Looduslik aastaring jõuab peagi saabuva talvise tardumuse lävele ning ka kirikuaasta pühakirjalugemised kalduvad üha enam igavikulistele teemadele. Peagi saabub ka eestlase jaoks hingelähedane poolmüstiliselt morbiidne november, mille juhatab sisse kõigi pühakute päevale järgnev hingedepäev. Hoolimata igavikuliste teemade päevakajalisusest ja meie kõigi isikliku ajaliku surma paratamatust saabumisest, oleme me enamasti inimlikul tasandil siiski elus kinni.
Et anda sõnale „elu” tähendus, tuleb kõneleda ka mõistest „surm”, sest ilma surmata pole elu ja eluta surma. Kristlastele on need mõlemad mõisted mitmekihilised ja ka mitmetähenduslikud. Mitteusklikule inimesele on nii elu kui surm üsna üheplaanilised ja konkreetse tähendusega. Lihtsustatult tähistab elu elamist kui sellist – aega, mis asub sünni- ja surmahetke vahel. Surm tähistab elamise lõppu ega ole uskmatu inimese jaoks kuidagi mõistetav kestva seisundina. Nõnda on surm ateistliku maailmavaatega inimese enda jaoks mitteolemine. Kui sureb keegi lähedane, siis on kestev see teadmine, et inimest enam pole – ta on surnud. Kuid see ei teadmine ja tunne ei puuduta enam tõenäoliselt surnud inimest, vaid väljendub kaasinimeste leinas.
Suhtlemine inimestega, ka nendega, kes väidavad ennast olevat mitteusklikud või ateistid, näitab, et suhtumine surma ja suremisse pole siiski nii lihtne, kui äsja kirjeldasin. Vähe on neid, kes julgevad väita, et suremisega lõpeb ka olemine. Pigem väljendatakse veendumust, et miski ootab inimest ees ka siis, kui surm on möödas. See on kinnituseks, et inimese loomuses on olla elus kinni. See on seotud ka inimese loomupärase religioossusega.
Jeesus annab surmale ja elule uue tähenduse. Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus ühele jüngriks saada soovijale, kes tahtis minna matma oma isa: „Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!” (Mt 8:22) Selles jutustuses ilmneb, kuidas Jeesus pöörab inimeste maailmapildi pahupidi. Mees, kes soovis minna matma oma isa, esindas inimest, kes oli elus kinni niivõrd, et Jeesus nimetas temasuguseid surnuteks. Iga tegevus, mis takistab meid Jeesust järgimast või viib meid Jeesusest eemale, tähistab viibimist surmavarjus. Liigne keskendumine maistele mureasjadele hoiab meid kinni maises elus, mis ei ole Jeesuse hinnangul aga muud kui viibimine hauas. Meie kristlastena ei pea aga haarama selle elu järele ja sellest kinni hoidma, vaid janunema igavese elu järele.
Meie ees on igavene dilemma, sest me oleme kahe riigi kodanikud. Me elame samaaegselt kaduvikus ja igavikus: oma sünni- ja surmahetke vahelises ajalikus maailmas, ja samal ajal Kristuse jüngritena – Tema igavese kuningriigi lastena – võime eelmaitsena kogeda igavesest elu. Et Jeesust järgida, tuleb täita oma ülesannet ajalikus maailmas, samal ajal valmistuda vastu võtma Jumala armu kaudu meile osaks saavat õigeksmõistmist ja igavest elu.
Apostel Paulus kõneleb nii maailmas kui Kristuse küljes kinni olemisest: „Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.” (Fl 1:21–24) Vastutus maailma ees, meile antud ajaliku elu ülesande täitmise ees hoiab meid maailmas kinni.
Maailmas kinni
Jumal seadis inimese Tema loomingut harima ja hoidma (1Ms 2:15). See ülesanne hõlmab endas vastutust kogu elus ja eluta looduse ees, kogu universumi ees. Rõhutatult peaks just kirik juhtima tähelepanu inimese vastutusele keskkonna, sotsiaalselt võrdse toimetuleku ning maailmarahu taastamise ja säilimise ees. Selle juurde kuulub meie igaühe isiklik vastutus ümbritseva keskkonna hoidmise ning ligimese turvatunde ja põhivajaduste rahuldamise ees.
Elu on universaalne kingitus Loojalt loodule. Seda kingitust peab võrdselt jaguma kõigile. Meie ülesanne on aidata kaasa selle eluressursi jagamisele nõnda, et omale õiglaselt kuuluva osa saab kätte iga osa loodust. Seda on vaja, et Jumala loodud maailm ja elu selles maailmas ei lõpeks enne, kui Jumala määratud aeg ümber saab. Siia kuulub vastutus elu kestmise ees, mis tähendab ka hoolekandmist perekonna institutsiooni ja inimsoo jätkumise eest. Selles valguses tuleb vaadata ka inimese vastutusele ja ülesandele mitte sootu olendina, vaid just mehena ja naisena. Nõnda peab inimene kandma Jumala majapidajana hoolt kogu loodu eest seni, kuni see maailm kestab ja universumis jätkub elu. Inimene sõltub sellest elust ja elu jätkumine Maal omakorda sõltub inimesest. Nõnda oleme me selles elus kinni, kuid täidame ülesannet, mis on seotud igavese elu lootusega.
Kristuses kinni
Kõik evangelistid vahendavad Jeesuse sõnu: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” (Mk 8:35–36)
Siin ilmneb taas juba eelpool nimetatud elu ja surma paradoks. Elamine elamise pärast on tegelikult oma elu kaotamine. Elule tuleb anda õige sisu ja mõte, elu tuleb eesmärgistada. Kristlase sisuka ja mõtestatud elu eesmärk on elamine usus Kristusse. Samas, kui usume Jeesust ainult kui arsti ja igapäevastes asjades palvetele vastajat ning avitajat, ei pruugi me iialgi saada Teda tundma kui ülestõusnud Issandat, kellesse uskudes pärime igavese elu. Toimides nõnda, oleme kinni haaranud vaid ajalikust elust, kuid jätnud tähelepanuta igavese elu eest hoolitsemise. Ka Jeesusel oli inimlik loomus, elu inimesena, ja jumalik loomus Jumala Pojana. Meie usk Jeesusesse peab aitama mõista, et Jeesuse inimeseks saamine oli eriline missioon ainult tänu sellele, et Ta oli Jumala Poeg. Just selles peitub lunastuse võti. Tunda Jeesust ajaloolise isikuna on tingimata vajalik, et mõista paremini tema aega ja tollast elu, kuid ainult sellise Jeesuse tundmine või sellise Jeesuse olemasolusse uskumine on poolele teele jäämine. Apostel Paulus kirjutab selle kohta tabavalt: „Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“ (1Kr 15:19).
Hoides kinni oma usust Jumala lunastusplaani teostusmisse, Kristuse ristisurma ja ülestõusumisse ning Püha Vaimu jätkuvasse töösse oma Kirikus, võime olla kindlad, et oleme ennast kinnitanud igavese elu külge. See elu on vahetult seotud meie usuga Jeesusesse Kristusesse. „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu,” kirjutab Johannes (1Jh 5:12).
Urmas Viilma (1973) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop.
