas, 209). Üleminekuaja peamiseks tunnusjooneks võib pidada Saksamaa riigiaparaadi denatsifikatsiooni. See leidis kulminatsiooni Nürnbergi protsessil. Oli ka mitu madalama profiiliga kohtuasja, näiteks Belseni protsess, Dachau protsess jne (Sharples 2016, 17–18).
Lepituse perioodil hakkas Saksa ühiskond looma lääneliitlaste juhendusel uut liberaalsetel demokraatlikel põhimõtetel põhinevat sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi. Seda uut ajajärku domineeris suuresti Lääne-Saksamaa kantsleriks valitud Konrad Adenaueri poliitika ja isik. Ta tunnistas natsirežiimi „kirjeldamatuid kuritegusid“, ent mõnede arvates seisis Lääne-Saksamaal oma mineviku tunnistamine veel ees.
Saksa Demokraatlik Vabariik langes aga Nõukogude Liidu mõjusfääri. Holokausti mõistmist Saksa Demokraatlikus Vabariigis kujundas ja mõjutas suuresti Nõukogude Liidu ametlik positsioon. See erines nii ideoloogia kui praktika osas oluliselt olukorrast Saksamaa Liitvabariigis. Näiteks taotles Nõukogude võim denatsifikatsiooni täielikumalt kui lääneliitlased (Sharples 2016, 25). Holokausti vaadati osana paljudest natsirežiimi kuritegudest Saksa kommunistide, maailma töölisklassi jne vastu (Boos 2014, 129).
1951. aastal kuulutasid 47 riiki sõja Saksamaaga ametlikult lõppenuks (Auron 2005, 204). Kantsler Konrad Adenauer ütles avalikult, et vajalik on rajada ametlikud kontaktid Iisraeli riigiga. Saksamaa võttis endale kohustuse maksta Iisraeli riigile tohutud summad. Huvitaval kombel viis see otsus Iisraelis valitsuskriisini, ent Saksamaal nähti seda vajaliku sammuna legitimeerimaks end rahvusvahelises kogukonnas. Peamine nihe suhtumises holokausti toimus sel ajal saksa intellektuaalse eliidi seas. Noored eliidi esindajad mõistsid hukka Teise maailmasõja õudused ning natsirežiimi julmused.
Saksa historiograafial endal oli raskusi mõistmisega, kes pidi vastutama toimunu eest. Mõned historiograafilised koolkonnad süüdistasid saksa eliiti tervikuna; mõned leidsid peamised kurjategijad saksa hingetust bürokraatiast. Mõlemad lähenemisviisid vältisid süüdistusi kogu saksa rahva kui kollektiivi vastu. Hirm, et minevik võib korduda, sundis vastu võtma meetmeid, mis hoiaksid ära natsiideoloogia levikut. Lisaks kaasati koolide õppekavasse suures mahus lähiajaloo õpetamine.
Nii nagu Iisraelis, nii oli ka Saksamaal 1967. a kuuepäevane sõda pöördehetk avalikkuse suhtumises holokausti. Tugevat mõju avaldas Ameerika teleseriaal „Holokaust“, mida näidati Saksa televisioonis 1979. aastal. (Samas, 210–211) See film äratas avalikkuse siirast huvi teema vastu ning sellest sai paljude sakslaste jaoks emotsionaalse ning intellektuaalse info allikas Saksamaa ajaloo musta lehekülje kohta. Seriaali lasi Lääne-Saksamaal eetrisse Westdeutsche Rundfunk, kuid paljud vaatasid seda ka Ida-Saksamaal (Sharples 2016, 134). Pärast „Holokausti“ seriaali hakkas informatsioon holokausti kohta levima filmidena, näitustena, publikatsioonidega, raamatutena jne (samas, 140). 1985. aastal võeti vastu Auschwitzi eitamise seadus. Sellega kriminaliseeriti surmalaagrite olemasolu eitamine (Auron 2005, 211). 1980. aastaid võib kirjeldada kui arenguperioodi, mil Saksa ühiskonnal oli valmidus tunnistada 1933.–1945. aasta katastroofi järelmeid ja mõju.
1980. aastate keskel oli holokausti mõistmine saksa ajaloolaste seas jagunenud laias laastus kahte suurde voolu. Mõned nagu Jürgen Habermas selgitasid holokausti ja natsionaalsotsialismi kuritegusid kui unikaalset ajaloolist nähtust. Teised püüdsid mõista holokausti kui kuritegu, mis on võrreldav teiste inimsusevastaste kuritegudega, mis on toime pandud klassi, rassi või religioossel alusel, nagu näiteks genotsiid Kambodžas jne.
1990. aastatel pärast Berliini müüri langemist on Saksamaa jätkanud püüdlusi säilitada holokausti mälestus (Sharples 2016, 161). Püstitati uusi mälestusmärke, avati uusi muuseume, sellega ühenduses võib meenutada n-ö Stolperstein’i tänavaplaate, mis paigutati Saksa linnadesse (Magilow, Silverman 2015, 165).
5. Holokausti mälestamine Ameerika Ühendriikides
Ameerika Ühendriikide suhtumine holokausti on olnud mõjutatud mitmetest teguritest, mis on aja jooksul teinud läbi suure arengu. Holokaustiga seotud seisukohtadel oli veel hiljuti oluline mõju USA välispoliitikale, need aitasid kaasa eriliste suhete arengule USA ja Iisraeli riigi vahel (Auron 2005, 168).
Ameerika Ühendriikide juudi kogukond on kõige mõjukam kogukond diasporaas ning selle suurus ületas veel hiljuti kogu juudi elanikkonna suuruse Iisraelis. 20. sajandi alguses seisid Ameerika juudid silmitsi riigisiseste probleemidega, millest saadi jagu alles pärast Teist maailmasõda. Hilistel 1930. ja varastel 1940. aastatel, kui Euroopa kihutas vastu sõjale ja šoále, olid Ameerika uksed juudi immigrantidele suletud. Ühest küljest olid suure depressiooni tulemuseks kasvavad sotsiaalsed pinged ning majanduslike võimaluste puudumine, mistõttu ei saadud lubada uustulijate ulatuslikku sissetulekut. Teisalt aga ei ilmnenud antisemiitlikud tunded mitte ainult vanas maailmas, vaid ka Ameerika ühiskonnas.
1940. aastate lõpul mõjutas šoá tragöödia oluliselt Ameerika ühiskonda. Juudiriik Palestiinas e Erets Israel leidis Ameerika poliitiliselt võimult laialdast tuge. USA aitas kätte saada mõnda natsistlikku sõjakurjategijat. Teise maailmasõja katastroofile järgnes veel üks probleem – ümberasustatud inimesed ja asüüliotsijad Euroopas, kõige silmapaistvam rühm nende seast olid holokaustis ellujäänud. Ameerika Ühendriikide Kongress võttis vastu muudatused seadusandluses, et leevendada immigratsioonikvoote (Auron 2005, 168–169).
Kui Ameerika ühiskonnas võis näha antisemiitliku suhtumise kiiret kadumist, siis ei pööratud USA-s siiski eriti palju tähelepanu holokausti teemale. Võimaliku selgitusena võiks oletada, et esimene põlvkond juudi põgenikke Euroopast oli psühholoogiliselt rõhutud ning nad ei tahtnud võtta osa avalikust arutelust holokausti üle. See jätkus nii kuni 1960. aastateni.
Pöördepunktiks oli jällegi Eichmanni kohtuprotsess Iisraelis ja mõningal määral ka selle kajastamine Hanna Arendti poolt (Magilow, Silverman 2015, 69). Sellele eelnesid mõned korrad, mil avalik huvi teema vastu tärkas, näiteks kui avaldati Anne Franki päevikud või Leon Urise romaan „Exodus“ (Auron 2005, 169). Ameerika Ühendriikide üks esimesi akadeemilisi publikatsioone holokausti kohta – Raul Hilbergi „The Destruction of the European Jews“ – ilmus alles 1961. aastal. 1960. aastatel Eichmanni protsessi kontekstis hakkasid tavalised ameeriklased üha rohkenevate kirjanduslike ja filmikunstiliste vahendite abil tutvuma holokausti teemaga. Holokausti tragöödia universaalne tähtsus hakkas järk-järgult võtma oma tänast kuju.
Nii nagu mitmes teises riigis, näiteks Iisraelis ja Saksamaal, nii ka Ameerika Ühendriikides tõmbasid holokaustile tähelepanu kuupäevane sõda ning lepituspäevasõda (Magilow, Silverman 2015, 125). Selle tulemusel suurenes uute filmide avaldamine, mälestusmärkide püstitamine ning teadusartiklite publitseerimine (samas, 143–144).
1978. aastal loodi presidendi holokaustiteemaline nõukogu, mida juhatas Elie Wiesel. 1993. aastal avas Washingtonis uksed United States Holocaust Memorial Museum (The United States Holocaust Memorial Museum, „Mission and History“). Sellele järgnesid mitmed teised olulised muuseumid, näiteks Los Angeleses The Beit Hashoah – Museum of Tolerance (Museum of Tolerance, „About Us“). Kogu riigis alustasid tegutsemist mitmed haridusasutused, kuhu loodi holokausti käsitlevate materjalide arhiivid ning andmebaasid. Mitmed Ameerika organisatsioonid, näiteks United States Holocaust Memorial Museum, Fortunoff Video Archive for Holocaust Testimonies jt, talletasid suulisi ajalooallikaid (Taubitz 2016, 89). Ka Ameerika riiklikes koolides õpiti holokausti kohta.
1995. aastal oli viie osariigi õppekava järgi holokausti õppimine kohustuslik. Mainida tasub ka projekti „Facing History and Ourselves“, mis 1990. aastate keskpaigas kaasas oma tegevusse pool miljonit õpilast (Auron 2005, 181). See projekt rõhutab holokausti universaalset tähtsust ning iga isiku eetilist ja moraalset vastutust. Ameerika kooliprogramm seisis silmitsi dilemmaga, mis on teada ka teistes riikides – kas šoád tuleks esitleda kui unikaalset ajaloolist katastroofi või ühte paljudest genotsiididest (samas, 182). Holokausti mäletamisest sai üks olulisi uurimisteemasid Ameerika ühiskonnas; see pidi ühiskonnal aitama areneda tolerantsuse suunas. Toetades Nõukogu Liidu juute ning Iisraeli riiki, olid viited holokaustile olulised Ameerika poliitikas.
6. Holokausti mälestamine Nõukogude Liidus
Nõukogude Liidu läänealadest said ühed peamised kohad, kus toimus šoá. Sellele piirkonnale oli eriomane, et Wehrmachti edasiliikumisega sügavale Nõukogude territooriumile kaasnes Saksa poliitiline otsus juudi elanikkond viivitamatult hävitada. Kui natside poolt okupeeritud Poolas, näiteks Varssavis, jätkus juudi getode olemasolu veel mõnda aega, siis olukord oli teistsugune Nõukogude Liidus, eriti nendel aladel, mis kuulusid Nõukogude valitsusele enne 1939. aastat. Seal ei saanud getost massifenomen. (Snider 2015, 206) Juudi kogukonnad ja juudi päritolu inimesed tapeti oma kodupaigas Saksa okupatsiooni esimestel nädalatel, sellised juhtumid on näiteks 1941. aastast Babyn Yar Kiievis või Drobitskiy Yar Harkovis (Дробицкий Яр). Okupeeritud territooriumite kohalik elanikkond aitas organiseerida ning täide viia natsi salapolitsei erikomando, „tapmiskomando“ (sks Einsatzgruppen) kuritegusid.
See nähtus oli nii mastaapne, et järgnevatel aastatel seisis Nõukogude historiograafia vastamisi küsimusega, kuidas kajastada Nõukogude kodanike massitapmise teemat, mida viisid läbi sakslased teiste Nõukogude kodanike toel. Oli selge, et kujuteldamatu julmuse ohvriks langes eriti just üks konkreetne rahvus. On dokumenteeritud, et pärast juutide massitapmise esialgset faasi jahtisid natside kohalikud abimehed ellujäänud juute (Auron 2005, 226–227).
Hinnanguliselt ulatub juutide arv, kes tapeti üksnes Einsatzgruppen’i (nimelt operatsiooniüksuste A, B, C ja D) käe läbi idarindel, kuni miljoni inimeseni. Einsatzgruppen’ite väike suurus osutab sellele, et nad pidid toetuma välisele abile, kas Saksa Wehrmachti toele või vallutatud rahvaste seast kohalike kollaborantide toele. Saksa politsei eriväeosadel, mis saadeti okupeeritud territooriumitele juba sõjaeelsel ajal, oli väga oluline osa n-ö juudiküsimuse lõpplahenduse esimeses faasis. Samas said aga palju juudid päästetud tänu õiglastele maailma rahvaste seas, kes riskisid enda ja oma perede eluga päästmaks taga kiusatud juute (Snider 2015, 314–315).
Esimestel aastatel pärast Teist maailmasõda vaatas Nõukogude juhtkond juudi jišuvile Palestiinas / erets Israel’is pigem sümpaatiaga. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kontekstis pühendasid Nõukogude Liidu esindajad oma kõned juutide kannatuse ainulaadsusele. Nad kuulutasid, et on moraalne kohustus aidata juudi rahval rajada oma riik. Nõukogude Liidu juudi antifašistlik kommitee oli kontaktis lääneriigi juutidega, et mobiliseerida nende toetus sõja ajal (Auron 2005, 223).
1940. aastate lõpus ja 1950ndate alguses olukord Nõukogude Liidus muutus. Algatati kampaania kosmopolitismi vastu; propagandamasin algatas n-ö arstide protsessi. Repressiivorganid kõrvaldasid juudi antifašistliku komitee prominentsed juhid ning antisemitismi laine ilmus taas Nõukogude ühiskonda ametlikul tasemel (samas, 224).
Selle muutuse teist külge võib näha Tšehhoslovakkias, seal tunti seda Slánský protsessina. Mõnda olulist kohaliku kommunistliku partei juhti ning Tšehhoslovakkia valitsuse liiget süüdistati trotskismi-sionismi-titoismi vandenõus osalemises. Slánský protsess osutab stalinistliku poliitilise suuna karmistamisele pärast seda, kui Tšehhoslovakkia püüdis ehitada silda Jugoslaavia marssal Titoga. Iisraeli riik aga ei muutunud Stalini nukuks Lähis-Idas, nagu oleks võinud oodata. Iisraelis hakkas järk-järgult arenema liberaalne demokraatia.
Külm sõda tegi lugupeetud juudi antifašistliku komitee tegevusele lõpu, kui hakati saama Nõukogude juutidelt ettepanekuid teemade kohta, mis olid stalinistliku režiimi jaoks olemuslikult selgelt vastumeelsed ja ohtlikud. Kommitee alustas holokausti dokumenteerimisega. Selle tulemusena lõid Ilja Ehrenburg ja Vassili Grossman „Musta raamatu“ (samas, 230). See kirjandusteos keelati hiljem Nõukogude Liidus ning selle trükiladu hävitati.
Kõik need asjaolud ning lisaks veel Stalini enda iseloomuomadused valmistasid ette antisemitismi kasvu, mis lõppes riiklikul tasemel alles pärast „kõigi rahvaste juhi“ surma 1953. aasta alguses. Kuid 1960.–1980. aastatel jäi suhtumine holokausti Nõukoge Liidus sarnaseks vahetult sõjajärgse ajaga. Holokausti mõisteti kui üht osa natside kuritegudest Nõukogude rahva ja kogu inimkonna vastu. Juudi tsiviilelanikke, keda tapeti natsi okupatsiooni ajal Nõukogude Liidu territooriumil, määratleti kui Nõukogude kodanikke.
Vajalik on ka osutada ühele pahaendelisele nähtusele, mis näis valitsevat uut tüüpi antisemitismi tõusul Nõukogude Liidus. Teatud ajal, kui sionism oli Nõukogude Liidus juba põlualune ja taga kiusatud teema, hakkas Nõukogude propaganda sionismi identifitseerima kui rassismi vormi. Lisaks väitis propagandamasin, et natsid ja sionistid tegid koostööd, kuna mõlemad esindasid ekspluateerivaid klasse. 1950. aastatel moodustas Nõukogude Liit alliansse araabia rahvuslike režiimidega Lähis-Idas, näiteks Abdel Nasseri režiimiga Egiptuses. Seega, kuigi Nõukogude süsteem pidas antisemitismi negatiivseks nähtuseks, mis ei saa eksisteerida uues klassivabas Nõukogude ühiskonnas, kasutas ta oma relvana antisemiitlikke „väikekodanlikke“ fabrikatsioone ülemaailmse sionistliku vandenõu ja rahvusvahelise juudi kapitali vastu, mis seisvat üle maailma poliitiliste kuritegude taga.
Nõukogude Liidu juudi kogukond oli eriti pärast 1967. aastat tunnistajaks juudi identiteedi ja solidaarsuse tõusule, mille tulemusel püüti Nõukogude Liidust lahkuda (näiteks tuntud juhtum n-ö eitajatega [отказник]). (Auron 2005, 237–238) Alles demokraatlike reformide algusaegadel 1980. aastatel jõudsid varem kogutud andmed, keelatud või tsenseeritud kirjandusteosed Nõukogude ühiskonna avalikkuseni, mis seisis poliitilise ja sotsiaalse transformatsiooni äärel.
Kokkuvõte
Primo Levi kirjutis oli hilistel 1940ndatel ja varastel 1950ndatel erandlik. Lähim paralleel, mis võiks oma ulatuselt olla võrdne Levi kirjutistega, on Nõukogude Liidu juudi antifašistliku kommitee püüd säilitada andmeid ja tunnistusi holokausti kohta või ka Iisraeli riigi ametlik otsus mälestada holokausti ohvreid. Levi kirjutistest sai üks edukamaid kaitseid holokausti mälestada, sest ta püüdis jõuliselt tuua oma isiklikud kogemused avalikkuse eest vahetult pärast šoád. Levi püüdis säilitada tulevastele põlvedele kirjalikul kujul oma teadmisi inimese kannatuse kohta. Tema lähenemine oli sarnane 1960ndate lõpu ja 1970. aastate suundumusega, kus üksikinimene ning ohvrite inimlikustamine muutus holokausti narratiivi keskmeks.
Kasutatud kirjandus
Auron, Yair, 2005. The Pain of Knowledge. Reflections on Holocaust and Genocide Issues in Education – in Israel and Elsewhere. The Open University in Israel. (Vene kl)
Boos, Sonja, 2014. Speaking the Unspeakable in Postwar Germany. Toward a Public Discourse on the Holocaust. Cornell University Press.
Magilow, Daniel H.; Silverman, Lisa, 2015. Holocaust Representations in History. An Introduction Bloomsbury.
Sharples, Caroline, 2016. Postwar Germany and the Holocaust. Bloomsbury. Snider, Timothy, 2015. Black Earth. The Holocaust as History and Warning. The Bodley Head.
Veebilehed
Дробицкий Яр (24.05.2019).
Facing History and Ourselves (24.05.2019).
Museum of Tolerance, „About Us“ (24.05.2019).
The United States Holocaust Memorial Museum, „Mission and History“ (25.04.2019)
Artikli esmailmumise andmed: Oleksiy [Elisha] Salivon, „Primo Levi in the Context of the Holocaust Commemoration“ – Konferenču materiāli 2015–2016. Materials of conferences 2015–2016. Peatoim. Menahem Barkahan; koost. Lilija Levina, Karina Datashvil. Riga: Society „Shamir“, 2016, 399–416.
Tõlkinud Karin Kallas-Põder.
Elisha Salivon (1980) on Stuttgarti ülikooli doktorant, ta uurib juudi sõdurite ajalugu 19. sajandi Kesk- ja Ida-Euroopas. Ta on õppinud judaistikat ja ajalugu järgnevates õppeasutustes: Wuppertali ülikool, Open University of Israel, Paideia – European Institute for Jewish Studies in Sweden, Pardes Institute of Jewish Studies.
