Erinevate aegade kohalolek bibliodraamas on üks neid elemente, mis muudab bibliodraama unikaalseks grupitöö viisiks. Bibliodraamas on alati kohal kaks aega – kaasaeg ja Piiblis kirjeldatud sündmuste toimumise aeg. Iga osaleja ületab bibliodraamas aastatuhandeid, liikudes pidevalt kaasaja ja oma elu ning Piibli tegelaste kaasaja ja elude vahel.
Aegade vahel liikumine on bibliodraamas ka suur rikkuse allikas, millest sünnivad hilisemas reflektsioonis parmad leiud ja pihku jääb nii mõndagi. Torhouti konverentsi isiklikule kogemusele toetudes kirjeldan, kuidas see toimub.
Torhout asub Flandrias, esimese maailmasõja ränkade võitluste tandri serval, 35 sõidukilomeetri kaugusel Ypres’i ehk Ieperi linnast. Selle linna lähistel lahinguväljadel kaotas Euroopa Esimese maailmasõja ajal palju elusid. Aastatel 1914-1918 toimus Ypres’i ehk Ieperi piirkonnas 5 suurt lahingut, kus langes kokku umbes 2 miljonit sõdurit. 1915. aasta 22. aprillil kasutasid sakslased Teises Ypres’i lahingus kloori sisaldavat mürkgaasi, mis põhjustab lämbumissurma kopsudesse koguneva vedeliku tõttu. Gaasimürgituse sai 15 000 sõdurit, nendest 5000 suri. Ypres oli esimene lahing ajaloos, kui sõjategevuses ja lahinguväljal kasutati mürkgaasi.
Torhoutis toimus 2017. aasta augustis Euroopa Bibliodraama Konverents pealkirjaga „Pieces of peace“ (ingl k rahu tükid). Tol korral kohale minnes oli mul saatjaks südamest tulev lootus, et ma kohtan ja kogen Torhouti konverentsil klassikalist bibliodraamat, teooriaõpikutest tuttavat, juurtele truud bibliodraamat. Ikka ja jälle sellele konverentsile tagasi vaadates ja selle mõjusid oma töös tajudes olen uuesti mõtestanud ka konverentsilt saadud kogemuse. Konverentsist möödunud aeg on andnud mulle juurde kogemust ja bibliodraama praktikat, mistõttu oskan nüüd ka Torhouti konverentsi hoopis teiste silmadega vaadata.
Torhouti konverentsi kavas oli ette nähtud neli bibliodraama grupitöö sessiooni, üks sessioon päevas. Konverentsi sisuna oli välja kuulutatud kogu Joona raamat, mis bibliodraama mõistes on küllaltki palju teksti ainult nelja päeva kohta. Joona kutsumine ja vaala kõhtu sattumine, Niineve patukahetsus ja Joona meelepaha nelja poolepäevase sessiooniga? See tundus alguses võrdlemisi ambitsioonika ettevõtmisena.
Kohapeal Torhoutis töötasime me ajatus kohas – hoones, mis oli enne olnud nunnaklooster ja millest oli nüüd kujundatud kogukonna, kultuuri- ja konverentsikeskus. Tänu kloostri arhitektuurile oli igal grupil töötamiseks oma ruum teistest kaugel, mis tagas täieliku töörahu. Me olime omaette ja ka grupitöö pausi ajal ei kohtunud me teiste gruppide liikmetega. See hoiab grupi fookuse jäägitult sessioonil toimuval.
Iga grupitöö sessiooni ülesehitusest täitis kolmandiku ajast soojendus ning tekstiga seotud kehatöö. Me joonistasime, tantsisime, rääkisime, kasutasime pantomiimi, rollimängu, sotsiodraamat. Olla mina ise suures tuppa püstitatud telgis, mis kujutab endast vaala kõhtu ning enda kujutlemine Joonaks vaala kõhus, Joona viskamine üle parda sotsiodraama käigus või pildi joonistamine ühest sõnas, mis tekstis esile kerkis – need on momendid, mis ma nopin välja pidevast, sujuvast tööst tekstiga, protsessist, mis oli klassikaline, puhas, juurtest lähtuv bibliodraama minu jaoks.
Eriline võlu lisandus kogemusele sellest, et ma sain jagada kohal olemise ja tegutsemise kogemust inimestega, kes tundsid end mugavalt kõikvõimalikes kehatöö harjutustes ja tegevustes ning oma kehades, kes liitusid kõikvõimalike liikumiste, häälitsemiste, vabatantsu või pantomiimiga hetkegi kõhklemata.
Joona ja Niineve lugu rullus meie grupis tempokalt ja värvikalt lahti. Joona raamat on mahukas, grupis oli tunda survet ja tormamist, mis andis endast teada grupi liikmete kiires kulumises. Mul on nii selgelt meeles, et Niineve pattude kaardistamise juurde jõudes tundsime me kõik hetkeks tüdimust. Niineve pattude tolle korra loetelus sisaldus ristlõige 21. sajandi metropoli probleemidest, väljakutsetest, kuritegevusest, konfliktidest. Tänavalapsed, narkomaania, liikluskaos, korruptsioon, erinevate kogukondade vahelised konfliktid, linnakeskkonna saastatus – loetelu jätkub. Me rääkisime Niineve pattudest ja tegelikult me rääkisime ka sellest, mis toimub kaasaja metropolides, viibides nii siin kui seal, nii Niineves kui tänases. Raskustunne rippus õhus meie kohal.
Peale sellist töötuba oled Sa hingeliselt ja ihuliselt valmis minema väljasõidule, külastama Esimese maailmasõja lahingutes hukkunud sõdurite surnuaedu. Kõik need mehed hukkusid seal piirkonnas, lahingutes, mis toimusid Ypres’i ümber. Kaks miljonit kaotatud elu, lõputu hulk surnuaedu, haudade read, nimedega hauad, nimetud hauad, ühishauad. Ma saan öelda, et ma olen kohtunud esimeses maailmasõjas langenud sõduritega. Ma kohtusin nendega nende haudades viisil, mida saab pakkuda vaid bibliodraama.
Bibliodramaatilised kohtumised sõdurite haudadel tõid järgmisel grupitöö sessioonil kaasa teemamuutuse. Enam ei olnud see lugu Joonast ja Niinevest, ükskõik kui kaasaegsed patud ka kolm tuhat aastat tagasi seda linna vaevasid. Nüüd oli see igaühe üdini isiklik lugu sellest, kuidas Esimene maailmasõda meid ja meie peresid oli mõjutanud. Esimesest maailmasõjast on möödas sada aastat, peale on kasvanud mitu põlvkonda. Jäljed olid meie eludes ikka veel näha ja tajuda. Kõik lood olid erinevad. Kõik lood olid väga isiklikud. Me lihtsalt rääkisime.
Kõik lood olid seotud erinevate grupis esindatud rahvuste ajaloo ning maailmapoliitika niitidega. Oli süütunnet, et kuulud rahva hulka, kes sõja algatas ja need surmad põhjustas. Oli valu kaotatud juurte pärast. Oli süütunne, et põlved kellestki, kes tappis sõja ajal teiste rahvaste esindajaid. Sest ka lahingus osalev sõdur, kes täidab talle riigi poolt pandud ülesannet, peab ikkagi tapma.
Arusaadavamaks muutusid mõisted nagu vabanemine, leppimine, süü heastamine, rahu hoidmine, andestamine, riikliku iseseisvuse saavutamine. Need ilmusid välja isiklikes lugudes, mis seal tookord jutustati. Sada aastat hiljem saime me rahumeelselt ühes ringis istuda ja sõjast rääkida, ületades rindejooni, rahvusriikide piire, konfessioonide ja poliitiliste vaatenurkade erinevusi. Oli võimalik rääkida eelmistest sõdadest ja rääkida said inimesed, kes olid tollal lahutatud rindejoontega – inglased, flaamid ja juudid rääkisid sakslastega.
Meil on vestlus inimeste vahel, kelle esivanemad võitlesid selles sõjas rindejoone erinevatel pooltel ja nüüd lamavad kõrvuti oma haudades nende samade lahinguväljade läheduses. Selles vestluses otsisime me sisemist rahu ja tuulutasime luukeresid ja peletasime kummitusi.
Kas see siis oligi bibliodraama? Jah, see oli klassikaline bibliodraama, sest bibliodraama ühendab ühes tegelikkuses enne olnud aja ja enne elanud inimeste lood, täna elavad inimesed ja nende lood, kaasaja tegelikkuse ning Piibli teksti, tegelased ja sündmused. Torhouti konverentsil liikusime me kolmes ajas, mis minu jaoks oli üks esimesi selliseid kogemusi ja selle tõttu omal kombel unustamatu.
Kogu konverents oli algusest peale liikunud kolme erineva aja vahel. Ühel esimestest õhtutest oli Esimese maailmasõja vari libisenud üle ka kohalike õllede degusteerimisest, kus esinejad jutustasid lugusid iga tutvustatava õllesordi tekkeloost ning tootmise ajaloost. Esimene suur sõda andis endast neis lugudes tuntavalt teada, mõjutades tootmiste ja perekondade saatusi. Neli tuhat aastat tagasi Niineves Jumalat vihastanud patud ja iga suurema kaasaegse metropoli probleemistik võimaldavad tõmmata paralleele ja seda me ka tegime.
Esimese maailmasõja haudade külastamise järgne vestlus sisaldas lakkamatult paralleele Joona looga koos kaasajas tuntavate jälgedega, mida Esimese maailmasõda meie personaalsetesse lugudesse oli jätnud. Joona laevalt merre viskamise olime me läbi teinud pantomiimina, see oli meil kehas ja tõusis vestlusesse Esimese maailmasõja kõrvale. Läbi vestluse jooksid lõimed mis ühendasid Joonat, Niinevet, kaasaega ja mõlemaid maailmasõdu väga tegelikul viisil. Ja kogu aeg, igas töötoas viibitud hetkes oli (ja on) inimene tema ise koos oma elu ja kaasajaga.
Igaüks iseseisvalt ning me kõik grupina – me liikusime kõigis nendes töötubades lakkamatult kolme aja vahel. Järgnev joonis kujutab peamisi aegade vahel liikumisi, mida me grupina kogesime.
Bibliodraama ajal on võimalik kogeda aegade vahel liikumise tegelikkust. Bibliodraama töötoa sisse juhatamine kehatööga soojendab üles keha ja toob muidu aeglase keha kaasa mõtlema. Inimene on ütlemata terviklikult kohal, panustab täiega. Erinevate aegade vahel liikumine haarab endasse, kehast tõusevad üles erinevad mälestused, keha mõtleb kaasa. Loovmeetodid aitavad saaki koguda, tulemust konkretiseerida, mälestusi luua.
Kehatöö ja loovmeetodid aitavad iseendaga toime tulla ja töötoas kumuleeruvast aegade vahel liikumise pingest vabaneda. Kuigi tolles hetkes kurnav, sünnivad sellisest aegade vahel liikumisest koos loovvahendite loodud mälestustega hilisemas reflektsioonis parmad leiud ja pihku jääb nii mõndagi. Osaleja saab sel viisil ühendatud meetoditest enda jaoks rohkem väärtuslikku, mis tema mälus ja kehas kestma jääb.
Kolmanda aja sisse tulek Torhouti konverentsi töötuppa muutis aegades liikumise intensiivsemaks ja iga selles protsessis viibitud hetke hinnalisemaks.
Kreet Aun (1969) on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vilistlane ja EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, superviisor, põhikooli õpetaja, koolitaja ja bibliodraama juhendaja, EAÕK liige.
