Artiklid

Primo Levi holokausti mälestamise kontekstis, 1. osa

Sissejuhatus

Primo Levi oli oluline vahetu tunnistaja ühele kõige kohutavamatest sündmustest inimajaloos üldiselt ja juudi rahva ajaloos konkreetselt, nimelt holokaustile või nagu seda heebrea keeles kutsutakse, šoále. Tema kirjutised ja tunnistused aitasid oluliselt kaasa sõja ajal surmalaagritesse, näiteks nagu Auschwitz-Monowitzi saadetud üksikute inimeste ning inimrühmade saatuse kohta teabe säilitamisele. Ma väidan, et Primo Levi autobiograafiline tunnistus Auschwitzi surmalaagrist oli innovaatiline kirjanduslik vahend, mille abil levitada isiklikke mälestusi holokaustis ellujäänud ohvritelt, kes muidu jäid tihti nii eraelus kui avalikkuses hääletuks.

Mõistmaks Primo Levi tähtsust kompleksses süsteemis, mis kätkeb endas holokausti hävitava mõju mälestamist nii juudi kollektiivsele mälule kui mittejuudi avalikkusele, uurin ma, kuidas kujundati Primo Levi päevil suhtumist holokausti sõjajärgsel Saksamaal, Nõukogude Liidus, Ameerika Ühendriikides ning Iisraelis. Ma analüüsin lühidalt ka peatükki „Oktoober 1944“ Primo Levi raamatust „Kas see on inimene“ (Levi 1979, 129–136; Levi 1959, 143–152; Леви 2001, 147–155 [ee Levi 2019, 136–144 – tlk]).

Levi mälestused on kirja pandud esimestel aastatel pärast Teist maailmasõda, külmast sõjast kantud uue bipolaarse maailma kujunemisaastatel. Kollektiivsel mälul on võime edasi kesta valitud sündmustega minevikust, kusjuures tähelepanu keskmes on hävingud, kaotused ja õnnetused. Oluline on valitseva eliidi roll, sest nemad on huvitatud selliste sündmuste kasutamisest valitsevate sotsiaalsete, poliitiliste ja ideoloogiliste vaadete toetamiseks. Teatud sündmuste valikut ajaloolise mälu kujundamisel võib täheldada holokausti mälestamise puhul Iisraelis ja maailmas. Primo Levist sai üks tähtsamaid arusaama kujundajaid holokaustis ellujäänu isiklikest kogemustest.

Kuna teatav valikulisus iseloomustab mineviku mäletamist, siis on oluline seda protsessi mõnel määral ka käsitleda. Oluline on püüda mõista, millised olid valikulise mäletamise tagajärjed rahvusliku kollektiivse mälu loomisel nii Iisraelis kui väljaspool Iisraeli, ning milline koht oli selles Primo Levi isiklikel mälestustel, mis on esitatud tema kirjutistes.

Holokaustiga seonduvat kollektiivset mälu hakkasid Iisraelis ametlikul tasemel kujundama äsjasündinud juudiriigi juhid ning sionistlik liikumine 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses (Auron 2005, 47). Järgnevalt nimetan mõned olulised holokaustiga seotud seadused, mille võttis vastu Iisraeli parlament ehk Knesset: holokausti mälestamise seadus võeti vastu 1951. aastal (vt siit); selle järgnes 1953. aastal Yad Vashemi muusemi asutamise seadus „Märtrite ja kangelaste mäletamise (Yad Vashemi) seadus 5713-1953“ (vt siit); 1959. aastal võeti vastu „Märtrite ja kangelaste mälestuspäeva seadus 5719-1959“ (vt siit).

Samuti tasub meenutada, et 1930. ja 1940. aastatel loodi võimas kuvand uut tüüpi juudi sõdurist Iisraeli maal, erets Israel’is – loodi tsabar. Tsabar’i kuvandit võis pidada vastandiks eksiilis e galut’is kannatavale juudile. Näitena sellest võib tuua holokausti ajal toimunud dramaatilise sündmuse, millest sai ühtlasi võimas element holokausti mälestamise ajaloos – nimelt Varssavi geto ülestõus. See sündmus sobib kokku teiste valitud kollektiivsete müütidega, näiteks nagu Masada kindluse piiramine ja langemine 1. sajandi keskpaigas ning Tel Hai lahing esimese maailmasõja järel (Auron 2005, 63).

Martüüriumi ideaal on müüdi loojate silmis paeluv teema. Kangelaslikku surma – isegi kui seda varjutasid nii kangelaste kui ka teiste asjaosaliste vead, läbikukkumised ja allakäik – ning kangelaste moraalset loomust idealiseeriti, seda vaatamata asjaolule, et paljud populaarsete müütide kangelased olid kaugel kartmatu võitleja ideaalist. Näiteks annavad ajaloolised andmed tunnistust Rooma režiimi vastu võitlejate – nimetada võib siin sikariootide sekti ümberpiiratud Jeruusalemmas – ambivalentsetest tegudest.

Soov näha Varssavi geto võitlejates mingis mõttes Euroopa „uue Masada“ võitlejaid tegi neist sionistliku töölisliikumise silmis kangelaslikkuse kehastuse (Gelber 2015, 131). Poliitvõim kasutas Masada võitlejate ja Varssavi geto kaitsjate, tsabar’ide ning Euroopa diasporaa juutide paralleeli, et koondada Iisraeli juudi ühiskond oma juhtimise ümber, katses lepitada äsjasündinud Iisraeli ühiskond šoá kohutavate kaotustega. Jišuv [juudi elanikkond Suurbritannia mandaatmaal Palestiinas enne Iisraeli riigi asutamist – tlk] pidi leidma näited, mis tõestaksid, et Euroopa juudid ei olnud tegelikult passiivsed ja nõrgad holokausti ajal.

Tegelikkuses toimunud sündmustel põhinevate müütide ilmumine oleks pidanud tõestama, et diasporaas elanud juudid olid tõelised võitlejad. Arusaam nende võitlusvalmidusest muutis nad tagantjärele osaks jišuvist. Isegi Varssavi geto viimaste kaitsjate traagiline surm Miła tänav 18 punkris leidis selged paralleelid Masada kindluse kaitsjate saatusega.

Varssavi geto ülestõusu puhul saab välja tuua kaks olulist aspekti, mis aitasid kaasa selle tähtsuse tõusule. Esiteks oli tegemist galut’i e eksiili ideoloogilise eitamisega. Teiseks võimaldas see sündmus ülistada juudi vastupanu natsi režiimile. Selline tõlgendus muutus kollektiivseks müüdiks, mida tunneme tänapäevalgi. Pärast sionismi kollektivistlike ideoloogiate vähenemist 1970. aastatel toimusid muutused ka müüdis, mis kujutas geto vastupanuvõitlejaid Masada nüüdisaegse kehastusena.

Varssavi geto võitlejatele hakati omistama ka reaalsete inimeste omadusi – nad käitusid vastavalt oma tõekspidamistele ning väliste tingimuste surve all; Masada sündroom ei ole enam taustal. Primo Levi teise maailmasõja kogemused algasid sellega, et ta osales partisaniliikumises Itaalias. Seega diasporaas tegutseva võitleja eetos on tema juures täheldatav. Ent siiski, pärast seda, kui natsid ta kinni võtsid, sai julgest sõdijast Auschwitzi vang.

Võitluse paatoslik tegelikkus muutus vastandlikuks tegelikkuseks – surmalaagri ja meeleheite tegelikkuseks. Primo Levi kirjeldas oma aega Auschwitzis kui teekonda paralleelreaalsusesse, kus inimesed elavad, ilma et neil oleks kindlat sidet sellega, kust nad on tulnud, ning nad ei tea, kuhu nad lähevad. Nad on lõksus oma möödunud mineviku ja tundmatu tuleviku vahel. Nende minevikku pole olemas ja enamasti on see tähtsusetu. Nende tulevikku ei tule kunagi, ning ka see on tähtsusetu. Inimene elab, nagu olevikuhetk oleks kogu tema elu. Minu hinnangul on Primo Levi reaalsuse tõlgendus täielik mütoloogiline ajavaakum. Kõige häirivam seejuures on aga fakt, et see toimus tegelikkuses. See toimus temaga ja miljonite teiste inimestega, kelle elule holokaust osaks sai.

Üksikisikute tähelepanu ja mõneti ka maailma tähelepanu holokaustile suurenes järsult 1960. aastatel. Iisraeli ja Lääne-Saksamaa valitsuste vahelised läbirääkimised kutsusid esile avalikke arutelusid. Kastneri ja Eichmanni protsessid tõid holokausti problemaatika kohtusse (Auron 2005, 54–55). Välised asjaolud, mis tekitasid paljudes iisraellastes sügava sideme holokaustiga, olid päevad enne kuuepäevast sõda, kui näis, et ainult üksikud päevad on jäänud juudiriigi suhtes vaenulike vägede sissetungini. Kõik need sündmused on pikkamisi viinud selleni, et avalikku arutellu on jõudnud mitmed uued holokaustiga seotud asjaolud. See toimus nii mõningate uute faktide avastamise valguses kui ka tänu inimeste suurenenud tähelepanule selle teema vastu.


1. Primo Levi lühibiograafia

Primo Levi sündis 31. juulil 1919. aastal Torinos Itaalias. Ta suri 11. aprillil 1987. aastal samas majas, kus ta oli sündinud. Ta on tuntud kui holokausti tunnistaja ja holokaustis ellujäänu. Oma raamatutes on ta kirjeldanud oma isiklikke kogemusi Auschwitzis. Autobiograafiline mälestus „Kas see on inimene“ on tema varaseim kirjutis.

Primo Levi kasvas üles liberaalses juudi perekonnas Torinos. Alates 1934. aastast käis ta Ginnasio-Liceo d’Azeglio humanitaargümnaasiumis (Ferrero [toim.] „Chronology“). 1937. aastal astus Levi Torino ülikooli ning hakkas õppima keemiat. Kuigi Itaalia valitsus võttis 1938. aastal vastu antisemiitlikud seadused, millega takistati juudi kodanikel käia riigikoolides ja ülikoolides, õnnestus Levil 1941. aastal oma õpingud lõpetada kiitusega.

Levi oli Auschwitzi laagris 11 kuud, misjärel punaarmee ta vabastas. Auschwitz III ehk Monowitzi koonduslaager oli sunnitöölaager, mis asus natsliku Saksamaa poolt okupeeritud Lõuna-Poolas. See asus ligi 60 kilomeetrit Krakówist läänes, Auschwitzi I laagrist kuus kilomeetrit ida pool. Levi võeti Buna-Werke laboratooriumisse tööle keemikuna ja ta elas üle 1944/45. aasta talve. Ta jäi haigeks vaid mõni päev enne koonduslaagri vabastamist ning ta viidi laagri haiglasse, kus pakuti vaid algelist arstiabi. Siiski õnnestus tal haigusest taastuda.

Naasnud Itaaliasse, töötas Levi kuni 1977. aastani keemikuna. Samal ajal pühendas ta palju energiat teisest maailmasõjast ja holokaustist mälestuste kirjutamisele ning ulmekirjanduslike novellide kirjutamisele. Levi mälestusi säilitatakse erinevates institutsioonides ja asutustes.

Tema autobiograafiline mälestusteraamat „Kas see on inimene“ ilmus 1947. aastal ning on üks varasemaid kirjapandud mälestusi holokaustist. Selle raamatus kirjeldab autor aega Auschwitzis. Ta püüab tabada ja kirjeldada koonduslaagri ohvrite halastamatut ja tahtlikku ebainimlikustamise kohutavat fenomeni.

Levi kirjeldab ka oma teekonda Auschwitzist tagasi koju mälestusteraamatus „La Tregua“ („Vaherahu“), mis järgnes raamatule „Kas see on inimene“ 1963. aastal. Levi teekond koju Itaaliasse viis läbi Ida- ja Kesk-Euroopa, mis olid sõjas hävitatud. Siin võib näha halli üleminekuala surmavalla ja Levi tulevaste ulmenovellide vahel. Sõjast laastatud maa pole midagi rohkemat kui mitte kunagi naasva mineviku dekoratsioon. Seega on oluline talletada see kaduv maailm siis, kui sõjaõudusi veel mäletatakse, et hiljem oleks võimalik tõestada, et need oli reaalsed ja mitte väljamõeldised.

Halbu asju püütakse unustada ja eitada. Primo Levi ulmekirjandus ei olnud aga rohkem fiktsioon kui tema päris elul põhinevad lood. Primo Levi tegelikkus Auschwitzis ei tundnud aega. Aeg liigub edasi, kuid ei too mingeid muutusi. See röövib inimesi loo jutustaja vahetust ümbrusest. Ta ei saa neid aidata, ta saab ainult nende saabumise jäädvustada. Inimesed, kel pole tulevikku ja kelle minevik on ebatõeline, on olemas mõnda aega ja siis nad kaovad igaveseks. Nende kohalolu Auschwitzi maailmas on lihtsalt õnnetu vahepeatus teel uude tundmatusse tegelikkusse, mida üleüldse ei pruugigi eksisteerida. Levi tõlgendas oma Auschwitzi kogemust nõnda, et ellujäänud nagu tema ei saagi tegelikult olla holokausti tõelised tunnistajad, sest üksnes hävitatud inimesed said teada surmalaagri sügavikku põhjani (Jilovsky 2015, 9).


2. „Oktoober 1944“ kui näide Primo Levi kirjatööst

Autor alustab oma jutustust peatükis „Oktoober 1944“ pilguga taevasse, kus päikeseloojang märgib saabuva talve algust (Levi 1959, 143 [ee Levi 2019, 136 – tlk]). Levi talv toob pimeduse ja surma. Kes elas üle eelmise talve teab seda. Uued inimesed, justkui äsjasündinud, kes ei ole kunagi näinud Auschwitzi talve, õpivad tundma meeleheite ja ahastuse maitset. Ja siiski, oma saatuse, surmaselektsiooni ootamine ei ole ainus õudus selles kohas. Inimene, kes jääb ellu, kannatab talveõhtute külmuse käes, valu käes, mõttetu töötamise käes, mille eest ta saab kausi suppi, ja ootab oma korda, mil ta pagendatakse Auschwitzi talve sügavikku.

Inimmaailma sõnad muudavad oma tähendust. Sõnad saavad uued mõõtmed, millel ei ole mitte mingit seost tavapärase inimeseksolemisega väljaspool Auschwitzi hädast maailma. Sõnad nagu „nälg“ ja „valu“ saavad oma Auschwitzi tähenduse. Auschwitzi maailmas kasutatakse sellesse maailma mittekuuluvate tavaliste inimeste keelt, kuid seal pöördusid vanad sõnad uueks keeleks, millel on oma tähendus.

Auschwitzi maailm meenutab meie maailma, kus tavalised inimesed kõnelevad tavalist keelt. Ent see ei ole selline maailm. Selle maailma talv on sarnane talvega kõikjal tegelikkuses, kuid see ei ole selline. Auschwitzis poevad jäine talv ja pakane inimeste hinge. Inimese nahk ei moodusta piiri isiku ja välise keskkonna vahel. Talv muudab piiri olematuks ning see ei aita Auschwitzi tuule vastu.

Et muuta talve kohalolu tunnetatavamaks, kasutab autori „külmi“ inimeste sõnu, näiteks lumi, tuul, tähtedeta taevas. Ta ütleb, et kui keegi oleks osanud ette näha, et möödunud talv kordub uuesti, siis oleks ta eelistanud enesetappu. Pärast neid sissejuhatavaid sõnu ütleb jutustaja, et saabuva katastroofi lõhna võis tunda surmalaagri talveõhus.

Saabus kurikuulus selektsiooni aeg. Selektsioon võibki olla just talve kvintessentsiks selles paralleeluniversumi ebareaalses maailmas. Suvaline ja mõistatuslik kõigeväelise SS-lase valik määras ühe üksiku inimese saatuse laagris. Nagu ilma hingeta masin saabub võimu võimas vari, vaatab inimestele otsa, kes piinlevad hirmus ja meeleheites, kõikeneelava talve pimeduses ja külmuses.

„Selekcja“ hiilib asukate ellu süütu libasõnana, mis on kokku segatud poola ja ladina keelest. Kuid selle tähendus saab selgeks, kui sõna ühtlugu uuesti korratakse. Lõpuks hakkab see inimest painajana jälitama. See on võimas, sest sel puudub vorm ja seda ei saa puudutada; keegi ei saa näha, mis see on; ainus lähedane vaste tavaliste inimeste maailmas oleks surm ise. Natsidest saab selle sõnumitooja. Kuid isegi need kõigeväelised ligineva lõpu sõnumitoojad kaotavad oma inimliku tahte ja muutuvad masinateks, kui Mooloki aeg saabub. Nad saavad saata inimese gaasikambrisse, kuid nad ei suuda peatada selektsiooni. Omaette universum, mis eksisteeris teises reaalsuses, sai sinna kinni jäänud inimeste tõeliseks maailmaks. Auschwitz ei saa peatuda – ta kõrvaldab omaenese lapsed: inimesed, kellel nagu poleks olnud elu enne Auschwitzi, kes nagu oleksid sündinud seal. Inimesel, ei ohvril ega mõrvaril, ei ole lootust; mitte miski ei peata selektsiooni, keegi ei ütle, et see kõik on läbi.

Kuulujutud ja puhas iha ellu jääda viivad lõpule ebareaalsuse pildi. Keegi ei tea täpselt, mis juhtub. Kes lähevad gaasikambritesse ja kes elavad selle talve üle? Inimesed räägivad üksteisega; inimesed lähevad tööle; inimesed püüavad elada oma „normaalset“ Auschwitzi elu ning ootavad vältimatut selektsioonihetke.

Erinevalt elu monotoonsest igavikust kahe talve vahel võtab selektsioon aega vaid mõne minuti. Võib-olla ei olegi baraki ja terve koonduslaagri inimeste saatus selle loo tuum, sest kohe alguses teab lugeja, et selektsioon toimub ja osad vangidest surevad. Kõik on selles laagris hukule määratud. Selle eest ei saa ükski inimene põgeneda, sest inimene on juba surnud. Pärast selektsiooni läheb elu edasi. Valitud ja valimata inimesed peavad elama teadmisega, et selektsioon on selleks korraks läbi.

Selle novelli kõige kurikuulsam idee on see, et inimesed teavad oma saatust ja nad ei saa selle eest põgeneda, ükskõik mida nad ka ei teeks. Nende ebainimlikustamine ilma eesmärgita asjadeks on täielik (Aarons 2014, 185–186). See oli üks natsirežiimi peamisi eesmärke: muuta oma Auschwitzi ohvrid asjadeks. Natsi mõrvarid tahtsid otsustada „ebavajalike“ inimeste elu ja surma üle, ilma et seejuures oleks jälgegi inimlikust emotsioonist või kahjutundest.

Kuid ellujäämine selles surma ja inimese alandamise paralleelmaailmas oli Primo Levi isiklik triumf. Ta talletas üksikasjalikult, kuidas inimene püüab jääda inimeseks. Kui natsid mõõtsid oma edu sellega, kas nad suutsid hävitada inimese elutahte ja tahte olla inimene, seejuures hoides salajas oma õudsed teod, siis jäid nad alla Primo Levi kavatsusele säilitada oma kogemused ning teha need teatavaks kogu inimmaailmale väljaspool laagrit.


Kasutatud kirjandus

Aarons, Victoria, 2014. „Memory, Conscience, and the Moral Weight of Holocaust Representation“ – Ethics, Art and Representations of the Holocaust. Koost. Simone Gigliotti, Jacob Golomb, Caroline Steinberg Gould. Lanham: Lexington Books.

Auron, Yair, 2005. The Pain of Knowledge. Reflections on Holocaust and Genocide Issues in Education – in Israel and Elsewhere. The Open University in Israel. (Vene kl)

Ferrero, Ernesto (toim), „Chronology“. www.primolevi.it/web/English/Contents/Biography/Chronology (17.05.2019).

Gelber, Yoav, 2015. „Memory, Historiography and Comprehension: The Zionist Movement, Israel, and the Impact of the Holocaust“ – Holocaust and Antisemitism: Research and Public Discourse. Koost. Roni Stauber, Aviva Halamish, Esther Webman. Yad Vashem In association with Tel Aviv University.

Jilovsky, Esther, 2015. Remembering the Holocaust. Generations, Witnessing and Place. London: Bloomsbury.

Levi, Primo, 1959. If This a Man? New York: The Orion Press.

Levi, Primo, 1979. Ist das ein Mensch? Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag.

Леви, Примо, 2001. Человек ли это? Москва: Текст.

[Levi, Primo, 2019, Kas see on inimene. Tlk Maarja Kaplinski. Tallinn: Varrak.]

www.knesset.gov.il/shoah/eng/ehashoah.htm (17.05.2019) „The Holocaust – Historical Overview“. The Knesset. Holocaust Memorial.

www.knesset.gov.il/shoah/eng/shoah_memorialday_eng.pdf (17.05.2019) „Martyrs’ and Heroes’ Remembrance Day Law, 5719-1959“.

www.yadvashem.org/about/yad-vashem-law.html (17.05.2019) „Martyrs’ and Heroes Remembrance (Yad Vashem) Law 5713-1953“. יד ושם. Yad Vashem. The World Holocaust Remembrance Center.


Artikli esmailmumise andmed: Oleksiy [Elisha] Salivon, „Primo Levi in the Context of the Holocaust Commemoration“ – Konferenču materiāli 2015–2016. Materials of conferences 2015–2016. Peatoim. Menahem Barkahan; koost. Lilija Levina, Karina Datashvil. Riga: Society „Shamir“, 2016, 399–416.


Tõlkinud Karin Kallas-Põder.


Elisha Salivon (1980) on Stuttgarti ülikooli doktorant, ta uurib  juudi sõdurite ajalugu 19. sajandi Kesk- ja Ida-Euroopas. Ta on õppinud judaistikat ja ajalugu järgnevates õppeasutustes: Wuppertali ülikool, Open University of Israel, Paideia – European Institute for Jewish Studies in Sweden, Pardes Institute of Jewish Studies.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English