Jaan Lahe (J.L.): Räägi palun oma elust ja kujunemisest. Kuidas Sinust sai teoloog?
Ergo Naab (E.N.): Olen pärit Haapsalust. Pärast abiellumist olen elanud Raplas, Tallinnas ja Rakveres. Töötasin alates 2002. aastast 12 aastat vaimulikuna adventkirikus ja umbes samal ajal alustasin ka teoloogiaõpinguid. Mäletan esimest loengut Andrus Norakuga, kus ta kinnitas värsketele teoloogiatudengitele, et nad võivad rahumeeli endid teoloogiks pidama hakata. Küllap säärane identiteeditunnetus on olnud vajalik, et tekiks edaspidine süvendatud kontakt omandatava erialaga. Hiljem Usuteaduse Instituudis sai rohkem piibliteadustele pühendutud ja nii mõndagi juurde õpitud. Aga täna ma ei tunneta end enam ainult teoloogina, vaid üha rohkem ikka ka ajaloolase ja religiooniuurijana. Mu viimane eriala Tallinna Ülikoolist on kultuuride uuringud ja huvialaks on nii antiikajalugu kui kaasaegsed kultuuriteoreetilised mudelid. Epistemoloogiliselt need valdkonnad, kaasa arvatud ajalugu ja teoloogia, siiski üksteisest palju ei erine, sest esitavad sarnaseid küsimusi tegelikkuse kohta.
J.L.: Oled valinud oma erialaks Uue Testamendi (UT) teaduse. Mida on tegelemine Uue Testamendiga Sulle andnud?
E.N.: Mind on algusest peale paelunud selle ajalooline taust ja tõlgendamise probleemid. Ajaloolise konteksti uurimine on eelduseks teoloogiliste nüansside mõistmisel, sest alles siis, kui need tasandid on läbitud, võiks mu meelest rääkida mingist spirituaalsest või vaimulikust relevantsusest, mida UT pakub samuti ohtralt. UT-s esineb metafoorset mõtlemist igal sammul ja mulle tundub, et me pole harjunud selliselt Piiblit tõlgendama. Prevaleerib sõnasõnaline arusaam ja metafoorne või narratiivides mõtlemine pole meile väga omane. UT ajal toimus mõtlemine aga just metafooride abil, kus nii lühemad konkreetsed tähendamissõnad kui pikemad lausungid ja ajaloonarratiivid andsid edasi ülekantud tähendusi. Seepärast ma ei arva, et teksti primaartasand on alati sõnasõnaline. Juba judaistlikus traditsioonis, mis on ju üks oluline aspekt UT kirjutiste mõistmisel, oli omane rääkida Jumalast sageli isegi mitmekordselt ülekantud tähendustes. Mind huvitabki UT-s selle mitmekihiline tähenduspaljusus ja seda mitte ainult kirjanduslikult, vaid ka sotsiaalpoliitiliselt.
J.L.: Pea kõigis kirikutes on inimesi, kes suhtuvad Piibli teaduslikku uurimisse umbusuga või seavad selle vajalikkuse või võimalikkuse lausa küsimärgi alla. Kuidas Sa sellist suhtumist kommenteeriks?
E.N.: Mõistan seda, sest Piibel on algusest peale olnud eelkõige Pühakiri, mitte teaduse objekt. Kuid pühi kirjutisi on kopeeritud ja rühmitatud, neid on koondatud juba üsna varakult mingite kaanonite järgi ja seda on teinud omaaegsed teadlased. Tänu neile meil üldse on Piibel sellisena, nagu see on. Tänapäeval pole teisiti, tekstiuurimine ja võimalike algseimate tekstikujude teaduslik selgitamine toimub ja areneb jätkuvalt. Nii et Piibel on küll ka teaduse objekt. Ajaloolis-kriitilise meetodi koha pealt, mulle tundub, et mingis negatiivses mõttes on sellest saanud klišee. On levinud mingi väärarusaam, et see on modernismiaja igand ja põhineb valgustusjärgsel maailmavaatel, andes alati usu jaoks destruktiivseid tulemusi. Meetod on tööriist ja seda tuleb kasutada eesmärgipäraselt, see allub püstitatud tööülesandele ja valitud perspektiivile, mis võib lähtuda nii ateistlikust, agnostilisest või deistlikust aga ka teistlikust maailmavaatest. Suur osa ajaloolis-kriitilisest meetodist on teksti uurimine selle ajaloolises kontekstis ehk see ei erinegi üldisest ajaloo uurimise mõttest laiemalt. Mina olen veendunud, et teoloogia on teadus täpselt nagu ajalugugi, sest Jumal piibliteaduses ja ajalooline tegelikkus ajalooteaduses on pöördvõrdeliselt teineteise metafoorid, need on kättesaamatud. Mõlemad teadusvaldkonnad konstrueerivad kättesaamatut tegelikkust (Jumalat) uurimisobjektina. Juba lastele räägitakse õige jumalapildi olulisusest ja kõik evangeeliumid tegelevad muu hulgas iisraellaste väärastunud jumalapildi korrigeerimisega. Võime seda protsessi ka ilmutuseks nimetada. Teadusliku piibliuurimise eesmärk on tegelikult sama, aga natuke keerulisemal tasandil. Küsimus on ju epistemoloogiline, st kuidas jõuda teadmiseni. Ei ole õige vastandada kiriklikku traditsiooni ja piibliteadust, mis teineteist täiendavad. Võiks isegi öelda, et juba evangeeliumis on traditsioon nii tegelikkuse uurimise objekt kui ka subjekt (Mt 5:17).
J.L.: Sa oled luterliku kiriku liige. Mis Sind luterluse juures paelub?
E.N.: Külm kui liturgiline element, see jahutab hinge… (naerab). See vist on siiski eestlastele ajalooliselt omaseim viis rääkida kristlusest… Et see lähtub evangeelsest printsiibist, mistõttu on sel häid väljavaateid leida asjakohaseid kokkupuutepunkte ühiskonnaga… Et eklesioloogiline fookus on selgelt kristoloogias, mis väljendub teoloogiliselt läbimõeldud liturgias… Et on mõtlemisvabadust, nagu peapiiskop Viilma kord oma kõnes auditooriumi tervitas: „Ole sa liberaal või konservatiiv“, mis siiski minu arust tähendab, et on, jah, usuvabadust… jne.
J.L.: Millisena Sa näed ja tajud ristiusu olukorda Eestis? Mis rõõmustab, mis kurvastab? Mis on Su arvates kirikute suurimad probleemid ja mis on suurimad väljakutsed kirikutele tänases Eesti ühiskonnas?
E.N.: Loen huviga sotsioloogilisi tekste eestlaste usuelu uuringute kohta. Mingis mõttes isegi olen nõus Eenok Haameriga, et terminoloogia on tõesti veel võõras selleks, et haakuda rahvusliku mõtteviisiga. Mind paelub eestlaste looduslähedus ja mikitalik vaatenurk, aga olen ka nõus sellega, et pelgalt rahvuslike ja looduslike resurrsside kasutamine ei ole vist kõige ökonoomsem viis jõudmaks inimlikkuseni. Minu jaoks kirik seisab või langeb inimlikkusega ja ma tajun mõnikord, et väljaspool kirikut levib see varjatud kujul, metafoorselt ja muude suhete kaudu edukamalt kui kirikus eneses. Organisatsioonina ei erine kirik teistest ühiskondlikest kehanditest. Tänapäeva ettevõtetes teadvustatakse üha enam organisatsioonikultuuri ja mikrokliima olulisust. Edukad idufirmad on tõstnud selle vaieldamatult kõrgeimaks prioriteediks oma ettevõttes. Töötan ka vabatahtlikuna vanglakomisjonis ja tean, et vanglasüsteemis tegeletakse praegu juba aastaid intensiivselt küsimusega, kust läheb piir, kus turvaline keskkond muutub repressiivseks. Probleem on tegelikult peamiselt selles, et me ei teagi, mis on repressioon ega oska ära tunda selle peenemaid mehhanisme. Kui juba vanglad peavad selle probleemiga maadlema, saati siis kirikud.
J.L.: Mis on Sinu arvates tänase Eesti ühiskonna suurimad probleemid ja valupunktid? Mis Sulle Eestis meeldib?
E.N.: Lugedes evangeeliumi apokalüptilistest osadest hoiatusi nagu „Inimese vaenlaseks saavad tema oma kodakondsed“ (Mt 10:36), mõtlen ma alati, et kuidas olukord saab selliseks kujuneda.. Kuidas on võimalik „lahutada meest isast ja tütart emast“ jne. Praegust poliitilist olukorda vaadates see kahjuks mind enam ei üllata. Kontrastiks ühiskondlikule lõhestatusele, millega me oleme ühtlasi osa globaalsemast protsessist, on siiski hea näha, et lihtne inimlik hoolivus pole kõige selle kiuste meie maalt kuhugi kadunud. Seda tõsiasja kinnitavad näiteks need nii hingelt kui materiaalselt suured annetused, mis on tehtud abivajajate ja haigete aitamiseks puhtalt heatahtlikkuse põhiselt. On hea ja õige, kui riigiaparaadi saamatuse korral mobiliseerub selline kompensatsioonimehhanism nagu kodanikualgatus. Empaatia ja kaastundevõime näitab, et ühiskonna küpsuse aste on keskmisest kõrgem, mis omakorda sisendab lootust, et pole need institutsioonilised, poliitilised ja maailmavaatelised müürid ka nii kindlad ja tugevad ühti, kui mõned võib-olla sooviks.
J.L.: Keda pead oma õpetajateks ja mõjutajateks teoloogias?
E.N.: Paljugi kandub üle inimeselt inimesele ja ses osas pole ma üheski õppeasutuses vaeslapse ossa jäänud. Alates algusest: Gudmundur Olafsson, Andrus Norak, Randar Tasmuth, Mihhail Lotman. Nemad on sellised gurud, ma arvan. Peale nende on muidugi kõik kolleegid ja kaastöölised, kellega igapäevaselt või harvem kokku puutun. Tänan siinkohal kolleege nii K&T toimetusest, Usuteaduse Instituudist kui ka Piibliseltsist. Nimekiri läheks muidugi veel väga pikaks.
J.L.: On Sul hobisid? Millega tegeled tööst vabal ajal?
E.N.: Mul on hobitalu. Kuigi see võtab umbes kolmandiku osa mu tööajast, pean ma seda ikkagi hobiks. Praegu kasvavad meil lambad ja mägiveised. Tööst vabal ajal vaatan filme, suhtlen loomadega, naudin õndsat igavlemist.
J.L.: Kes on Su lemmikkirjanikud?
E.N.: Ei olegi lemmikuid, ausõna. Loen raamatuid rohkem sisulisest küljest ja täiesti erinevaid autoreid. Erialaselt olen täheldanud, et liigun aeg-ajalt ikka N.T. Wrighti radadel. Aga mulle meeldib ka John D. Grossani mõtteteravus.
J.L.: Sa oled elanud linnas ja elad nüüd juba pikemalt maal. Mis on Sinu jaoks maaelu võlud ja eelised linnaelu ees?
E.N.: Meeldib nii linnas kui maal. Elasin kolm aastat Tallinna kesklinnas ja nautisin logistilisi võimalusi ja kultuurilist mitmekesisust. Olen hingelt ikka veel täiesti Tallinna inimene ses mõttes. Aga maaelu on sõltuvus, alustad lammastega, lõpetad lihaveistega. Looduslähedasel elul on mingi seletamatu maagiline mõju, suhtun sellesse respekti ning teatava ettevaatlikkusega. See on tõesti isegi ohtlik, kuna võib sind täiega endasse imeda. Ühel hetkel tekib selline numinoosne tunne, et saadaks õige kõik kuu peale ega lähekski enam kuskile. Meenutan siis Valdur Mikita hoiatust Lõuna-Eesti metsades hulluks läinud Juhan Liivist ja püüan tasakaalu leida. Või kas see ikka oli hoiatus..?
J.L.: Räägi natukene oma perekonnast. Kuidas Su perekond suhtub Su teadustöösse?
E.N.: Pere on selline hetero-traditsiooniline, nõuab palju vaeva, energiat ja ressurssi. Abikaasa nimi on Ave ja ta on lasteaia pedagoog. Meil on kolm poega: Johannes (14), Markus (10), Rasmus (3). Suhtuvad hästi.
J.L.: Mida Sa hindad elus ja inimestes?
E.N.: Hindan vabadust ja liberaaldemokraatlikke väärtusi. Majandusküsimustes olen vist pisut paremale, aga ideoloogiliselt ikka liberaalne, sest üksikindiviidi vabadus on mu arust prioriteetselt olulisem kui ühiskondlik heaolu. See ei tähenda, et ma ei hindaks riiklikku hoolekannet, hindan väga kõrgelt.
J.L.: Milliste uurimisteemadega tahaksid veel Uue Testamendi teaduses tegeleda?
E.N.: Tahaksin jätkata seda sama suunda, mis juba ette võetud, UT sotsiaalpoliitiliste tähenduste uurimist. Mu meelest pakub see vaatenurk veel palju avastamisrõõmu ja lisaks tundub, et sel on ka potentsiaali kõnetada ühiskonda laiemalt.
J.L.: Ka paar filosoofilist küsimust: Mis on elu mõte? Kui palju saab inimene mõjutada oma elu ise, kui palju mõjutavad seda temast sõltumatud asjaolud? Mis on õnn?
E.N.: Elu mõte on jääda inimeseks ja seda valikut ei mõjuta enamasti küll ükski vääramatu jõud. Sellest tulenevalt on lihtsam teha järeldusi ka õnne definitsiooni osas.
Ergo Naab (1971), PhD, EELK liige, Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
