Üksteisele järgnevate juubeliaastate suurejoonelise tähistamise põhjal võiks justkui järeldada, et meie luteri kirik peab väga lugu oma ajaloolisest pärandist. Teisalt ei kasutata tähtpäevi kuigi palju selleks, et süüvida mineviku tundmaõppimisse, vältimata seejuures ka piinlikke ja vastuolulisi teemasid. Just seda oleks aga vaja teha, kui soovime saada adekvaatset pilti sellest, miks rahva side ristiusu ja kirikuga on Eestis märgatavalt nõrgem kui enamikes teistes Euroopa riikides.
Valel poolel ajaloos
Eliidi otsused, ent sageli ka ühiskondlikud olud või suisa puhas juhus võivad teatud kriitilistel pöördepunktidel määrata riikide ja rahvaste saatuse päris pikaks ajaks. Üheks selliseks pöördepunktiks Euroopa ja kogu maailma ajaloos oli XIX sajand ja XX sajandi algus. Riigid, kel tollal majanduslikult ja poliitiliselt esile tõusta õnnestus, on tänini säilitanud oma juhtpositsiooni maailmas. Alles viimastel aastakümnetel on mõned uued maad hakanud pretendeerima kohale jõukate ja mõjukate klubis.
Paistab, et just tol ajal toimunu määras suuresti ka selle, milline on tänapäeval ristiusu ja kiriku roll erinevate Euroopa rahvaste elus. Vaid mõnes üksikus riigis, kus vastupanu tõttu teist usutunnistust esindavale võõrvõimule põimus varasem religioosne identiteet esilekerkiva rahvustundega, õnnestus kirikul säilitada oma senine tähtsus ühiskonnas. Nii juhtus näiteks Iirimaal ja Poolas, kus rahva eemaldumine kirikust on alanud alles suhteliselt hiljuti.
Enamikes riikides on kirikute liikmeskond siiski viimase saja aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kusagil pole see toimunud aga nii kiiresti kui Tšehhis ja Eestis, kus kirik ei suutnud ühiskonnas toimunud muutustele kuigi edukalt reageerida. Toetudes ühel juhul Habsburgide dünastiale, teisel aga baltisaksa ülemkihile, satuti vastasleeri lihtrahva eestkõnelejaks saanud rahvuslike liikumistega. Olles jäänud ajaloos kaotajate poolele, ei suutnud kirikud pärast Tšehhoslovakkia ja Eesti iseseisvumist enam kunagi ühiskonnaelus kaalukat rolli mängida. On kõnekas, et peaaegu kõigis teistes Ida-Euroopa riikides suutsid religioossed institutsioonid kas ateistlikule survele vastu seista või pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist olulisel määral oma varasemat positsiooni taastada. Vaid Tšehhis, Eestis ja ka Ida-Saksamaal pole see kuigivõrd õnnestunud.
Eesti puhul näib, et kiriku ja rahva vahelist sidet saatuslikult mõjutanud sündmused toimusid XX sajandi alguses. Õpetlik on sirvida näiteks tolleaegset tähtsaimat kiriklikku ajalehte Ristirahva Pühapäevaleht. Tagantjärele on hämmastav, kuidas selles peamiselt vaimuliku sisuga väljaandes omaaegsetest sotsiaalsetest kitsaskohtadest mööda vaadatakse. Teame, et Eestile olid sel ajal iseloomulikud mõneti sarnased probleemid nagu praegu Aafrika riikidele – piiratud juurdepääs haridusele, varanduslik ebavõrdsus ja massiline vaesus. Kirikulehes aga manitseti inimesi lihtsalt töökamad ja jumalakartlikumad olema, kõlbelisemalt käituma ning vähem jooma. Küll siis ka elujärg tasapisi paranema hakkab!
Iseloomulik on väljavõte Liivimaa 1912. aasta sinodi ülevaatest: „Viimaks pidas Audru õp Oebius tähtsa kõne ühe tegelise elu küsimuse kohta: Maarahva linnasse tükkimine. Kõneleja näitas, et see nähtus, mis väljamaal ammu muret teeb, ka meil ähvardavaks kipub saama ning ka hingekarjase tegevusesse puutub. Nähtuse põhjused on küll ühelt poolt kergemeelsus ja hõlbu-elu püüe, teiselt poolt aga maa-teenijate halb ühiseluline olukord, millele parandust vaja on. Selle halbtuse tõrjumiseks olgu õpetajatel abinõuks hea sõnaga juhatamine, hoiatamine ja ühiseluline parandustöö.“ (Ristirahva Pühapäevaleht, 20. sept. 1912, lk 298).
Samal kombel manitsetakse leheveergudel ka Venemaale väljarändamisest loobuma, naeruvääristatakse mõtet, et kasvav kuritegevus võiks kuidagi seotud olla vaesuse ja harimatusega jne. Klassivastuoludest ja nende põimumisest rahvuslikega vaikitakse. Kuna kirik niisiis ei suutnud ühiskonnas toimuvat adekvaatselt hinnata, pole ka ime, et ta kaotas suuresti oma autoriteedi eestlaste silmis. 1905. aasta revolutsioonile järgnenu muutis eestlaste suhted aga kirikuga veelgi pingelisemaks.
Et oma elujärje parandamine rahumeelsel teel ei paistnud võimalik olevat, veetles sajandialguse eesti noori pigem sotsialistlike õpetuste lubadus ühiskonda radikaalselt ümber korraldada. Lisaks isevalitsusele ja saksa mõisnikele pidasid nad oma vaenlaseks enesestmõistetavalt ka „tagurlikku“ kirikut. Just suuresti selle põlvkonna haritlastele langes aga osaks sõnastada ning kooli, ajakirjanduse ja riigiaparaadi vahendusel rahva seas propageerida arusaamu, mis kujundasid esimese iseseisvas Eestis kasvanud põlvkonna identiteeti ja maailmavaadet.
Eesti Vabariigi juubeliaastal on kirikuinimesed mitmel korral liialdatult esile tõstnud kiriku ja kristlaste rolli iseseisvuse saavutamisel. Ometi ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et omariikluse rajamise aastatel andsid Eestis tooni hoopis vasakpoolsed poliitilised jõud, kelle jaoks kiriku avaliku rolli kärpimine oli sama tähtis eesmärk kui demokraatliku vabariigi kehtestamine või mõisamaade jagamine maata ja vähese maaga talupoegadele. Mõõdukamalt kirikukriitilised olid aga ka nn kodanlikke parteisid toetanud eestlased.
Ilmekas on asjaolu, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest teada andnud Päevalehe 1918. aasta 25. veebruari numbri juhtkiri oli pühendatud riigi ja kiriku vahelistele suhetele. Muuhulgas ei olevat selle kohaselt suur liialdus öelda, et „ühelgi kordaläinud kuritööl maailma ajaloos ei ole möirgavate pappide kiidulaul puudunud“ ning „sellepärast on kiriku lahutamine riigist alati nende tegelaste nõudmine olnud, kes ühiskonna elu tervendamist püüdsid.“ Seejuures ristiusku kirjutaja iseenesest halvasti ei suhtu. Samuti taunib ta ägedalt enamlaste-poolset kiriku tagakiusamist, kuid leiab samas, et „sisemise elujõu“ olemasolu korral suutnuks kirik katsumuste aegu kergemini taluda.
Õppetunnid tulevikuks
Rohkem kui saja aasta eest tehtud vigade taak lasub Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul (EELK) siiani. Raske öelda, kas vahepeal on olnud veel mõned murranguajad, mil kirik oleks arukalt tegutsedes suutnud rahvahulkade usalduse tagasi võita. Ehk olnuks see võimalik esimesel iseseisvusajal või näiteks laulva revolutsiooni päevil? Nii või teisiti jäi kirikul küllap ka neil aegadel puudu võimekusest ühiskonnas toimuvat adekvaatselt mõista ning vastavalt sellele oma tegevuses korrektuure teha. Kirikuloolaste ja sotsiaalteadlaste uurimistulemused aga leiavad tänini kahetsusväärselt harva tee avalikesse aruteludesse EELK mineviku, oleviku ja tuleviku kohta.
Ei saa küll jätta mainimata, et EELK on viimastel aastatel energiliselt tegutsenud, et oma sõnumit ühiskonnale aktiivsemalt edastada. Eriti peapiiskop Urmas Viilma on agaralt ühiskondlikes küsimustes sõna võtnud ning kiriku seisukohtade propageerimiseks kohtunud poliitikute, mõjukate arvamusliidrite ja ka tavaliste inimestega üle Eesti. On muide tähelepanuväärne, et suur osa tema avalikest esinemistest näibki olevat suunatud mitte koguduse liikmetele, vaid laiemale avalikkusele.
Viilma tegevust on põhjust huviga jälgida ning ehk on peagi võimalik ka arvamusküsitluste põhjal hinnata tema jõupingutuste tõhusust. Ent isegi kui peapiiskopi institutsiooni autoriteet ühiskonnas tõepoolest tõusma peaks, ei suurenda see tingimata veel inimeste soovi ennast luteri kirikuga siduda. On selge, et kui omaenda kohalik luterlik kogudus atraktiivsena ei mõju, leiavad inimesed oma religioossusele edaspidigi teisi väljundeid. Keda kõnetab evangeelium, liitub aga pigem mõne vabakogudusega, kus usuelu aktiivsem ning kogukonnatunne tugevam.
Kui just mingit imet ei sünni, läheneb Eesti luterliku rahvakiriku ajalugu seetõttu vääramatult lõpule. Peagi kaob viimane massiliselt leeris käinute põlvkond, järelkasvu aga peaaegu ei tule. Kogu elanikkonna seas on luterlaste osakaal juba praegu ainult kümne protsendi ümber. Eriti tähelepanuväärne on aga asjaolu, et paari aasta taguste Euroopa Sotsiaaluuringu andmete põhjal peab ainult 3% 16–29-aastastest Eesti noortest end protestandiks. Ainuüksi hea tahte ja pühendumuse varal pööret tuua ei õnnestu, sest juba juurdunud identiteetide ja maailmavaateliste veendumuste muutmine on äärmiselt keeruline. Igatahes peaks luteri kirik leidma pööraselt leidlikke viise inimeste kõnetamiseks ja veenmiseks.
Omaette küsimus on, miks kirik üldse oma ühiskondliku rolli suurendamist nii oluliseks peab ning evangeeliumi kuulutamise asemel aeg-ajalt lihtsalt kristliku identiteedi omaksvõtmist kipub propageerima. See tekitab kõrvalseisjas ausalt öeldes võõristustki. Igal juhul jääb aga üle loota, et kirikujuhid oskavad vältida oma eelkäijate vigu, kui me järjekordselt mõnda ajaloo pöördepunkti peaksime jõudma. Selleks on vaja muuhulgas ka ühiskondlikke olusid väga hästi tunda, et rahvast kirikuga siduda, aga mitte temast eemale peletada. Ka mineviku kuulsusrikkaid lehekülgi tasub muidugi meelde tuletada, kuid palju olulisem on ajaloost õppida.
Märkus: Autori seisukohad ei peegelda ajalehe Eesti Kirik omi.
Rain Soosaar (1977) töötab ajalehe Eesti Kirik reporterina ja on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
