Enamasti ei kuulu mõiste „diakoonia” Martin Lutheri teoloogiat käsitlevate ettekannete põhiteemade hulka. Sellest võib ekslikult järeldada, et diakoonia ei kuulugi luterliku kiriku misjoni keskmesse. See oleks aga väga pealiskaudne arusaam nii Lutherist kui ka diakooniast.
Diakoonia – teenimine – on avaralt mõistetuna kiriku vastus kogu loodu, inimeste ja looduse kannatustele. See on vastus, mis lähtub jumaliku käsu – armasta Jumalat ja armasta oma ligimest – teisest elemendist. Selle käsu kaks dimensiooni ei seisa teineteisest lahus, vaid need on ühendatud dünaamilises dialektikas.
Esiteks, kui iisraellased kaebasid, et Jumal ei vasta nende paastumisele ja teenimisele, siis Jesaja andis neile teada, et õige jumalateenistus on „päästa valla ülekohtuste ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked. Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?” (Js 58)
Teiseks, me näeme märke Jumalast teistes inimestes:
„Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks,”
ning samamoodi Jumala loodus:
„Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.” (Psalm 104:24)
Erilisel kombel kohtame me Jeesust tõrjututes ja hädasolijates:
„Mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” (Mt 25:35j)
LUTERLIK VISIOON
Sel kombel mõistetud diakoonia on ka Martin Lutheri teoloogia keskseks elemendiks. Mullune reformatsiooni aastapäev tõstis Luterliku Maailmaliidu täiskogul päevakajalisena esiplaanile ka selle osa tema teoloogiast.
Vaesuse ja vaeste teema on alati olnud osa kiriku identiteedist ja misjonist. Läbi sajandite on teenimistöö toimunud mitmel eri moel. Keskajal oli suhtumine vaesusesse kahetahuline: ühelt poolt nähti vaesuses kristlikku ideaali; rikkusest hoidumist ja kloostriga ühinemist peeti austust väärivaks kristlikuks teoks. Kloostrid olid vaeste, tõrjutute ja haigete teenimisel kesksel kohal. Teiselt poolt olid vaesed ühiskonnas sageli põlatud ning neid peeti Jumala karistuse kandjateks.
Tollal arvati, et Jumalale suunatud teod olid teod, mis aitasid teenida igavest elu ja vähendasid patukaristust.
Luther pidas eksistentsiaalset võitlust, kuna ta nägi, et ei tema, ei kiriku hierarhia ega ta kaasmungad kloostris ei armastanud Jeesuse käsu kohaselt ligimest nagu iseennast. Inimliku kannatusega silmitsi seistes tundusid religioossed teod mõttetutena. Indulgentsi-ärist sai talumatu vaimsuse ja teoloogia sümbol.
Lutheri suur avastus oli selle meenutamine, et Jumala tegu Jeesuses Kristuses on päästeks küllaldane. Jumala armu antakse tasuta ja külluslikult ning seda jagub igale inimesele. Igavese pääste iva pole mitte meie armastus Jumala ja inimeste vastu, vaid Jumala armastus meie vastu. Usaldus, et Jumal annab Jeesuses Kristuses meile võidu surma, kuradi ja patu üle, on evangeeliumi saladus ja vabastus meie südametunnistusele.
Jumalal ei ole vaja meie ohvreid ja religioosseid tegusid. Seevastu vajavad meie armastuse tegusid meie kaasinimesed ning kogu loodu. Meie tegevusväli, kus praktiseerida oma kutsumust armastada Jumalat ligimese armastamise kaudu, on meie igapäevane elu – just neis struktuurides ja rollides, milles me elame.
Me oleme inimestena vabastatud teenima teisi inimesi ja loodut – erilisel kombel aga kannatajaid ja tõrjutuid –, kuna Jumal on teinud kõik vajaliku igavese elu tarvis.
„Sellest võime järeldada, et kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimeses, vastasel korral ta ei ole kristlane. Ta elab Kristuses usu läbi ja ligimeses armastuse läbi. Usu varal on ta tõstetud endast kõrgemale, Jumalani, aga armastuse varal laskunud allapoole, ligimeseni …“ (Ristiinimese vabadusest, 342).
Seda kristlase identiteedi fundamentaalset muutust väljendab Luther juba oma 95 teesis 31. oktoobril 1517: „42. Kristlasi tuleb õpetada, et paavst ei arva, nagu saaks kustutuskirja ostmist halastuse tegudega mingis mõttes võrdseks pidada. 43. Kristlasi tuleb õpetada, et see, kes vaesele annab või puudustkannatajale laenab, teeb paremini kui too, kes ostab kustutuskirja. 45. Kristlasi tuleb õpetada, et see, kes näeb puudustkannatajat, ja temast mööda minnes maksab kustutuskirjade eest, ei osta mitte paavsti indulgentse, vaid Jumala viha.“ („Väitlus indulgentside väe selgitamiseks“, 13).
Usaldus Jumala armu vastu ei vii ükskõiksusele inimeste suhtes, vaid see seab fookusesse teise inimese heaolu. Halastusteod ei ole mõeldud teatud grupile pühendunud inimestele. Armastuseteod on kiriku kõigi ristitud liikmete kutsumus nende igapäevaelus. Me võime nimetada seda diakooniliseks kutseks, mis on antud kirikule ja igale ristitule.
Lutheri sõnades on kuulda Püha Chrysostomose häält: „Andes Kristusele vaese inimese näol ande, toome me ohvri altarile – Kristuse, see on vaese inimese ihule.”
Selle vaimsuse dünaamikat võib kirjeldada liikumisena kolme altari juurde:
Jumala juurest Jeesuse Kristuse kaudu evangeeliumi kuulutamises, ristimises ja armulauas kirikuhoone altaril ning kantslis
Liturgiate juurde väljaspool kirikuhoonet – liturgia pärast liturgiat, nagu ütlevad ortodoksid – kahe altari juures, kus me kohtume Jumalaga oma argielus: teised inimesed, iseäranis vaesed, ning loodu – iseäranis, kui loodus on ohustatud ahnuse ja loodusvarade kuritarvitamise läbi
ning jälle tagasi kirikus oleva altari juurde, et võtta vastu andeksandmine meie eksimuste eest ning saada jõudu, et jätkata võitlust teiste inimeste ja kannatava loodu heaks.
KIRIK ÜHISKONNAS
Luther jagas ühiskonna erinevateks valdkondadeks: majapidamine, töö, valitsus. Inimesed elavad neis valdkondades ja nad on kutsutud olema Jumala ustavad teenijad. Kirik on kutsutud olema evangeeliumi kuulutaja sõnas ja sakramendis ning julgustama ja juhendama inimeste toimimist ühiskonnas. Kirik ei ole sakraalsesse sfääri suletud ühiskonnasegment, vaid on kohustatud olema Jumala kombel inimestega kaasas nende elus ning kõigis ühiskonna erinevates sfäärides. Kuid kirik ei tohi mõjutada võimu ja relvadega, vaid sõna ja kaastunde tegudega. Nõnda peab diakooniline kutse armastada oma ligimest, ja eriti vaeseid, olema iga jutluse ning õppetunni keskne teema, nagu on näha Suure Katekismuse 10 käsu seletustes, aga ka kõigis Lutheri nõuannetes kaupmeestele ja valitsejatele.
Luther mõistis aga, et lisaks üldisele kutsumusele, mis kehtib kõigile ristituile, vajab kirik teenimisametit, mille eriliseks vastutuseks on julgustada inimesi vastama diakoonia kutsele, korraldama ja teostama liturgiat väljaspool kirikut. Ta soovis rajada organiseeritud diakoniameti sarnaselt algkirikus olnule. Sealne diakoniamet oli algselt nii meeste kui ka naiste pärusmaa. Diakon peaks ühelt poolt märkama vaeseid, külastama haigeid ja kandma hoolt finantsvahendite eest nende heaks, kes on puuduses, ning teiselt poolt ärgitama rikkaid panustama raha ja vahendeid nende majutamiseks, toitmiseks ning joogiveega varustamiseks, samuti alates 4. sajandist rajama spetsialiseerunud asutusi, kus kantakse hoolt erinevate vajaduste eest.
Ta oli väga skeptiline selles, mis puudutab diakonite liturgilist teenimist kirikus, nagu see sai tavaks nii ortodoksi kui roomakatoliku ja hiljem ka anglikaani kirikus. Tema meelest nõrgestas see Stefanose moodi karitatiivset teenimist sellisel kujul, nagu sellest tunnistab Apostlite tegude raamat. Diakoniamet ei olnud tema silmis mitte preestriks saamise ettevalmistav aste, vaid iseseisev karitatiivne teenimisamet.
Nagu teame, ei õnnestunud Lutheril diakoniameti sisseseadmine. Tema pakutud lahendus oli majapidamiste, ärimaailma ja linna juhtimisstruktuuride võimestamine. Ta rõhutas, et kogukonna vastutuseks on kõigi heaolu ning seda ei saa jätta üksikisikute hooleks. Bugenhagen, kes korraldas luterliku kiriku elu Taanis ja Norras, arendas 1529. a välja mudeli Hamburgi jaoks ning rakendas seda hiljem ka Taanis. Kogukond peab kandma hoolt nende eest, kes ei saa tuge perelt ega rikastelt sõpradelt; kes ei suuda töötada tervise või vanuse tõttu, samuti orbude ja noorte naiste eest.
Norra-Taani kiriku esimene piiskop Peder Palladius pani 1540(41) kirja piiskopliku visitatsiooni nõuded. Nende üks rõhuasetusi oli meenutada kogudustele ja kogukondadele vajadust vaeste eest hoolt kanda. Igas kirikus peab olema korjanduskast vaeste heaks, mis meenutab kogudusele, et Laatsarus elab nende keskel ja et neil ei ole mingit õigustust keelduda vaeseid abistamast.
Läks enam kui 300 aastat, enne kui Skandinaavia luterlikel kirikutel õnnestus jõuda spetsialiseerunud diakoniametini, mis algas kiriku poolt diakonisside ordineerimisega kogukonna ja haiglate teenistusse.
Kui me aga vaatame uuesti diagrammi, siis võime öelda, et Skandinaaviamaade luterlusest sai alguse nõndanimetatud Põhjamaade ühiskonnamudel, kus kogukond võttis riiklike institutsioonide kujul vastutuse kõigi ühise hüvangu eest – esmalt riigikiriklike ühenduste kaudu, mis pikapeale muutusid kirikust sõltumatuteks kohalikule kogukonnale kuuluvateks ja nende poolt juhitud ühendusteks –, selleks et ehitada heaoluühiskonda. Luterlikust reformatsioonist on suures osas alguse saanud avaliku vastutuse printsiip kõigi ühise hüvangu eest; maksusüsteem ja toetused, mis soodustavad võrdsust ühiskonnas; tasuta üldharidussüsteem, tugevad ametiühingud, avatud ja demokraatlik avalik ruum ning kompromissi otsiv läbirääkimiste kultuur.
LUTERLIK DIAKOONIA
Luterlik Maailmaliit (LML) avaldas 2009. a uuringu „Diakoonia kontekstis”. Seal rõhutatakse, et diakoonia kui kiriku teenimistöö avaldub ristitud liikmete kaudu nende igapäevaelus, organiseeritud diakooniana kiriklikes struktuurides ning spetsialiseerunud diakoonia institutsioonides nii rahvuslikul kui ka globaalsel tasandil. Dokument rõhutab, et ilma diakoonia praktikata pole kirikut. See praktika rajaneb usul kolmainu Jumalasse ning sellel on trinitaarne vundament, mis on seotud sakramentidega kiriku liturgias. Igal juhul tuleb diakoonia praktikat vaadelda aga vastusena kontekstile, milles kirik ja kristlased antud ajahetkel elavad.
Diakoonia meetoditel on kolm astet:
- Nägemine
- See on seotud piibelliku kujundiga Jumalast, kes ilmutas end Haagarile – „Sina oled nähtav Jumal” –ning Egiptuses olevale rahvale – „Ma olen kuulnud oma rahva kisendamist” – ning arvukate lugudega sellest, kuidas Jeesus näeb inimesi.
- Nägemine on diakoonia jaoks midagi enamat kui objekti vaatlemine. See tähendab jumalanäolisuse jälgede märkamist igas inimeses. Seetõttu on tõdemus, et inimene on rohkem kui see, mida sa näed, diakooniliselt väga adekvaatne. Eriti oluline on see tänapäeva Norra ühiskonnas, kus lisaks varasemale inimeste liigitamisele ühiskondliku klassi, soo, usutunnistuse, etnilise päritolu või seksuaalse sättumuse alusel toimub lahterdamine ka meditsiinilise või sotsiaalse diagnoosi alusel, et sobitada inimesi professionaalsetesse tugistruktuuridesse.
- Inimesi defineeritakse sageli nende vajaduste ja puuduste järgi ning mitte selle järgi, kes nad on ja milliseid vahendid neil on. Piibellik vaatenurk alustab alati tõrjutute, kannatajate ning haavatute konteksti vaatlemisest, et luua kaasav ruum, milles just nende vaatenurk on aluseks edasise tegevuskava paikapanemisele.
- Aja märkide mõistmine
Piibellikul aja mõistel on kolm dimensiooni:
- Astroloogilis-spekulatiivne eon-mõtlemine, mis jagab maailma ajaloo ajajärkudeks (dispensatsioonideks). Lutheri arusaama kohaselt tuli Kristus kuulutama Jumalariiki kui uut eoni, mis murrab sisse sellesse maailma ja avab kõigile inimestele ligipääsu Jumalale. Teised, enam spekulatiivsed teoloogiad mõtlevad eonidest jadadena, pannes pearõhu sellele, et me asume viimases ajajärgus. Niinimetatud kristlikud sionistid on üheks selliseks näiteks.
- Teine on aeg kui kronos – aeg on kronoloogilises järjestuses olevate sündmuste ahel, mis kulgeb ratsionaalses „Tat–Folge” (teo-põhjuse) loogikas.
- Kolmas on kairos – aeg, mis tuleb tulevikust inimese juurde olukordadena, kus meil tuleb teha valikuid, selleks et vormida tulevikku lähtuvalt Jumala nägemusest ja kutsest. Vrdl Mk 1:15. Kairos loob tõehetki.
Teoloogilist traditsiooni, mis kasutab kairost oma põhilise tõlgendava ja strateegilise mõistena, nimetatakse kairos-teoloogiaks. See teoloogiline meetod püüab tuvastada ühiskonnas ja kirikus hävingu märke; hoiakute, tegutsejate ja tegevuste märke, mis viivad inimkonna ja loodu eemale Jumala nägemusest ning tulevikust. Seejärel otsitakse lootuse märke – hoiakuid, tegutsejaid ja tegevusi, mis viitavad loomisele ja armastusele, mis on Jumala nägemuse põhilised koostisosad – need on loodus teoks saanud Jumala tahte märgid (vrd Lk 12:54-56 ja Mt 24-25).
- Diakoonia meetodi kontekstis tähendab see meetod aja märkide mõistmist ja nähtu süstematiseerimist, millele saab toetuda diakoonia järgmine aste ehk tegevus.
- Norra kirikus oleme me määratlenud neli väärtust, mis on sillaks Jumala holistliku nägemuse ja meie kontekstist lähtuvate ülesannete vahel:
- Kaastunne kannatava ligimese vastu
- Sidusate kogukondade ja koguduste loomine
- Kohaliku tasandi, riikliku ja globaalse õiguse edendamine
- Jätkusuutliku loodu kaitsmine ja harimine.
- Tegevus
Tegevus hõlmab loomise ja lootuse märkide tuvastamist ning tugevdamist, aga ka piiride seadmist ja võitlust hävituse ning marginaliseerimise märkide vastu. Luterliku Maailmaliidu uurimus pakub kolme üldist lähenemisviisi, millest saame konteksti arvestava tegevuse puhul lähtuda:
Kodanikuaktiivsuse ülesehitamine
Viidates siinkohal uuesti diagrammile, tähendab see inimeste kannustamist osalema riiklikes juhtimis- ja haridusstruktuurides, aga ka kodanikühiskonna organisatsioonides, mis on platvormiks nii huvide kaitsmisele kui ka teenuste osutamisele.
Kohalike kogukondade rajamine
Kohalik kogukond ja perekond on julgustamise, toetamise ja hoolekande osutamise seisukohast keskse tähendusega. Turvaline kogukond tähendab ühtlasi ka teadlikkust selles, mis toimub teistes majapidamistes, ilma et sellega kaasneks sotsiaalne kontroll selle negatiivses mõttes. Aga me teame, et liiga paljud lapsed on pidanud naabrite ükskõiksuse tõttu liiga kaua kannatama. See tähendab ka kohalike võimuesindajate ja äriringkonna mõjutamist, et toimitaks vastutustundlikult ning täidetaks oma kohust kõigi inimeste põhiliste inimõiguste tagamisel. Kirik peaks andma end kogukonna ja selle juhtide teenistusse, et toetada neid nende püüdes kujundada kogukonna tulevikku kõigi ühiseks hüvanguks.
Võrgustike rajamine
Jumal toimib kõikjal ning igasuguste inimeste juures. Liidu loomine kõigi hea tahtega inimestega, kodanikuühiskonnas osalejate ja äriringkondadega ning koostöö valitsusega on osa diakoonia strateegiast. Kirik ei ole mõeldud ühiskonda valitsema, vaid seda kannustama ja suunda näitama ning edendama parimate valikute tegemist tõrjutud inimrühmade heaks sõltuvalt kontekstist.
LML-i Euroopa osakond alustas 2011. a kogukondliku diakoonia reformimise protsessi Euroopas, selleks et esitada uurimuse tulemusi konkreetses kontekstis. EELK esindajaks selles protsessis oli Avo Üprus. Analüüs, mille raport pealkirjaga „Püüeldes konviviaalsuse poole” ilmus 2016. a, tuvastas neli kriitilist punkti:
– Finantskriis – ühiskondlik kriis – poliitiline kriis, mis toovad endaga kaasa kriisi ka hoolekande, heaolu ja poliitika valdkonnas. See sisaldab ka väärtuste kriisi.
– Noored ja vanad maksavad lõivu
– Sunnitud liikuma – sunnitud paigale jääma
– Nähtamatud inimesed ja tõrjutud inimrühmad
Raport sõnastab Euroopa diakoonia keskse mõistena konviviaalsuse (üheskoos solidaarsuses elamise kunsti ja praktika). Norra keeles, ja seejärel tagasi inglise keelde tõlgituna, tähendab see „elu mitmekesises kogukonnas”. Kiriku kutsumus on tegutseda ühiskonnas kaasavate kogukondade loojana ning nende ühendajana nii kirikus kui ka väljaspool.
Mõlemad LML-i dokumendid rõhutavad, et püüdlus õigluse ja kaasatuse poole on piibelliku antropoloogiga palju enam kooskõlas kui heategevus ja almused. Varasema aja patroneeriv „vaeste aitamine” on taandunud õigluse; õigustel ja kohustustel põhineva lähenemisviisi ning kaastunde ees. See arusaam põhineb kõikide inimeste võrdsel väärikusel, sõltumata nende ühiskondlikust positsioonist ja olukorrast.
KIRIKU ja TEMA AMETITE ROLL
Me nägime, et diakooniline teenimine on kolmetasandiline: kõik ristitud kirikuliikmed, organiseeritud töö kirikus ning spetsialiseerunud teenimistöö institutsioonide ja organisatsioonide kujul.
Siinkohal võib olla abi ühest lihtsalt pildist. Kirik on kihiline tort, mille kihtide vahel on puuviljakreem. Diakoonia on sarnaselt kuulutustööle osa kõigest, mida kirik teeb. Aga diakoonia moodustab ka konkreetse osa tordist.
- Diakoni põhiline roll on olla sillaks kolme altari vahel, ühiskonna erinevate osade ja erinevate kiriku- ning ühiskonnaelus osalejate vahel. Tema suurim ülesanne on ärgitada inimesi tegutsema vastutustundlikult ning olla kriitiliseks hääleks võimulolijate suhtes.
- Pastori ülesanne on talitada sakramente ja kuulutada evangeeliumi kaasaval moel ning kindlustada, et jumalateenistusel on ruumi kõigile, nagu sakramendid kinnitavad. Pastoraalne teenimine väljaspool kirikuhoonet sisaldab leinas või eksistentsiaalses kriisis olijate kõrval kulgemist ning tõe kõnelemist võimupositsioonil olijatele olgu siis perekonnas, usulistes ühendustes, äriringkonnas või valitsuses.
- Kaasava kriisijuhtimise võimaluste avamine; inimestele võimaluse andmine astuda ristimise teel ohvri rollist võitja rollini, surmast ülestõusmiseni.
- Inimestele „teistsugusega” kohtumise ja ressursside vahetamise ruumide loomine.
- Kesksete tegevuste kindlaksmääramine, mis oleksid kogukonnale suunanäitajad. Kolm sellist tegevust võiksid olla kliimakriisiga tegelemine, dialoogi algatamine moslemite ja teiste rahvusvähemustega ning peavarju pakkumine kodututele ja perevägivallaohvritele.
Maailma Kirikute Nõukogu kasutab lepitava terminina väljendit „õigluse ja rahu palverännak”, mida meie võime selles kontekstis nimetada diakoonia teenimisametiks. Ma leian, et palverännak on väga sobilik mõiste tähistamaks luterlikku diakooniat. See rõhutab, et diakoonia on protsess ja võitlus. Me elame maailmas, kus Jumal ja kurat – kui kasutada Lutheri väljendit –, loomine ja häving on alati meiega ning kõigi ühiskondlikes institutsioonides ja sfäärides, sealhulgas meie oma kogukonnas ja südametes. Me ei jõua kunagi sihile, aga me oleme läbi ajaloo palverännakul olev rahvas, kellel on kutsumus olla Jumala nägemuse tunnistajaks sõnas ja teos kõigil kolmel altaril, mis Jumal on meile andnud. See on meie nägemus ja kutsumus.
Ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike konverentsil 24. jaanuaril 2018. Inglise keelest tõlkinud Annika Laats.
__________________
Kasutatud kirjandus
Martin Luther (2012), „Traktaat kristlase vabadusest“ – tlk Meelis Friedenthal. Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti raamat (Tartu: Ilmamaa), 299–349.
Martin Luther (2012), „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi“ – tlk Urmas Petti. Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti raamat (Tartu: Ilmamaa), 9–18.
Atle Sommerfeldt (1951) on Norra Kiriku Borgi piiskopkonna piiskop.
