Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus
Loe dokumendi esimest osa siit.
Teine osa: Praktika küsimused
I. Põhiküsimused
1. Eksegeetilised arusaamad, oikumeenilised kõnelused ja kohtumised ning arusaamine inimese kogemuse terviklikkusest on viinud erinevates kirikutes armulaua osadusliku ja rõõmsa iseloomu ning selle mitmesuguste dimensioonide uue märkamiseni. Sellega on kaasnenud ka muutunud armulauapraktika, mis avaldub armulauaseadmise sagenemises ning armulaual osalejate kasvus.
Värsket arusaamist armulauast ja avatud kutset armulauale tuleb tervitada. Siin on armulauamõistmises olulised tahud tagasi võidetud.
2. Armulaud on meie kirikutes alati ja igas kujus seotud süü andeksandmisega. Seda on võimalik näidata ka meie kirikute põhiliste katekismuste najal. Side süü andeksandmisega oli reformatsioonist saadik kirikutele armulaua olemuse läbivaks tunnusmärgiks. Kuid üha enam kasvas sellest välja kujutlus, et piht, meeleparandus ja andestuse vastuvõtmine on armulaual osalemise eeltingimused. Enne pühapäeval pühitsetavat armulauapüha hakati pidama ettevalmistavat jumalateenistust (seda võidi nimetada ka teisiti); sellel osalemine oli kohustuslik. Nii omandas rõõmupidu ühtlasi range ja sünge joone, mis hakkas üha enam domineerima. See muutis osadele inimestele armulauale tuleku ka raskemaks.
Teiselt poolt toob aga praeguse aja muutunud praktika endaga kaasa ka küsimusi. Kas ei lähe kaduma – või vähemalt ei kaota tähtsust – tahud, mis olid reformatoorses armulauavagaduses alati keskse tähendusega (põhjalik ettevalmistumine, väärilisuse läbikatsumine, armulauale mineku tõsidus)? Selgelt on tunda, et pihi, pattude andeksandmise ja armulaua seos on lõdvenenud ning piht eraldiseisvas kujus on tõrjutud tahaplaanile. See kurvastab osasid koguduseliikmeid. Meie kirikud peaksid tagama selle, et armulauapühitsemisel võiksid koguduseliikmed sobival viisil tunnistada isiklikult oma süüd ja et neile kinnitataks[1] andeksandmist. Samas ei tohi vaateväljast aga kaduda ka pihi ja meeleparanduse iseseisvad kujud.
Lahus erapihist (individuaalpihist), mis ei pea olema seotud liturgilise korraga, võib palvepäevadel, nädalalõpupalvustel ja palvetundidel, aga erilisel ajendil ka pühapäevaste jumalateenistuste raames lisada osi, mis toetavad rõhuasetust pihile ja meeleparandusele.
3. Sõnakuulutus ja armulaud kuuluvad kokku kui kaks evangeeliumi edastamise viisi ning neid ei tohi üksteisele vastandada. Selles tähenduses me toetame praktika taaselustamist, mis pühapäevastel jumalateenistustel seob üksteisega jutluse ja armulaua. Tähtis on seejuures, et jutluse olulist positsiooni hoitakse ja rõhutatakse ning et armulaud säilitab oma iseloomu pakkumisena[2].
4. Tänapäeval pühitsetakse armulauda sageli täpsemalt piiritletud osaduses – [koguduse] rühmades või koguduse ülesehitusele suunatud projektide raames. Olles mõistev selliste armulauapühitsemiste suhtes, on tähtis osutada sellele, et õige armulauapraktika peab silmas rühma ja koguduse seost. Armulaud on kiriku toiming ning armulauapühitsemises peab saama nähtavaks kiriku kõigi liikmete seotus. Koguduse igal liikmel ja igal rühmal on vastutus kogu koguduse ees, nii nagu kogudusel omakorda on oikumeeniline vastutus.
5. Kuna armulaud on Jumala rahva ühine pidusöömaaeg, peavad olema kaasatud need, kes haiguse või nõrkuse tõttu ei saa koguduse jumalateenistusele tulla. Kodu- ja haiglaarmulaudade pühitsemisega kinnitatakse [vergewissern] vanadele ja haigetele inimestele osadust Kristusega ja kuulumist tema kogudusse.
6. Arvestamine alkoholist ohustatute, aga ka näiteks [armulaual] osalevate lastega on viinud sageli selleni, et armulaua pühitsemisel jagatakse veini asemel kõigile osalejatele kääritamata viinamarjadest mahla. Siiski on sel praktikal oma piirid, kui pidada silmas märgi ja seadmissõna vastavust
7. Uuesti tuleb mõtelda armulaua ja kirikukari[3] seose üle. Põhimõtteliselt kuuluvad armulaud ja kirikukari reformaatorite arusaama kohaselt kokku. Vajalik on aga selgitada, milliste kriteeriumite järgi on tänapäeval selline kirikukari teoloogiliselt asjakohane ja praktiliselt teostatav. Lisaks tuleb selgitada, kuidas argumenteerida kirikukari poolt, kui lähtuda arusaamisest, et armulaual pakutakse pattude andeksandmist ja et Kristus annab andeks kõigile, kes temalt seda paluvad.
II. Liturgia põhielemendid
1. Armulaualiturgia kujundamine peab vastama armulaua seadmisele (Augsburgi usutunnistuse artiklid 10, 13 ja 24). Sellest tulenevad evangeelse armulauapühitsemise jaoks järgmised põhiosad:
- seadmissõnad (piibellikkus sõnastuses);
- jagamisvormel;
- leiva ja veini ulatamine;
- palve (meieisapalve, kui seda ei ole jumalateenistuses teises kohas juba palutud);
- tänuütlemine ja
- kiituselaul.
Armulauaga on lahutamatult seotud Jeesuse Kristuse pääste ja pattude andeksandmise kuulutamine.
Lähtudes neist põhilistest osadest avaneb ruum kujundamise mõttekateks variatsioonideks. See peaks aga arvestama järgmiste põhimõtetega: armulauapühitsemisel peavad seadmisele vastavad põhiosad olema uuesti äratuntavad; kogudust ei tohi liiga paljude ja üllatavate uuendustega üleliigselt koormata; Kujundamisvabadusega peab olema vastavuses kujundamisvõimekus; vastutustundlik kujundamine, mis tugineb põhielementidele, on vajalik ka oikumeeniliselt; armulaua taaselustamine pühapäevastel jumalateenistustel nõuab uuesti mõtlemist jumalateenistuse kui terviku kujundamise üle.
2. Palve Püha Vaimu pärast ühenduses armulauale kogunenute ja terve kirikuga on reformatoorsele armulauamõistmisele igati kohane. Selles väljendub, et Issanda kohalolu „Püha Vaimu kaudu“ (LK [Leuenbergi konkordia art] 13) toimub meie jaoks üksnes tema armust ja et Issandat vastu võttev usk on tema Vaimu kaudu esile kutsutud (epiklees).
3. Kaasates armulaualiturgiasse euharistilise palve (anamneesi), tuleb arvestada selle algse tähendusega. Euharistiline palve omandab oma liturgilise tähenduse vahetu sideme kaudu seadmissõnadega (1Kr 11:24). Euharistiline palve on päästeloo palvetav jutustamine, mis teeb selgeks, et seadmissõnad on iseloomult tõotus.[4] Sellega, et seadmissõnad seatakse tänu ja kiituselaulu konteksti, kaitstakse neid vääritimõistmise eest, nagu oleks tegu üksnes ajaloolise tsitaadiga.
4. Armulaualiturgia hädavajalikele põhiosadele lisanduvate sümboolsete toimingute õigustatus on seotud nende taotlusega kujundada jumalateenistust jõulisemalt terviklikult läbielatavaks. Näiteks on rahutervitus märk rahust Jumalaga ja rahust üksteise vahel ning märk osadusest, mida me armulaual kogeme. Selliseid toiminguid ajendab ka oikumeeniline kohtumine ning seal nähtavaks saav rikkus ja mitmekesisus. Selliste sümboolsete toimingute lisamise piir asub aga seal, kus armulaua lihtne põhitähendus on kaotanud oma hääle ja kuju.
III. Kujundusvormid – koguduse osalus
1. Armulaual osalemise kutse peab olema hoolikalt seotud olukorra ja traditsiooniga. [Armulaua] kujundamine peaks vastama sellele, et armulauda iseloomustab osadus ja rõõm.
2. Kõik armulauaga seotud küsimused puudutavad inimeste vagadus. Kõiki muudatusi tuleks seetõttu koguduses läbi arutada ja seletada. Selleks on abiks ka õpetusjutlus armulaua üle. Uusi vorme peaks viima sisse üksnes koguduseliikmete või nende esindajate nõusolekul. Ühtlasi tuleks teha muutused arusaadavaks üksnes aeg-ajalt osalejatele ja külalistele teistest kogudustest.
3. Jagamise vormide osas (liikuv jagamine, ringis põlvitamine või seismine, laua ümber istumine, jagamine pinkides) peaks kujundamine vastama ruumi eripäradele ja armulauakoguduse suurusele; iseäranis tuleb pidada silmas, et armulaud on loomult and, osadus ühe laua ümber ja vastuvõtmine. Ligiastumine võib selgelt väljendada vastuvõtmist ja tunnistamist.
4. Leiva ja veini jagamisel tuleb kaasata vanemaid, kaastöölisi ja teisi koguduseliikmeid. See näitlikustab, et armulauda pühitseb kogudus [Feier der Gemeinde]. Abilistele tuleb anda teenimiseks juhatust. Armulauapühitsemise juhtimise ülesanne on kirikute poolt selleks volitatutel, selleks ordineeritutel.
5. [Ühise] osaduskarika jätkuv kasutamine leiva ja veini jagamisel armulaual nõuab praegustes tingimustes hoolikaid hügieeniabinõusid. Need ei tohiks aga varjutada seda, et armulauapühitsemine on loomult vendade ja õdede terviklik osadus. Kasutades individuaalseid karikaid koos valamiskarikaga (ja võib-olla karikasse kastmisega), tuleb mõelda sellele, et seadmissõnade täpset sõnastust ning osaduskarikat kui tugeva sisuga sümbolit võetakse tõsiselt.
6. Ehkki evangeelse arusaama kohaselt ei toimu elementidega muutust, nõuab ometi austust loomisandide leiva ja veini eriline kasutamine armulaual, aga ka oikumeenilised kaalutlused nõuavad järele jäänud elementide kohast kohtlemist.
7. Ühised söömaajad koguduses (nt agape) peavad olema kujundatud nii, et erinevad selgesti Issanda söömaajast.
Lõppmärkus
Pikki sajandeid oli armulaud – ühtlasi – märk kirikute ja konfessioonide lahutatusest. Leuenbergi konkordias osalevates kirikutes tunneme ja kogeme me rõõmuga, kuidas osadus armulauas toob meid kokku ning hoiab meid koos kõigis erinevates väljakutsetes, olukordades ja rõhuasetustes, mis on seotud armulauamõistmisega.
„Reformatoorne oikumeenia mudel“, mis Leuenbergi konkordias sisaldub ja lähtub üksmeelest keskses ning on avatud paljukujulisusele lepitatud erinevuses, on end meie õpetuskõnelustes ja ühises praktikas tõestanud. See on teostatud oikumeenia mudel, mis võimaldab uusi kohtumisi ning ühist tunnistamist ja teenimist (LK 37). Kogemusest ja omandatud arusaamisest julgustatult mõistame me käesolevat nõupidamise tulemust kutsena edasiseks kõneluseks ja oikumeeniliseks kohtumiseks. Tunnetatud ja elatud osadus Sõna all – osadus armulauapühitsemises – on meie jaoks lootuse märk ja ühtlasi ülesanne otsida oikumeenias dialoogi ja ühisosa. Oleme saanud selle kaudu jõudu, et kutsuda sekulaarses maailmas usule, kiriku osadusse, armulauale kui andeksandmise kinnitamisele ja rõõmupeole.
„Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus?
Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus?
Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“
(1Kor 10:16, 17)
ja
„Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.“ (1Kor 11:26)
Lõuna-Euroopa regionaalrühma liikmed ajavahemikus 1988–1990
Maapiiskop d. dr Johannes Hanselmann D D, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris
Õp dr Hans-Rudolf Bek, Evangeelne Maakirik Badenis
Piiskop dr Andrej Beredi, Augsburgi Usutunnistuse Slovakia Evangeelne Kirik Jugoslaavias
Dotsent Michail Biharty, Slovakia Reformeeritud Kristlik Kirik
Dekaan Hans-Heinrich Bornkamm, Evangeelne Maakirik Badenis
Õp Gino Conte, Valdeslaste Evangeelne Kirik
Ülemkirikunõunik ülikooliprofessor dr Johannes Dantine, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias
Professor emeritus d. dr Hans Helmus Eßler, Münsteri Ülikool, Reformeeritud teoloogia õppetool
Professor dr Pavel Philipi, Böömi Vendade Evangeelne Kirik
Professor dr Alasdair Heron, Erlangeni Üolikool – Reformeeritud teoloogia õppetool
Piiskop Imre Hódosy, Reformeeritud Kirik Jugoslaavias
Õp Michal Hromanik, Slovakia Reformeeritud Kristlik Kirik
Ülemkirikunõunik dr Wilhelm Hüffmeier, Leuenbergi õpetuskõneluste sekretär
Professor dr Kalman Huszti, Reformeeritud Kirik Ungaris
Ülemkirikunõunik dr Harmut Jetter, Evangeelne Kirik Württembergis
Õp Ludvik Josar, Evangeelne Luterlik Kirik Sloveenias
Piiskop dr Vladislav Kiedron, Sileesia Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Tšehhi Vabariigis
Õp Dieter Kuller, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris
Professor dr dr Wenzel Lohff, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris
Generaalpiiskop ja professor d. dr Ján Michalko, Augsburgi Usutunnistuse Slovakkia Evangeelne Kirik Slovaki Vabariigis
Õp Gottfried Müller, Pfalzi Evangeelne Kirik
Professor dr Wilhelm Neuser, Münsteri Ülikool – kirikulugu ja konfessioonilugu
Õp Klaus Schacht, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias
Õp dr Gerhard Schullerus, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Rumeenias
Professor dr Manfred Seitz, Erlangeni Ülikool – pastoraalteoloogia
Professor dr Janos Selmeczi, Luterlik Kirik Ungaris
Ülemkirikunõunik em. dr Gerhard Strauß, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris
Professor dr Joachim Track, Augustana Kõrgkool Neuendettelsaus, Evangeelne Luterlik Kirik Baieris
Õp dr Jan Vencovsky, Böömi Vendade Evangeelne Kirik Tšehhi Vabariigis
Õp dr Georg Vischer, Šveitsi Evangeelne Kirikute Liit
Eesistuja Hartmuth Wenzel, Evangeelse Reformeeritud Kiriku Sinod Baieris
Õp Martin Wyerstall, Evangeelne Kirik Reinimaal
Professor dr Eberhard Winkler, Evangeelsete Kirikute Liit Saksa Demokraatlikus Liitvabariigis
[1] Sks Zusprechen. Võib tõlkida ka „kuulutatakse“. Vt märkus 3. – Tlk.
[2] Sks Angebot. Eelnevas öeldi, et armulaud on evangeeliumi edastamise viis. Eestikeelne termin „armulaud“ tõstab esile just seda, et toimub millegi pakkumine ehk jagamine. Armulaual toimub evangeeliumi jagamine ja vastuvõtmine. – Tlk.
[3] Sks Kirchenzucht. Traditsiooniline eestikeelne vaste on „kirikukari“. Võib tõlkida ka „kiriklik distsipliin“ või „kiriklik kord“. Need on abinõud, mis aitavad hoida ja tagada kirikus korda. – Tlk.
[4] Sks Zuspruch tähendab ’kinnitus’, ’tõotus’. Vt dokumendi esimese osa allmärkust 3. – Tlk.
Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.
