1.–3. Perikoobi tekst, struktuur, kontekst
Perikoop kuulub lõiku Ap 20:17–38, mis sisaldab Pauluse lahkumiskõne. Perikoobiks ei ole võetud mitte terve lahkumiskõne, vaid see on piiratud nõnda, et see algab sõnadega „ja nüüd annan ma…“. Lause algus „ja nüüd“ võibki olla mitte sisuline, vaid stilistiline (mis õigustab kõne sellist jagamist kaheks). Nimelt ei pruugi see „ja nüüd“ olla üksnes viide pöördepunktile ajaloos – nüüdsest peale pole ju enam Paulust –, vaid võib järgida ka Vana Testamendi stiilile omast asja juurde mineku vormelit „ja nüüd“ (esineb ka Juuda kõrbe potikillutekstides). Kuid see asja juurde minek ütleb, et kogudus ei ole inimeste kätes – kui ta seda on kunagi olnud, siis üksnes apostlite ajal, siis, kui selliseid inimesi veel oli, kes Jeesust ja tema sõnu mäletasid. Kogudus usaldatakse Jumala ja tema armu sõna kätte.
Perikoobist on jäetud välja ettekuulutused ja Pauluse eluloolised kohad, ka teoloogiliselt keerukad mõtted. Jäetud on vaid midagi sellest, mis on elu Jumala armu käes.
Kõne laiem kontekst moodustub peatükkidest 18–20. Apostlite teod on koostatud just sellistest, umbes kahe peatüki mõõdus tervikutest, mille autor on kavandanud ühe lugemiskorra pikkuseks. Peatükkide 18–20 sisu on Pauluse tegevus Korintose ja Efesose piirkonnas, seal, kus ta on kirjutanud oma kirjad (ja seal, kust võib otsida ka Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude autori asukohta maakaardil, sest just seal läheb autori maateaduse tundmine täpseks, olgu siis tegu linnade või saarte asukohaga).
Apostlite tegude raamatu seisukohalt on Pauluse lahkumiskõne oluline pöördepunkt apostlite ajast apostlitejärgsesse aega. Apostlite aega kirjeldab raamat kui aega, mil kogudustes olid kohal apostlid ja vanemad nagu Jeruusalemmas või rändavad apostlid nagu mujal. Apostlid on inimesed, kes mäletavad isiklikult Jeesuse sõnu ja tegusid, on võimelised nendest rääkima ja katsuma läbi teiste inimeste õpetusi, kas need on ka kooskõlas Jeesuse õpetusega. Apostlite aeg on seega vaba eksitustest, sest vale tuleb kergesti välja (Ap 8:9–12; 13:6–12). Kuid apostlidki surevad kord, ja Mileetose ning Efesose koguduste jaoks (20:17) jäävad need päevad, mil Paulus on nende keskel, viimasteks päevadeks koos apostlitega. Veel kirjeldatakse üht õiget jumalateenistust (20:6–12) Trooja linnas apostli kohal olles, enne kui inimesed peavad oskama teenida Jumalat ilma Pauluse juhatuseta. Luukas peab jumalateenistust oluliseks, ta on ka esimene inimene ajaloos, kes on kirjeldanud sünagoogijumalateenistust (Lk 4:16–21).
Pärast apostleid jääb kogudusel üle loota apostlite pärimusele, ja see pärimus antakse edasi kogudusele, vastutavaks varaks aga vanemaile, kes jäävad kuulutajateks kogudustes pärast apostleid.
Koguduse ülesehituse seisukohalt on Apostlite teod jõudnud nägemuseni, et kogudus koosneb kristlastest, keda nimetatakse „vendadeks“, „jüngriteks“ (sellest sõnast on kasutusel ka naissoo vorm) või „hulgaks“. Vennad ja hulgake on see, kes kiidab heaks head otsused. Apostlid seavad ametisse ka vanemad (presbüterid), nagu Jeruusalemma koguduses ja juudi sünagoogides. Vanemate vastutada on apostlite pärandi ülevõtmine. Pauluse lahkumiskõnes nimetatakse vanemaid veel piiskoppideks (20:28), põhjuseks ilmselt juudikristliku pärimuse võrdsustamine pagankristluse pärimusega, kus olid diakonid ja piiskopid. Vanemate (piiskoppide) jaoks on apostlite pärand juba kohustus seda tunda ja seda esindada.
Apostlite tegude raamatu autori üks põhieesmärk on tõsta esile apostlite pärandit. Sama teema esineb paljuski ka paralleelsetes karjasekirjades (1Tm ja 2Tm, Tt). Apostlite tegude autor aga paneb selle pärimuse kirja raamatute, Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude kujul, ajalooraamatu stiilis, ilusate jutustustena. Seejuures ei mõista ta kiriku pärimust mitte sajanditega kasvava pärimusena, vaid algse Jeesuse Kristuse pärimusena. On ju see midagi, mis on apostlitel, neil, kes on isiklikult kohanud Jeesust.
Paulus, kuigi Jeesuse endine tagakiusaja, loetakse apostlite hulka nimetades teda esiteks „väljavalitud tööriistaks“ ja pannes teda, teiseks, jutustuses koos Filippuse, Peetruse ja Johannesega kordama neidsamu imetegusid, mida Luuka evangeeliumis on teinud Jeesus.
Just selle pärimuse edasiandmisest räägib see lõik eriliselt. Kõiki selle osi on võimalik tõlgendada kas pärimuse vormi määratlusena või pärimuse sisuna.
20:32 „Jumal“ ja „tema armusõna“ on esitatud paralleelselt, üks täiendab ja seletab teist. Siin on võimalik näha ka selget luterlikku õpetust: Jumal on meie keskel oma sõnaga, selles on ta nähtav. „Armu sõna“ ei pruugi olla viide armust õigeksmõistmisele, vaid siinkohal pigem sõna meeldivusele ja sellele, et kui on Jumala sõna, on ka arm. Sõna eriline rõhutamine kuulub selgelt Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude tervikusse.
Jumala sõna on võimeline „(üles) ehitama“ ja „pärandit andma“ – taas öeldakse üht kahe kaudu. Kristlasel on nii hoone (ehitama) kui maa (pärand). Kristlus on laenanud testamentidevahelisest juudi kirjandusest, mida esindab muuhulgas Qumrani kirjandus ja mille parim näide on Efesose kiri ja Peetruse esimene kiri, mõtte, et usklike hulgake on hoone, tempel, see hoone, mida ilma Jumalata on raske ette kujutada. Pärandi teema on aga võetud Vanast Testamendist, kus elu Jumala lepingus on võrreldud pärandiga, mille Iisrael saab kas (Moosese ja) Joosua rännakuga Kaananimaal (või Babüloni vangipõlvest tagasituleku ja maareformiga Pärsia aja Jeruusalemmas ja Juudamaal). See on ka Uues Testamendis selge õpetus, et kui keegi on Jeesuse oma, siis on ta osa Jumala templist ja tal on pärand Jumala antaval maal.
20:33 Kulla ja hõbeda põlgus on igasuguse riigi ametnikueetika. Saamuel pole oma prohvetiametis saanud härga ega eeslit (1Sm 12:3, 5), eriliselt ametnikueetika lähedane on sõnakuulutaja iseloomustus Esimeses kirjas Timoteusele ja Tiituse kirjas. Petroskoi linnas on ühe lammutatud kiriku asemel tahvel tekstiga, mis algab umbes nii: „Elas kord vaga mees Ivan, kulla ja hõbeda vaenlane…“.
20:34 Pauluse töö oma kätega tähendab tema tööd telgitegijana (see võis olla ka turumüüja päikesevari, kuid ta võis olla sellega tegev ka sõjatööstuses). Rabide jaoks oli enese elatamine ise tavaline, küünilised filosoofid aga lõid pildi sellest mõtteviisist, et kuna tark on Jumala sõber ja kuna kõik on Jumala oma, siis tahab tark oma vara sinu käest kätte saada. Paulus on saanud ülalpidamist ajutiselt Filipi koguduselt, enamasti aga teeninud leiba ise.
20:35 Selle seletus, mis on „vastuvõtmine“ (hoolekandmine), läheb keeruliseks. Sel on seos „vastuvõtmisega“ 1Kr 12:28, kuid kuigi Uue Testamendi kirjade armuandide loendeid peetakse lemmikkirjakohtadeks ja praktilisteks juhtnöörideks, on teadmata nende täpsem sisu ja kuidas neid piiritleda. „Vastuvõtmine“ võib olla mingi kuulutus- või hingehoiutegu, siinkohal paistab olevat seos vaesusega, kuid kui ühendada see 1Kr 8 ja Rm 14-ga, siis ka midagi seoses veenmisega ühelt poolt ning Kristuse alandlikkuse edasiandmisega teiselt poolt.
Kõne üldine suund annab teada seda, et kuulutaja ja ülesaitaja ei ole inimesele koormaks, vaid langeb ise koormakandja kõrgusele, see tähendab, madalale.
Jeesuse tsitaat ei ole päris Jeesuse oma, pigem hellenistliku filosoofia õpetuslause, mis on läinud liikvele. Kristlikus kirjanduses toob selle ära veel Rooma Clemens oma kirjas korintlastele.
4.–5. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst
Perikoop kuulub lühemasse lõiku Ap 20:17–38, mis on Pauluse lahkumiskõne, testament. Lahkumiskõne kui žanr ei ole tundmatu, Pauluse lahkumiskõnena on koostatud ka teine kiri Timoteusele, lisaks on Peetruse teine kiri otsekui Peetruse lahkumiskõne. Lahkumiskõne on juba evangeeliumi kui žanri seisukohalt kasvav tendents, nimelt on Luuka ja Johannese evangeeliumid laiendanud Markuse (ja Matteuse) evangeeliumi algset lühidat Issanda söömaaja seadmist, moodustades sellest pikema söömaaja seadmise (Lk 22:24–38) või asendades täielikult Jeesuse lahkumiskõnedega (Jh 13–18).
Lahkumiskõnedel on eeskujusid ka Vanas Testamendis (1Ms 49; 5Ms 32), olulisim on siinkohal nii vormilt kui sisult prohveti ja poliitiku Saamueli lahkumiskõne (1Sm 12). Lahkumiskõne taustaks on peale kõige muu veel mõte, et enne surma on inimesel võime näha tulevikku. Nii näeb Mooses, seaduse vahendaja, tulevikku, kus Iisrael seaduse unustab, ja Paulus, kõneldes samas stiilis (Apostlite tegude raamatu järgi Paulus ei sure, kuid selle koostamise ajal oli Pauluski surnud), räägib lahknemiste ja valeõpetuste tulekust kristlaste hulka.
Apostlite tegude autorit ei tea keegi. Tema kohta on olemas küll mõned legendid, kuid mitte õiget allikat. Sisuliste tunnuste põhjal võib oletada, et see on keegi kogudusevanem kusagilt Egeuse mere äärsest linnast. Tema suhe juutlusesse on soe, kuid tugineb üksnes juutluse tundmisele kristluse kaudu ja hea Vana Testamendi tundmise kaudu. Autor on kodus ka hellenistlikus kirjanduses ja väga avatud maailmavaatega, ühendades imetluse juudi kultuuri vastu lojaalsusega Rooma riigile. Seejuures on tema suur idee see, et Jeesuse evangeelium peab levima, rajama kogudusi, ja siis levima veel. Tema tegutsemisaega võiks paigutada aastatesse 80–100.
6. Paralleeltekstid
Jumala hoolitsus uskliku vastu väljendub selleski, et Jumal on kinkinud talle anded või oskused, millega elatist teenida. Kohane on meenutada Jeesuse tähendamissõna talentidest (Mt 25:14–30). Keegi võõrsile rändama asutanud mees jagab oma sulastele välja varanduse vastavalt nende suutlikkusele, millega igaüks toimib nii, kuidas paremaks peab. Loo lõpus kiidetakse neid sulaseid, kes mehe varandust kasvatasid – riskisid seda kasutades. Talent märgib Uues Testamendis muistset raha- ja kaaluühikut, kuid käibekeeles on hakanud nimelt märkima annet, oskusi (või tegelikult ka võimalusi). Need (eriti Püha Vaimu annid/anded) on midagi, mida inimene ise hankida ei saa, need antakse talle kasutamiseks. Kui Michelangelo või Leonardo da Vinci või meie oma Arvo Pärt maaliksid-vooliksid-kirjutaksid sahtlisse, s.t mataksid talendi maha, oleks see Jumala Vaimu anni ebasihipärane kasutamine.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kuueteistkümnenda nelipühajärgse pühapäeva teema on „Jumala hoolitsus“. 2018. aasta jutlusetekst selleks pühapäevaks annab väikese lõigu Pauluse lahkumiskõnest, milles ta vaatab tagasi oma tegevusele ja sellele, kuidas ta seda on finantseerinud.
Salmid Ap 18:2–3 jutustavad Pauluse jõudmisest Korintosesse, kus ta kohtub Claudiuse edikti tõttu Roomast väljasaadetud juudi abielupaari Akvila ja Priskillaga. Siit selgub, et lisaks variserlikule haridusele oli Paulusel kutseharidus. Paulus jäi peatuma Akvila ja Priskilla juurde ning töötas koos nendega: „Nad olid elukutse poolest telgitegijad“ (Ap 18:3).
Talmudis leidub arvukalt kohti, mis hindavad toorastuudiumi kõrval kehalist tööd. See aitab ära hoida pattu ning tagab näljaajal käsitöölisele elatise. Samas on rabid olnud ka vastupidisel arvamusel, pidades kehalist tööd takistuseks Toora uurimisel. Talmud mainib tervet hulka käsitööd teinud rabisid. Hillel vanem oli päeviline, et teenida raha Toora-õpingute jaoks, Jehošua ben Hananja oli naelasepp, Eli’azar ben Azarja oli loomakaupmees jne. Soovija võib põhjalikumat nimekirja lugeda Hermann Stracki ja Paul Billerbecki tuntud teose Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrash 2. köitest (München 1924), lk 745–747.
Internetis on leitav ilmselt kaasaegne ikooni laadis maalitud pilt, mis kujutab Akvilat, Priskillat ja Paulust kangastelgede juures (vt nt siit https://www.communityofjesus.org/event/aquila-priscilla-companions-of-paul-2/ ).
Pauluse hüvastijätukõne lõik võimaldab jutluses puudutada küsimust, kas vaimulik peab oma töö eest palka saama. Ajaloolises perspektiivis on esinenud sellele küsimusele väga erinevaid lahendusi. Vaieldamatult olid algkristlikud kogudusevanemad meie mõistes vabatahtlikud töötegijad, pidades vanemaametit muu elukutse kõrval. Teisalt on katoliku kiriku tsölibaadis elavad vaimulikud teatud mõttes teine äärmus, milles Jumalariigi tööle pühendumine on nii sügav, et see tähendab perekonnaelust loobumist.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 300.
Päeva laul: 357.
Jutluselaul: 267.
Ettevalmistuslaul: 391.
Lõpulaul: 36.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 227, nr 3/ Agenda, lk 73, nr 2.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569 nr 3/ Agenda, lk 68-69, nr 2.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (üldine II).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 228/ Agenda, lk 71, nr 3.
9. Muud soovitused
EELK-s on palju kogudusi, mille vaimulik saab pühenduda ainult oma põhitööle. Nende kõrval kasvab aga vaimulike arv, kes teenivad kogudust muu töö kõrvalt. Milline on kõige mõistlikum lahendus, on raske öelda, kuid vaieldamatult annab perikoop võimaluse sel teemal arutleda; või laiemalt teemal, kuidas koguduseliikmed saavad oma andide ja oskustega tagada koguduse jätkusuutlikkuse.
Jutluseteksti viimane salm osundab Jeesuse sõnu, mis on pärit väljastpoolt kirjutatud evangeeliumite traditsiooni (agrapha), mis võib olla ka osa hellenistlikust filosoofiast. Siia juurde sobib anekdoot kellestki rikkast ärimehest, kes läks oma kodukiriku õpetaja juurde, kes kogus raha katuse remondi heaks. Ärimees teatas suurustades: „Ma võin katuse heaks annetada kasvõi 10000 ja ma ei tunne midagi!“ Õpetaja vastas: „Aga andke siis nii, et te seda tunnete.“
(Punktid 1–5 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 6–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
