Esmaspäeval, 22. oktoobril avaldas Washingtonis asuv ja rikkale Greenide perele kuuluv The Museum of the Bible (Piibli Muuseum) pressiteate, millest selgus, et 2017. aastal Berliini saadetud tekstifragmentide analüüsi tulemuste kohaselt on kuueteistkümnest muuseumile kuuluvast fragmendist viit põhjust pidada võltsinguks. Muuseum eemaldas kõnealused fragmendid näituselt ja saadab uurimisele ilmselt ka ülejäänud tekstifragmendid. Pressiteates ei avaldata, milliste fragmentidega täpselt tegu on, kuid need on teada sellekohase info põhjal kirjeldusest „Provenance“. Need viis fragmenti on:
Gen 31:23–25?, 32:3–6 (SCR.000124 = DSS F.191, Gen2),
Lev 23:24–28 (SCR.004742 = DSS F.203, Lev6),
Num 8:3–5 (SCR.003173 = DSS F.194, Num2),
Neh 2:13–16 (SCR.003175 = DSS F.201, Neh2),
Jonah 4:2–5 (SCR.003171 = DSS F.197, Jon1).
Mis on selle uudise puhul oluline?
Oluline on see, et muuseum on rakendanud meetmeid ja võtnud tõsiselt võimalust, et nende asutus on raisanud sadu tuhandeid dollareid materjali peale, mida on kuritegelikul teel toodetud või levitatud.
Mis on selle uudise juures teadlaste jaoks jätkuvalt murettekitav?
Esiteks on kõige suurem probleem dokumentatsiooni puudumine, mille pärast on muuseumit laiemaltki kritiseeritud: kui museaalid on seaduslikult soetatud ja maale toodud, peaks muuseum suutma nende algupära tõestada ka seadustega ettenähtud dokumentidega. Kodulehel väidab muuseum, et nende kogudes asuvate objektide algupära ja nende kohta käiv info on avatud andmebaasist kättesaadav, aga vähemalt praeguseni pole väidetavalt võltsitud fragmentide kohta võimalik leida mingit infot. Fragmentide puhul on märgitud nende ostukuupäev ja -koht, kuid see ei ole piisav.
Teiseks ei avalda muuseum, millistest teguritest lähtuvalt peetakse esemeid võltsinguteks. See tuleneb sellest, et ei taheta võltsijatele anda infot, mis võimaldaks neil uusi võltsinguid teha.
Teadlaste arvates peaks sellise info üle otsustama aga nemad – ja ehk see aja jooksul ka nii läheb. Mitte ükski kriteerium pole üksinda piisav, et veenduda selles, kas väga väike tekstifragment on võltsing, selleks on ainest lihtsalt liiga vähe. Võltsingukahtluse uurimise ja selle erinevate kriteeriumite teemal käis 2017. aastal elav diskussioon (vt soome keeles siit). Tundmatu algupäraga fragmente ei saa paljalt teadusliku meetodi abil autentseks ega võltsituks pidada, aga nüüd esile kerkinud kahtluste tõttu on laskunud tume vari kõikidele tekstifragmentidele, mis on pärast 2002. aastat erakollektsioonidesse jõudnud. Võiks arvata, et võltsingukahtluse tõttu on turg jahtunud, aga nii kaua kui keegi on valmis maksma tundmatu algupäraga esemete eest, on ka võltsijatel tööd.
Kolmandaks parandab muuseum teadlastega koostööd tehes oma mainet. Kipp Davis, kes oli osalenud fragmentide avaldamises, jäänud aga sealjuures nende suhtes kahtlevale seisukohale (kahtlust äratasid ka teise, Martin Schøyeni kollektsiooni mõned fragmendid), kutsuti nüüd uurimist jätkama. Candida Moss ja Joel Baden kirjutasid möödunud aastal teose „Bible Nation“ („Piibli rahvas“, Princetoni ülikooli kirjastus, 2017), milles nad püüdsid avada muuseumi valguses Greenide pere ja teiste kollektsiooni koostamisega seotud inimeste kavatsusi, kritiseerides ka muuseumi tööprotsesse.
Järgnev seik illustreerib hästi uurijate rolli tekstifragmentide käsitlemisel. Greenide pere rajas 2010. aastal nn Green Scholars Initiative’i programmi, mida nüüd tuntakse nime all Scholars Initiative. Ka esimesed muuseumi Qumrani-fragmendid avaldati Brilli teaduskirjastuses just selle programmi raames, Emanuel Tovi, Kipp Davise ja Robert Duke’i toimetamisel raamatus „Dead Sea Scrolls Fragments in the Museum Collection“ („Surnumere käsikirjade fragmendid muuseumi kollektsioonis“), Publications of the Museum of the Bible, köide 1 (Leiden: Brill, 2016). Autorid ja assistendid pärinevad paljudest eri ülikoolidest ja asutustest. Mossi ja Badeni sõnul on Steve Green toiminud nagu tüüpiline ärimees: muinasleide on hangitud odava hinnaga, aga kui museaal on annetatud (mittetulunduslikule) muuseumile, on selle väärtus olnud midagi hoopis erinevat, kui selle eest makstud hind, ja nii on pandud oma taskusse eseme pealt saadud maksimaalne maksutagastus. Mis veel juhtub sellises olukorras? Uurijaid, kes viitavad eseme märgilisele tähendusele, ei ole ilmtingimata uurinud eseme autentsust ega selle ebatavalisi tundemärke. Piisab kui teadlased on uurinud tekstifragmenti nii palju, et eseme „CV“-sse jääb märge põhjalikust uurimisest, viitamaks, et ese on pälvinud teaduslikku tähelepanu.
Kui teadlased kutsuvad nüüd programmi oma õpilasi, kellel ei ole veel vanema kolleegiga võrdväärseid teadmisi ja kogemust, võib tulemuseks olla olukord, mis on teaduseetika vaatepunktist üsna küsitav: mitte kellelgi ei ole täit teadmist eseme algupärast, aga keegi ei võta ka selle välja selgitamiseks vastutust. Õpilased võivad olukorda mõistmata leida end järsku olukorrast, et nad on osalenud võltsingute avaldamisel tõe pähe. Selliste probleemide ennetamiseks on tarvis teadlaste valvsust, aga ka ühist käitumistava, millele osutades õnnestub ehk ära hoida olukordi, kus üksikuurija ei pea valima uurimise või moraalselt küsitataval teel karjääri edendamise vahel. Eelmisel suvel tehtud küsitlus Qumrani-uurijate seas näitas, et isegi kui praegusel hetkel ei keela ükski tava Lähis-Ida kultuuripärandi illegaalset käsitlemist, varastamist ega võltsitud objektide kasutamist, eelistaksid uurijad, et need tavad selgitaksid, milliseid küsimusi nad peaksid küsima, kui seisavad silmitsi väidetavate muinasobjektidega.
Helsingi Ülikooli usuteaduskonna juures tegutsev tippkeskus „Changes in Sacred Texts and Traditions“ („Muutused pühades tekstides ja traditsioonides“) ehk CSTT lõi eelmisel aastal vastavasisulise käitumistava.
Kirjutis ilmus Helsingi Ülikooli tippkeskuse CSTT blogis. Tõlkinud Diana Tomingas.
Jutta Jokiranta (1971) on Helsingi Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja lähidistsipliinide professor.
