Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Perikoobi tekst
Tekst käsitleb Galaatia kirja kõige olulisemaid teemasid – Moosese seaduse tähendust ja õigekssaamist usust Kristusesse; viimane seotakse sealjuures ristimise temaatikaga.
3:23. Siin esinev kreekakeelne verb phrouréō on mitmetähenduslik – ’valvama’ (ka tähenduses „kaitsma“), aga ka ’vangis hoidma’. Arvestades poleemilist konteksti („seaduse all“ olemine samastub orjusega [Gl 4:1; 5:1], millele vastandub vabadus [Gl 5:1]), on siin ilmselt silmas peetud viimast tähendust, st seaduse all olemine on võrreldav vangistuses viibimisega. Mineviku ajavormi kasutamine viitab aga sellele kui möödanikku jäänud olukorrale. See on seletatav kogu perikoobi taustaks oleva ajalookäsitlusega (vt punkt 2).
3:24. Salm iseloomustab seaduse funktsiooni – seadus on „kasvataja (kr paidagōgós) Kristuse poole“, ent arvestades kirja poleemilist tonaalsust, ei mõista Paulus erinevalt näiteks Aleksandria Klemensist siin Moosese seadust positiivses tähenduses, st ettevalmistajana Kristuse jaoks, juhatajana Tema juurde, vaid näeb seaduses pigem „järelevaatajat“, kes valvab vangistuses oleva inimese üle. See on kooskõlas ka sõna paidagōgós tähendusega antiikkultuuri kontekstis – paidagōgós ei olnud õpetaja (kr didáskalos), kelle ülesanne oli haridus (kr paideía), vaid ori, kelle ülesanne oli valvata alaealise nooruki (kr país) järele. Seepärast ei saa väljendit eis Christón, mida meie tõlge annab edasi sõnadega „Kristuse poole“, mõista nii, nagu oleks seadus inimese või inimkonna suunajaks Kristuse poole, vaid seda tuleks mõista ajaliselt – seaduse funktsioon „kasvatajana“ kestis nii kaua, kuni tuli Kristus (s 25). Temporaalses tähenduses kasutatakse prepositsiooni eis Uues Testamendis ka mujal (nt Ap 4:3; Fl 1:10; 2:16). Paulus ei pea siin silmas seaduse kasvatuslikku funktsiooni ning erinevalt Rooma kirjast ei esine seadus Galaatia kirjas ka patu tundmisele juhtijana.
3:26. Salm seletab, miks me ei ole enam „kasvataja“ võimu all – sest me oleme saanud Jumala poegadeks (meie tõlkes „Jumala lasteks“, mis on ebatäpne; „poeg“ on hebraism (hbr bēn), mis viitab lähedasele kokkukuuluvusele kellegi või millegagi; küll kasutab aga Paulus väljendit „Jumala lapsed“ (kr tékna theoū, Rm 8:17). Nagu ilmneb perikoobile vahetult järgnevast tekstist (Gl 4:1 jj), mõtleb Paulus „poegade“ all täiskasvanud poegi, kes ei vaja enam „kasvatajat“. „Jumala pojad“ on siin kõik, kes on Kristuses Jeesuses ja nad on seda tänu oma lähedasele sidemele Kristusega, kes on Jumala Poeg (vt Gl 1:16; 4:4). Hans Dieter Betz juhib tähelepanu seigale, et tiitlit „Jumala pojad“, mis muidu on Vanas Testamendis reserveeritud iisraellastele, laiendatakse siin ka paganatele (st pagankristlastele).
Väljend „Kristuses Jeesuses“ (kr en Christṓ Iesoū) väljendab lähedast sidet Kristusega ruumilise metafoori abil – kristlane on nii tihedalt ümbritsetud Kristusega, nagu inimest ümbritseb tema rõivas (vrd s 27 „Kristusega rõivastatud“). Väljend en Christṓ võib olla moodustatud ka analoogina sellele, mida öeldakse Aabrahami kohta – temas (st Aabrahamis) õnnistatakse kõiki rahvaid (Gl 3:8). Mujal väljendab Paulus sama mõtet kristlaste ja Kristuse lähedasest seosest pildiga kristlastest kui Kristuse ihust (vt nt 1Kr 12:12 jj).
3:27. Salmis leiduv rõivastumise metafoor viitab rõivale kui staatusesümbolile – Kristusega rõivastumine tähendab uue staatuse omandamist, mis toimub, nagu ilmneb samast salmist, ristimises. Metafoorses tähenduses kohtab „rõivastumist“ ja kasutatakse seda väljendavat verbi (endýō) Piiblis ka mujal – Jumal „riietab“ preestrid õndsusega (1Aj 6:41); inimesed „rõivastuvad“ õigusega (Ii 29:14) jm (kõik Septuaginta järgi). Motiivi „Lunastajaga rõivastumisest“ kohtab ka Uue Testamendi järgses varakristlikus (sh kristlik-gnostilises kirjanduses).
3:28. Salm kirjeldab ristimise tagajärge – ristimise tulemusena kaotavad etnilised, kultuurilised, sotsiaalsed ja soolised erinevused oma tähtsuse. Nad ei lakka olemast, ent ei ole enam olulised. Mõtet inimesi lahutavate erinevuste tähtsusetusest kohtab ka Pauluse kaasaegses stoa filosoofias (nt Epiktetosel), ent seal põhjendatakse seda inimese päritolu ja ehitusega (kõik inimesed on tekkinud samast ainest; nad on osad samast kõiksusetervikust; neid hingestab üks ja sama kõike läbiv vaimne alge). Pauluse kuulutus ühiskonnas oluliste erinevuste tähtsusetusest oli oma kaasaja taustal radikaalne, mõnede uurijate hinnangul lausa revolutsiooniline.
3:29. Salm kordab sama, mida on öeldud juba Gl 3:7: kes on Kristuses, on Aabrahami pojad, sest nagu Aabraham mõisteti õigeks usust (Gl 3:6), nii mõistetakse usust õigeks ka need, kes on Kristuses. Kristus on Aabrahami seeme ja talle antud tõotused kehtivad ka Kristuse omadele, mistõttu viimastel ei ole vajadust pöörduda seaduse poole, sest õndsus tuleb usust, mitte seadusest.
2. Struktuur
Perikoop vaatleb inimkonna olukorda kahel erineval ajastul – enne Kristust ning pärast Kristuse tulekut. Kui esimest ajastut iseloomustab märksõna „seadus“, siis teise ajastu märksõnaks on „usk“. Sellise ajaloopildi aluseks on apokalüptilise kirjanduse ajalookäsitlus, mis jagab ajaloo vanaks ehk praeguseks ja uueks ehk tulevaseks ajastuks; Paulus on viimast modifitseerinud, pidades uue ajastu alguseks juba aset leidnud Kristuse ilmumist (Ulrich Luz).
Salm 23 käsitleb aega enne Kristust; s 24 viitab juba uuele ajastule ning s-d 25–26 kirjeldavad uut ajastut. Salm 27 toob sisse uue teema, milleks on ristimine, mille mõju kirjeldatakse ka järgmises salmis (28); s 29 teeb eelpool öeldust järelduse, et kristlased on Aabrahami seeme, haakudes juba eelnevates perikoopides (3:6–14 ja 15–20) käsitletud Aabrahami-teemaga.
3. Kontekst
Gl 3:23–29 jätkab juba eelevalt (Gl 3:1) alanud arutelu Moosese seaduse ja usu suhte ning orjuse ja vabaduse üle, mis jätkub kahes järgmises peatükis (4 ja 5). Perikoobis käsitletud probleem on Galaatia kirja peateema. Selle ajendiks on eksiõpetuse sissetungimine Galaatia kogudustesse. Eksiõpetajad, kes olid ilmselt juudi päritolu kristlased, nõudsid, et Galaatia kristlased laseksid end ümber lõigata (Gl 5:1–12); viimane toob aga kaasa kohustuse pidada kinni kogu Moosese seadusest (Gl 5:3). Eksiõpetus lükatakse resoluutselt tagasi põhjendusega, et õndsus ei tule seaduse täitmise, vaid usu kaudu (Gl 2:16) ning need, kes panevad oma lootuse ümberlõikamisele ja Moosese seadusele, muudavad Kristuse tuleku kasutuks (Gl 5:1 jj). Dilemmale orjus seaduse all olemise või vabaduse vahel Kristuses ei ole alternatiivi (Gl 5:1).
4. Kirjanduslooline kontekst
Galaatia kiri, kuhu perikoop kuulub, on kirjanduslikult ühtne ning selle pärinemine apostel Pauluse sulest on väljaspool kahtlust. Kirja suur sisuline lähedus Rooma kirjale lubab oletada, et kahe kirja kirjutamise vahele jääv aeg ei olnud pikk. Valdav osa eksegeete dateerib kirja 50. aastate keskpaika ning paigutab selle ajalises järjestuses 1. ja 2. Korintose kirja järele ning Rooma kirja ette.
Mõnes kohas kasutab Paulus oma mõttekäikude põhjendamiseks juba olemasolevat traditsiooni. Nii ka käesolevas perikoobis (3:26–28), mille Sitz im Leben („koht elus“), st algne kontekst, oli algkristlik ristimisliturgia. Olemasoleva traditsiooni kasutamisele viitavad salmis 28 nii vormelilaadne stiil, kontekstist väljuvad ideed, kui ka uued märksõnad, mida ei kohta mitte ainult mujal kirjas, vaid Pauluse kirjades üldse. Jürgen Becker oletab, et Pauluse osundatud traditsioon võib pärineda Antiookia kogudusest, kuhu kuulus juudi päritoluga kristlaste kõrval arvukalt ka kreeka päritoluga kristlasi.
5. Ajalooline kontekst
Kirja kirjutamise ajalooline kontekst on erinevate kristlike misjonäride omavaheline konkurents algkristluses. Lisaks Paulusele ja tema esindatud suunale oli siin misjonäre, kelle kuulutus erines oluliselt Pauluse omast. Pauluseni jõudis informatsioon, et Galaatia kogudustes oli hakanud levima „teine / teistsugune evangeelium“ (Gl 1:7–8), mis konfronteerus Pauluse kuulutatud evangeeliumiga. See lähtus juudikristlikest misjonäridest, kes propageerisid ümberlõikamist ning juudiusu tavadest kinnipidamist. Võitis siiski Pauluse esindatud suund. Galaatia kiri kajastab kristliku koguduse emantsipeerumist judaismist, olles üheks lüliks pikemaajalises protsessis, mille käigus kujunes juudiusu sees tekkinud Jeesus-liikumine (Gerd Theissen) iseseisvaks, etnilisi ja kultuurilisi piire ületavaks kosmopoliitseks religiooniks. Selles protsessis oli apostel Paulusel ja tema teoloogial oluline roll.
6. Paralleeltekstid
Gl 3:23–29 lähimaks paralleeltekstiks on Gl 4:1–7. Mõlemate perikoopide stiili iseloomustab ka meie-vormi kasutamine, mis eristab neid ülejäänud kirja kirjeldavast stiilist. Kõige rohkem paralleeltekste pakub perikoobile Rooma kiri: Rm 2:25 jj – ümberlõikamise küsimusest; Rm 3:21 jj ning 5:1 jj – õigeksmõistmisest usu kaudu; Rm 4:1 jj – Aabraham. Paralleele leidub ka Pauluse kasutatud liturgilisele traditsioonile Gl 3:27–28 = Rm 13: 14 – Kristusega rõivastumine (vrd ka Ef 4:24 uue inimesega rõivastumine); Gl 3:28 = Rm 10:12 – ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel; 1Kr 12:13 – juudid ja kreeklased, orjad ja vabad on ristitud ühe Vaimuga üheks ihuks; Kl 3:11 – ei ole enam kreeklast ega juuti, ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, barbarit, sküüti, orja ega vaba. Üksolemist Kristuses räägib Paulus ka 1Kr 12:4 jj.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse ristimist on kunstis kajastatud väga palju. Olgu siin viidatud mõnele tuntumale ja ka ühele vähemtuntud teosele.
Maal viitab mitmele sündmusele Piiblis. Maali keskel seisab Jordani kaldal loomanahkadesse rõivastunud Ristija Johannes, kes osutab kauguses lähenevale figuurile. Temast vasakul seisab apostel Johannes, tema taga Peetrus, Andreas ja Naatanael. Esiplaanil on näha inimesi, kes vaatavad stseeni pealt, kuid ei suuda otsustada, mida teha. Keskel on rikas mees, kes oli liiga rikas, et Jeesusele järgneda, ning ori, kelle kohta Ivanov märgib, et ta soovis kujutada inimesi, kes pärast elu lootusetuses ja kannatuses tunnevad esimest korda rõõmu. Jeesusele kõige lähemal seisev figuur on kunstniku hea sõber kirjanik Gogol. Kepiga teekäija ees istuv punase peakattega mees on kunstniku autoportree.
(https://en.wikipedia.org/wiki/The_Appearance_of_Christ_Before_
Maal on valminud 1475. aasta paiku Itaalia renessansskunstniku Andrea del Verrocchio töökojas. Autoriteks peetakse üldiselt Verrocchiot ja tema õpilast Leonardo da Vincit. Maal kujutab Kristuse ristimist Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumi põhjal. Vasakul serval seisva ingli on maalinud nooruslik Leonardo. See fakt on põhjustanud nii suurel hulgal erialaseid kommentaare ja mütoloogiat, et maali tähtsus ja väärtus tervikuna ning osana Verrocchio loomingust on sageli jäänud tagaplaanile. Kaasaegsed kriitikud omistavad suurema osa maastikust ning ka Kristuse figuuri samuti Leonardole.
(https://en.wikipedia.org/wiki/The_Baptism_of_Christ_(Verrocchio).)
Ariaanide baptisteeriumi kuplimosaiigil Ravennas on Jeesust kujutatud habemeta noore mehena, kes on astunud Jordani jõkke. Ristija Johannes kannab leopardinahka. Vasakus servas seisab rohelise mantliga valgepäine vana mees, kes hoiab käes pilliroogu. Tema on Jordani jõe kehastus. Jeesuse kohal piserdab Püha Vaim tuvi kujul nokast püha vett.
Kuna mosaiigil puuduvad otsesed viited ariaanlusele, on autoriteks peetud õigeusklikke kristlasi. (https://en.wikipedia.org/wiki/Arian_Baptistery)
Jutlusetekstis on viited lapsendamisele (Gl 3:26), teemale, mida Paulus avab rohkem kirja järgmises peatükis. Tema mõttekäigu ajendiks võis olla ka Octavianuse lapsendamise Caesari poolt 44 eKr (Joel Siim). Caesari kauge sugulane ratsanikuseisuses Octavianus päris Caesarilt riigi ja võimu otsekui tema lihane poeg, võttes hiljem nimeks Imperator Caesar Divi Filius Augustus. Tegemist on sama Augustusega, kellest kõneleb jõuluevangeelium.
Eesti Vabariigi Perekonnaseaduse kohaselt omandab lapsendatu samuti „lapsendaja lapse õigusliku staatuse“ (§ 161 lg 1 ja lg 2), mis muuhulgas keelab lapsendatud laste omavahelise abiellumise (§ 3), kuigi neil bioloogiline side puudub.
1541. a lõi Martin Luther Kristuse ristimisest kõneleva koraali Christ, unser Herr, zum Jordan kam. Koraali meloodia on vanem kui sõnad, ilmudes esmakordselt 1524. a Johannes Walteri kogumikus Geistliches Gesangbüchlein.
Koraal ei kuulu enam EELK lauluvarasse, leidub siiski „Uues Lauluraamatus“ (ULR 317):
Kui Jeesus suure armuga Jordani jõele tuli,
Et tema pidi tegema,
Mis Isa seadnud oli,
Siis nõudis ta Johanneselt,
Et tema ristiks teda,
Ja seadis püha pesemist,
Mis parandab kõik häda
Ta oma vere läbi.
8. Liturgilised soovitused
Pühapäevaga pärast ilmumispüha (kolmekuningapäeva) algab kirikuaastas uus lõik – ilmumisaeg. Ilmumisaja pikkus sõltub ülestõusmispüha kuupäevast ning võib kõikuda kahe ja kuue pühapäeva vahel. Ilmumisaja pühapäevade piibitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus erinevate (ime)tegude kaudu ilmutab oma jumalikku väge.
Ilmumisaja juhatab sisse Kristuse ristimise püha, meenutamaks tema avaliku tegevuse algust. Ristimissündmuses esitleb Jumal oma Poega Ristija Johannesele (Jh 1:33) või ka kõikidele ümberseisjatele (Lk 3:21–22). Jeesuse ristimist võib teatud määral võrrelda ordinatsiooni või inauguratsiooniga, millega ta kinnitab oma kutsumust olla nende juures, keda ta on tulnud otsima (Lk 19:10).
Ristimise kaudu osaleb kristlane Kristuse elus – tema surmas ja ülestõusmises, saades nõnda ka ise ülestõusmise pärijaks (Rm 6:3–5). Kristlane on Kristusega seotud nii tihedalt, et Paulus võrdleb seda uut olukorda Kristusega rõivastumisega (Gl 3:27).
Koraalisoovitused:
alguslaul: 33:1–7,
päeva laul: 7,
jutluselaul: 210,
ettevalmistuslaul: 57,
lõpulaul: 6.
Päeva palve: Jumalateenistuste käsiraamat, lk 78 nr 3.
Kiituspalve (prefatsioon): ilmumisaeg (Jumalateenistuste käsiraamat. lk 349).
9. Muud soovitused
Väga vana liturgiline traditsioon seostab omavahel Kristuse ilmumise paganatele, tema ristimise Jordanis ning veiniime Kaanas. Maarja kiituslaulu antifon Kristuse ilmumise püha õhtupalvusel kõlab:
Tribus miraculis ornatum, diem sanctum colimus:
Hodie stella magos duxit ad praesepium:
Hodie vinum ex aqua factum est ad nuptias:
Hodie in Jordanae a Joanne Christus baptizari voluit,
ut salvaret nos,
Alleluia.
(„Me pühitseme kolme imeteoga kaunistatud püha päeva: täna juhtis täht maagid sõime juurde, täna sai pulmapeol veest vein, täna laskis Kristus ennast Johannesel Jordanis ristida, et meid päästa, halleluuja.“)
Idakiriku traditsioonis moodustabki Kristuse ilmumise püha (Jumalailmumise püha, teofaania) sisu Kristuse ristimine kui tema ilmutamine maailmale. Meie harjumuspärane kolmekuningapäeva evangeelium hommikumaa tarkade külaskäigust kuulub idakiriku traditsioonis koos Luuka jõululooga jõulupühade juurde. Johannese evangeeliumi proloogi (läänekristlikus traditsioonis jõulupäeva evangeelium) loetakse idakiriku traditsioonis ülestõusmispüha öisel teenistusel.
(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
