Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Perikoobi tekst
Perikoobi tekst esitab Kristuse kolme olemise viisi: preeksistentne, maine ja ülestõusmise-järgne (kirkus). Tekstis sulatatakse kogu Kristuse-sündmus üheks pildiks. Teksti puhul on tekkinud läbi aegade ikka samad küsimused: 1) kas tegemist on Pauluse-eelse traditsiooniga või koostas apostel Paulus selle ise? 2) kas tekst on seotud järgneva parenteesiga või on see omaette üksus, s.t kristliku kuulekuse kristoloogiline ja soterioloogiline kokkuvõtte, mille kaudu kristlased õndsussündmusesse kaasa haaratakse? 3) kuidas teksti liigendada? 4) milline religioosne traditsioon peitub teksti taga: anthropos’e-Lunastaja müüt, Aadama ja Kristuse antitees; kannatav ja kirgastatav Jahve sulane või Jahve sulase seos Kyriose kristoloogiaga? 5) kuidas seletada väljendeid: „kes, olles Jumala kuju“; „olla Jumalaga võrdne“; „saades kuulekaks“?
Perikoobi tekst ei ole esitatud poeetiliselt, vaid eelkõige retooriliselt, teksti iseloomustab argumenteeriv kõneviis.
2. Struktuur
Võrreldes eelnevate salmidega 1–4 toimub salmides 6–11 stiilivahetus ja seda juhatab sisse salm 5. Liigenduse analüüsi juures on põhiküsimuseks, et mitu salmi ehk stroofi on hümnil: kas kaks, kolm või hoopis kuus. Viimasel puhul arvestatakse, et igal stroofil on kolm värssi.
Ettepanek liigenduseks:
Stiilivahetus, mida esindab sissejuhatav mõte Pauluselt: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses“.
I (hümni esimene salm ehk stroof)
6 (a) kes, olles Jumala kuju,
(b) ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
7 (a) vaid loobus iseenese olust,
(b) võttes orja kuju,
(c) saades inimese sarnaseks;
(d) ja ta leiti välimuselt inimesena.
8 (a) Ta alandas iseennast,
(b) saades kuulekaks surmani,
(c) pealegi ristisurmani.
II (hümni teine salm ehk stroof)
9 (a) Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest
(b) ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime,
10 (a) et Jeesuse nimes
(b) nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all,
11 (a) ja et iga keel tunnistaks:
(b) Jeesus Kristus on Issand –
(c) Jumala Isa kirkuseks.
Uue Testamendi kommentaarides on vaidluse all, kas Paulus lisas tekstile (mis on eeldatavalt enne teda olnud kasutuses liturgilise hümnina) omapoolseid märkusi. Väidetavalt lisas Paulus esimese salmi lõppu täienduse „pealegi ristisurmani“. Samuti peetakse Pauluse lisanduseks värsiridu „nii taevas kui maa peal kui maa all“ ja „Jumala Isa kirkuseks“.
3. Kontekst
Filippi kirja puhul eeldatakse, et ei ole tegemist ühtse kirjaga, vaid kirjade kogumikuga. Näiteks eristatakse kolme eri kirja: Fl 4:10–20 peetakse esimeseks kirjaks. Selle sisu: Epaphroditus tõi koguduse annetuse Paulusele, kes oli Efesoses vangis. Sellise liigendusega välditakse küsimust, et miks Paulus kohe kogudust ei tänanud ehk et miks on tänu alles kirja lõpus. Teine kiri 1:1–3:1 ja 4:21–31 kirjeldab Pauluse vangistust, et ta saab küll külalisi vastu võtta ja tema kohtuprotsess on alanud, aga selle lahendus on teadmata; sealhulgas esitab Fl 1:27–2:18 apostli üleskutsed ja manitsused kogudusele. Salmides 2:19–3:1 on märkused Timotheuse ja Epaphrodituse kohta, kes on vahepeal haigeks jäänud. Salmid 4:21–31 moodustavad selge lõpu eelöeldule. Kolmandas kirjas 3:2–4:9 puuduvad algus ja lõpp nagu esimesel kirjal. Aga kirja kontekst eeldab teistsugust situatsiooni. Paulusele on lubatud vabadus, aga kodudus on kuidagi ohus ja see oht ei ole seotud nende vastastega, keda nimetatakse 1:28, sest 3:2 jj kõneleb kristlikest vastastest. See on sarnane pigem Galaatia kirja poleemikaga. Sellist jaotust ei aktsepteeri kõik uurijad, aga see annab võimaluse Pauluse situatsiooni ja koguduse situatsiooni paremini mõista. Siinne perikoop 2:5–11 kuulub kirjeldatud jaotuse järgi teise kirja 1:1–3:1 ja 4:21–31, täpsemalt sellesse ossa Fl 1:27–2:18, kus apostel esitab üleskutsed ja manitsused kogudusele.
Kogu Fl 1:27–2:18 võiks nimetada apostli vaimulikuks toetuseks ja sõnumiks kogudusele. Sellest moodustavad salmid 1:27–30 manitsuse hakata vastu neile, kes püüavad kogudust lõhustada. Samas on see ka üleskutse kogudusele, et kogudus oleks üksmeelne. Tekst räägib koguduse sisemisest ja välimisest olukorrast. Kogudus kannatab väliselt n-ö viha all. Oma üleskutses Paulus mitte ainult ei kutsu vastupanule, vaid vastupanule ühisel vaimul. Kui kogudus toimub ühtsena, siis on see tõeline vastupanu üksmeeles. Kui küsida, et mis juhtus koguduses, siis võib arvata, et kogudus eemaldus oma uue kristliku identiteediga nendest tavadest, mis eksisteerisid ühes hellenistlikus ühiskonnas (jumalate kummardamine, ohverdamine, kodaniku kohustused riigis levinud tavade ja kommete ees). Eemaldumine sellest, mida varem tehti, kutsus esile pahameelt ja sallimatust. Välimine sallimatus mõjutas ka koguduse sisemist olukorda. Paulus kasutab oma üleskutses sõnumit üksmeelest, ühtsest vaimust, ning 2:14–16 kõneleb ta taas sisemisest ühtsusest ning selle ühtsuse ja välimise olukorra kontrastist: „[E]t te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas“. Paulus kutsub kogudust üksmeelele mitte enda rõõmuks, vaid selleks, et kogudus suudaks konflikti olukorras vastu pidada.
Siinse perikoobiga esitab Paulus erilise argumendi. Ta püüab kogudusele, mille üksmeel on ohustatud, teha mõistetavaks, mida tähendab Kristuse tegelikkus, seda, et koguduse ühtsuse kaheldamatu ja kõike haarav ja toetav vundament on Kristuses.
Teoloogiliselt kõneleb tekst Jeesuse Kristuse teost, sh Kristuse kuulekuse kolmest perspektiivist: 1) pareneetiline ehk moraalne; 2) lunastusteoloogiline ja 3) eshatoloogiline perspektiiv.
Esimesel juhul seotakse kogu hümni tekst Pauluse kogudust manitseva üleskutsega: „Mõtelge iseenestes seda sama, mida Kristuses Jeesuses“, millega seoses tõdetakse, et Kristuse muutumise lugu peab saama tema järgijate muutmise looks. Sealjuures keskendutakse eelkõige Kristuse maisele enesealandamisele ja kuulekaks olemisele, millel on normi ja eeskuju väärtus. Kristuse ülendamine on Jumala vastus Kristuse kuulekusele ja kogudusele eeskujuks.
Lunastusteoloogiline vaatenurk keskendub tekstis eelkõige mõistele „pealegi ristisurmani“. Rõhutatakse Kristuse ristitegu, mis oli kuulekas tegu. Alandumises, surmas ja ülendamises on põhirõhk Kristuse surma lunastaval motiivil. Kristuse ristiteos on kogudusele antud lunastava teo kaudu uus olemus, uus tegelikkus Jumalas, s.t Jumala tunnetamise võimalus Kristuses. Seda tahab Paulus üksmeelele kutsudes kogudusele meelde tuletada, sest Pauluse jaoks on Kristuse lugu Fl 2:6–11 mitte niivõrd lugu, kuivõrd Kristuse sündmuse esitamine, mis põhjendab ja kirjeldab Kristuse tunnetatavat tegelikkust, s.t Jumala toimimist inimeste heaks.
Kolmas, eshatoloogiline perspektiiv rõhutab kuuleka Kristuse ülendamise akti, milles inimene (loodu) saab uueks inimeseks (uueks looduks), s.t ka uute võimalustega inimeseks (looduks). Ülendamise akti järel tähendab Kristuse kuulekus eelkõige inimese võimalust Jumalat teenida, mis ei toimu Kristust matkides, vaid Kristuse Issandaks ülendamises on loodud uus inimese ja Jumala vahekord. Siinkohal on Kristuse sündmus mõistetav kui ruum, milles inimesed eksisteerivad inimestena Kristuses. Inimesele, kes elab Kristuses, on Kristus ka mõõdupuu, mille järgi ennast seada.
Ka alandumises ja surmas on tegelikult eshatoloogiline aspekt olemas, kuivõrd hümnis arvestatakse, et kirjeldatakse eelkõige Kristuse sündmust, mitte tema maiseid kannatusi. Samas rõhutavad alandumine ja surm eelkõige üksiku uskliku ülesannet või tema uut olukorda. Eshatoloogiline perspektiiv on universaalsem, sest see ei kõnele ainult usklikust või kogudusest, vaid arvestab kogu looduga, millel on Kristuse sündmuse (sh Kristuse kuulekuse) kaudu võimalus teenida Jumalat ja olla haaratud õndsusesse.
Kõik need perspektiivid on vajalikud perikoobi mõistmiseks. Kui teksti lugeda Kristuse loona, siis see haarab ja tekitab soovi tekstis kirjeldatud Jeesuse kuulekust Jumala suhtes imiteerida, alistuda täielikult Jumalale. Kuulekust saab mõista olevikulise teona, seda saab teha inimene, ehkki teo autoriteediks on Jumal.
Teoloogiliselt on Fl 2:(5)6–11 Kristuse sündmuse kirjeldus, mis avab inimeseks olemise võimalikkuse. See on lugu, mis kõneleb Kristuse kaudu antud ja avalikuks saanud Jumala ja inimese vahekorrast. Kristuse kuulekuse kaudu seati uus vahekord inimese ja Jumala vahele.
4.–5. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst
Filippi linn asus Ida-Makedoonia aladel. Seal voolas Angitese jõgi ning ala oli ümbritsetud mägedega. Linna lähedal asus sadamalinn Neapolis. Kuningas Philippus II (359–336 e.Kr) vallutas piirkonna ja linna nimi tulenebki valitseja nimest. Ap 16:12 nimetatakse Filippi linna Rooma kolooniaks, mis viitab sellele, et juba 168. aastal e.Kr asustas Octavianus linna ümber elama erusõdureid ja veterane. Sellistes Rooma kolooniates toimis omavalitsussüsteem, s.h oli neil oma kohtusüsteem. Linn oli religioosses mõistes väga kirju: siin olid kreeka, Väike-Aasia, aga ka juudi kogukonnad, millistest viimane võis olla väike, kuna Paulus nimetab seda naiste kokkusaamiseks. Linna lähedal leidus väärismetalle ning põllumaa oli viljakas. Ei ole teada, kas kogudus oli suur, aga kuna Paulust toetati finantsiliselt, siis võib arvata, et sellel oli Paulusega eriline side. Aga fakt võib viidata ka sellele, et linna elanikkond oli jõukas.
Teksti autorluse küsimuses lahknevad arvamused. Kõige laiemalt levinud hüpotees on, et perikoop on pärit Pauluse-eelsest ajast. Teine suund näeb autorina Paulust ja on ka neid, kes arvavad, et tekst on pigem Pauluse-järgne lisandus. Teksti autorluse aruteludes lähtutakse a) keele, b) konteksti ja c) teoloogia küsimustest.
Teksti keeles tuleb esile tõsta väljendeid, mis esinevad Uues Testamendis ainult siin. Need kalduvad kõrvale Pauluse teoloogiast, nt Rm 5 on esile tõstetud Kristuse kuulekust, kuid kusagil Pauluse kirjades ei nimetata Kristust sulaseks; Paulus seob „vabaks andmise“, „ära andmise“ Jumala armastusega (Rm 5:10). Jumal annab ära oma armastatud poja ja toimub lepitusakt, millega Jumal ilmutab oma tahet. „Tühjaks tegema“ tähendab Pauluse juures pigem hävitamist ning „ülendamist“ kasutab Paulus vaid üks kord erinevas tähenduses 2Kr 11:7. Fl 2:1–5 moodustab kogu hümnile lühida sissejuhatuse, aga hümni enda vorm ja sisemine kasv hülgavad konteksti raamid. Pauluse eesmärk ei ole kirjeldada, kuidas Jeesus Kristus ennast alandas, vaid „et ta alandas ennast“.
Teksti teoloogilise konteksti kohta nimetatakse, et Kristuse ülendamise motiiv väljendab osalt küll vanatestamentlikku Jumala kyrios’e ideed, kuid teksti teise osa mõttekäik Jumala-sarnase Kristuse ausse tõstmisest kuulub pigem hellenistlike vaadete hulka. Arvatakse, et Pauluse-eelne hümn on hellenistlikku-juudikristlikku päritolu.
Teksti religiooniloolise tagapõhja osas viidatakse järgmistele motiividele:
Jahve sulase teoloogia aluseks on Js 41–52 kujutatav salapärane isik, kes astub prohvetlikult üles ja kannatab süütult. Uue Testamendi valguses nähakse Jahve sulase laule prohvetlike ettekuulutustena. Esile tõstetakse Js 52:13–53 ja Fl 2:6–11 väljendite kokkulangevust. Väidetakse ka seda et perikoop on välja kasvanud Js 53 traditsioonist, sest sarnanevad mõttekäigud alandamise, ülendamise ning alandamise vabatahtlikkuse ja kuulekuse kohta.
Vana Testamendi tiitel „õige“ on levinud rabiinlikus kirjanduses ja juudi apokalüptikas. Juutlikus traditsioonis iseloomustas inimese elu kuulekus Jumala suhtes. Vana Testamendi õige on see, kes läks vabatahtlikult surma. Kannatuse ja kuulekuse juures tõsteti esile lepitusjõudu. Õige võis oma kannatuse ja surma läbi lepitada teiste patte. Kaudselt kõneldakse Jeesusest kui õigest just kannatuslugudes, nt Ketsemani stseenis. Samas ei ole õige saatus üksikisiku saatus, vaid väljendab üldist saatust. Õige ülendatakse ja seatakse kohtumõistjaks, mitte Issandaks.
Inimesepoja kui teise Aadama traditsioon keskendub juutliku apokalüptika kujutlustele taevasest inimesepojast. Fl 2:6–11 väljendusviisi „kuju võtma“ ja „ise ennast tühjaks tegema“ seostatakse inimesepoja traditsiooniga, Aadama ja pattulangemisega. Taevane inimene täidab ainsana inimese jumaliku eesmärgi, s.t taevane inimene ei soorita Aadamaga sarnast tegu, vaid jääb truuks oma algsele patueelsele seisundile. Salmis 6 mõistetakse väljendit „ei arvanud osaks“ kui katsumust, mille ületamisel inimene saab inimeseks: ta taastab oma algse tõelise seisundi. Apostel Paulus kasutab Aadama ja Kristuse paralleeli ka mujal, nt Rm 5:12–21 või 1Kr 15:45 jj. Sellise tausta vastu kõneleb asjaolu, et inimesepoeg ei ole preeksistentne ja taevaseks inimeseks saab ta tavalise inimesena, kuna toob inimestele tagasi nende jumalanäolisuse. Fraas „loobus iseenese olust, võttes orja kuju“ ei tähenda jumalanäolisust.
Tarkuskirjandus oli Iisraelis suunatud mitte rahvale, vaid üksikindiviidile. Tarkus oli allutatud Jumala tahtele. Teise templi aegses Iisraelis astub tarkusõpetus lausa teoloogia keskmesse. Tarkus seostatakse loomiskorraga, selles nähakse Jumala plaani. Iisrael tunneb tarkust Toorana, hellenismis on tarkus aga puhas vaim, Jumala eikon. Kristuse preeksistentsust võrreldakse tarkusega. Kristuse tee maailma on kui tarkuse allatulek inimese juurde. End alandav ja ülendatav Kristus peegeldab Jumala õiget Js 40jj. Arvatakse, et perikoobi end alandava ja ülendava õige kaudu võideldakse varakristluses tarkuseõpetuse mõjudel levinud doketismi vastu. Samas käsitletakse tarkust tarkuskirjanduses küll preeksistentsena, kuid tal puudub individuaalne karakter. Tarkusõpetuses õige vastased hävitatakse, aga Fl 2:6–11 alistatakse Jumala vastased jõud, maailm vabastatakse, mitte ei hävitata.
Anthropos’e-lunastajamüüdi kontseptsioon käsitleb inimeseks saamise paradoksi. Lunastajamüüt kõneleb taevasest alginimesest, kes ilmub loodu keskele jumalikul kujul. Müüdis esineb selgelt allatuleku ja ülesmineku skeem. Anthropos on kosmilisel kujul preeksistentne olevus, Isa Poeg, kes tuleb taevast alla ja võtab inimese kuju ning kes ülendatakse peale maist toimimist kirkusesse, kes saavutab valitsuse vaimude üle. Kommentaarides väidatakse, et saabuv anthropos-lunastaja on Fl 2:6–11 nimetatud kuulekas. Vastuväidetes nimetatakse, et Fl 2:6–11 ei kirjeldata alginimese tegu, sh langust. Gnostiline lunastaja müüt ei tunne inkarnatsiooni ideed, seal kõneldakse n-ö „riietumisest“, mitte lihaks saamisest. Oluline on, et perikoop ei kirjelda lunastaja võitlust Jumala vastaste jõududega, millel on oluline osa anthropos’e-lunastaja müüdis. Samuti ei kirjeldata seal Jumala toimimist suveräänselt ja imeliselt. Müüdis kirjeldatakse nii lunastaja ülesminekut kui ka tagasiminekut ja lunastuskulgu kui taastamist (restitutio in integrum). Fl 2:9 aspektist on oluline nimetada, et endise au taastamine ei ole sama, mis troonile asumine.
Kyrios’e teoloogiaga seoses kirjeldatakse salmis 9 nime andmist, mis on üle kõigi nimede. Antiigis väljendas inimese nimi tema olemust ja võimu. Mõiste „nimi“ valguses tõusevad esile salmis 11 tiitel kyrios ja salmis 10 Jeesuse nimi. Need kaks nime ei ole omavahel vastuolus. Jeesuse nimi kyrios väljendab tema jumalikku valitsust. On autoreid, kes nimetavad, et tiitel ei olnud mõeldud Jeesuse kõnetamiseks, vaid see on kultuslik kiituse hüüe ülendatud Kristusele, kes on maailma valitseja. Edasi järeldatakse, et kyrios ei väljenda jumalikku au ja võimu, vaid suhestub kõnelejaga ehk sellega, kes lausub: „Kyrios“. Hellenistlikus juutluses tõlgiti ka Jahve nimi kyrios’eks. Tehakse järeldus, et kui Jumal on kyrios, siis omistatakse selle tiitli kaudu Jeesusele Jumalaga võrdne au ja austamine koguduses. Usklikud kummardasid Jeesust, kes on Issand üle kõigi jõudude, mitte kultuslik jumalus teiste omasuguste kõrval. Uus Testament kasutab kyrios’e tiitlit kultuslikus ülistuses, nt ristimine leiab aset kyrios’e ehk Issanda nimes Ap 22:16 ja armulaud on osasaamine kyrios’e ehk Issanda lauast 1Kr 10:21. Kyrios’e tiitel tähistab Jeesust kui Jumala ja inimese suhte vahendajat ning sellepärast hüütakse teda ka Fl 2:11 kyrios Jeesus Kristus.
Preeksistentne Jumala Poeg. Preeksistentluse käsitlused on erinevad nii juutluses kui gnoosises. Juutluses on preeksistensus määratletud Jumala ja aja arusaamaga. Jumal valitseb viimselt kogu loodu toimimise üle. Taoline loodu toimise taandamine Jumalale annab loodule kindluse ja selles määratuses võib mõni asi kujuneda ka preeksistentseks. Erilise Jumala tähelepanu pälvivad teoloogilised nähtused ja õndsusvahendid nagu Toora ja Messias, ning seetõttu mõistetakse nimetatud suurusi tihti preeksistentseks. Preeksistentsus on põhjendatud ka eshatoloogiliste sündmustega ja tulevase aja heaoluga.
Gnoosises ei ole määravaks Piibli ajaloolised ja õndsusloolised mõtted ega ka aja järjepidevus, oluline on inimese enese olemasolu tunnetamine. Inimese olemust otsitakse alginimesest. Inimene jõuab n-ö lunastuseni oma algse olemuse äratundmise kaudu. Preeksistentsus on vahend inimese olemuse teadmiseks. Kui juutluses on preeksistentsuse käsitlusetes oluline n-ö ajaline moment (enne aega), siis gnoosisele ei ole see oluline, ning ka Fl 2:6–11 on ajaline moment võõras.
„Jumala Poeg“ on tiitel, mida kasutati juutluses Messia puhul. Perikoobis seda väljendit ei esine, kuigi võib arvata, et preeksistentse Jumala kuju all on mõeldud Jumala Poega.
Paulus seob Rm 8:32 mõiste „vabaks andma“ Jumala Poja tiitliga, mõistes, et Jumala Poeg on Jumala armastuse manifestatsioon, ta ilmutab Kristuse ja Jumala suhet. Samas väljendab tiitel ka Poja subordinatsiooni Isa suhtes, kuid rõhutab ka Poja jumalikkust. Perikoobis esile tulev ilmutaja on Jumalale substantsilt sarnane ja olemus sarnane, „olles Jumala kujus“. Kristuse jumalik olemus vastandub inkarneerunule. Kristuse surm on õndsust konstrueeriv mõiste. Jumal ülendab inkarneerunud ja surnud Kristuse endisest aust kõrgemale, algul oli ta Jumala Poeg, ülendatuna on ta Issand (kyrios).
Tuleb nimetada, et kogu see eeldatav kirjanduslooline ja ajalooline taust on väga kirju ja ükski neist religiooniloolistest tagapõhjadest ei esinda ühest ajaloolist konteksti. Kogu kirjeldatu tõstab esile, et teksti peab käsitlema erinevatest kontekstidest lähtuvalt.
6. Paralleeltekstid
- Seoses narratiiviga, milles on esindatud enese tühjaks tegemine, vaeseks saamine, põhimõte, et Kristus ei taotlenud iseendale meelepärast, vt 2Kr 8:9; Rm 15:3.
- Sarnase intertekstuaalsuse kohta vt Rm 14:11. Mõte on selles, et Jumala ees annavad kõik au, nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnistust Jumalale.
- Loomulikult on oluline juba nimetatud laul Jumala sulasest Js 53, kes ennast alandab ja keda ülendatakse.
7. Tõlgendusloolised märkused
Ülal on kirjeldatud rida elemente kristlikust maailmast väljastpoolt, mis seostuvad uueks ja originaalseks koosluseks:
- Antiikmaailma kolmeosaline maailmapilt (nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all), ehkki maa-alusest tegevusest Uus Testament palju ei kõnele.
- Juutlusest pärit preeksistentsuse idee, nt preeksistentne Tarkus Õp 8:22; Srk 24:3–7; preeksistentne Toora Srk 24:25 jj; preeksistentne inimesepoeg, Etioopia Ennok 37–71 jne.
- Kuningarituaali kirjeldus, kus esitatakse rituaali põhielemendid, mis on ülendamine ehk adoptsioon, presentatsioon, aklamatsioon ja troonile seadmine ehk intronisatsioon. See kuningarituaal on pärit Egiptusest ja levis üle kogu Oriendi. Seda on modifitseerituna kasutatud Uues Testamendis Jeesuse positsiooni, sh võimu kirjeldades nt Mt 28:18–20; Jh 18 j; 1Tm 3:16. Rõhutatakse, et Jeesus Kristusel on meelevald nii taevas kui maa peal.
- Saatmise idee. Juutlikus tarkuskirjanduses esineb saatmise motiiv; Philo kirjeldab Logose saatmist, ka Johannese evangeeliumis on olemas vormel „Isa, kes mind on saatnud“ – seda kasutati ka Jeesuse Kristuse Jumala tiitlina.
- Tsitaat Js 45:23: „Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde,
tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande.“ Hümni tekst eeldab Septuaginta olemasolu ja dokumenteerib hellenistliku juutluse mõju hümni tekstile.
Läbi keskaja ja tänapäevani välja on Alpidest põhja pool levinud liturgilise traditsiooni kohaselt advendiaja 1. pühapäeval ja palmipuudepühal loetud evangeeliumi samast sündmusest – Jeesuse saabumisest Jeruusalemma. Jeesuse avalik tegevus on algusest peale suunatud tema elu viimastele päevadele. Hoiatustele vaatamata (Mt 16:21–22; Lk 13:31–33) läks ta teadlikult vastu oma kannatustele, surmale ja ülestõusmisele. Jeesus ei ole halbade asjaolude kokkulangemise juhuslik süütu ohver, vaid ta on ennast teadlikult alandanud ristisurmani.
Jeesuse Jeruusalemma saabumisest kõnelevad mitmed koraalid, näiteks „Hoosianna, tõstke häält“ KLPR 2, „Nii elevil, nii rõõmus“ KLPR 6, „Nüüd tehke kõrgeks väravad“ KLPR 10, „Kord rahvahulgas tervitasid“ KLPR 85, „Sa ärka, ristirahvas“ KLPR 87. Nende hulgas kasutavad koraalid „Nüüd Jumalale austuseks“ KLPR 7 (v.a 2. salm) ja „Kuningas on Jeesus Kristus“ KLPR 86 paljuski Fl 2 leiduvat ainest.
Messia tervituseks kujunenud fraas „hosianna“ (Ps 118:25) leidis tee liturgiasse, seostudes Js 6:3 pärineva püha-hümniga. Hoosiannaga tervitab kogudus tänaselgi päeval armulaualeivas ja -veinis oma koguduse keskele saabuvat Kristust.
Maalikunstis on Jeesuse saabumist käsitlenud mitmed kunstnikud. Olgu siin ühe tuntuma näitena viidatud Giotto di Bondone (1267 või 1276 – 1337) freskole Scrovegni kabelis Paduas.
8. Liturgilised soovitused
Palmipuudepühaga algab kirikuaastas Suur ehk Vaikne Nädal, mil meenutatakse Jeesuse Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Lisaks n-ö tavakorra alusel peetavatele jumalateenistustele annab Jumalateenistuste Käsiraamat võimaluse pidada ainult sellele nädalale omaseid jumalateenistusi. Palmipuudepüha jumalateenistus on üks selliseid.
Palmipuudepüha nimetus tuleneb päeva evangeeliumist, mis kirjeldab, kuidas rahvas tervitas Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle mälestuseks on kirikuid kaunistatud palmi- või teiste puude okstega, Eesti oludes pajuokstega.
Jeesuse saabumise mälestuseks võib palmipuudepüha jumalateenistust alustada protsessiooniga. Protsessiooni korda vt Käsiraamat, lk 506–507. Ühispiht peetakse kas ühenduses protsessiooniga (peale algustervitust ja sissejuhatust) või seejärel, kui protsessioon on jõudnud kirikusse.
Liturgiline värv: violett.
Gloria ja halleluuja jäävad ära.
Päeva evangeeliumi Mt 21:12–17(18–22) asemel võib lugeda Kristuse kannatuslugu. Iidse traditsiooni kohaselt on palmipuudepühal loetud Matteuse passiooni (26:14–27:66, Lugemiste Raamat, lk 187–193). Passiooni lugemine (laulmine) on sageli olnud jagatud kolme lugeja vahel, kes kannavad vastavalt evangelisti, Jeesuse ja rahvahulga osa. Siit on välja arenenud maailmakuulsad heliteosed, mis kaasavad Kristuse kannatusloo esitusse orkestri, koori ja solistid. Tuntuimad on vaieldamatult J. S. Bachi teosed.
Alguslaul: 2 (kui jumalateenistus algab protsessiooniga, jääb alguslaul ära või lauldakse seda protsessioonilauluna selle ajal).
Päeva laul: 77.
Jutluselaul: 85.
Ettevalmistuslaul: 10.
Lõpulaul: 7:1, 3–5.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 119, nr 1 / Agenda, lk 78, nr 3, või lk 92, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 16 / Agenda, lk 95–96.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350.
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 359–360 (E).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 120 / Agenda, lk 96.
9. Muud soovitused
Palmipuudepühaga algava Suure Nädala jumalateenistused meenutavad erilisel kombel Jeesuse maise elu viimaste päevade sündmusi. Nendest kõige erilisemad on Suure Neljapäeva, Suure Reede ja ülestõusmispüha jumalateenistused, mis moodustavad mõttelise tervikuna otsekui ühe, kolm päeva kestva jumalateenistuse, mille käigus need kristlusele aluse pannud sündmused saavad omal kombel olevikuliseks.
Sellist mineviku vaimset olevikustamist nimetatakse anamneesiks, milles Hans-Christoph Schmidt-Lauberi sõnul langevad ühte Jumala minevikuline, olevikuline ja tulevikuline tegevus kultuskogemuses. Juutlikus anamneesis „toimub minevikusündmuste ning -isikute reaalne representatsioon koos kõikide kaasnevate mõjudega, teisalt ka veel eesseisvatesse tulevikusündmustesse juba olevikus kaasahaaramise ootus. Objekt ületab teatud kombel ruumi ja aja mõlemas suunas“ (Handbuch der Liturgik. Liturgiewissenschaft in Theologie und Praxis der Kirche. Hgg. H.-Chr. Schmidt-Lauber, Karl-Heinrich Bieritz. Leipzig, Göttingen: Evangelische Verlagsanstalt, Vandenhoeck & Ruprecht, 1995, lk 232). Samas suunas on kristliku jumalateenistusega seoses arutlenud Gustaf Wingren: „Euharistias taastab Kirik jätkuvalt seda kriisi, milles Jumalariik sai ajaloo osaks. Igas euharistias oleme me seal – me oleme selles öös, mil tema ära anti, me oleme Kolgatal, me oleme ülestõusmispäeval tühja haua juures ja ülemises toas, kus tema ilmus; ja me oleme tema taastulemise hetkes koos inglite, peainglite ja taevase väehulgaga, silmapilgus, mil viimne pasun hüüab“ (G. Wingren, Die Predigt. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1959, lk 199, märkus 126).
Nii meenutab palmipuudepüha protsessioon Jeesuse saabumist pühasse linna ning protsessioonis osalejad elavad vaimus uuesti läbi seda, mis minevikus toimus jne. Martin Luther on „Saksa missas“ ja 1530. aasta Augsburgi riigipäeva saadikutele saadetud manitsuses selliste tavade suhtes kriitiline: need peavad taanduma sõna ja sakramendi ees, nimetades neid „tembutamiseks“. Eriliste paastuaja ja Suure Nädala tavadena nimetab ta muuhulgas altari ette paastulina (Hunger tuch) riputamist ja piltide kinnikatmist, palmieeslit, palmiokste loopimist, palmiokstest ristikesi, kannatuslugude lugemist, tuhkapäeva, pihi- ja sakramendisundust, risti suudlemist, austamist, poolikut missat Suurel Reedel, haua juures Psaltri lugemist, Tenebrae-palvusi (Finster Metten), kella asemel lokulaua kasutamist, tule õnnistamist, paasaküünalt, risti hauast võtmist jne (WA 19:112,20–26; 113,1–3; WA 30 II:350,1–38; 351,9–21). Seetõttu on reformatsiooni käigus enamikust sellistest tavadest loobutud ja Suurel Nädalalgi kasutatakse harjumuspäraseid jumalateenistuslikke vorme (mida EELK praktikas esindab Agenda).
Lutheri kriitika nende tavade suhtes on omaaegses kontekstis mõistetav – neid võidi kogeda eriliste vagadustegudena, millega püüda Jumalale meelepärane olla. Kuid Luther ei ole kunagi soovinud seda, et tema liturgilisi lahendusi ja arvamusi peetaks siduvaks teistele kirikutele, mistõttu ei ole ka teistsugused liturgilised praktikad taunitavad.
(Punktid 1–6 on koostanud Elo Süld, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
