Tänapäeval on väga populaarne kapitalismi kritiseerida. Turumajandust (kapitalismi) kritiseerides kritiseeritakse aga pigem hetkel eksisteerivaid majandusseisundeid (näiteks Euroopas), mille puhul on kapitalismist ehk turumajandusest suisa üllatavalt vähe alles jäänud. Kritiseeritakse midagi, millel puudub oluline seos majanduse korraldumise mudeliga, mis tekkis protestantlikele juurtele ning mis viis Lääne tsivilisatsiooni selge ja mõõdetava majandusliku eduni.
Neid turumajanduse protestantlikke juuri vaadeldes tekib esimesena seos judeokristliku ajakäsitlusega, mis ei näe aega tsüklilisena vaid lineaarsena ning seega näeb progressi kui sellist samuti lineaarsena. Teine oluline kapitalismi komponent on (raskele) tööle omistatav suisa religioosne väärtus. Kolmandaks oluliseks komponendiks on respekt turu kui hinnakujunemismehhanismi suhtes, selle paratamatuse tunnetamine ning ühtlasi ka Uuest Testamendist saadud teadmine, et selles maailmas maapealset paradiisi tulekul ei ole („Minu kuningriik pole sellest maailmast.“ Jh 18:36). Protestantlik lähenemine millegi loomisele kui Jumala austamisele tõukas tagant spetsialiseerumist ning raiskamine (näiteks luksusele) oli karmimates protestantlikes suundades teatavasti patt. See lõi aluse kapitali akumulatsioonile ning selle edasisele investeerimisele (vrd Kl 3:17, 22–24: mida te teete sõnaga või tööga, tehke Jumala austuseks). Kapitali akumulatsioon aga on juba üpris arusaadavalt kapitalismi vundament.
Tänaseid majandusseisundeid vaadeldes leiame me reaalselt turumajanduse asemel domineerivana hoopis etatismi ehk sügava, pea fanaatilise usu riigi kõikvõimsusesse. Riik täidab selles modernses religioosses süsteemis kõik olulisemad (eba)jumala kriteeriumid. Eurooplane usub, et riik on tegelikult kõikvõimas ning tema maailmas on riik (peagi) võimeline likvideerima kõik, mis on veidigi ebameeldiv. Riik peab(!) hoidma ära nii ebaõnne, pankrotid, kannatused, tööpuuduse, majandusliku ebavõrdsuse kui vabastama inimese millestki, mis näib tänapäeval olevat kõige suurem takistus elunautlemise teel – vastutuse. See on tinginud ka töö väärtustamise muutumise ajalooks.
„Mine sipelga juurde, sina laisk,
vaatle tema viise ja saa targaks!
Kuigi tal ei ole pealikut,
ülevaatajat ega valitsejat,
valmistab ta siiski suvel oma leiva
ja kogub lõikusajal oma toiduse.
Kui kaua sa, laisk, magad,
millal sa ärkad unest?
Veel pisut und, pisut tukkumist,
pisut pikutamist ristis kätega,
siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel
ja puudus nagu relvastatud mees.“ (Õp 6: 6–11).
Kui Lääne tsivilisatsiooni (majandusliku) edu aluseks olev kristlus sätestas juba mainitult selgelt, et maapealset paradiisi inimene kehtestada mitte kunagi ei suuda ning indiviidi vastutus oma tegude eest on inimeksistentsi, inimeste omavahelise ja Jumalaga suhtlemise olulisim komponent, siis riigiusk pakubki sellele diametraalset, ja mis seal salata – mugavat, alternatiivi. (Väidetavalt) üha käegakatsutavamasse kaugusse jõudvat maapealset paradiisi ja õigusi ilma vastutuseta.
Selleks, et seda saaks etendada, on Euroopas näiteks tänaseks likvideeritud kaks olulist rikkust loova masina (turumajanduse) komponenti – (positiivsed) intressimäärad ja eeldus, et võlad makstakse ka päriselt tagasi. Kui me vaatleme neid fakte Piibli kontekstis, siis tähendamissõna talentidest eeldab selgelt, et kapitalil on ka suhteliselt madala riski puhul tootlus ning see on süsteemi toimimise eeldus. Täna seda ei eksisteeri ning nähtavas tulevikus samuti mitte. Ka on etatism turuvaenulik, sest ei saa eksisteerida riigist suuremat jõudu.
Ka levib arusaam, et turumajandus seisnebki selles, et osad empaatiavõimetud majandusagendid (ärimehed/ettevõtted) kasutavad kõiki ülejäänuid kaootiliselt, kuid agressiivselt ära See arusaam on primitiivne ning pigem omane etatistlikule kontekstile. Turumajanduse toimimiseks on vaja, et kriitiline mass juhtivatest majandusagentidest ei kannaks sajaprotsendiliselt isekat mentaliteeti. Täna eksisteeriva eetikapuudujäägi ilmselgeim näide on see, et lähtutakse oma (äri)tegevuses vaid ja ainult lühiajalistest eesmärkidest ning teisi oma tegevusega seotud osalisi nähakse ainult kiire kasu prisma kaudu. (See on aga juba päris hea põhjendus sekkuda, reguleerida ja keelata.)
„Kes oma maad harib, saab külluses leiba,
aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust.
Ustav mees saab suure õnnistuse,
aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta.“ (Õp 28: 19–20).
Mida rohkem majandusprotsessides osalejatest sellist mentaliteeti kannab, seda riskantsemaks ja ebastabiilsemaks muutub paraku kogu keskkond. Sellises kontekstis tegutsemine läheb aga ka üha kallimaks, sest keskkond on riskantne ning riskidega kaasnevad teatavasti alati kulud (nimetagem seda kulu teatud mööndustega riskipreemiaks). Seega on eetiline käitumine turumajanduslikus kontekstis selline, mis austab teisi (oma) majandustegevusega seotud osalisi (näiteks kliente, partnereid), ei näe neid kiire kasu allikana ning keskendub pikaajalistele eesmärkidele. Peale selle kipub ühiskonnale märkimisväärset väärtust loov äri olema edukas äri. Ja taas kord eetilisel käitumisel on mõõdetav positiivne väljund.
Pikaajalistele eesmärkidele pühendunud ettevõtete aktsiad näiteks kipuvad börsil teistsuguse lähenemisega võrdlusgrupile märkimisväärselt ära tegema. Sellest annab juba järeldada, et eetiline käitumine loob äritegevuses pikas vaates üldisemalt kasumliku eelise. Ehk siis paljude meelehärmiks kipub turumajandus täiesti mõõdetavalt n-ö autasustama eetilist käitumist. Lisaks on suhteliselt selge, et eetiline keskkond on selline, kus riskide maandamise kulu on minimaalseim ning kasumi tekkimise pinnas soodsaim.
Turumajandus on paljuski nagu demokraatia. Sügavate vigadega süsteem, kuid objektiivselt võttes parim, mida inimkond on seni luua suutnud. Selle headus sõltub puhtalt sellest, kui head, eetilised ja empaatiavõimelised on majandusprotsessides osalejad. Nüüd tekib aga küsimus, mis võiks olla eetika allikas. Mis on Lääne tsivilisatsiooni eetika allikas kuni viimase ajani? Ma julgen siiani väita, et Piibel ja kristlus.
Praeguses maailmas tahetakse rõhutada varasemale vastupidiselt kõige suhtelisust ning seda, et õige ja moraalne on just see, mis tunne parajasti on. (Turu)majanduses on aga piisavalt palju muutujaid, millele relativismi rakendamine pole võimalik. Seega võiks juhtmõtteks olla „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks“ ning „Käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks“. Piibellik põhimõte. Eetiline käitumine on otsus. Täna otsustad eetiliselt käituda sina. Homme otsustab seda teha sinu suhtes keegi teine. Täna aga see mõtteviis ei domineeri.
Etatistliku Läänemaailma majanduslik allakäik on vältimatu. See protsess on valus. Aastakümneid on kujundatud riigist sõltumise mentaliteeti, võlaraha uputuses on kaotsi läinud kirjeldatud protestantlik töömoraal, tunnetus isiklikust vastutusest ja elustandardi alanemise kogemus puudub.
Ainus lootuskiir on mõte, et ehk järgmine domineeriv majanduskorraldus on ausam, eetilisem, juurte juurde tagasi minev ja arvestab kogemuse najal sellega, et turujõud on sama paratamatud nagu gravitatsioon. See eeldab aga moraalseid osapooli. Kapitalismi teist tulemist ei saa välistada. Aga seda alles siis, kui etatismi mittetoimivus on end reljeefselt tõestanud.
Ap 20: 34–35 „Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
2Ts 3: 6–12 „Aga meie käsime teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel vältida kõiki vendi, kes logelevad ja ei ela mitte pärimuse järgi, mille nad on meilt saanud. Te teate ju ise, kuidas te peate meid võtma eeskujuks, sest meie ei ole teie keskel logelnud ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva nähes ja rühmates töötanud nii ööd kui päevad, et me ei koormaks kedagi teie seast. Mitte et meil poleks seda meelevalda, vaid me tahaksime anda teile head eeskuju. Sest ka siis, kui olime teie juures, käskisime teid: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” Me kuuleme ju, et mõned teie keskel elavad korratult ja ei tööta, vaid janditavad. Niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt töötades sööksid oma leiba.“
Kl 3: 17, 22–24 „Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades! /…/ Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad kõiges, mitte silmapetteks nagu inimeste ees lipitsemiseks, vaid siira südamega, kartes Issandat. Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust!“
Õp 12: 24 „Kärmete käsi valitseb,
aga laisk peab orjama.“
Õp 22: 29 „ Kui näed meest, kes oma töös on tubli,
siis on ta koht kuningate, mitte alama rahva teenistuses.“
Õp 22: 9–13 „Kes on helde, seda õnnistatakse,
sest ta annab oma leivast kehvale.
Aja pilkaja ära, siis lakkab riid,
lõpeb tüli ning teotus!
Kes armastab südamepuhtust
ja kelle huuled on armsad,
selle sõber on kuningas.
Issanda silmad valvavad tunnetust,
aga ta kummutab petise sõnad.
Laisk ütleb: „Väljas on lõvi.
Tapab mind viimaks keset turgu.”“
Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid.
