Arvan, et oleme kõik kunagi kuulnud küsimust „Kas sa usud UFO-desse?“ ja vähemalt enda jaoks tekib alati raskusi, kuidas vastata, sest kuidas saaks uskuda või mitte uskuda, et on olemas „unidentified flying objects” ehk identifitseerimata lendavad objektid. Loomulikult on need olemas, kuni neid on võimailik identifitseerida. Sõnakombinatsioon UFO ei tähenda ju eraldi liiki, vaid osutab just sellele, et objekt on identifitseerimata, mitte midagi rohkem ega vähem.
Sama paistab kehtivat ka mõnes ringkonnas praeguse ajastu väga populaarse väljendi „euroopalikud väärtused“ kohta. Olen püüdnud teada saada, mis need väärtused tähendavad ja isegi küsinud selle kohta mõne käest, kes meelsasti seda väljendit kasutab, aga kahjuks ei ole nad tahtnud või osanud neid „euroopalikke väärtusi“ kirjeldada. Vastuseks on enamasti olnud, et seda te teate ise ja kui olen kindlaks jäänud, et ei tea, siis on vastus olnud, et kui teil on selline suhtumine, siis ei ole mõtet edasi rääkida. Sellepärast sooviksin neid nn euroopalikke väärtusi kirjeldada tähekombinatsiooniga UFV – unidentified flying values ehk lendavad identifitseerimata väärtused. Sarnane on ka teine populaarne käibesõna „liberaaldemokraatlikud väärtused“. Viimasel ajal on kõrged riigitegelased püüdnud seda kuulutada ainuõigeks riigiideoloogiaks, seejuures seletamata, miks sõna, mis varem on olnud põhiliselt seotud Žirinovski juhitud Vene Liberaaldemokraatliku Partei nimega, nüüd järsku on ainuõige ühiskonna alus.
Kui selle vastu panna midagi, mis on olnud tõeliselt avalik ja salastamata, siis on selleks kui just mitte euroopalik väärtus, siis vähemalt omaks võetud käitumisviis, mille kohaselt peaks olema lubatud kõike uurida ja arutada. Tekib aga sügav tunne, et oleme sattunud tagurpidi maailma. Suurejoonelisel demokraatiapäeval Riigikogus (21.09.2017) kuulutas kolmandana esinenud lektor, et fundamentalistid on need, kellel on „võimetus dialoogi pidada“, aga samas ei tohtinud küsimusi esitada talle eelnenud demokraatiast rääkivale lektorile. Järelikult vastavalt nende enda definitsioonile kuulutavad „euroopalikke ja liberaaldemokraatlikke” väärtusi just tõelised fundamentalistid.
Kõik sarnaneb aina rohkem Gorbatšovi juhitud Nõukogude Liidu lõpuaegadele, kui glasnost ja perestroika pidid kehtima igal pool, välja arvatud sotsialistliku ühiskonna aluse suhtes, mida ei tohtinud küsimuse alla seada. Ja nii nagu kirik elas üle selle süsteemi kokkuvarisemise, elab ta ka üle tulevased suured ja väikesed ümberkorraldused. Tema vankumatu ja muutumatu missioon on kutsuda inimesi tagasi väärtuste juurde, mida on avalikult võimalik uurida Jumala sõnas ja mis kehtivad igavesest ajast igavesti, sest nad ei ole kokkuleppelised või inimeste poolt otsustatud, vaid ilmutatud Jumalalt. Ainult siis, kui Kirik jääb ustavaks ilmutusele, on tal ka osa lubadusest, et surmariigi väravad ei saavuta võitu tema üle. See kirik, kes tahab omaks võtta selle maailma mõttelaadi ning seega teeb just seda, mille vastu püha Paulus hoiatab „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:2); see kirik, kes eksib selle vastu ja abiellub ühe põlvkonna tõekspidamistega, jääb juba järgmisel põlvkonnal leseks, nii nagu Venemaal on ammu välja surnud see kirikuringkond, kes pärast revolutsiooni tahtis luua kommunismiõpetusega kooskõlastanud kirikukorraldust. Euroopa ainsaks lootuseks jääb siis tagasi pöörduda ISV juurde – identified stable values ehk identifitseeritud püsivate väärtuste juurde. See aga nõuaks nii kohaliku kui üleliidulise juhtkonna poolt mitte ainult meeleparandust, vaid ka seda sama julgust, mida Eesti esimene president Konstantin Päts väljendas oma kõnes kirikukoguliikmetele ja mida kunagine Noarootsi püha Katariina koguduse õpetaja ja hilisem Skara piiskop Sven Danell kirjeldab oma mälestusteraamatus Kuldrannake. „Oli aeg,” ütles ta, „kui meie, kes me pidime hakkama Eesti riiki üles ehitama, ei hoolinud enam suuremast ristiusust. Aga aastate jooksul on tulnud meil ümber õppida. Ja täna tahan ma öelda, et kui meie, kui me seda riiki juhime, tahaksime mööda vaadata sellest võimust, mis on toonud meie esiisad läbi raskete aegade ja suurte loobumiste, sellest võimust, mis andis nendele eluusku ja suremise julgust, siis oleksime päris rumalad.” Danell lisab siis sellele oma kommentaari: „Mitte just sageli ei kuule silmapaistvaid poliitikuid avalikult tunnistamas, et nad on oluliste asjades eksinud. Konstantin Pätsil oli selleks julgust – ja alandlikku meelt.” (Kuldrannake, 216)
Sellel korral tuli siiski nii meeleparandus kui ka julgus liiga hilja. Andku Jumal, et uuesti ei lasta mööda minna võimalustel, nii nagu ei tahetud kuulda võtta esimese Eesti Vabariigi ajal tegutsenud turuprohvetit Karl Reitsi enne, kui oli juba liiga hilja, sest armuaeg on alati piiratud nii inimeste kui ka rahvaste ja riikide jaoks.
Patrik Göransson (1967) on EELK Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja.
