Mis on Johari aknal ühist kristlusega?

1955. aastal lõid psühholoogid Joseph Luft (1916–2014) ja Harrington Ingham (1916–1995) mudeli, mida nimetatakse Johari aknaks. Nimi on kokku pandud autorite eesnimedest Joe ja Harrington. Johari aken on heuristiline harjutus, mis aitab inimestel paremini mõista oma suhet iseendaga ja suhteid teiste inimestega. Johari aken on peamiselt kasutusel eneseabi gruppides või ärikeskkonnas meeskonnakoolitustel.

Joseph Luft, PhD, ja Harrington V. Ingham, MD, töötasid tol ajal UCLA-s (California ülikool, asub Los Angeleses). Nad kaardistasid teadvuse ja alateadvuse alasid ning uurisid inimese isiksust. Selle asemel, et mõõta isiksust, kaardistasid nad isiksust läbi selle, kuidas isiksus väljendub inimese käitumises. Sellest tööst sündis UCLA Western Training Laboratory suvesemestril laboratoorse töö käigus praktiline harjutus, mis on kasutusel veel 63 aastat hiljem. Töö oli osa tol ajal tegutsenud teadlaste rühma tööst, kes püüdsid mõista, kuidas üksikisik mõjutab grupiprotsesse.

Johari akent mainiti 1955. aastal esmakordselt ajakirjas Proceedings of the Western Training Laboratory in Group Development, mille väljaandja oli samuti UCLA. Johari akna esmapublikatsiooniga samal aastal, 28. oktoobril 1955, sündis Bill Gates, kes muutis maailmas tuntuks ühed teised aknad.

Harjutuse aluseks on nimekiri 58 positiivsest isiksuse omadusest. Eksisteerib ka NoHari nimekiri ehk nimekiri 58 negatiivse iseloomuomadusega. Inimese omadused ei piirdu ainult nende 58 omadusega, mis seal nimekirjas on. Inimene on ääretu ja määratlematu, rikkalikum ja keerukam ja erilisem kui see nimekiri. See nimekiri võib siiski olla abiks, sest osa meist tunneb end paremini ja osa mitte nii hästi.

Tabel 1: Johari akna omadussõnad (autori tõlge)

Harjutuse alguses valib igaüks viis või kuus positiivset omadust, mis teda iseloomustavad. Kaaslased või kolleegid valivad ka igaüks selle inimese kohta samast nimekirjast 5–6 omadust. Need omadused paigutatakse n-ö aknasse ehk neljast ruudust koosnevasse ruudustikku selle järgi, kes mis omadust nimetas – kas ainult inimene ise, ainult tema kolleegid või nii inimene ise kui ka teised. Teadmata alasse paigutatakse kõik need omadused nimekirjast, mida keegi ei nimetanud.

Filosoof Charles Handy kutsub seda mudelit Johari majaks nelja toaga. Üks mu juhendatavatest seletas mulle, kuidas tema sellest mudelist aru saab. Ta ütles, et see on nagu maja, millel on tänava poole neli akent. Ühe toa aknal ei ole kardinaid ees ja toas põleb tuli – kõik näevad väljast sisse ning sees olija näeb ka kõike. Teises toas leiduvat näevad ainult need, kes väljast sisse vaatavad, kuid tuppa majast seest vaadata ei saa. Kolmanda toa aknal on ees paksud kardinad ja sees põleb tuli – keegi väljast ei näe, kuid sees olija ise näeb kõike väga hästi. Neljas tuba on selline, kuhu keegi väljast sisse ei näe ning kus sees on nii pime, et keegi ei näe ega tea, mis seal on.

Omadused saavad liikuda ühest aknast teise. Kui inimesel on üks omadus tema jaoks pimedas toas ning keegi räägib talle sellest, mismoodi tema käitumine mõjub, siis saab inimene endast teadlikumaks. Kui inimene selle teadmise omaks võtab, siis liigub omadus seeläbi pimedast toast avatud kardinate ja põleva tulega tuppa. Inimene võib ka eitada infot, mida ta teistelt saab. Inimestena oleme me võimelised meie jaoks ebameeldivat või meie varasemate teadmiste ja ettekujutustega mitte kokku sobivat infot ignoreerima. Eitamine ei muuda omadust siiski olematuks. Omadus ise jääb, ta lihtsalt püsib inimese enda jaoks pimedas toas ning kõnealust isikut ümbritsevad inimesed jäävad seda omadust edaspidigi märkama.

Neljas ruum ehk teadmata ala on meie käitumise alateadlik osa ‒ see, mida me ise ei tea ja teised ei näe. Elu muutumine, uued väljakutsed, pinge või ootamatud olukorrad võivad inimeses välja tuua omadusi ja taolise käitumise, mis seni asusid teadmata alas. Need omadused võivad sealt liikuda kõiki kolme ülejäänud alasse, sõltuvalt sellest, kas inimene ise tunnistab seda omadust või kas teised seda märkavad. Mingi olukord võib inimeses välja tuua tema kitsiduse, mida ta ise ei märka, kuid teised näevad seda, kui isik surve all olles otsuseid teeb.

Ükski harjutus või meetod ei ole täiuslik. Ma tahan sellega rõhutada, et Johari akna harjutusega saadud tulemus pole absoluutne. Iga üksikindiviid on alati keerulisem ja erinäolisem kui ükskõik missugune harjutus. Inimeses on alati rohkem omadusi, varjundeid, nüansse ja isikupärasust, kui need 58 omadust kirjeldavad. Ometi olen ma näinud sellest harjutusest suurt kasu kasvamas. See on turvaline ja piiritletud vorm, mille abil inimesed saavad omavahel sellest rääkida, kuidas tema paistab mulle ja kuidas mina paistan talle.

Inimesel on oma käitumise kohta arvamus ja ettekujutus sellest, millisena see tundub ning kuidas mõjub. Ükskõik, mida ta teeb, ta on üsna kindel selles, kuidas see teistele tunduma peab, kuidas teda mõista tuleb. Teine inimene võib sellest ükskõik kuidas muudmoodi aru saada, sest tema vaatab seda jälle oma elukogemuse ja arusaamade prisma kaudu. Mudeli omadused võimaldavad omavahel rääkida sellest, mida mina ühe või teise omaduse all mõtlen ja millist käitumist selle väljenduseks pean. See aitab ühtlustada arusaamisi meeskonnas.

Avatud ala suurendab ka see, kui ma oma käitumise mõju tundma õppimiseks teiselt inimeselt peegeldust küsin või palun kirjeldada, kuidas mu tegutsemine kõrvalt vaadates mõjub. Nii saab iga inimene teadlikult päevast päeva oma avatud ala suurendada. Tänu sellele õpib inimene oma käitumise eripärasid teistele seletama, ka suureneb seeläbi tema edukus koostöö tegemisel.

Johari aken õigustab end meeskonnakoolitustel kui vahend organisatsioonisisese avatuse suurendamiseks. Johari akna harjutuse kasutamine näiteks meeskonnakoolituse käigus suunab inimesi oma avatud ala suurendamisele. Selline töötajate avatud alade vastastikune suurendamine mõjutab ka organisatsiooni ennast, kus sisesuhtlus muutub läbipaistvamaks ja koostöö edukamaks. Johari aken võib julgustada inimesi ka peale koolituse lõppu avatud ala suurendama. Oluline on, et avatuse suunas liikumine kestma jääks.

Avatus käib käsikäes usaldusega. Individuaalsete avatud alade suurendamine suurendab organisatsiooni sees usaldust ja üksteisemõistmist. Avatud ala suurus näitabki usalduse määra organisatsioonis. Suurem usaldus aitab organisatsioonil tulemuslikum olla, ka koostöö sujub paremini.

Ja kuidas on Johari aken, meeskonnatöö koolitajate abivahend, seotud kristlusega, küsite te nüüd.

Jumala ootus on, et me suurendame oma avatust Temale. Meie saame end Jumalale rohkem avada – me saame laiendada Jumalale avatud ala. Kui me avame end Jumalale, siis saab Jumal meie sisse tulla. Me saame seda teha läbi palve. Ja mitte ainult, sest Jumal töötab meie elus erineval moel.

Mõnikord tuleb Tema puudutus ka läbi teiste inimeste. Me kohtume Jumalaga iga kord, kui me kohtume teise inimesega. Jumal on ju kõik inimesed oma näo järgi loonud. Iga inimene, kes meie ellu saadetakse, võib olla saadetud meile midagi näitama või õpetama. Kohtumised inimestega on meile peegliks, kust paistab, mis on minu tubades, ka nendes, mida ma ise ei näe. Jumal töötab läbi kõigi inimeste, keda ta meie ellu saadab. Nii võib mõnest juhuslikust kokkupuutest sündida selgust, sest keegi teine näeb kõrvalt paremini ära mu suutlikkuse või varjukülje. Midagi oli minu eest peidus pimedas toas, mis on nüüd avatuks saanud.

Kui avatud ala on suurem, siis on ka usaldust rohkem  ̶  usaldust nii Jumala kui ka teiste inimeste suhtes. Inimene annab endast ja võtab vastu. Suurem avatud ala tähendab suuremat usaldust, nii usaldust teiste inimestega suheldes kui ka Jumala vastu. Usaldus ja avatud ala suurendamine on inimesele nii Uskmatu Toomas kui ka Kristus olemine. Keegi küsib, uurib ja puurib, tahab minust midagi teada. Ma annan talle vastuse, ma olen sel hetkel nagu Kristus, kes ütleb, et teine võib sõrme mu haava sisse pista. Teine saab mulle vastu anda oma tunnistuse, peegelduse, kinnituse. Siin on andmine ja võtmine. Ma olen avatud nii andmises kui võtmises, ma olen Jumalale avatud.

Kristlane saab inimestega lävimises hoida oma avatud ala nii suure kui võimalik. Suure usalduse olemasolul saab tema avatud alas olla ka oma usu avalik tunnistamine, kristlaseks olemise tunnistamine. Kristlane, kes tunnistab avalikult oma usku, räägib sellest, mida usk talle tähendab. Ta esindab sellega kristlust ning on elavaks näiteks, eeskujuks. Mingil viisil on see nagu misjon, kui me oleme teisele inimesele kristlastena avatud.

Ammu enne seda, kui Johari aken mudelina sõnastati, kutsus Jumal meid enda suhtes suuremale avatusele. Ja nii on üle kuuekümne aasta tagasi loodud Johari aken minu jaoks üks paljudest viisidest kirjeldada avatud suhte loomist Jumala ja ligimesega, väike killuke teel üksteisemõistmiseni ja avatuseni Jumalale.

Kreet Aun (1969), on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vilistlane ja EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, superviisor, koolitaja ja bibliodraama juhendaja, EELK liige ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.