1.–2. Perikoobi tekst ja struktuur
Kirjakoht kuulub laiemasse konteksti, mis on kirjeldatav kolmeosalisena:
1. Võit Paabeli üle 17:1–19:10:
Paabeli kirjeldus: võrdlus hooraga;
Paabeli metslane: seitse pead ja kümme sarve;
Paabeli allakäik ja hukk;
võidurõõm taevas ja Talle pulmad.
2. Võit metslase üle 19:11–20,15:
Kristus, metslane ja valeprohvet;
tuhande aastane rahuriik;
saatana ülestõus ja lõplik kohus tema üle;
teine ülestõusmine ja kohus maailma üle.
3. Jumala uus maailm 21:1–22:5:
Uus Jeruusalemm ja uus maailm.
3. Kontekst
Tekst kuulub prohvet Johannese visioonide konteksti Ilm 4:1–22:5. Raamatu neljas peatükk algab Johannese ekstaatilise taevareisi kirjeldusega. Kristuse kutse peale haarab vaim Johannese endaga kaasa ja talle näidatakse erinevaid sündmusi.
Pikem lõik Ilm 19:11–20:15 kirjeldab eelkõige lõpusündmusi, kuhu mahub ka suurem osa kõne all olevast perikoobist. Metslane ja tema prohvet ja tema väed võidetakse taevaste vägede poolt, „Kuningate Kuninga ja Isandate Issanda“ poolt (19:16). Kuna ta on „Kuningate Kuningas“, siis ta istub troonil, mida peetaksegi silmas salmis 20:11. Lohe seotakse kinni ja visatakse kuristikku tuhandeks aastaks. Sellel ajal valitsevad Kristus ja need, kes on temale truuks jäänud. Peale saatana vastamist toimub viimne lahing. Saatan hävitatakse. Ja siis toimub kohus surnute üle vastavalt nende tegudele. Ja 21:1 näeb Johannes juba uut taevast ja uut maad, mida valitseb Jumal. Uus taevas ja maa tulevad ülevalt taevast.
4. Kirjanduslooline kontekst
Kogu Johannese ilmutusraamatu nimetus tuleneb kirjatüki esimesest sõnast apokalypsis ’ilmutus’. See sõna on andnud nimetuse nii Vanast ja Uuest Testamendist kui ka testamentidevahelisest kirjandusest tuntud kirjanduslikule vormile, mille üks erilisematest näidetest on Johannese ilmutusraamat.
Salmis 22:18 nimetatakse teost ka propheteía ’ennustus’. Eestikeelne vaste on pisut eksitav, sest antud kontekstis tuleb ennustust mõista ikka prohveti poolt edasi antava Jumala sõnumi ja toetusena, mitte prohveti enda ennustusena. Nende kahe mõiste seos (ilmutus ja prohvet) tuleb hästi esile Am 3:7.
Johannese nägemused on esitatud kirjale omases stiilis (kindel sissejuhatus ja lõpp). Tundub, et on tahetud kasutada Pauluse kirjadele omast tava kirja vormelitega alustada ja lõpetada. Sellest lähtuvalt nähakse Johannese teost ka n-ö apokalüpsina, mis on esitatud apokalüptilise ringkirja stiilis. Kogu teos on jagatud kaheks (peatükid 2–3 ning 4:1–22:5). Ja need mõlemad teose põhiosad on jaotatud seitsmeks osaks.
Oma visioonide kirjeldamisel kasutab Johannes nii piibellikku kui piiblivälist apokalüptilist traditsiooni. Ta tsiteerib väga vähe. Ta võtab erinevatest tekstidest elemente, paneb need uude konteksti ja annab ka uusi tähendusi. Apokalüptilise ringkirja teise osa (Ilm 4:1–22:5) visioone katkestavad hümnilised tekstilõigud, nagu nt 5:9–13. Võib arvata, et need pärinevad koguduse jumalateenistuselt. Apokalüptilises traditsioonis on nad samas tähenduses nagu koor kreeka tragöödias. Hümnide kaudu kommenteeritakse esitatud olukorda, näiteks kogu kitsikuse hirmule seatakse vastukaaluks Jumala kirkus. Seega on need hümniosad apokalüptilise sõnumi põhikandjad, mis meenutavad kuulajatele, et vaatamata kitsikusele on tulemas täielik võit, mida kristlased on juba osaliselt saavutanud (Ilm 5:5).
Tekstis kirjeldatud kohus maailma üle on eelkõige kohus uskmatute üle. Märtrid on need, kes kannatamatusega ootavad Jumala kohut, kui kogu Jumala rahvas, juudid ja paganad seisavad Jumala trooni ees ja nad valitsevad koos Kristusega. Kohtus on Kristus kohtunikuks (sarnaselt Ap 10:42; 2Tm 4:1).
Tekstis on esindatud arusaam kohtust, millele eelneb surnute ülestõus. Samas on Uues Testamendis ka viiteid arusaamale (Hb 9:27), kus kohus toimub vahetult peale surma.
Ühes arusaamadega maailma kohtust ja surmast peale kohut tekkisid ideed ka kahest surmast, sellest, mis saabub pärast elu maa peal, ja sellest, mis on karistuseks pärast surnute ülestõusmist. See viimane tähendab igavest surma. Igavese surma idee taustaks on juba Vanas-Egiptuses levinud arusaamad, et inimese ülesanded ja tegevus ei piirdu üksnes tema eluga maa peal, vaid et eksisteerib ka elu teispoolsuses. Vanas Oriendis levisid Egiptuse surmaraamatuga seotud arusaamad, mis eeldavad lootust kaitsele igavese surma eest.
Hingede kaalumise motiiv surnukohtus on muuhulgas tuntud Muinas-Egiptuse mütoloogiast, kuid esineb ka Vanas Testamendis (Tn 5:27). Ristiusus esineb motiiv üksnes seoses viimse kohtuga, mida keskaegses kunstis levinud kujutuslaadis viib läbi Miikael. Sageli on hukkamõistetud hinge kaalukausi all (see on pattude raskuse tõttu vajunud alla) kujutatud saatanat kaalukaussi veel madalamale tõmbamas.
Varakristlikus kirjanduses kõneleb ja hoiatab apokalüptiline kirjandus teise, igavese surma eest põlevas järves (Ilm 2:11; 20:6, 14; 21:8). Nii raske ja valulik kui ka esimene surm võib tunduda, neid kristlasi, kes peale esimest surma üles tõusevad, teine surm enam ei ähvarda. Igavene surm on igavese elu n-ö vastandpool, vt Uues Testamendis Mt 7:13; Jh 3:15 j; Rm 9:22; 1Kr 3:17; 15:18; Fl 1:28; Hb 10:39.
Ilm 20:14 kõneleb eelkõige surma ja surmavalla hävitamisest, mis on võimalik tänu sellele, et saatan ja tema käsilased on võidetud. Kurjuse jõudude viimane ülesanne on anda välja surnud, et nende üle saaks toimuda kohus (Ilm 20:13). Selles kontekstis ei kasuta prohvet Johannes mõistet ülestõusmine, vaid räägib surnutest, kes kogunevad Jumala trooni ette, millel istub Kristus. Ülestõusmisest ei kõnelda, sest ülestõusmise mõiste on seotud õndsusega. Perikoobi salmid 11–15 aga ei kõnele õnnistusest ega äravalitutest, vaid räägib surnutest, kes ei ole veel ellu tõusnud. Aga need, n-ö neetud surnud tõuseva üles, sest tuhat aastat on täis saanud.
Edasi kajastab perikoobi tekst seda, kuidas kohut mõistetakse kogu maailma üle ja ka surma üle. Pauluse kohaselt on Kristus oma ülestõusmise läbi surma astla murdnud, surm on võidetud, aga mitte lõplikult (Rm 5). Nüüd, viimasel kohtupäeval surm hävitatakse, ka surma üle mõistetakse kohut. Sest uues maailmas ei saa olla midagi, millel on n-ö negatiivsed tagajärjed. Uues maailmas on kadunud lein ja valu (Ilm 21:4), ka öö ja meri on kadunud (Ilm 21:1, 25).
Viimse kohtupäeva, kohtupidamise protseduuri juurde käib juba Vanas-Oriendis raamat (raamatud). Enamasti räägitakse kahest raamatust. Ka perikoobis nimetatakse ühte neist eluraamatuks. Vastavalt ilmutusraamatu maailma kohtu visioonile on eluraamat see, milles on loomisest alates kirjas nende nimed, kes viimsest kohtust pääsevad ja saavad siseneda taevasesse Jeruusalemma. Siin on taustaks ka Vana Testamendi traditsioonist tuntud taevane nimekiri (2Ms 32:32; Js 4:3; Ps 68:29). Samas kogu Vanas-Oriendis oli ettekujutus ka saatuseraamatust, mis on pigem seotud inimesele ettemääratud ja kinnitatud elusündmustega. Johannese kohta see ei käi, sest ta tõstab esile tegude osa kohtumõistmisel. Usklikud pole ette määratud, vaid tõestavad oma eluga, et nad kuuluvad eluraamatusse.
Salm 20:12 eristab veelkord eluraamatut kohturaamatutest (Js 65:17; Tn 7:10). Vastavalt vanatestamentlikule traditsioonile ja apokrüüfsele kirjandusele (4Esra, etioopia Eenok) kirjeldatakse traditsiooni, mille kohaselt hoitakse inimese teod, s.h kurjad teod raamatus tallel kuni viimse kohtupäevani. Just teguderaamatud on kohtuotsuse aluseks. Ja kelle teod ei ole vastavad, selle nimi ei ole kirjas ka eluraamatus ja tema on määratud igavesse surma.
Siia sobib ka võrdlus jumala kohtu atribuutidega islamis (selleks et kohtus saaks kindlaks teha, mida head ja halba on inimene teinud): raamat (kõigepealt avatakse raamatud, kus on kirja pandud inimese teod, vt Koraan 23,64; 54,32; 83,7–9), kaalud (42,17; 55,7; 101,6–9), sild (ingel saab Jumalalt käsu viia inimene viia üle põrgutule, 37,23; traditsiooni järgi on see sild õhem kui juus hobuse lakast ja teravam kui mõõk; sild viib kohtupaigast üle põrgu paradiisiväravateni; kui uskmatud silda ületavad, kukuvad nad alla põrgusse; usklikud aga ületavad selle lendava kergusega). Islamis on arusaam, et kogu inimese eluaja istuvad inimese paremal ja pahemal õlal inglid, kes peavad arvet inimese tegude kohta. Need teguderaamatud avatakse viimasel kohtupäeval.
5. Ajalooline kontekst
Johannese ilmutusraamatu autoriks on traditsioon pidanud Johannese-nimelist isikut. Tema nime nimetatakse Pauluse kirja preskriptidele sarnaselt teose alguses (Ilm 1:4 ja 1:1, 9). Autor kirjeldab oma teost kui prohvetlikku teost (Ilm 1:3; 19:10; 22:7). Seega enda arusaamast lähtuvalt peab ta end kristlikuks prohvetiks (Ilm 10,11). Tema ilmutused ja nägemused, mida ta oma prohvetlikku teosesse kirja pani, on ilmutatud Patmose saarel. Seal ta tegutsenud „Jumala tahtel ja Jeesuse tunnistajana“ (Ilm 1:9). Sellist väljendit kasutati peamiselt pagenduse korral, seega võib arvata, et teose autor oli saarele pagendatud.
Alles varakristlikud autorid (Justinus ja Ireneus) identifitseerisid ilmutusraamatu autori Sebedeuse Johannesega. Johannese ilmutusraamatu erinevused võrreldes Johannese evangeeliumi ja Johannese kirjadega on väga suured. Need erinevused on nii keelelised kui teoloogilised. Seega ei tule evangelist Johannes autorina kõne alla. Samas arutletakse uuemas teaduskirjanduses ka seoste üle nende kahe Johannes, prohveti ja evangelisti vahel.
Teose adressaate nimetatakse Ilm 1:4 kui „seitset Aasia kogudust“, need on omakorda nimetatud Ilm 1:11: Efesos, Smürna, Pergamon, Tüatiira, Sardes, Filadelfia, Laodikeia. Kogudused jäävad Pauluse misjonipiirkonda. Arvatakse, et prohvet Johannes oli nendes kogudustes tegev enne pagendust, sest ta pöördub isiklikult iga üksiku koguduse poole. Ta teab, et need kogudused on suures kitsikuses, nii seesmiselt kui ähvardava välise vaenlase poolt. Johannes näeb, et neis kogudustes levivad valeõpetused (2:2, 6, 14, 15, 20). Raske on aru saada, milles need valeõpetused seisnevad. Ta nimetab nimesid Bileam ja Isebel ja väidab, et nende õpetus viib koguduse hukule, sest valeõpetuse esindajad meelitavad ohvriliha sööma ning hoorama (vrd Ap 15:20). Raamatu 13. peatükis tuleb esile, et kogudus kannatab eelkõige keisrikultuse leviku all. Kirjeldustest tulevad esile ka konfliktid juudi kogukonnaga ehk sünagoogi kogudusega (2:9; 3:9). Keisrikultuses osalemine näitas lojaalsust valitseva võimu suhtes. Ja kui kristlased ei osalenud kultuse riitustes, siis see võis kaasa tuua tagakiusamise riigi esindajate, eelkõige keisri ja tema õukonna poolt (2:10, 13).
Kuulus kirjavahetus Pliniuse ja keiser Trajanuse (111/112) vahel näitab, et lojaalsust keisrikultusele nõuti karmilt, igasugune kultusest eemale hoidmine tõi kaasa riikliku karistuse, sh arreteerimise. Kirjavahetus näitab ka seda, et kristlased olid selleks ajaks tekitanud juba kakskümmend aastat probleeme, sest ei osalenud kultuses.
Prohvet Johannese teos on kirjutatud arvatavasti aastatel 90–96. Sellele osutavad koguduse olukord ja probleemid. Keiser Domitianus (valitses aastatel 81–96) lasi end aastal 85 nimetada dominus et deus noster’iks („meie Issand ja Jumal“) ning hakkas intensiivselt propageerima keisrikultust ja oma elu lõpuaastatel karistas ta vägivaldselt kõiki, kes tema suhtes mingilgi määral opositsiooni sattusid. Keisri ajast ei ole teada ühtegi konkreetset tagakiusamiste lainet, aga ilmutusraamatu situatsioon sobib tema aega. Uuemad uuringud dateerivad teose hilisemaks, keiser Trajanuse (valitses 98–117) ja isegi Hadrianuse (117–138) aega. Mõlemad keisrid olid Aasia piirkonnas paiksed ning kirjalikud allikad kajastavad keisrikultuse propaganda tõusu.
Ikka on olnud ka kiusatus otsida dateerimiseks abi metsalise arvust 666 (Ilm 13:18), uskudes, et see kujutab endast teatud koodi. Seda aga on keeruline teha, sest me ei tea, millist koodi võis autor kasutada.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi paralleeltekstidena on seoses Jumala trooniga välja toodud Js 6:1, 2 ja Mt 25:31, seoses kohtuga 2Pt 3:7; Tn 7:10; Mt 16:27; 25:41ja Ps 69:29, eluga pärast surma Lk 10:20 ja Tn 12:1, surma võitmisega 1Kr 15:26, 54, uue loomisega Js 65:17; 66:22 ja 2Pt 3:13.
7. Tõlgendusloolised märkused
Igavikupühapäeva piiblitekstid käsitlevad suuremal või vähemal määral surnute ülestõusmise ja viimse kohtu temaatikat. Eriti sõdadest ja katkust räsitud keskaegses Euroopas oli hirm surma ja hukkamõistu ees muutunud praktilise kristluse keskseks teemaks. Arvukalt loodi kohtupäeva kujutavaid kunstiteoseid, loodi vastavasisulisi muusikateoseid.
Üks tuntumaid selleteemalisi muusikateoseid on sekvents Dies irae, mille alusel on loodud KLPR koraal 172 (sõnad: sekventsi Dies irae, dies illa ainetel Bartholomäus Ringwaldt; viis: Martin Luther).
Sekventsi autoriks peetakse suure tõenäosusega frantsiskaanlast Thomast Celanost (1200 – u 1255). Evangelisches Gesangbuch paigutab sekventsi tekkeaja aga juba 12. sajandisse. Mitte enne 14. sajandi teist poolt võeti sekvents reekviemmissa koosseisu, enne oli ta kasutusel isiklikus harduselus. Ülekiriklikku kasutusse jõudis sekvents 16. sajandil. Kuna rooma liturgilises traditsioonis on advendiaja 1. pühapäeva evangeelium olnud Lk 21:25–33, on väga tõenäoline, et algselt loodi Dies irae selleks pühapäevaks.
Dies irae on üks neljast sekventsist, mille tohutust sekventsirepertuaarist säilitas Trento kirikukogu. Sekventsi kasutati kõikidel reekviemmissadel. Laialdaselt kasutatakse Mozarti reekviemi sekventsi võimsaid avatakte, näiteks filmimuusikas. Vatikani II kirikukogu juhiste alusel reformitud missaraamatust jäeti sekvents välja. L. Dobszai sõnul põhjustas selle soov matusel enam rõhutada ülestõusmislootust ja vähendada masendavaid tundeid. Sekventsi võib kasutada kirikuaasta viimase nädala argipäevade palvuste hümnina. D. Johner tõdeb, et kuna sekventsi meloodia iga rida ja salm lõpeb toonikas, meenutab sekvents tõsise ja nukra matusekella helinat.
Nii sekvents kui selle alusel loodud koraal on täis viiteid nii Vanale kui Uuele Testamendile. Nimetada tasub sekventsile nime andnud esimest rida – Dies illa. See on otsene tsitaat prohvet Sefanjalt: „See päev on viha päev …“ (1:15 j). Viidatakse maailma hukkumisele tules (2Pt 3:10). Luterliku koraali saksakeelne algtekst ütleb otse: Wie Petrus davon schreibet, „nagu Peetrus sellest kirjutab“. Kohtupäevapasunad, raamat, kuhu on üles tähendatud igaühe teod, Jeesus kui eestpaluja – need pildid on tuttavad kirjakohtadest nagu Mt 24:27–31; Mt 25:31–46; Lk 21:25–27; Ilm 20:12–15; Rm 8:34; 1Kr 15:51–52.
Sekventsi ning ühe saksakeelse laulu alusel lõi Langenfeldti kirikuõpetaja Bartholomäus Ringwaldt 1582. või 1586. aastal evangeelse koraali. Tänastes lauluraamatutes on koraal paigutatud kirikuaasta lõpu (Evangelisches Gesangbuch) või hingedepäeva- ja surnutepüha laulude hulka (KLPR). Sisu poolest sobib koraal ka advendiaja laulude hulka (eriti advendiaja 2. pühapäeval).
Eesti keelde tõlgiti koraal hiljemalt 1721. a „Eesti-Ma Kele Laulo-Ramatu“ jaoks. Sellest ajast peale on see kuulunud kõikide hilisemate lauluraamatute koosseisu. KLPR-s on koraali lühendatud kahe salmi võrra, välja on jäetud originaali salmid 4 ja 7 ning salmide 5 ja 6 kohad on ära vahetatud.
Eesti keelde on vähemalt korra tõlgitud ka sekvents Dies irae ise. Tõlge ilmus Karl Eduard Malmi kogumikus „100 vaimulikku laulu, kirikus ja kodu laulda“ (Tallinn, 1894), nr 100 – „Viha päeval, hirmu tunnil ilm jääb tuhaks tule sunnil“.
Meile tuttava koraalimeloodia (KLPR 172) lõi M. Luther 1523. aastal ja see ilmus esimeses luterlikus lauluraamatus Etlich Cristlich Lider, Lobgesang und Psalm, nn Achtliederbuch’is („Kaheksa-laulu-raamatus“) 1524. aastal.
Viimse kohtupäeva võimsad kirjeldused (ka selle pühapäeva tekstides) on läbi aegade pannud kunstnike fantaasia elama. Kunstiajaloost on teada tuhandeid maale, gravüüre ja joonistusi.
Keskaegses kunstis muutus prohvet Johannese visioon viimsest kohtupäevast, eelkõige just Ilm 20:11 jj üheks armastatumaks teemaks. Kujutati, kuidas Kristus istub troonil ja eraldab lambad sikkudest. Seda motiivi kohtab näiteks mosaiikidel San Apollinare Nuovos, Ravennas jm. Kohtukirjelduste kujutistel kasutatakse ka tarkade ja rumalate neitsite motiivi: ühed saavad koos Kristusega õndsaks ja teised saavad osa needusest. Kristust kujutati hoidmas raamaturulli (eluraamatut), millel on seitse pitserit ja märgiks Alfa ja Oomega ning Kristus hoidis seda vasakus käes, sest parema käega ta õnnistas.
Bütsantsis esinesid juba 8. sajandil maailmakohtu stseenid, kus Kristus istus troonil või vikerkaarel. Haavadega (ristilt) käed laiali laotatud, et õnnistada õndsaid ja neetud tagasi lükata. Tema paremal käel on Johannes ja Neitsi Maarja, Ristija Johannes, apostlid, inglid. Tema troonist lähtus tuleleek, mis hävitas Jumala vaenlaseid (Tn 7:10). Piltidel rullib peaingel taeva kokku nagu raamaturulli (Js 34:4). Surnud äratab üles ingel, kes puhub pasunat ning seepeale tulevad surnud oma haudadest välja ja ka meri annab oma surnud tagasi (tõsteti esile, et ei ole vahet, milline on olnud hauapaik, kõik kogunevad Kristuse kohtuniku trooni ette). Seejärel kaalutakse nende hingi ja neetud visatakse põrgusse ning õndsad saadetakse inglite poolt paradiisi, mille ust valvab keerub (1Ms 3:24).
Keskaegsetes kirikutest kujutati Johannese viimset kohtupäeva eelkõige kiriku sees lääneseinal või ka väljaspool kirikut, peasissekäigu juures. Lääneseinas seepärast, et lääs on ilmakaar, kuhu päike loojub. Sealt tuleb õhtu, pimedus, deemonid ja sealt tuleb ka viimne kohtupäev. Peasissekäigu kasuks rääkis jälle see, et kirikusse tulles ja kirikust lahkudes pidi usklikel olema silme ees nende maise elu tulemus ja lõpp. Hiliskeskajal hakati kasutama maailma kohtumõistmise motiivi ka raekodades ja kohtusaalides, et ühendada ilmaliku-maise kohtu motiiv taevase kohtuga.
Vaieldamatult tuntumaid on Michelangelo fresko Sixtuse kabelis (1536–1541).
Michelangelo kujutamislaad erineb suuresti traditsioonilisest, mille kohaselt korrastatud, harmooniline taevane sfäär on vastandatud maise sfääri mäslemisele. Figuurid on täidetud ärevuse ja rahutusega ning jääb mulje, nagu ringleksid kõik figuurid ümber keskse Kristuse. Michelangelo segab prohveti ettekujutusi Dante „Jumaliku komöödia“ motiividega (need motiivid pärinevad islami eshatoloogilisest kirjandusest).
Kristus kuulutab maali keskel kohtuotsuseid üksikisikutele ja vaatab alla hukkamõistetute poole. Teda on kujutatud habemetu noorukina, ühendades endas Heraklese, Apollo ja Jupiter Fulminatori jooni. Eriti võib eeskujuks olla Belvedere Apollo kuju, mille paavst Julius II tõi Vatikani. Eeskujuna ei saa välistada ka Pisa Camposanto kalmistul leiduvat maali, mida Michelangelo tõenäoliselt teadis. Kristus on tõstnud käe ostentatio vulnerum’i stseenis, näidates ristilöömise haavu.
Kristusest vasakul on kujutatud neitsi Maarjat, kes vaatab alla lunastatute poole. Tema poos näitab loobumise märke – möödas on aeg olla hingede eest paluja. Kristuse ümber on kujutatud hulka pühakuid ning lunastatud hingi. Kristusega samas mõõtkavas on kujutatud Ristija Johannest ning Peetrust, kes hoiab võtmeid, otsekui ulatades neid Kristusele tagasi, kuna neid ei ole enam vaja. Mitmed tuntumad pühakud näitavad Kristusele oma kannatusriistu. Seda on tõlgendatud pühakute palvena mõista hukka need, kes ei ole Kristust teeninud. Kuid ka pühakute endi ebakindlusena nende endi üle langetatavate otsuste osas, püüdes veel viimasel hetkel meenutada Kristusele nende endi kannatusi. Püha Bartolomeus hoiab käsivarrel omaenda nülitud nahka, mille näojooned arvatakse kujutavat Michelangelot.
Hingede liikumine järgis traditsioonilist mustrit. Nad tõusevad haudadest alt vasakult (maali on kirjeldatud vaataja seisukohast) ning mõned liiguvad ülespoole (olles mõnel juhul toetatud inglite poolt), hukkamõistetud näivad liikuvat paremale poole. Charon (antiikmütoloogias ja Dante tekstides allilma paadimees, kes viis hinged üle unustuse jõe) viib hinged maale põrgu sissepääsu juures. Saatanat ei ole kujutatud, kuid mütoloogiast tuttav Minos kontrollib hukkamõistetute sissepääsu põrgusse.
Charoni kohal on rühm ingleid, kellest seitse puhuvad pasunat, teised hoiavad raamatuid, kuhu on kirja pandud lunastatute ja hukkamõistetute nimed.
Tõenäoliselt Rogier van der Weyden maalis 15. sajandi keskel Beaune’i Hôtel-Dieu’ haigetesaali jaoks viimset kohtupäeva kujutava tiibaltari, mille kesktahvlil on Kristuse all kujutatud peaingel Miikaeli surnute hingi kaalumas.
Hingi kaaluvat Miikaeli saadavad neli pasunat puhuvat inglit. Pasunahääl on hinged äratanud ja need ronivad haudadest välja, et astuda kohtu ette. Miikaeli on kujutatud diakoni riietuses – alba ja stoolaga – ning raskest kuldbrokaadist koorimantliga. Kohtumõistja õnnistav žest suunab õigeksmõistetud altari vasakul tiival kujutatud paradiisiväravani, kus peaingel Gabriel nad vastu võtab. Hukkamõistetud suunatakse põrguhaua poole, kust paiskuvad esile leegid.
Lõpetuseks episood Eesti kirjandusest. Ilmutusraamatu eluraamat viitab vaieldamatult tõsiasjale, et Jumal säilitab igast inimesest jälje. Sellest kõneleb samuti Karl Ristikivi luuletus „Sisaliku tee“.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada.
8. Liturgilised soovitused
Igavikupühapäeva jumalateenistust ette valmistades ja juhtides tuleb meeles pidada, et igavikupühapäev ja surnumälestuspüha (surnutepüha) ei ole sünonüümid. Selle kohta pikemalt vaata järgnevat punkti.
Agenda järgi teenides võetakse algussalmid 27. pühapäevast pärast kolmainupüha (lk 52–53). Sõltuvalt ülestõusmispühade kuupäevast võib nelipühajärgsete (Agenda: kolmainupühajärgsete) pühapäevade arv kõikuda 24 ja 28 vahel. Kindlasti pühitsetakse kirikuaasta eelviimast pühapäeva (valvamispühapäeva) ning viimast pühapäeva (igavikupühapäeva), jättes vajaliku arvu pühapäevi vahele. Seetõttu tuleb kirikuaasta kahel viimasel pühapäeval Agenda algussalmideks valida vastavalt 26. ja 27. kolmainupühajärgse pühapäeva tekstid.
Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 179.
Päeva laul: 299:1–5.
Jutluselaul: 172 (või 410, kui jutluses keskenduda rohkem Kristuse ligiolekule elu igas olukorras).
Ettevalmistuslaul: 86.
Lõpulaul: 299:6–7.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 263, nr 3/ Agenda, lk 141, nr 4 või lk 102, nr 4.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 27/ Agenda, lk 142–143 või lk 104–105 (modifitseerides sõnastust kirikuaasta lõpule kohasemaks).
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (kirikuaasta lõpp).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 358 (D).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 264, nr 2/ Agenda, lk 143.
9. Muud märkused
Igavikupühapäev (Kuningas Kristuse püha) ja surnutepüha (surnumälestuspüha) ei ole sünonüümid, kuigi see esmapilgul võib nii tunduda. Kirikuaasta viimasel kolmel pühapäeval keskenduti luterlikus kirikuaastas n-ö viimsetele asjadele. Eeleelviimasel pühapäeval oli tähelepanu keskpunktis surm, eelviimasel – viimne kohus, ja viimasel igavese elu lootus.
Tänases EELK praktikas on paljude teadvuses ühte sulanud kaks erineva iseloomuga püha. Esiteks surnutepüha, mille pühitsemine pärineb 19. sajandi Preisimaalt. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III määruste kohaselt hakati 1816. aasta Preisi alade evangeelsetes kirikutes kirikuaasta viimast pühapäeva (pühapäeva enne advendiaega) pühitsema üleüldise surnute mälestamise pühana. Tõukeks püha kehtestamisel olid Preisi-Prantsuse sõjas aastail 1813-1815 langenute ja 1810. aastal surnud kuninganna Louise mälestamine ning asjaolu, et evangeelses kirikuaastas puudus seni lahkunute mälestamise päev. Oma osa oli kindlasti ka romantismiajale omasel tundlikkusel, mis tõi moodi surnute mälestamise. Teiseks pühaks on aga igavikupühapäev ehk Kuningas Kristuse püha, mida peeti katoliku kirikus esimest korda 31.12.1925, pühal aastal, mil tähistati Nikaia kirikukogu 1600. aastapäeva. See toimus vaid mõned aastad pärast Esimese maailmasõja lõppu, mille tulemusena lakkasid mitmed kuningriigid ja keisririigid olemast. Püha hakati edaspidi pidama oktoobri viimasel pühapäeval, alates 1970. aastast kirikuaasta viimasel pühapäeval. Ümberpaigutamisega seoses hakati tekstides enam rõhutama Kristuse kuninglikkust ja eshatoloogilisi aspekte.
Püha sisseseadmise lähtekohana tuuakse esile kahte aspekti: võitlus laicite-põhimõtte (riigi ja kiriku lahutatuse) vastu ning võitlus Kristuse sotsiaalse kuninglikkuse eest.
Weimari Vabariigis ning natsionaalsotsialismi ajal oli Kuningas Kristuse austamisel suur roll. 1930. aastatel ilmalikus ühiskonnas levinud füürerikultuse vastu korraldasid katoliiklikud noored protsessioone. Kolmainupühal korraldati nn tunnistuspühapäevi, millel kinnitati oma kuuluvust Jeesusele Kristusele, protesteerides nii fašistliku ühiskultuuri vastu. Peale seda, kui natsid määrasid kolmainupühale riikliku spordipäeva, hakati tunnistuspühapäeva pidama Kuningas Kristuse pühal.
Liturgilise uuenduse käigus soovitakse kirikuaasta viimasele pühapäevale anda tagasi eshatoloogilise rõõmu ootuse motiiv sellega, et pühapäev vabastatakse leinatemaatikast. Kui surnutepüha liturgiline värv on must, siis igavikupühapäeva värv on valge.
Igavikupühapäeva (Kuningas Kristuse püha) ning surnutepüha erinevus tuleb ilmsiks ennekõike piiblilugemistes. Nii nn Saksa perikoobisüsteemis, mis oli EELK-s aastakümneid kasutusel, kui ka praeguses lugemiste kalendris rõhutatakse igavikupühapäeval eshatoloogilisi teemasid – viimne kohus, surnute ülestõusmine, uus taevas ja uus maa, igavene elu. Nende kõrval eksisteerib Saksa süsteemis eraldi proprium lahkunute mälestamiseks. Evangelisches Gottesdienstbuch rõhutab, et lahkunute mälestamine ei tohi tõrjuda kõrvale igavikupühapäeva temaatikat. Lahkunute mälestamist ei tõrjuta, kui tehakse ettepanek mälestada lahkunuid mõnel teisel jumalateenistusel (näiteks korraldada jumalateenistus surnuaial), kuid mitte pühapäeva kesksel jumalateenistusel.
Lahkunute mälestamiseks annab EELK kirikukalender võimaluse hingedepäeval ning vastavalt kohalikele oludele ka surnuaiapühal, mistõttu ei ole kohustuslik igavikupühapäeva proriumisse lugeda sisse surnute mälestamise temaatikat. Seda ei tule samas karta ega tõrjuda, kuna viimse kohtuga seostub ühel või teisel kombel palve lahkunute eest niikuinii.
(Punktid 1–6 on koostanud Elo Süld, täiendanud Joel Siim, punkti 7 on kirjutanud Süld ja Siim, punktid 8–9 Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
