Reformatsioonijuubel 1917 ja 2017
Nüüdseks möödunud 2017 oli suur juubeliaasta. Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistati rohkete konverentside, publikatsioonide ja kultuuriüritustega. Saksamaal toimus see muuhulgas 10 aastat väldanud algustakti, „Lutheri dekaadiga“. Ka Taanis markeeriti 500. aastapäeva mitme aasta vältel, seda nii uurimisprojektide kui laiemale rahvale mõeldud ettevõtmiste näol.
Tagasivaade Saksamaa reformatsioonijuubelile 100 aasta eest võib heita uut – või õieti vana – valgust tänastele diskussioonidele ja toetada refleksiooni selle üle, kuidas võivad üksteist mõjutada juubeliretoorika ja teoloogiline reformatsiooni uurimine, mis omakorda võib olla vastasmõjus ajalooliste sündmustega. Eriliseks fookuseks valin saksa kirikuloolase Karl Holli ja tema reformatsioonijuubeli kõne „Was verstand Luther unter Religion“ („Mida mõistis Luther religiooni all“) (1917). Pärast juubelit tegeles ta kõnega edasi ja töötas seejuures ühtlasi läbi 1918. aasta sõjakaotuse kogemust, mida ta tõlgendas Jumala kohtuna Saksamaa üle. Sel moel sai revideerimine sümptomaatiliseks arengu jaoks, mis Holli raamatuga Gesammelte Aufsätze zur Kirchengeschichte, bd. I, Luther (Kogutud artiklid kirikuloost, kd I, Luther) andis 1921 stardipaugu uuele teoloogilisele liikumisele, Lutheri renessansile, mis on jätnud 20. sajandi reformatoorsesse teoloogiasse sügava jälje. Nüüd, 100 aasta möödumisel I maailmasõja lõpust näitab Holli tekstitöötlus, kuidas sõjakaotus sai tähelepanuväärsel ja ambivalentsel moel käivitavaks faktoriks muu hulgas ka sellele teoloogilisele liikumisele.
Karl Holl ja reformatsiooni 400. juubel I maailmasõja varjus
Karl Holl sai 1906 Berliinis kirikuajaloo professoriks, seda pärast pikka ja keerukat karjääri, mida tähistasid erinevad isiklikud ja tööalased kriisid, nii et akadeemiline tulevik näis mitmeid aastaid välistatuna. Asjade käik mõjutas arvatavasti hiljem Holli teoloogiat ja Lutheri tõlgendust. Holl oli patristika uurija, aga Berliini-perioodil köitis teda Lutheri varane teoloogia. Ta rõhutas rolli, mida Lutheri reformatoorse läbimurde kogemuses (vaieldav „tornielamus“) mängis katsumus. Ta nägi selles väljendust, et tee õige religioossuse ja usu juurde läheb läbi kartuse ja lootuse, võitluse ja raskete kriiside.
1914 algas sõda ja nagu paljud teised intellektuaalid asus Karl Holl Saksamaa sõjapoliitikat toetama. Sarnaselt Karl Barthile katkestas ta sõjaajal suhte liberaalse teoloogiaga, aga vastupidisel põhjusel – liberaalne teoloogia oli tema jaoks liiga patsifistlik. Sõja alul kirjutas ta ühele rindele läinud tudengile: „Me peame küll hakkama Lutherit lugema. Ta on praegu peaaegu et ainuke, kelle kuulamist suudab välja kannatada.“ Ajapikku kui sõda kestis, kasvas Holli huvi Lutheri vastu. See peegeldub tema juubelikõnes aastal 1917.
Holl ei olnud seejuures ainuke, kes sõja varjus Lutheris tugipunkti nägi. Reformatsioonijuubel 1917 kujunes Saksamaal natsionaalsete identiteedifiguuride otsimiseks. Lutheri persoon tõusis esiplaanile, tema teoloogia lükkus tagaplaanile. Gottfried Maron on kirjeldanud oma artiklis „Luther 1917. Beobachtungen zur Literatur des 400. Reformationsjubiläums” („Luther 1917. Vaatlusi reformatsiooni 400. juubeli kirjandusele“) detailselt, kuidas Lutherit meenutati erinevate reklaamiartiklitega (nagu toimus ka 2017, alates Lutheri T-särkidest ja lõpetades Lutheri kummipartidega) ja populaarsete väljaannetega, seal hulgas ka kosutavad kirjutised („Miks Luther mulle armas on“) ning väiksed trükised ja luuletused – ja medalid-mündid –, mis stiliseerisid Lutheri sõjakangelaseks („Sa seisad alasi juures, kangelane Luther“). Lisaks otsiti Lutheris erinevates, ka akadeemilis-teoloogilistes varjundites „saksa inimese“ algkuju, milles võib näha eelstaadiumeid 30ndate aastate „saksa kristlusele“.
Holli juubelikõne: Mida mõistis Luther religiooni all?
Selle natsionalistliku isikukultuse taustal väärib märkimist, et Holl ei püüdnud esitada Lutherit saksa kangelase või rahvusliku identifikatsioonifiguurina. Lutheri isikuga on täiesti kindlalt seotud normatiivsus, kuna tema reformatoorse läbimurde elamus teologiseeritakse ja sellele omistatakse üldine kehtivus. Aga Holli huvi Lutheri isiku vastu pikas juubelikõnes ei varjuta tema huvi Lutheri teoloogia vastu. Ühes lõpetavas kaalutluses võib Holl (kuigi ta ka siin näeb Lutheri juures mitmeid saksa kvaliteete) tunnustada Lutheri üldinimlikku, rahvusteülest tähendust, mis 1917 ei olnud nii enesestmõistetav.
Mõiste „religioon“ all näeb Holl Jumala ja inimese suhet, lähtudes seejuures õigeksmõistu mõttest. See mõiste seisab kõnes Holli Lutheri teoloogilise arengu esituse keskmes. Holli põhimõtteline küsimus on siin, kas „religioon“ on inimese suhe Jumalaga – või tegelikult vaid inimese suhe iseendaga. „Jumal või ise“ saab nõnda õigeksmõistu põhiprobleemiks Holli Lutheri kloostrivõitluse ja läbimurdekogemuse tõlgendamisel. Inimese iseenda ümber keerlemist näeb Holl siin nii skolastikas kui müstikas, aga ka oma kaasaja teoloogias ja religioossuses. Lutheri lahendus on Holli järgi mõte, et Jumal on ainus aktiivne osapool suhtes inimesega, kes on enese ümber keerlemise kütkes. Jumal ise peab teostama, et Jumal ja inimene „üksteist leiavad“. Samal ajal peab inimene saama teadlikuks oma süüst ja vastutusest. Holl osutab siin Lutheri tõlgendusele, kes näeb oma südametunnistuse piinu Jumala põhjustatuna, st Jumala võõra teona.
Lutheri südametunnistuse võitluse stiliseerimisega kristliku õigeksmõistukogemuse põhitüübiks on Holl 20. sajandi esimesel poolel suundaloov. Holli jaoks kehtib, et usk ei saa olla otsimine või soov õndsuse järele, vaid hoopis isetu enesetunne, enesest loobumine, ja et kristlane tunneb end ühtlasi „püha ja patusena“ – seda ajal, mil veel ei olnud erilist tähelepanu Lutheri simul justus et peccator’i ümber. „Elamus“ ja „tundma“ on siin kategooriad, mida Holl kasutab õigeksmõistu passiivsuse kirjeldamiseks. Ebaselge on aga Holli juures, kuidas peaks elamuslikku subjekti mõistma, kui nüüd inimlikke ettekujutusi nähakse enese ümber keerlemise väljendusena. Ja ebaselge on, kas üksi tegutsev Jumal on põhjuseks kurjale.
Lutheri-tõlgendus pärast I maailmasõda
Järgnev aasta, 1918 jätab otsustava jälje Holli mõtlemisse – see on dokumenteeritud tema kirjades, mille on läbi töötanud Heinrich Assel (Das andere Aufbruch, 1994; „Teine teeleminek“). Novembrirevolutsioon ja sõjakaotus vapustasid Holli, kes nägi neid sündmusi moraalse languse resultaadina, mis oli olnud tulemas juba enne sõda. Novembris 1918 kirjutab ta tundeliselt oma sõbrale ja kolleegile Adolf Jülicherile: „See peab ju olema olnud hullul moel mäda, kui üksainus hoop oli piisav, et purustada terve hoone.“ Veidi hiljem, detsembris väljendab ta oma vapustusi ühes jutluses, kus ta tõlgendab sündmusi Jumala kohtuna Saksamaa üle: „Jumal on saatnud sakslastele rasked ajad ja nõuab nüüd, et nad näitaksid ohvritahet.“ Kohus südametunnistustes ja ohvrivalmidus saavad seejärel Holli teoloogia põhikategooriateks.
Pärast sõda töötleb Holl oma juubelikõnet ja teisi ettekandeid ja artikleid Lutheri teoloogiast, mida ta on kirjutanud terve aastakümne vältel. Juubelikõne asetatakse raamatu algusesse. Lutheri-raamat algab seega lööval ja programmilisel moel kõne algusrepliigiga, mis muidu läbinisti revideeritud tekstis on algsest versioonist alles jäetud: „Kõrgestiaustatud koosviibijad! Neljandat korda möödub täna sada aastat hetkest, mil Luther oma teeside üles löömisega juhatas kristluse jaoks sisse uue ajastu.“ Kõne saab nõnda strateegilise positsiooni sissejuhatava tekstina raamatus, millest sai Lutheri renessansi jaoks tähtis inspiratsiooniallikas. Holl ei kirjuta vaid Lutherist, vaid kasutab Lutherit, et retooriliselt kuulutada uue ajastu algust.
Kõne põhilised mõtted õigeksmõistust kui enesenegatsioonist ja Jumala ainutoimimisest on alles jäetud. Aga Holl on lisanud uusi aktsente, rõhutades järjekindlalt Jumala viha ja kohust ning inimese pattu ja katsumusi: Jumala enesetunnistus toimub otse südametunnistuses nõudena ja seda kogetakse nõude survena inimesele. Kindelolek Jumalas kinnitatakse seega südametunnistuse piinade külge. Mõtted kohtust ja ohvrist, mis kerkivad esile jutluses detsembris 1918 saavad nüüd Holli jumalasuhte mõistmise jaoks põhimõttelise tähenduse. Mitte ainult Luther ise ei soovi endale hukatust, „kui see peaks olema Jumala tahe“, vaid nüüd nõutakse seda ka üldiselt „tõeliselt vagalt“. Usku mõistetakse kui Jumala ja inimese tahte ühinemist südametunnistuses, hoolimata kohtust või kohtu kaudu.
Kontekst, mõjulugu ja teoloogiline retoorika
Sõjakaotuse tõlgendamisest kohtuna jõuab Holl jumalasuhte mõistmiseni kohtuna – ja ohvrivalmiduse nõudest sõjast laastatud rahvale soterioloogilise ohvrivalmiduseni, lunastusest loobumiseni. Holli teoloogilises arengus läheb mõte enesenegatsioonist 1918. aasta kontekstis teoloogia kaudu tagasi ajastu tõlgenduse juurde ja muutub – tekstis Lutheri eetikast „Neubau der Sittlichkeit“ („Kõlbelisuse ümberehitus“) – ideeks identiteediohvrist: ideeks ühiskonnas toimijatest, kes Jumala tahte teostamise kindluses loovad uusi norme, muudavad vanu ja seejuures ohverdavad ka omaenda integriteedi. See ideaal sobitub nii norme lõhkuvate poliitiliste juhtfiguuridega kui dissidentidega. Faktiliselt inspireeriski Holl nii „saksa kristlastest“ teolooge kui – võibolla – ka oma õpilast Dietrich Bonhoefferit.
On silmatorkav, kui kontekstuaalne Holli Lutheri-tõlgendus on, nii oma geneesis kui mõjuloos: tema sügavalt teoloogiline huvi Lutheri õigeksmõistuõpetuse vastu oli esiti mõjutatud nii tema lähedasest, isiklikust kontekstist kui laiemast, ajaloolisest kontekstist, teisalt aga toitis see ise ühiskondlikke kujutlusi ja ideaale. See oli mõjukas, aga just oma mõjus ka sügavalt ambivalentne.
Tihti on osutatud, et igal ajastul on oma eripärane pilt Lutherist ja viis tähistada reformatsiooni. Areng Holli Lutheri-tõlgenduses annab siin selge pildi teoloogia kontekstuaalsusest ja sellest, kuidas juubeliretoorika, vahendades refleksioone reformatsiooni mõjust ühiskonnas ja kultuuris, võib samal ajal ühiskonnas ja kultuuris mõju genereerida. See on nõnda perspektiivirikas, aga (nagu Holli puhul) potentsiaalselt ka problemaatiline, et süstemaatiline teoloogia on vastasmõjus oma erinevate kontekstidega. Kui soovida lugeda Holli „vastu Holli“, peab väärtuslikke mõtteid, nt tema arusaamas õigeksmõistust ja enesenegatsioonist tegema viljakaks teistes seostes kui need, millest need on tingitud, ja võimaldama nõnda teisi konsekventse kui need, mida Holl ise tõmbas.
Taani keelest tõlkinud Johann-Christian Põder. Algselt ilmunud: Et helt andet reformationsjubilæum. 1. verdenskrig som katalysator for et teologisk nybrud. – TEOL-information, Nr. 57, 02.2018, lk 30–33
Christine Svinth-Værge Põder (1972), PhD, on süstemaatilise teoloogia professor (mso) Kopenhaageni Ülikooli usuteaduskonnas ja Taani luterliku rahvakiriku liige.
