Elu on vist väga rangelt käsitatuna üksnes meie endi, eluolevuste prioriteet ja lõbu; täpsemini – meie endi olemine, kitsamaltki veel ent – minu elu, minu eksistents. Õhtumaa inimese maailm on aastatuhandetega formeerunud selgelt piiritletud kaksiktervikuks, millest üht osa peame inimliku kogemuse seisukohalt mõõtmatult tähtsamaks, suuremaks, ilusamaks, õigemaks; teine pool on seega tühisem ja halvem, tüütum, labasem ja mõnikord ka igav suisa. Endastmõistetavalt tähistame esimest poolt kui mina, toda teist aga kui kõike muud, ülejäänut.
Ühe indiviidi mõõtmes võib ninatark elu käsitada vastandite ühtsusena või vaid ka sellesuunalise ebaõnnestunud katsena, see on meie olemise rõõmude ja murede, õnne ja kannatuse, heaolu ja valu pidev vahelduvmäng. Ütleme end olevat kultuursed elu suhtes, kuid kas aktsepteerime kultuurselt ka inimlikku kannatust, valu, traagikat? Vist ei… Oleme ühepoolsed oma kultuursuses. Hoidume elu valupoole vaagimisest; ei oska, ei õpi, ei õpeta kultuurselt suhtuma kannatusisse. Elu rõõmupool, loomine, saavutuste sihtimine – sellele on seatud ja pühendatud me kasvatus- ja õpetussüsteem, on orienteeritud me kombed, tavad, tarkused. See ühekülgsus on aastatuhandete vältele muutnud meid nii vildakaiks, et meil ei tule õigupoolest pähegi õppida-õpetada suhtumist elu paratamatuse teise külge. Puutume me aga elu varjukülgede ja kannatustega peaaegu iga päev ju mingil määral kokku, ning kui tihti võime täheldada säärastel puhkudel kaaskodanike oskamatust, meelehärmigi ja lohutamatust.
Kas saame siis väita, et oleme kultuursed, kui vaatleme elu vaid plusspoolelt? Ilmselt mitte. Tõepoolest – eetilises mõttes puudub meil arenenud kannatuskultuur. Oleme selle, võiks ju öelda, hooletumalt allavett lasknud oma vaimu, hinge tuhataastatega peale võetud ebanägusa hingekasvatuse ajel, sunnil, käsul.
Oleme kaotanud lähedasi. Oleme näinud raskeid parandamatuid haigusi. Oleme kokku puutunud tooruse, jõhkruse, hirmu, solvamise ja mõistmatusega. Teame, mis on hingepiin ja südamevalu. Kõigis neis situatsioonides oleme aga abitud, nõrgad, jõuetud. Kes peaks lohutama, leevendama? Kuidas leida endas jõudu suhtekalkuse ja bürokraatiahingetuse vastu? Kas annab selle lohutuse, selle jõu koolitarkus? Või filosoofia? Või religioon?
Religioonil on illusoorne-kompenseeriv funktsioon. Religioonil on ammu aega selgeks tehtud, fikseeritud funktsioonid, milledest vast kõige olulisemana peakski justkui avitama kannatajaid siin, selles elus tulevase elu tasupeibutusega – kunagi, seal, teises ilmas… Ent ainuüksi tõdemusega, et usk annab vaid illusoorset leevendust, ei liigu me kannatusõpetuses sammugi paigast, sest „kes lisab teadmisi, see lisab valu“ (Kg 1:18). Realistidena peaksime võitlema eeskätt religiooni tekitavate põhjusjuurtega, mitte aga niivõrd religiooni kui sekundaarse tuletisega. Neiks juurteks on puudused ja vajakajäämised me elukorralduses, sotsiaalne ebaõiglus, bürokraatia ja korruptsioon, sellest kõigest tulenev üldine inimlik rahuldamatus. Üldse – elu igapäevas pealiskaudne tegelemine inimesega. Lisagem siia veel inimpraktika jõuetus kannatuste, olemise lõpu ees; kas üksikisiku või kogu rahva traagika, ta saatusmure suruline.
Küllap peame parandama elu ennast, olemist. Peame õppima vastu võtma ja kultuurselt, mõistvalt suhtuma valusse, muresse, kannatusse. Õppigem leevendama omaenese ja kaaskondlaste südamevalu, õppigem arukalt mõistma oma rahva muresid. Oskus lohutada abivajajat on paljuski see mõõdupuu, millega religioon mõõdab oma elujõulist üleolekut nõmedast ükskõiksusest, õõnsaist loosungeist, inimsõbralikkuse defitsiidist.
Mis on meil asemele või vähemalt kõrvale panna? Ajutise abinõuna võiksime ja peaksime püüdlema kannatuskultuuri poole, et üleilmset rõiget allakäiku veel veidi eemal hoida. Inimene vajab usku – usku abisse valude korral. Õppigem seda abi leidma ja annetama.
Priit Kelder (1945) on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli idamaade ajaloo alal; ta on töötanud kriminaaljälituses, mh Interpoli Eesti büroo direktorina, ja Siseministeeriumi asekantslerina; ta on Eesti kõrgkoolides õpetanud erinevaid õppeaineid, sh võrdlevat kultuurilugu, usundilugu, idamaade ajalugu, filosoofia ajalugu, eetikat ja esteetikat.
