1. Järgnev ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku lauluraamatukonverentsil (26.–27.10.2018 Tartu Pauluse kirikus). Kõigepealt vastan põgusalt küsimusele, miks üldse arvestada lauluraamatu koostamisel teoloogia ja dogmaatika vaatenurka, ning keskendun seejärel kiriku lauluraamatu ülesandele ja kohale kiriku elus. See on laadilt põhimõttelisem arutlus kiriku lauluraamatu tähenduse üle evangeelse luterliku dogmaatika seisukohalt. Nõnda visandatud kiriku lauluraamatu olemuse horisondil sõnastan lõpuks nn väljakutsed, mille ees me lauluraamatut koostades praegu seisame. Need on ülesanded või proovikivid, mida tuleks minu hinnangul võtta tõsiselt, kui koostame lauluraamatut tänapäevastes tingimustes ja peame selle kasutamiskontekstina silmas meie lähemaid aastakümneid. Need proovikivid kätkevad endas võimalusi ja tõotust.
2.1 Lühike vastus küsimusele, miks on kiriku lauluraamatu koostamisel oluline arvestada teoloogiaga, on lihtne: tegemist on väga olulise ettevõtmisega kiriku elus. Evangeelse luterliku kiriku elu ja tegutsemise allikaks on evangeelium Jeesusest Kristusest, millel rajanevana kirik end mõistab. Just see, mis on kiriku alus ja allikas, on ühtlasi peamine orientiir kiriku elutegevusele. See on ka kõige olulisem kriteerium, mille abil hinnata kiriku elu faktilist olukorda ja kõiki üksiktegevusi – nende kavandamist, elluviimist ja tagajärgi. Teisiti sõnastades: kiriku enesekorraldus kirikuna toimub kiriku õpetuse vahendusel. Üksnes siis kui kirik juhindub evangeeliumist ning küsib, millised sammud aitavad siin ja praegu – praeguse oleviku tingimustes – elada paremas vastavuses evangeeliumi tõega, üksnes siis on kirik vastutustundlik ning tõeliselt kirik. See on meie kiriku, meie kohaliku evangeelse luterliku kiriku põhikirja alguses sisalduv põhimõtteline tõdemus ja sätestus.
Kuidas paistab kiriku lauluraamatu funktsioon ja ülesanne teoloogia, täpsemalt dogmaatika vaatenurgast? Kiriku lauluraamatu tähendus on mitmemõõtmeline. Lauluraamat täidab mitmeid ülesandeid. See on tähtis ja tähenduslik mitmel viisil. Kiriku lauluraamatu keskne ülesanne on seotud kiriku elu keskse sündmusega, s.t jumalateenistusega, mis on kristliku elu kiriklik identiteedikese. Lauluraamatu ülesandeks on aidata kõlama jumalateenistusele kogunenud Kristuse koguduse ühislaul. Jumalateenistus on kiriku algsündmus – keskne sündmus, kus kirik usuosadusena armusõnast ja armulauast lähtuvalt üha uuesti kuju võtab, kogetavaks saab ja üles ehitub. Lauluraamatu ülioluline roll jumalateenistusel tähendab, et lauluraamat on kiriku ülesehitamise raamat. See on raamat, mis aitab meil kasvada kirikuna, aitab meid liita kokku, aitab meil võtta kuju usuosadusena, aitab meil elada kogudusena.
Lauluraamat toetab koguduse osalemist jumalateenistusel, toetab inimeste kaasamist jumalateenistuse käiku, toetab seda, et iga ristiinimene saaks olla otsene kaasvastutaja kiriku elukäigu eest, k.a. jumalateenistuse toimumise ja läbiviimise eest, ning ei peaks olema vaid pealtvaataja või pealtkuulaja. Milles seisneb lähemalt iga ristiinimese osalus jumalateenistusel, millele lauluraamat inspireerib ja kaasa aitab? Milline staatus on ühisel koguduselaulul? Kui püüda iseloomustada koguduselaulu, s.t kõigi jumalateenistusel osalejate – kaasa arvatud kirikuõpetajate ja teiste niinimetatud vaimulike, diakonite ja piiskoppide – ühist laulu, siis mis see on?
Kindlasti võib ütelda, et ühine koguduselaul on jumalateenistuse rikastamine ja kaunistamine. See ei ole aga piisav kirjeldus, kuna võib jätta mulje koguduselaulust kui luksusfenomenist. Õigusega saab ütelda, et ühine koguduselaul on ühine palve, ühine pöördumine Jumala poole. Väga ilus ja tabav on ühist koguduselaulu kirjeldada ka Jumala kiitusena, igavese elu täiust eshatoloogiliselt ettehaarava kiituse- ja ülistuslauluna. Kuid evangeelse luterliku arusaama kohaselt ei ole siiski ka see veel piisav viis väljendamaks asjaolu, miks on jumalateenistusele kogunenud koguduse ühine laul niivõrd oluline ja millises süvatähenduses on lauluraamat kiriku ülesehitamise, kristlik-kirikliku identiteedi kujunemise, kujundamise ja uuenemise raamat.
Niisiis, ühine koguduselaul rikastab ja ilmestab jumalateenistust, on palve, kiitus ja ülistus. Lauluraamat aitab neid ülesandeid täita ja on seetõttu väga oluline. Ometi on kõige tähtsam ühise koguduselaulu juures see, et tegemist on evangeeliumi kuulutamise erilise vormiga. Evangeeliumi kuulutamine on aga seotud Jumala ligituleku ja kohalolu tõotusega. Niivõrd kui koguduselaulus kuulutatakse rõõmusõnumit, on sellega seotud ka Jumala ligiolu tõotus – tõotus, et tema tuleb meie juurde, kingib ja jagab end meile. Teisiti üteldes: Ta äratab ja kinnitab meie usku, uuendab meie elu. Seega, kirikulaul on inimeste pöördumine palve ja kiitusega Jumala poole, kuid kirikulaulu kaudu pöördub Jumal ka inimeste poole. Just asjaolu, et koguduse ühise laulu kaudu hakkab kõlama evangeelium, s.t Kristus ise on kohal ja kogetav – just see asjaolu kannab kirikulaulu kõiki teisi rolle ja tähendusmõõtmeid. Ma kordan: kirikulaul vahendab inimeste palvet ja kiitust, kuid usutunnistuse ja evangeeliumikuulutusena vahendab kirikulaul ka Kristust ennast. Kristuse kohalolu ja enesejagamine on aga see, mis ehitab kirikut – seda kirikut ja kogudust, kes ka Jumala poole pöördub lauldes ning tunnistab tema ees pattu, tänab ja ülistab Teda suurte tegude eest, hüüab Teda kõiges hädas appi.
Nõnda ei ole kirikulaul üksnes laul, mille kaudu väljendame oma taotlusi ja pühendumist, oma mõtteid, kogemusi ja tundeid, vaid see on ka laul, mille kaudu Kristus ise, kolmainu Jumal kingib ennast, uuendades ja kujundades nii ümber meie südame ja elu. Ühine koguduselaul ja teisedki jumalateenistusel tegusalt osalemise viisid, mida lauluraamat koos oma ülejäänud sisuga toetab, lasevad kogeda esiteks seda, kuidas jumalateenistuse subjektiks ehk tegevuse kandjaks ei ole mitte vaimulik üksinda, vaid kogu ristirahvas, kirik tervikuna. Teiseks laseb ühine koguduselaul aga kogeda ka seda – ja just siin asub nii kiriku jumalateenistuse kui kiriku lauluraamatu tõe kriteerium –, et jumalateenistus ei ole mitte üksnes dialoogiline sündmus inimeste vahel, kus vastastikku lauldakse, kõneletakse, kuulatakse ja viiakse läbi teatud toiminguid, vaid et tegemist on inimeste ja Jumala avaliku ühise suhtlussündmusega, mille lätteks ja aluseks on kolmainu Jumala osadustahe. Jumalateenistusel on kohal ja tegutseb Jumal ise. Jumalateenistus on sündmus, mis toimub Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ja väes.
2.2 Ma ütlesin, et kiriku lauluraamatu keskne ülesanne on aidata kõlada koguduse ühislaulul. Samuti ütlesin, et kirikulaul on esmaselt evangeeliumikuulutus muusikas – seega võrreldav ja võrdväärne näiteks jutlusega. Nii on selge, et kirikulaulu tuleb esmalt vaadelda tekstilise-muusikalise tervikuna. Ühtlasi on aga kirikulaule koondaval lauluraamatul väga tähtis koht usulise kirjandusena, s.t mitte ainult lauldava, vaid loetava tekstina. Paralleeli võib tuua näidenditega, mille n-ö algne koht on teatrietendus, kuid mida loetakse ka kirjandusena. Kirikulaul on usuline luule. Lauluraamat on kiriku usuluule kogu. See osutab ühelt poolt kirikulaulu teksti sisulisele esmasusele. Teisalt aga ei ole kirikulaulu kõlamine ja õnnestumine lauluna võimalik ilma muusikata.
Vahel on iseloomustatud kirikulaulu tarbetekstina, millel puudub kunstiline väärtus. Ilmselt võib keegi samas vaimus ütelda, et muusikaliselt on tegemist tarbekaubaga, millel puudub kunstiline väärtus. Selline kirjeldus võib iseloomustada faktilist asjade seisu ühe või teise kirikulauluga ühenduses või isegi ühenduses mingi või suure osaga lauluraamatust. Täiesti ekslik oleks aga pidada sellist kirjeldust kirikulaulu olemuse sõnastuseks – otsekui kuuluks kirikulaulu juurde tarvilikult teksti ja viisi kunstiline küündimatus. Meie kirikulaulu osatine sõnastuslik ja muusikaline küündimatus võib küll olla hetkeseis või tõsiasi, kuid uue lauluraamatu eesmärgiks ja ideaaliks peaks kindlasti olema kasvatada usulaulude osakaalu, mis oleksid õnnestunud nii sisuliselt kui vormiliselt, s.t mis kõnetaksid ka luule ja muusikana. Kunstiline väärtus ei pea tähendama keerukust ja elitaarsust. Lihtsus ja lauldavus ei pea välistama esteetilist elamust. Tõepoolest, usukogemus ja usu keel on väga lähedalt, suisa lahutamatult seotud poeetilise ja muusikalise keele ning nende õnnestunud kasutamisega.
2.3 Dogmaatika vaatenurgast peatun lähemalt kirikulaulu ja lauluraamatu sisul. Nagu öeldud, on kirikulaulul ja -muusikal mitmesuguseid ülesandeid, mis kõik juurduvad evangeeliumi elavas vahendamises. Kirikulaul pakub selleks väga rikkalikult võimalusi. Seetõttu on kirikulaulu puhul kohane rõhutada, et kirikulaul ja lauluraamat on läbivalt hingehoiu instrument. Lauluraamat on nii inimesele üksikult kui kogudusele lohutuse ja tröösti raamat, sest tõotab usku, lootust ja armastust. Sealt leiab lohutust ja kinnitust kimbatuses ja katsumustes, leiab julgustust ja tuge elus edasiliikumiseks. Oma temaatilise rikkusega aitab kirikulaul erinevates eluolukordades näha uusi võimalusi ja avab tulevikku.
Lauluraamat on hingehoiu instrument, olles usus süvenemise ja usus kasvamise – lühidalt usuhariduse – raamat. Kirikulaul pakub usu sisude edastamiseks suurepäraseid võimalusi. Kiriku lauluvaramus on arvukalt laule, mis sõnalis-muusikaliste tervikutena väljendavad kristliku usu sisu. Samas toetab lauluraamatu kasutamine kirikuaasta kontekstis seda, et kogetavaks saavad põhimomendid Jumala pöördumises inimkonna ja loodu poole. Kirikuaasta peamised pühad on seotud Jumala Looja eneseilmutusega Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu. Nõnda on usu sisu põhitahkude käsitlemine kirikuaasta ja kirikulaulude vahendusel lõppkokkuvõttes ei millegi muu kui selle käsitlemine, kuidas usk on saanud ja saab jätkuvalt alguse – see on usalduse sünd Jumala vastu, veendumuse kujunemine elust koos Jumalaga, mis on Jumala tegutsemise tulemus, tema kohalolu kingitus. Õnnestunud kirikulaulud aitavad leida teed usuni Jumalasse, kohtuda Kristusega, avastada tegelikkust kolmainu Jumala tegelikkusena, kogeda maailma ja iseenda elu Jumala kohalolu valguses.
Usutõed on südant valgustavad tõed – neid kõlada laskev laul on vabastav, lepitava väega laul, eluhorisonti ja võimalusteruumi avardav laul, südant, s.t ellusuhtumist ja eluhoiakut kujundav laul. Kiriku lauluraamat hingehoiu ja usuhariduse raamatuna on raamat, mis ka aitab elus orienteeruda, aitab teravdada taju ja pilku elusituatsioonide hindamiseks, leida orientiiri valikute tegemisel, julgust eluotsuste langetamisel. Lauluraamat ja kirikulaul aitavad elu olukordades häälestuda: väljendada kurbust ja rõõmu, kartust ja julgust, ahastust ja lootust, ebakindlust ja usaldust. Kirikulaul juhatab avastama, et olevik on Jumala olevik, et usk on midagi sellist, mis saab alguse ja kinnituse siin ja praegu: inimene, kes ei märka, ignoreerib, põlgab või vihkab Jumalat, avastab, et „Jumal“ on tõotus ja rõõmusõna! Lauluraamat peab väljendama kirikulaulu teemade rikkust: see peab sisaldama patu ja armu, loodu ja lepituse, eshatoloogilise kohtu ja lootuse mõõdet – need aitavad suhestuda elusituatsioonide ja kogemustega, kus tajume end Jumalast eemal, vastalistena, eksinutena, eluteel hälbinute ja luhtunutena.
Sellega, et kiriku lauluraamat aitab kaasa ühislaulu kõlamisele ja aktiivsele osalusele jumalateenistusel, inspireerib lauluraamat ka aktiivsele osalusele nii kiriku elus kitsamas mõttes – koguduse- ja kirikuelu erinevates töövaldkondades – kui kristlikus elus avaramalt. Lauluraamat toetab aktiivset osalemist ja ristiinimesena vastutusevõtmist ühiskondliku elu erinevates suhetes ja tasanditel, teravdab pilku ristiinimese kaasvastutuse osas kaasinimese, kooselu ja kogu loodu eest. Õnnestunud lauluraamat inspireerib kiriklikule ja kristlikule elule väljaspool liturgilist jumalateenistust ning toetab nõnda ka jumalateenistust argipäevas. Õnnestunud lauluraamat ei lase kirikul ja kristlastel unustada, et kirikut ei ole ilma misjoni ja diakooniata ning et kurjuse ja patuga ei kohtu me üksnes iseenda või teiste südames ja eludes, vaid ka ühiskondliku ebaõigluse, rõhumise ja vaenamise struktuurides.
2.4 Eriti oluline on evangeelse luterliku dogmaatika seisukohalt rõhutada, et kirikulaul on ja peaks olema ennekõike värsiline kirikulaul, muusikasse valatud usuluule. Jumala Sõna endaga ei kohtu me kirikulaulus üksnes siis, kui laulame väljavõtteid Piibli proosatekstist. Ma ei pea silmas tõsiasja, et originaalkeeles on Pühakiri ise žanriliselt suures osas poeetiline tekst ja Taaveti lauluraamat (Psalmid) tervikuna luuleraamat (vt Vello Salo ja Indrek Hirve tõlget: Psalmid, Maarjamaa: Pirita klooster, 2009). Käesoleva ettekande ajaliste raamide tõttu piirdun kordamisega: muusikasse valatud usuluule – värsis või vabavärsis – on sisuliselt tervikliku sõnalis-muusikalise tekstina evangeelse kirikulaulu põhivorm ja peaks ilmtingimata selleks ka jääma.
Usuluule annab hääle ja keele inimesele, kes on õnnetu, ahastuses ja julguse kaotanud. Usuluule annab hääle ja keele olukorras, kus valitseb rõõm ja tänulikkus. See on luule, mis jutustab Jumala suurtest tegudest; luule, mis väljendab kogetud lepitust ja andestust; luule, mis väljendab olukordi katsumuses, kurja ja patu kiusatuses; luule, mis tunnistab kristlikku usku Jumalasse kui kolmainu Jumalasse. Selline sisuliselt terviklik usuluule, mistahes muusikalises keeles või stiilis see lauluna hakkab kõlama, on laul, mille kaudu võib meiega kohtuda ja kõnelda Jumal ise.
Usu keel on südamekeel. Südamekeel on aga ennekõike poeesia ja muusika. Evangeelse luterliku kiriku lauluraamat ei pea asendama piibliraamatut, vaid andma Piibli sõnumile ning selle sõnumi valguses mõistetud inimelule ja maailmale poeetilis-muusikalise kuju.
3. Eelnevas visandatud põhimõtteline arusaam kiriku lauluraamatu funktsioonidest ja ülesannetest ei ole ilmselt ammendav, kuid loodan, et nimetasin põhilist. Koostatav lauluraamat peaks püüdma nendega arvestada. Sel viisil kirjeldatud lauluraamatu olemust silmas pidades nimetan lõpetuseks proovikivid, mille ees minu hinnangul seisame. Need proovikivid on kokkuvõetavad märksõnaga „sillaehitamine“. See on märksõna, mis peaks meil lauluraamatu koostamisel kogu aeg silme ees olema.
Sildu on vaja ehitada lauluraamatu erinevate kasutuskontekstide vahel. Üks kontekst on koguduse jumalateenistus, talitused, piiblitunnid, koosviibimised jne. Teine kontekst on kodu. Kolmas kontekst, mida mingil juhul ei tohi unustada, on kool – pühapäevakool, noortetöö, leerikool, kristlikud üldhariduskoolid jne. Kiriku lauluraamat peaks olema koostatud nii, et seda saaks kogeda ja kasutada pealekasvav põlvkond – lapsed ja noored. Kiriku lauluraamat peab ehitama sildu põlvkondade vahel. Seda tuleks võtta koostamisel arvesse. Kindlasti võiks lauluraamat püüda olla ka üldisemalt kultuuritekst – nii nagu oma ettekandes rõhutas õigusega Rein Veidemann. Usukultuur on kultuuri osa. Kiriku lauluraamat on elatud usukultuuri suursaavutus. Kui lauluraamat resoneerub ühiskonna erinevates seostes – mitte ainult kultuuriseostes kitsamas mõttes –, siis ei tähenda see, et lauluraamat on väljunud kiriku piiridest, vaid seda, et kirik võtab kuju kontekstides, mis tunduvad võib-olla harjumatud. See on hädavajalik.
Me peame lauluraamatut koostades võtma tõsiselt, et oleme kirik, mis tegutseb kristlike enesestmõistetavuste ja traditsioonide katkemise olukorras. Meie olukorras on vajalik kõrgendatud tundlikkus nn eemalseisjate suhtes – nende suhtes, kellel puudub kokkupuude kirikuga või kelle jaoks kogemus kirikuga on põgus ja/või keeruline. Meie kiriku kokkupuude noorte ja lastega üldhariduskooli tasandil toimub empiiriliste uuringute sedastuse kohaselt vist veel vaid mõne protsendi osas. Niisiis, kuidas ehitada silda? Kuidas leida lauluvara, mis aitab neid kaasata? Kuidas kujundada jumalateenistuselu ja muusikat nii, et lapsed ja noored oleksid kõnetatud kaasahaaravas ja arusaadavas keeles nii sisu kui sõna- ja muusikavormi poolest, nii et nad võiksid kogeda (jumalateenistusel) Kristuse külalislahkust?
Lauluraamat peaks ehitama silda varasemate põlvkondadega meie kohalikus luterlikus traditsioonis. Evangeelne luterlik kirik on olnud mitmekeelne kirik. Saksakeelne kirikulaul kuulub meie oma traditsiooni. Ka tänapäeval ei ole evangeelne luterlik kirik Eestis ükskeelne. Meie luterliku kirikulaulu kullavara või tuumiklaulud peaksid ilmtingimata moodustama olulise osa meie lauluvarast. Väga soovitaksin aga luua originaalide põhjal kunstiliselt kvaliteetseid uusi tõlkeid või vähemalt töödelda tõlkeid originaali najal ja luuleanniga inimeste abil tänapäevasemasse keelde. Kindlasti vääriksid sisuliselt terviklikud ja kaalukad tuumiklaulud lauluraamatus kohta täiskujul ning võiksid olla rütmiseeritud.
Silda tuleks ehitada tänapäeva luule- ja muusikakeelega. See on ülioluline, kuna aitab ehitada sildu erinevate kontekstide ja pealekasvava põlvkonnaga. Ei ole mingit dogmaatilist-teoloogilist põhjust, miks ei võiks evangeelse luterliku kiriku lauluraamat olla muusikaliste stiilide ja muusikalise keelekasutuse mõttes oluliselt rikkam. Küllap praegune usuluule on teiselaadiline võrreldes nt reformatsiooni või barokiaja lauludega. Kuid siin saabki erinevate ajastute ja põlvkondade erilaadilisi tugevusi lauluraamatus ühendada. Igal juhul oleks vaja kavandatavasse lauluraamatusse oluliselt juurde kvaliteetset uuemat kirikulaulu nii sõnas kui muusikas. Varasem eesti originaallooming vajaks tugevat selekteerimist ja küsimist, mis ikkagi väärib ülevõtmist ja edasikandmist. Rahvapärast koraali võiks kaasata enam.
Sillaehitamine tänapäeva saaks osaliselt küllap toimuda Eesti usuluule autorite ja heliloojate originaalloomingu abil, kuid ilmtingimata tuleks ehitada silda ka teiste kirikutega. Seda nii seetõttu, et me ei ole kirik üksi, vaid laulame koos teistega, kui seetõttu, et kaasata nende häid kogemusi kirikulauluga ja nende kirikulaulu. Siin oleks õige vaadata ennekõike kirikuosaduste lauluvara poole, mille osa meie kirik on. Need on niisiis kirikud, mis tunnustavad üksteist vastastikku täielikult kirikutena. Kiriku lauluraamatus võiks seega peegeldada – ja isegi isegi peaks peegeldama –, et oleme osa Luterlikust Maailmaliidust (osadus teiste luterlastega), Porvoo osadusest (osadus anglikaanidega) ja Evangeelsete Kirikute Osadusest Euroopas (osadus reformeeritute ja metodistidega) (siin võiks nt vaadata nende kirikuosaduste täiskogudel ehk peaassambleedel kasutatud lauluraamatuid). Niisiis, uut tõlkelist lauluvara, mis rikastaks kavandatavat lauluraamatut nii sisult, stiililt kui žanrilt, võiks tulla ennekõike just nende kirikute kontekstist, kellega oleme üheskoos kirik. Lisaks on aga kindlasti õige heita ka pilk teiste sõsarkirikute lauluvarra – nii uude kui vanemasse. Nimetan siin ennekõike kirikuid, kellega meil on Eesti kontekstis lähedased sidemed: õigeusu kirik, vabakirikud, katoliku kirik, nelipühikirik jne. Kirikulaulu kõlapildi rikastamiseks ja mitmekesistamiseks on palju võimalusi. Loodan, et neid õnnestub kasutada ning et suudame luua ja tõlkida juurde õnnestunud usuluulet.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja ning Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
Loe lauluraamatu teemal veel:
Johann-Christian Põder, Kirikulaul, atmosfäär ja võimutahe.
Mart Jaanson, Luterlikest tuumiklauludest.
Eerik Jõks, Küsimused ja valikud EELK uue lauluraamatu koostamisel.
