Teine osa peab käsitlema ajalikku ja ilmalikku kasu ja kahju. Esiteks on ju tõsi, et ilmalikku valitsust või ilmalikku ametit ei saa kuidagi võrrelda vaimuliku Jumala Sõna kuulutamise ametiga, nagu püha Paulus seda nimetab (Kl 1:25), sest seda ei ole Jumala Poja vere ja suremisega nii kallilt ja hinnaliselt ostetud kui jutlustamisametit. Seepärast ei saa see ka niisama suuri imetegusid korda saata kui jutlustamisamet, kuna selle seisuse kõik teod kuuluvad vaid sellesse ajalikku, mööduvasse ellu ja mõjutavad vaid seda: ihu, naise, lapse, maja, vara ja au alalhoidmist ja muud, mis selle elu vajaduste hulka kuulub. Samuti nagu igavene elu on kõrgelt üle ajalikust elust, on jutlustamisamet kaugelt kõrgem ilmalikest ametitest, see tähendab: need on kui varjud, mitte ihu ise. Ilmalik valitsus on Kristuse valitsuse pilt, vari ja sümbol, sest jutlustamisamet (kui see on niisugune, millisena Jumal selle rajas) toob ja annab igavese õigluse, igavese rahu ja igavese elu, nagu püha Paulus seda kõrgeks kiidab (2Kr 4:14); ilmalik valitsus aga hoiab alal ajalikku ja kaduvat rahu, õigust ja elu.
Kuid ikkagi on see üks suurepärane jumalik kord ja Jumala üllas and – on tema ju ka selle rajanud ja sisse seadnud ning tahab seda alal hoida millenagi, ilma milleta ei saa. Kui seda [ilmalikku valitsust] ei oleks, ei tunneks ükski inimene end teise ees kindlalt; üks paneks teise nahka, nagu arutud loomad seda üksteisega teevad. Seepärast: nii nagu see on jutlustamisameti töö ja au teha patustest pühakud, surnutest elavad, hukkamõistetuist pühakud, kuraditeenritest Jumala lapsed, niisamuti on see ilmaliku valitsuse töö ja au teha metsloomadest inimesed ning hoida inimesi metsloomadeks muutumise eest. See kaitseb igaühe keha, nii et keegi seda heast peast maha ei saaks lüüa; jätab igaühele alles tema naise, et ükskõik kes teda endale võtta ja häbistada ei saaks; jätab igaühele alles tema lapse, tütre ja poja, et iga suvaline inimene seda temalt ära ei saaks võtta; jätab igaühele alles tema majapidamise, et keegi sinna sisse ei tungiks ja seal ei omavolitseks; jätab igaühele alles tema põllumaa, kariloomad ja kõiksorti vara, et iga suvaline tegelane neid ei ründaks, varastaks, rööviks ega kahjustaks. Seda kõike loomariigis ei ole ja ega oleks seda ka inimeste seas, kui poleks olemas ilmalikku valitsust; küllap saaks siis inimestest puha loomad. Kas sa ei arva, et kui linnud ja loomad rääkida oskaksid ja inimeste maailma ilmalikku valitsust näeksid, ütleksid nad: „Oh, te armsad inimesed, te pole meiega võrreldes mitte inimesed, vaid lausa jumalad! Kui turvaline on teie elu-olu, kui kindel teie elamine ja kõik asjad! Meie ei tunne end aga ühtki tunnikest üksteise ees kindlana, ei meie elu, majapidamise ega söögipoolise osas! Häbi olgu teil oma tänamatuse pärast, et te ei näe, millise imelise elu meie Jumal teile võrreldes meie, loomadega, on andnud!“
See on kindel, et see on üks jumalik asjakorraldus ja kord ning meile, inimestele, siinpoolses elus hädavajalik amet ja seisus, millest me niisama vähe loobuda saame kui elust enesest, kuna ilma selle ametita ei saa elu püsida. Seepärast on kergesti mõistetav, et Jumal pole seda meile andnud ega rajanud selleks, et see põhja läheks, vaid ta tahab seda alal hoida, nagu see Pauluse kirjas roomlastele (Rm 13:4) ja 1Pt 2:13 j selgelt kirjas on – et ilmalik valitsus vagasid kaitseks ja kurje karistaks. Kes seda siis nüüd veel alal peaks hoidma, kui mitte meie, inimesed, kellele Jumal selle ülesandeks on teinud ning kes seda ka ise tõepoolest vajavad? Metsloomad seda tegema ei hakka, puu ja kivid samuti mitte. Millised inimesed suudaks aga seda alal hoida? Kindlasti mitte üksnes need, kes rusikaga valitseda tahavad, nagu praegusel ajal paljud endale ette kujutavad, sest kui üksnes rusikas valitseb, saab sellest lõppkokkuvõttes kindlasti üks loomalik toimetamine – kes teisest võitu saab, teeb talle lõpu. Meil on endalgi silme ees küllalt näiteid sellest, mida rusikas ilma tarkuse või mõistuseta head korda saadab.
Seepärast ütleb ka Saalomon Õpetussõnades (8:14 j), et valitsema peaks tarkus ja mitte vägivald ning kõneleb sellest niimoodi: „Mul on nõu ja kordaminek, ma olen mõistus, mul on võimus. Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust“. Ja Koguja ütleb 9:18: „Tarkus on parem kui sõjariistad“ ning „Tarkus on parem kui ramm“ (s 16). Seda kinnitavad kõik ajaloojutustustest pärit kogemused, et vägivald ei ole mitte kunagi ilma mõistuse või tarkuseta midagi jalule seadnud; et isegi mõrvarid ja türannid ei jää püsima, kui nad ei ole nutikad ega hoia (mis siis, et nad on kurjad) isekeskis kinni mingisugustest õigustest, juhistest ja seadustest ega pane omavahelise läbikäimise tarvis paika reegleid, mille järgi nad oma rusikat ja vägivalda sätivad ja kasutavad, vaid nad lähevad omavahel kraaklema ja teevad endale ise lõpu. Lühidalt: mitte rusikaõigus, vaid peaõigus, mitte vägivald, vaid tarkus või mõistus peavad valitsema nii kurjade kui heade seas.
Järelikult, kuna meie valitsus Saksamaal peab ja on kohustatud lähtuma keiserlikust rooma õigusest, siis on see meie valitsusele Jumala poolt antud tarkus ja mõistus ja sellest lähtub, et seesinane valitsus ei saa püsida, vaid peab alla käima, kui seda õigust ei järgita. Kes aga peab seda nüüd alal hoidma? Seda ei tee ei rusikas ega soomusrüü; seda peavad tegema pead ja raamatud. Tuleb õppida ja teada seda, mis on meie ilmaliku riigi õigus ja tarkus, kuigi on muidugi ilus, kui keiser, vürst või isand on juba loomu poolest nii tark ja nutikas, et oskab peast õigust mõista, nagu Saksimaa hertsog Freidrich ja Feylitzschi isand Fabian seda suutsid (neist olen ma seda kuulnud, elavaid ei taha ma nimetada). Kuna aga sellised näited on haruharvad ja pealegi on see näide ohtlik, ka teiste pärast, kes seda loomu poolest ei oska ega suuda, on parem pideva valitsemise kaudu hoida alles lihtne raamatuõigus; nii on sel ka seda parem maine ja seda enam au ega lähe siin tarvis mingit erilist imet või eripära.
Ilmalikus riigis on juristid ja õpetlased need isikud, kes seda õigust ja seeläbi ilmalikku riiki alal hoiavad. Ja samuti, nagu vaga teoloogi ja auväärset jutlustajat kutsutakse Kristuse riigis (nagu ülalpool öeldud) Jumala ingliks, päästjaks, prohvetiks, preestriks, sulaseks ja õpetajaks, võiks keisri ilmalikus riigis üht tublit juristi ja ustavat õpetlast samal kombel kutsuda prohvetiks, preestriks, ingliks ja päästjaks. Ja vastupidi, samuti nagu ketser või valejutlustaja on Kristuse riigis kurat, varas, mõrvar, laimaja, on valelik ja truudusetu jurist keisri majas või riigis varas ja petis ja reetur, kurikael ja terve riigi kurat. Kui ma aga juristidest kõnelen, ei pea ma silmas mitte üksnes doktoreid, vaid tervet ametiseisust: kantslereid, kirjutajaid, kohtunikke, advokaate, notareid ja kõike muud, mis valitsuse justiitssüsteemi juurde kuulub; samuti kõrgeid isandaid, keda nimetatakse õukonnanõunikeks, kuna nad viljelevad ka õigusemõistmist või juristide ametit. Ja kuna sõna „nõunikud“ pole kaugel sõnast „reeturid“[1], nii pole nad seda ka tegelikkuses: nii mõnigi annab oma isandatele nõu sellise ustavusega, et ükski reeturgi ei suudaks neid sama hästi nõustada.
Nüüd sa näed, millist kasu võib tuua üks usin õigusetundja või jurist. Tõpeoolest, kes tahaks või suudaks siin kõike üles lugeda? Jumala töö ja kord kannab igal ajal nii palju ja head vilja, et seda pole võimalik kokku arvata ega mõista. Eelkõige hoiab ta oma raamatuga (jumalikul korraldusel) alal ja edendab kogu ilmalikku valitsemist, keisrit, vürste, isandaid, linnu, maad ja rahvast (nagu ülalpool öeldud). Sest neid kõiki tuleb tarkuse ja õiguse läbi alal hoida. Kes suudaks seda tööd vaid küllalt kiita? Seeläbi on sul ju kaitsevari, mis hoiab su ihu ja elu naabrite, vaenlaste ja mõrtsukate eest, aga pakub ka kaitset ja rahu sinu naisele, tütrele, pojale, majapidamisele, teenijatele, rahale, varale, põllumaale ja muule, mis sul on. Sest see kõik on seaduses kirja pandud ja kaitsevalliga ümbritsetud ning kindlalt alal hoitud. Seda, kui oluline see kõik on, ei ole iial võimalik raamatutes piisavalt kirjeldada, sest kes suudaks väljendada seda, kui kirjeldamatult suur vara on armas rahu? Kui palju ta ainuüksi ühe aastaga annab ja kokku hoiab?
Kõiki neid suuri tegusid saab sinu poeg nüüd korda saata ja niisuguseks kasulikuks isikuks saada, kui sa teda selle asja juures hoiad ja tal õppida lased. Ja sa saad sellest kõigest osa saada ning oma raha nõnda tulusalt investeerida. Kas see ei teeks sulle head ega oleks üks suur au, kui sa oma poega näeks ingel [maapealses] riigis ja keisri apostel olevat; lisaks sellele veel maapealse ajaliku rahu nurgakivi ja vundament, ning selle kõige juures saaks sa olla kindel, et Jumal ise seda nõnda näeb ning et see tõepoolest niiviisi on? Sest kuigi selliste tegude kaudu ei saada Jumalale meelepäraseks ega õndsaks, on see ju ometi üks õnnestav teadmine, et Jumalale on sellised teod meelepärased ja on veelgi meelepärasemad, kui selline mees on lisaks veel ka usklik ning rikas Kristuses; sest sellega tänatakse Jumalat tema heateo eest ning tuuakse talle kauneim tänuohver, peetakse ülevaim jumalateenistus.
Sa peaksid olema üks tahumatu ja tänamatu puupakk ning kuuluma õigupoolest loomade, mitte inimeste sekka, kui sa näeksid, et sinu pojast võiks saada mees, kes aitab kaasa sellele, et keisrile jääks alles tema riik, mõõk ja kroon; et vürst saaks oma maad valitseda, linnasid ja maid toetada ja abistada, nii mõnegi ihu, naist, vara ja au kaitsta; sina aga ei oleks valmis niigi palju panustama, et ta õppida ja nõnda kaugele jõuda saaks. Ütle mulle, mida sellesarnast saadavad korda stiftid ja kloostrid? Ma eelistaksin ühe ustava, auväärt juristi ja kirjutaja tööd kõigi pappide, munkade ja nunnade pühadusele, isegi kui nad oleks parimad omasuguste seas. Kui sind ka need suured ja head teod ei liiguta, peaks sind ometi liigutama Jumala au ja meelehea, kuna sa tead, et sa Jumalat sellega nii auliselt tänad ja nõnda suuresti teenid, nagu juba sai öeldud. Igatahes on see Jumala häbiväärt ärapõlgamine, kui me oma lastel sellistest aulistest, jumalikest tegudest osa ei lase saada ning paneme nad vaid kõhtu ja ahnust teenima ega lase neil õppida muud kui seda, kuidas ninaesist leida ning sea kombel ninaga sõnnikus sonkida, ega kasvata neid selliseks auväärt seisuseks ja lugupidamiseks. Me peaksime kindlapeale arust ära olema või me ei armasta oma lapsi õigesti.
Kuula aga edasi! Mis oleks, kui Jumal seda sinult tahab ning soovib, et sa oma lapse selle ameti tarvis annaks? Sest sul on ju oma Jumala ees kohustus selle seisuse alalhoidmisele kaasa aidata, kui sa seda saad. Pole ju kahtlust, et seda seisust ei saa alal hoida, kui poistel ei lasta õppida ning neid kooli ei saadeta. Jumalal on selle seisuse jaoks tarvis võimekamaid inimesi kui kuulutamisameti jaoks; niisiis läheb selle jaoks tarvis parimaid poisslapsi. Sest kuulutamisametis saadab Kristus kõike korda oma Vaimu läbi. Ilmalikus vallas tuleb aga tegutseda mõistuse (millest ka õigus ja seadused on tulnud) toel, kuna Jumal on ajaliku valitsuse ja ihuliku eksistentsi allutanud mõistusele (1Ms 2:19) ega ole selleks Püha Vaimu taevast saatnud. Seepärast on see ka raskem, kuna see ei saa valitseda südametunnistusi ning peab nii-öelda pimeduses toimetama.
Kui sul nüüd on laps, kes on stuudiumiks kõlbulik ning sul on võimalik tal õppida lasta, sina seda aga ei tee ega küsi selle järele, mis saab ilmalikust riigist koos seaduse ja rahu ja kõige muu sellelaadsega, siis tegutsed sa, niipalju kui sinust sõltub, ilmaliku valitsuse vastu nagu türklane või koguni kurat ise. Sest sa ju võtad riigilt, vürstiriigilt, maalt, linnalt lunastaja, kaitse, nurgakivi, abistaja ja päästja. Sinu pärast kaotab keiser mõõga ja krooni, maa kaotab kaitse ja rahu, ning sina oled mees, kelle süü tõttu (niipalju kui see sinust sõltub) pole ühelgi mehel kindlustunnet oma ihu, naise, lapse, majapidamise ega varade osas. Pigem ohverdad sa nad kõik hoolimatult tapalavale ja lased kõigil inimestel puhtakujulisteks loomadeks muutuda ning need pistavad viimaks üksteist nahka. Seda kõike saadad sa tõepoolest korda, kui sa oma last teadlikult sellest kasulikust seisusest kõhu pärast eemal hoiad. Kas sa pole maailmas mitte üks lugupeetud ja kasulik mees? Iga päev kasutad sa riiki ja temas valitsevat rahu, röövid aga temalt tänutäheks oma poja ja teed temast igavese ahnepäitsa ning püüdled kõigest väest selle poole, et poleks kedagi, kes riiki, tasakaalu ja rahu alal hoida aitaks, vaid et see kõik häviks, samas kui tänu sellele valitsusele sul on ja on alal hoitud su ihu ja elu, vara ja au.
Mis sa arvad, mille sa sellega ära teenid? Oled sa üldse väärt inimeste keskel elama? Mida aga Jumal selle kohta ütleb, kes on sulle andnud lapse ja vara selleks, et sa teda nendega teeniks ning oma lapse Jumala teenimiseks alal hoiaks? Kas see ei ole Jumala teenimine, kui aidatakse alal hoida tema seatud korda ja maist valitsust? Nüüd aga jätad sa sellise teenimise maha, nagu poleks sul sellega mingit asja või nagu oleks sa kõigi inimeste suhtes vaba ega peaks Jumalat teenima, vaid otsekui võiks sa oma lapse ja varaga peale hakata, mida ise heaks arvad, isegi kui Jumal seeläbi koos ilmaliku ja vaimuliku riigiga ühestükkis kuristikku kukuks. Samas tahad sa iga päev kasutada selle riigi kaitset, rahu ja seaduseid; [tahad,] et jutlustamisamet ja Jumala Sõna oleks sinu kasutada ja sind teeniks, nii et Jumal peaks päris muidu sinu teenija olema nii jutlustamis- kui ka ilmaliku ametiga selleks, et sa muretult oma lapse temast eemale saaks juhtida ja teda üksipäinis mammonat teenima saaks õpetada. Kas sa ei arva, et Jumal ütleb millalgi su ahnuse ja kõhumure eine peale õnnistussõnad niimoodi, et sa koos oma lapse ja kõige muuga siinsamas hukka lähed? Armas, kas su süda ei kohku tagasi sinu sellise ebajumalateenimise, jumalapõlguse, tänamatuse, Jumala seatud mõlema korra ja regimendi hävitamise, kõigi inimeste kahju ja hukkaminemise koletu õuduse ees? Heakene küll, ma tahtsin seda sulle öelda ja sind hoiatada. Pane tähele: sa kuuled nii kasust kui kahjust, mida sa korda võid saata. Tee siis seda, mida tahad, siis Jumal tasub sulle vastavalt su teenistusele.
Ma tahan siinkohal vaikida sellest, milline nauding on üks õpetatud mees, isegi kui tal kunagi ametit poleks, kuna ta saab kodus vaikselt igasugu kirjutisi lugeda, õpetatud inimestega rääkida ja ümber käia, võõrastel maadel reisida ja kaubelda. Sest see, mis niisugust naudingut pakub, liigutab ehk väheseid inimesi. Kuna sa aga ju nii väga hoolid mammonast ja ninaesisest, siis vaata ometi, kui palju ja kui suuri hüvesid on Jumal rajanud koolidele ja õpetlastele, nii et sul ei tarvitse stuudiumit ja teadust vaesuse pärast põlata. Vaata ometi: keisril ja kuningatel läheb tarvis kantslereid ja kirjutajaid, nõunikke, juriste ja õpetlasi; pole olemas vürsti, kellel ei läheks tarvis kantslereid, juriste, nõunikke, õpetlasi ja kirjutajaid; samuti läheb ka kõigil krahvidel, isandatel, linnadel ja lossidel tarvis sündikuid, linnakirjutajaid ja muid haritud inimesi; pole ju ühtki aadlimeest, kellel kirjutajat tarvis poleks. Ja et ma kõneleks ka tavalistest haritud inimestest: lisaks on ju veel olemas kaevandused, kaupmehed, ärimehed? Loe kokku, kui palju kuningaid, vürste, krahve, isandaid, linnu ja aleveid on olemas. Kust tahetakse kolme aasta pärast võtta haritud inimesi, kui juba praegu on neist kõikjal puudus? Ma usun tõesti, et kuningatest peavad saama vürstid, vürstidest kantslerid, krahvidest ja isandatest kirjutajad ning bürgermeistritest köstrid.
Kui selles osas midagi ette ei võeta, peavad meist saama tatarlased ja türklased, või siis saab harimatust aseõpetajast või vagabundist õukonnas doktor ja õpetlane. Seepärast ma väidan, et kunagi pole tudeerimiseks olnud paremat aega kui praegu; mitte ainult sellepärast, et õpetatust on praegusel ajal nii rikkalikult ja odavalt saada, vaid ka seepärast, et selle juurde saab kuuluma palju vara ja au. Need, kes praegusel ajal tudeerivad, hakkavad olema hinnas, kuna kaks vürsti ja kolm linna hakkavad võistlema ühe õpetlase pärast. Kui sa vaid ringi vaatad, näed sa, et enne kui kümme aastat mööda saab, ootab loendamatu hulk ameteid õpetlasi ja vaid vähe on neid, keda nendeks kasvatatakse. Ja Jumala poolt pole selliste koolide ja õpilaste jaoks mitte ainult sedavõrd suur varandus ette nähtud – see on pealegi aus, jumalik varandus, kuna see teenitakse jumalikus, auväärt seisuses paljude auliste, heade, kasulike töödega, mis Jumalale meelt mööda on ja mida tema teenimiseks kutsutakse. Ahnus aga omandab enda varanduse põlgusega (kui mitte koguni jumalatute ja patuste töödega) ning kurjade tegudega, mille juures tema südametunnistus kuidagi rõõmustada ega ka öelda saa, et see Jumala teenimine oleks. Ma tahaks tõepoolest pigem teenida kümme kuldnat tööga, mis on Jumala teenimine, kui tuhat kuldnat tööga, mis Jumala teenimine ei ole, vaid teenib üksnes minu omakasu ja mammonat.
Lisaks ausalt omandatud varandusele on neil ka au, sest nagu enne sai öeldud, peavad kantslerid, linnakirjutajad, juristid ja rahvas oma ametites [koos valitsejatega] ladvikus istuma, nõu andma ja kaasa valitsema ning nad on tõepoolest maapealsed isandad, kuigi nad pole seda oma isiku, sünni ega seisuse poolest. Sest Taaniel ütleb, et ta oli kuninga teenistuses (Tn 8:27). See peab ka paika: kantsleril tuleb täita keiserlikke, kuninglikke, vürstlikke töid ja ülesandeid; linnakirjutaja peab tegema rae ja linna tööd ning seda kõike koos Jumalaga ja ausalt ning Jumal annab selleks ka õnnistust, õnne ja tervist. Ja mida muud on isegi keiser, kuningas või vürst seni, kuni nad sõda ei pea ja õigusega valitsevad, kui kirjutajad või juristid, kui vaid nende tegevusala järgi otsustada? Sest nad tegelevad ju õigusega, mis on juristide ja kirjutajate töö. Ja kes valitseb maad ja rahvast seni, kuni on rahu ja pole sõda? Kas seda teevad sõdurid või peamehed? Minu arust teeb seda ikka kirjasulg. Mida teeb aga samal ajal ahnus koos oma mammonaga, mis sellise au osaliseks ei saa ja määrib end selle asemel roostest puretud rahaga?
Ka keiser Justinianus[2] ise rõhutab: „Keiserlik majesteet ei pea olema kaunistatud mitte üksnes soomusrüü või relvadega, vaid tema soomusrüüks või relvastuseks peab olema ka õigus.“[3] Vaata, kui oskuslikult see keiser sõnu ümber pöörab, nimetades seaduseid oma soomusrüüks ja relvadeks ning relvi nimetab ta oma eheteks ja kaunistuseks; ta tahab oma kirjutajad ka ratsaväelasteks ja sõdalasteks teha, ning kas pole see tõepoolest ilusasti öeldud: „Seadused on ju tõepoolest üks õige soomusrüü ja relvad, mis hoiavad alal ja kaitsevad maad ja rahvast, riiki ja ilmalikku valitsust“ – nagu juba eelpool piisavalt sai näidatud, et tarkus on võimust parem. Usinad juristid on ka õiged ratsaväelased, kes keisrit ja vürsti kaitsevad. Ka poeetidelt ja ajalooraamatutest leiaks küllalt ütluseid, mis seda toetavad, aga siis läheks jutt liiga pikaks. Isegi Saalomon ütleb, et üks vaene mees oleks oma tarkusega võinud terve linna võimsa kuninga eest päästa (Kg 9:15).
Mitte et ma seeläbi tahaks ära põlata või ära kaotada sõdalasi, soldateid ja kõike, mis veel lahingu juurde kuulub. Nad aitavad ju (kui nad on kuulekad) rusika abil rahu ja kõike kaitsta. Igaüks on oma au saanud Jumalalt, samuti nagu oma seisuse ja ametigi. Aga mina pean ka kord oma käsitööd kiitma, kuna pahatahtlikud naabrid on arvamusel, et mind peaks põlgama; samuti nagu apostel Paulus oma ametit ikka ja jälle kiidab, nii et mõned arvavad, et ta teeb seda liiga palju ja on ülbe. Kes tahab rusikat ja sõjamehi kiita ja austada, leiab piisavalt seda, millega neid kiita. Nii olen ka ma ise seda mujal raamatukestes (nii ma vähemasti loodan) selgelt ja laiapõhjaliselt teinud. Muidugi ei meeldi mulle ka juristid ja kirjutajahakatised, kes end sel kombel kiidavad, et nad teisi seisuseid põlgavad või naeruvääristavad, nagu oleks vaid nemad midagi väärt ja nagu ei oleks kellestki teisest maailmas asja kui ainult neist – samuti nagu paljaksaetud peadega papid koos kogu paavstlusega seda siiani tegid. Kõiki seisuseid ja Jumala käsitööd tuleb kõrgeimalt kiita, kuis vähegi võimalik, ja kedagi ei tohi teise pärast põlata, sest kirjutatud on: „Aulised ja ülevad on Jumala tööd“ (Ps 111:3) ja „Issand rõõmustagu oma tegudest“[4] (Ps 104:31). Iseäranis peavad jutlustajad rahvale, koolmeister poistele ja lapsevanemad lastele selliseid mõtteid varajasest peale pähe süstima, et nad täpselt õpiks, milliseid seisuseid ja ameteid kutsutakse Jumala omadeks või millised on Jumala poolt seatud; ja et nad siis, kui nad seda teavad, kedagi ei põlgaks, naeruvääristaks ega temast halba ei kõneleks, vaid neid kõiki austaks ja neist lugu peaks. See meeldib Jumalale väga ja teenib rahu ja ühtsust. Sest Jumal on suur Issand ja tal on palju teenreid.
Teisest küljest on võimalik leida küllalt praalijaid, kes arvavad, et kirjutaja nimi on vaevalt nimetamist või kuulmist väärt – sina aga ära lase end sellest eksitada, vaid mõtle niimoodi: neil sellidel peab ju ka millalgi lõbus olema. Jäta neile siis pealegi see rõõm. Sina jääd ju sellele vaatamata Jumala ja maailma ees kirjutajaks. Kuigi nad võivad ju küllalt praalida, näed sa ometi, et nad sulge kõrges aus peavad: panevad nad ju selle omale kübara ja kiivri peale, nagu tahaks nad selle teoga tunnistada, et sulg on maailmas ülemaks, ilma milleta nad ei saaks ei relvastatult lahingusse minna ega rahus sealt lahkuda ning veelgi vähem enesekindlalt praalida. Sest ka nemad peavad kasutama seda rahu, mida keisri jutlustajad ja õpetajad (juristid) õpetavad ja alal hoiavad. Seepärast sa näedki, et nad panevad meie tööriista, sule, kõige kõrgemale kohale (ja õigusega), samas kui nad oma tööriista, mõõga, oma nimmepiirkonda riputavad. Seal ta ka ripub kenasti ja hästi oma ülesande tarvis; pea peale ta nii hästi ei passiks, seal peab sulg hõljuma. Kui nad sinu vastu on patustanud, siis kahetsevad nad sellega oma pattu ja sina peaksid selle neile andeks andma.
Kuna ma aga nüüd sellest räägin, et kirjutamistöö paljude isandate poolt nõnda vihatud on: nad ei tea või ei pööra sellele tähelepanu, et see on jumalik amet ja käsitöö, ega näe nad sedagi, kui hädavajalik ja kasulik see maailmale on, ning kui nad seda (mille eest Jumal hoidku) näeksid, oleks nad igal juhul liiga kaua oodanud. Seepärast pead sa nõnda tegutsema: las neil minna ja otsi häid, õiglasi aadlikke, nagu kadunud õnnis krahv Georg von Wertheim[5], parun Hans von Schwarzenberg[6], Georg von Frundsberg[7] ja teised (elavate osas ei taha ma sõna võtta). Kosuta ja lohuta end nende najal ja mõtle: Jumal austab ühe mehe, Loti pärast, tervet Soari linna (1Ms 19:21) ja ühe Naamani pärast tervet Süüriamaad (2Kn 5:1) ning ühe Joosepi pärast tervet Egiptuse kuningriiki (1Ms 41:47). Miks ei peaks siis ka sina austama tervet aadlit paljude ausate aadlike pärast, kellest on kindlasti sinulgi paljud silme ees? Ja kui sa siis neid vaatad, pead sa mõtlema, nagu polekski seal enam ühtki kurja. Kuidas saakski nii olla, et selle ilusa puu, aadli pealt ei pudene mõni vili ka valel ajal ning mõned viljad ei juhtu olema ka ussitanud või näsalised? Ega siis puu selle pärast veel neetud või kuri pole. Nii käituvad Jumala lapsed, sest Jumal ise säästab tervet inimsugu üheainsa inimese pärast, kelle nimi on Jeesus Kristus. Kui ta vaataks ainult inimeste peale, poleks seal muud kui viha.
Ometi ei tohiks ei jutlustamisamet ega ilmalikud ülemused käituda nii, et nad kurja tähele ei pane ega arvesse ei võta. Sest nad peavad kurje karistama, ühtesid sõnaga, teisi mõõgaga. Ma räägin nüüd üksikisikute kui kristlastega, et nad õpiks eristama, mis on Jumala töö ja mis inimlik kurjus. Kõigis jumalikes ametites ja seisustes on palju kurje inimesi. Seisus jääb aga vaatamata sellele heaks, kui vääriti inimesed seda ka ei kasutaks. On palju kurje naisi, valelikke sulaseid, palju teenijatüdrukuid, keda ei saa usaldada; palju ohtlikke ametnikke ja nõunikke – sellele vaatamata on aga abielunaise seisus, sulase- ja teenijatüdruku seisus ning kõik ametid ikkagi Jumala seatud töö ja rajatud kord. Päike jääb heaks vaatamata sellele, et terve maailm teda vääriti ära kasutab – üks röövimiseks, teine mõrvamiseks, üks ühe, teine teise kurja teo elluviimiseks. Kes saaks midagi kurja korda saata, kui päike talle selleks valgust ei annaks, maa teda ei kannaks, õhk elus ei hoiaks ning Jumal ise ei hoiaks? Öeldud on ja paika see peab, et „loodu on allutatud kaduvusele, [kuid] mitte vabatahtlikult“ (Rm 8:20).
Paljud arvavad, et kirjutaja amet on kerge, tähtsusetu amet, samas kui raudrüüs ratsutamise, palavuse, külma, tolmu, janu ja muude ebamugavuste talumine on vaevarikas. Eks see ole see vana, tavaline, igapäevane kannatus, mille juures keegi ei näe, kustkohast king teist [inimest] pigistab. Igaüks näeb vaid iseenda ebamugavust ja vahib ammuli sui teise heaolu. Nii see on! Mul oleks raske raudrüüs ratsutada. Ümberpöördult tahaks aga mina hea meelega näha ratsutajat, kes suudaks terve päeva rahulikult paigal istuda ja üht raamatut uurida, kui ta ka mitte millegi pärast ei peaks muretsema, mitte midagi kirjutama, mõtlema ega lugema. Küsi mõne kantseleikirjutaja, jutlustaja või kõnemehe käest, kui suur töö ja vaev on kirjutamine või kõnelemine; küsi koolmeistri käest, milline töö ja vaev on õpetamine ja poiste kasvatamine. Kirjasulg on kerge, see on tõsi. Pole ka ühtki käsitööd, kus tööriista valmistamine oleks kergem kui kirjutamise ametis; läheb seal ju tarvis vaid hanesulge, mida igal pool täiesti tasuta piisavalt leida võib. Samas peavad siin aga inimese keha parim osa (pea) ja õilsaim liige (keel) ning suurim vägi (kõne) ametis olema ja kõige rohkem töötama, samas kui teistel töötavad ainuüksi rusikas või jalg, selg või muud taolised kehaliikmed ning nad võivad seejuures lõbusalt laulda ja vabalt nalja visata, mida üks kirjutaja kindlasti teha ei saa. Kolm sõrme tegutsevad (seda öeldakse kirjutajate kohta), aga kogu keha ja terve hing teevad selle kallal tööd.
Ma olen kiiduväärt, kalli keiser Maximiliani kohta kuulnud öeldavat, et siis, kui kõrged isandad selle üle nurisesid, et ta nii palju kirjutajaid saadikute ametipostidele ja mujale määras, olevat ta öelnud: „Mis mul üle jääb? Neist pole ju asja, eks ma pean siis selleks kirjutajaid kasutama!“ ning „Rüütleid saan ma teha, aga doktoreid ma teha ei saa.“ Samuti kuulsin ma ühe lugupeetud aadlimehe kohta, et too olla öelnud: „Ma tahan oma pojal tudeerida lasta. Pole mingi suur kunst kaks jalga üle hobuse visata ja ratsutajaks saada – selle õppis ta mul kiiresti selgeks.“ See on hästi ja õigesti öeldud. Ümberpöördult ei taha ma seda öelda selleks, et rüütliseisust või mõnda muud seisust põlastusväärseks teha, vaid [ma kõnelen seda] kasutute praalijate vastu, kes kogu stuudiumit ja tervet teadust põlgavad ega oska muu üle uhkust tunda kui selle üle, et nad soomusrüüd kannavad ja kaks jalga üle hobuse viskavad, isegi kui nad seda harva tegema peavad ning neil selleks terve aasta jooksul küllalt rahu, meelelahutust, rõõmu, au ja head olemas on. See on tõesti tõsi: teadmist on kerge kanda (nii öeldakse) ja soomusrüüd raske, kuid teisest küljest on soomusrüü kandmine kiiresti õpitav. Teadmist ei saa aga kiiresti õppida ega kiiresti harjutada ja kasutada.
Et ma nüüd aga sellele lobale kord lõpu teen: me peame teadma, et Jumal on imeline Issand. Tema käsitööks on kerjustest isandad teha, nagu ta teeb kõiki asju mitte millestki. Seda käsitööd ei suuda keegi tema eest teha ega teda selle juures takistada. Ta laseb seda iseenda kohta imeliselt kogu ilmas laulda: „Kes on nagu Issand, kes nii kõrgel istub ja nii sügavale alandub vaatama? Kes tõstab põrmust üles vaevase ja sõnniku seest vaese selleks, et panna ta istuma vürstide kõrvale, tema rahva vürstide kõrvale“ (Ps 113:5–8).[8] Vaata ringi kõikide kuningate ja vürstide õukondades ning linnades ja kogudustes: kas seal ei kehti mitte seesama psalm koos kõigi muljetavaldavate näidetega, mis seal ära on toodud? Sealt leiad sa juriste, doktoreid, nõunikke, kirjutajaid, jutlustajaid, kes on tavaliselt olnud vaesed ja kõik päris kindlasti õpilased ning kes on end sule najal niimoodi üles viinud ja tõusnud, et nad on isandad, nagu ütleb psalm ning aitavad nagu vürstid maad ja rahvast valitseda. Jumal ei taha seda, et sündinud kuningad, vürstid, isandad ja inimesed üksipäini valitseks ja isandad oleks; ta tahab, et ka tema kerjused selle asja juures toimetaks. Muidu nad hakkavad veel mõtlema, et ainuüksi kõrge päritolu teeb isandaks ja valitsejaks ning mitte üksnes Jumal.
Öeldakse (ja see on tõsi), et ka paavst on õpilane olnud. Seepärast ära põlga ära neid noorukeid, kes ukse taga „Leiba Jumala nimel“ ütlevad ja leivalaulu laualavad: seda kuuldes kuuled sa (nagu see psalm ütleb) suuri vürste ja isandaid laulvat. Ka mina olen selline kerjusõpilane olnud ja olen majade ees leiba vastu võtnud, seda eriti Eisenachis[9], minu armsas linnas, kuigi minu armas isa mind seejärel kogu armastuse ja ustavusega Erfurti ülikoolis ülal pidas ning mind oma kibeda higi ja tööga sinna jõuda aitas, kuhu ma jõudnud olen. Aga ma olin ikkagi kerjusõpilane ning olen selle psalmi [sõnade] järgi tänu kirjasulele nii kaugele jõudnud, et ma Türgi keisri endaga vahetust teha ei tahaks, kui mulle tema vara pakutaks, mina aga selle eest oma teadusest loobuma peaks. Jah, ma ei tahaks sellest terve maailma kokkukuhjatud varanduse eest loobuda. Ja ma ei oleks mitte kuidagi sinnamaale jõudnud, kui ma poleks kooli ja kirjutamise käsitöö juurde sattunud.
Seepärast lase oma pojal rahus tudeerida. Ja kui ta ka vahepeal peaks leiba kerjama, annad sa meie Issandale Jumalale peene puutüki, millest ta sulle ühe isanda saab nikerdada. See jääb ju paika, et sinu ja minu poeg, see tähendab, tavaliste inimeste lapsed, peavad nii vaimulikus kui ilmalikus ametis maailma valitsema, nagu see psalm tunnistab. Sest rikkad ahnepäitsad ei suuda ega taha seda teha. Nad on mammona kartusiaanid ja mungad; nad peavad seda päev otsa haldama. Samuti ei suuda vürstideks ja isandaiks sündinud seda üksinda teha ning iseäranis ja sugugi ei suuda nad vaimulikku ametit täita. Nii peavad ikkagi need mõlemad maapealsed regimendid jääma vaeste, keskmiste ja tavaliste inimeste ja nende laste hooleks.
Ära lase end sellest eksitada, et suvaline ahnepäits teadust nii sügavalt põlgab ja ütleb: „Kui mu poeg oskab kirjutada, lugeda või rehkendada, siis oskab ta piisavalt. Ma tahan, et temast saaks kaupmees!“ Nad muutuvad kiiresti nii taltsaks, et oleksid valmis õpetlase kasvõi sõrmedega kümne küünra sügavuselt maa seest välja kaevama. Sest kaupmees ei jää kuigi kauaks kaupmeheks, kui jutlus ja õigus kaovad. Seda tean ma kindlalt: meie, teoloogid ja juristid, peame jääma, või nad hukkuvad kõik koos meiega; see juba tulemata ei jää. Seal, kus kaovad teoloogid, seal kaob Jumala Sõna ja alles jäävad vaid paganad ja kuradid; seal, kus kaovad juristid, kaob õigus koos rahuga ja alles jäävad röövimine, mõrv, kuritegu, vägivald – metsloomade kari. Mida aga kaupmees rahu kadudes omandab ja võidab, seda tahan ma tema pearaamatul talle öelda lasta; ja seda, kui palju kasu saab tal siis olema oma varandusest, kui jutlust ei ole, küll seda saab talle tema südametunnistus näitama.
Iseäranis vihastamapanev on see, et selliseid lihvimata, ebakristlikke sõnu räägivad need, kes tahavad täiesti evangeelsed olla; kes igaüht Pühakirjaga õpetama kipuvad ja sellega vehkides muudkui kõigist üle karjuvad. Samas ei luba nad ei Jumalale endale ega oma lastele nii palju au või head, et nad neid kooliminejaiks kasvataks, kus nad Jumala ja maailma teenimiseks selliste auväärt, jumalike ametite kandjaiks võiks saada, kuigi neil peaks ju olema silme ees, et need ametid on seatud, kättesaadavad ning vara ja auga varustatud. Nemad aga pööravad sellele selja ning lükkavad nad [lapsed] mammona teenistusse, kus neil ometi mitte midagi kindlat silme ees pole [ning] peale selle tuleb neil taluda ihu ja vara ning ka hinge pidevat ohusolekut ning kus pealegi mingit Jumala teenimist ei ole ega saagi olla.
Samuti peaksin ma siinkohal üles lugema, kui palju haritud inimesi läheb tarvis ravimiskunstis ja kaunites kunstides[10] – mõlema kohta võiks kirjutada paksu raamatu ja oma pool aastat jutlustada. Kust peaks jutlustajad ja juristid ja arstid võetama, kui olemas poleks grammatikat[11] ja retoorikat? Nad kõik peavad voolama sellest allikast. Aga sellest kõigest rääkida läheks liiga pikaks ja paljuks.
Lühidalt ütlen ma seda: usinale ja ustavale koolmeistrile või magistrile või kellele iganes, kes poisslapsi ustavalt kasvatab ja õpetab, ei saa iialgi küllalt tasuda ning teda piisavalt tasustada, nagu ütleb ka pagan Aristoteles. Sellegipoolest suhtutakse meie pool sellesse ametisse põlgusega, nagu poleks see miskit väärt, ja ise tahavad nad veel kristlased olla. Mina aga, kui ma jutlustamisametist ja muudest asjadest loobuma peaks või loobuda saaks, ei tahaks ma ühtki ametit meelsamini pidada kui koolmeistri või õpetaja oma. Sest ma tean, et see amet on jutlustamisameti kõrval kõige kasulikum, olulisem ja parim. Ma ei tea isegi, kumb neist mõlemast on parem, sest raske on vanu koeri taltsutada ja vanadest kurikaeltest vagasid teha – just selle kallal aga näeb jutlustamisamet vaeva ja sageli asjatult. Noori puid on aga kergem painutada ja kasvatada, kuigi mõned neist ka murduvad. Armas, see on kindlasti üks kõrgemaid vooruseid maa peal: kasvatada ustavalt võõraid lapsi; enda omadega teevad seda vaid vähesed, kui üldse keegi.
On ju selgelt näha, et arstid on isandad, ja seda, et neist kuidagi loobuda ei saa, õpetab selgelt kogemus. Seda, et see on maailmale üks kasulik, lohutav ja tervendav seisus ning lisaks üks kiiduväärt jumalateenistus, Jumala loodud ja rajatud, ei ole näha mitte üksnes sellest ametist endast, vaid seda kinnitab ka pühakiri Siiraki 38:1–8, kus peaaegu terve peatükk ei tegele muu kui arstide kiitmisega ning kus seisab: „Austa arsti, sest ilma temata ei saa, ja Jumal on ta ametisse pannud, sest kogu tervekstegemine on Jumalalt. Arsti oskus toob talle au ning suured isandad peavad temast kõrgelt lugu. Issand laseb maast võrsuda ravimtaimi ja pole ühtki mõistlikku inimest, kes neid põlgaks. Sest nii, nagu Moosese ajal kibe vesi puu mõjul magusaks sai, nii tahtis Jumal ka siin inimestele teada anda, mida ravimid suudavad, ning andis selle oskuse inimestele selleks, et tema imesid kiidetaks. Sest nende taimede abil saab arst igasugu valu vaigistada ja palju magusat, head ravimit teha ning salve valmistada, mille läbi haiged terveks saavad, ning neid tegusid pole võimalik kokku lugeda.“[12] Hea küll, seda läheb mulle nüüd paljuks; jutlustajad saavad, paremini kui mina seda teha saan, kõike seda põhjalikumalt seletada ja inimestele selgitada, millist kahju ja kasu nad tervele ilmale ja meie järeltulijatele teha võivad.
Siinkohal tahan ma lõpetada, olles manitsenud ja palunud igaüht, kes selles asjas abiks saab olla. Mõtle ometi ise, kui palju head su Jumal sulle tasuta andnud on ja iga päev annab: nimelt ihu ja hinge, majapidamise, naise ja lapse, lisaks veel maist rahu, oma taevased ja maised loodud on ta andnud sinu teenistusse ja käsutusse, lisaks sellele veel evangeeliumi ja jutlustamisameti, sakramendi ja kogu oma Poja ja tema Vaimu varanduse – mitte üksnes ilma sinu teeneta, vaid ka ilma sinupoolse kulu ja vaevata. Sest nüüd ei tule sul ei koole ega kogudusi ülal pidada, kuigi sa evangeeliumi järgi selleks küll kohustatud peaksid olema. Sina pead aga ikkagi olema säärane äraneetud tänamatu kaabakas, kes oma last selleks anda ei taha, et teda kasvatataks selliseid Jumala ande alal hoidma; kes sa tahad kõike täitsa muidu saada ja mitte tilgakestki tänu ilmutada, vaid lased Jumala riigil ja hingede õndsusel kaduda ja aitad neid maatasa teha?
Kas Jumal ei peaks seepärast pahaseks saama? Kas see ei peaks meile kalliks maksma minema? Kas meid ei peaks tabama katk, gripp, süüfilis ja muud hädad? Kas valitsema ei peaks pimestatud inimesed, metsikud, õõvastavad türannid? Kas meid ei peaks tabama sõda ja kannatused? Kas Saksamaa ei peaks saama halba valitsust? Kas türklased ja tatarlased ei peaks meid riisuma? Poleks mingi ime, kui Jumal põrgu uksed ja aknad avaks ning meie sekka kuradeid sadada või taevast väävlit ja põrgutuld sadada laseks ja meid kõiki põrgupõhja uputaks nagu Soodoma ja Gomorra. Sest oleks Soodomal ja Gomorral olnud nii paljut, oleks nad nii palju kuulnud või näinud, siis seisaks nad kindlasti tänase päevani. Sest nad polnud üht kümnendikkugi nii halvad, nagu Saksamaa seda tänapäeval on, kuna neil ei olnud Jumala Sõna ja jutlustamisametit. Meil seevastu on see täiesti muidu, me käitume aga nagu need, kes tahavad, et Jumal ja tema Sõna ning igasugune kasvatus ja au kaoks. Ja tõepoolest hakkavad sektandid Jumala Sõna allasurumisega truult pihta; samuti on ka aadel ja rikkad usinalt kasvatust ja au hävitamas, selleks, et meist saaks niisugused inimesed, nagu me selle ära oleme teeninud.
Sest see, et meil on evangeelium ja jutlustamisamet – mida muud see on kui meie Issanda veri ja higi? Ta ju võitis selle kätte oma verise hirmuhigiga, oma vere ja ristiga on ta selle välja teeninud ja meile kinkinud; meil on see täitsa muidu olemas, me pole selle heaks midagi teinud või andnud. Oh Issand Jumal, kui valus ja kibe see talle oli! Kui sõbralikult ja meelsasti ta aga seda ometi tegi! Kui palju kannatasid armsad apostlid ja kõik pühakud selle nimel, et see meieni jõuaks! Kui paljusid meie päevilgi selle pärast tapetakse! Ja et ma pisut ka iseend kiidaks: kui mitu korda olin ma surmasuus ning ka minul on selle pärast südamest kibe olnud ja on ikka veel, et ma oma sakslasi seeläbi teeniks. Kuid see kõik pole midagi selle vastu, mida Kristus, Jumala Poeg, meie armas süda, mängu on pannud. Ja nüüd ta pole meie käest midagi paremat ära teeninud kui selle, et paljud tema kallilt kätte võidetud ametit jälitavad, neavad, seda kõigist kuraditest enam maapõhja kiruvad, teised aga pastoreid või jutlustajaid toitmast keelduvad, või midagigi nende ülalpidamise heaks andmast; lisaks sellele veel ka lapsed selle ameti juurest eemale peletavad, selleks et see amet peagi kaoks ja Kristuse veri ja kannatused ilmaasjata oleks. Nad on aga sellele vaatamata enesekindlad, neil pole südametunnistust, ei meeleparandust ega kahetsust sellise põrguliku ja enam kui põrguliku tänamatuse ning paljude kirjeldamatute pattude ja pahede pärast; nad ei näita üles mingit hirmu ja pelgust Jumala viha ees, ei mingit armastust armsa Lunastaja vastu tema kibeda, raske kannatuse eest, vaid nad tahavad selliste hirmsate jäledustega veel ka evangeelsed ja kristlased olla.
Kui nüüd Saksamaal asjad niimoodi peavad minema, siis on mul kahju sellest, et ma sakslaseks sündinud olen või üleüldse kunagi saksa keelt olen kõnelenud või selles keeles kirjutanud. Ja kui see mu südametunnistuse poolest võimalik oleks, aitaks ma omalt poolt karistamisele kaasa, panustades sellesse, et paavst koos kõigi oma jäledustega jälle meie üle valitseks ja meid alla suruks, kahjustaks ja rikuks, kurjemini, kui see kunagi varem aset on leidnud. Varem, kui kuradit teeniti ja Kristuse verd teotati, olid kõigi rahakotid valla ning kirikutele ja koolidele andmisele ja kogu jõledusele ei tulnud lõppu. Siis sai küll lapsi kloostritesse, stiftidesse, kirikutesse ja koolidesse sundida ja suruda koos üüratute kuludega, kuigi see kõik oli ilmaasjata. Nüüd aga, kus tuleb rajada õigeid koole ja õigeid kirikuid (või pigem isegi mitte rajada, vaid üksnes ehitisi alal hoida, sest Jumal on kiriku rajanud ja piisavalt andnud tema alalhoidmiseks, ning me teame, et see on Jumala Sõna ning et õige kiriku ehitamine tähendab Kristuse vere ja kannatuste austamist), on kõik rahakotid raudsete kettidega suletud ja keegi ei saa midagi selle tarvis anda. Lisaks sellele kisuvad nad ka lapsed selle juurest eemale ega luba, et kirik (mille heaks me midagi ei anna) neid toidaks ja et nad saaks omandada selliseid õigeid ameteid, kus ka nende ajaliku hea käekäigu eest ilma nendepoolse panuseta hoolt on kantud ja kus nad teenivad Jumalat, austavad ning hoiavad alal Kristuse verd ja kannatusi. Selle asemel tõukavad nad aga [lapsed] pigem mammona kurku, trampides samal ajal jalgadega Kristuse vere peal ja olles selle juures veel head kristlased.
Ma palun Jumalalt endale armulikku viimset tundi, et ta võtaks mind siit ära ega laseks mul näha seda häda, mis üle Saksamaa tulema peab. Sest ma väidan: kui kümme Moosest siin seisaks ja meie eest palvetaks, ei oleks sellest ikkagi abi. Selline tunne on mul ka siis, kui ma oma armsa Saksamaa pärast paluda tahan – palve justkui põrkab tagasi ega taha üles tõusta, nagu ta teeb seda muidu, kui ma teiste asjade pärast palun. Sest nii sünnib, et Jumal lunastab Loti ja hävitab Soodoma. Annaks Jumal, et ma valetan ja olen selles asjas üks valeprohvet. Siis oleks see nõnda, kui me end parandaks, ka oma Issanda Sõna ja tema kallist verd ja surma teistmoodi austaks, kui seni sündinud, ning (nagu sai öeldud,) noori jumalike ametite juurde aitaks ja neid nende tarvis kasvataks.
Ma olen aga seda meelt, et see on ka valitsejate ülesanne sundida oma alamaid lapsi kooli saatma, eriti neid, kellest eespool juttu oli. Sest valitsejad on kohustatud hoidma alal ülalnimetatud ameteid ja seisuseid selleks, et jääksid alles preestrid, juristid, pastorid, kirjutajad, arstid, koolmeistrid ja muud nendesugused, kuna ilma nendeta ei ole võimalik hakkama saada. Kui valitsejatel on võimalik oma alamaid, kes on selleks kõlbulikud, sundida odasid ja relvi kandma, müüride peale jooksma ja muud tegema, mida sõja pidamise ajal teha tuleb, kui palju enam peab ja tuleb siis alamaid sundida oma lapsi kooli saatma. Sest siin seisab kindlapeale ees märksa tõsisem sõda tüütu kuradiga, kellel on salajas plaan linnasid ja vürstiriike tühjaks imeda ja usinatest inimestest vabastada, kuni ta on terve tuuma välja uuristanud ja saab alles jätta hulgast kasututest inimestest koosneva tühja kesta, millega ta siis saab mängida ja vigurtükke teha nii, nagu ise heaks arvab. See tähendab linna või maa takistamatut näljutamist ja ilma võitluseta seesmiselt ärarikkumist, enne kui on aega ringigi vaadata. Türklane toimib siin hoopis teisiti: tema võtab oma riigis iga kolmanda lapse ja kasvatab teda selle tarvis, milleks tahab. Kui palju enam peaks meie isandad endale koolide tarvis poisslapsi võtma, kuna sellega ei võeta ju vanematelt last ära, vaid kasvatatakse nende huvides ja üleüldiseks kasuks selle ameti tarvis, milles talle küllalt antakse.
Seepärast olgu siin valvel, kes valvel olla saab: valitsejad, kui nad näevad mõnd usinat possi, saatku ta kooli. Kui isa on vaene, aidataku kiriku varadega. Selle tarvis peaks jõukad oma testamente tegema, nagu tegid omal ajal need, kes kõiksugu stipendiume sisse seadsid; see oleks õigel moel kirikule raha annetamine. Siin sa ei päästa surnute hingi puhastustulest, vaid aitad jumalike ametite alahoidmisega nii elavaid kui ka tulevasi põlvi, kes veel sündinud pole, et nad puhastustulle ei satuks, et neid põrgust päästetaks ja et nad taevasse pääseks; ning elavaid, et neil oleks rahu ja turvalisus. See peaks [küll] olema üks kiiduväärt ja kristlik testament; sellest tunneks Jumal lusti ja rõõmu ning õnnistaks ja austaks sind omalt poolt, nii et ka sinul oleks temast lusti ja rõõmu. Hea küll, armsad sakslased, ma olen seda teile piisavalt rääkinud, te olete oma prohvetit kuulnud. Andku meile Jumal, et me tema Sõna järgime, Issandale tema kalli vere eest, mille ta meie jaoks nii halastavalt on valanud, tänu anname ja kaitsku [Jumal] meid tänamatuse ja tema heateo unustamise pahe eest. Aamen.
[1] Sks sõnademäng: Räte (‘nõunikud’) ja Verräter (‘reeturid’; sõna-sõnalt ‘vale nõu andjad’) – tõlk.
[2] Keiser Justinianus I (Rooma keiser aastail 527–565) oli Rooma õiguse üks alusepanijaid. Rooma õigusele rajanes Lutheri päevail ka Saksa õigussüsteem. – Tõlk.
[3] „Oportet maiestatem imperatoriam non solum armis decoratam, sed etiam legibus armatam esse“: pea sõna-sõnalt Corpus iuris civilis’e Iustiniani Institutiones eessõna esimene lause. – Tõlk.
[4] Lutheri saksakeelse tõlke sõna-sõnalises tõlkes: „Jumalale meeldivad tema teod hästi“.
[5] Krahv Georg von Wertheim (valitses aastail 1509–1530) oli 1521. a Wormsi Riigipäeva erikomisjoni liige, mille ülesandeks oli eraviisiliselt ja sõbralikult paluda Lutheril oma kirjutistest lahti öelda. Aasta hiljem viis aga krahv oma valdustes läbi reformatsiooni ning palus Lutheril saata Wertheimi evangeelse pastori, mida too ka tegi. – Tõlk.
[6] Parun Johannes von Schwarzenberg II (1463–1528), Albrecht Düreri sõber ja õppimise patroon, sai Lutheri kohta palju teada oma lähedaselt sõbralt von Wertheimilt, kelle tütar abiellus tema pojaga aastal 1527. Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Georgi peamise esindajana mängis ta olulist rolli 1528. a kirikuvisitatsiooni läbiviimisel, mis aitas kaasa reformatsiooni kinnistamisele selles piirkonnas. – Tõlk.
[7] Parun Georg von Frundsberg (1473–1527) oli elukutseline sõjaväelane. Tema tutvused nii talupoegadest sõduritega kui ka valitseva aadelkonnaga aitasid tal olla vahendajaks talupoegade sõjas ning sõlmida rahu Švaabimaal ja Salzburgis. – Tõlk.
[8] Lutheri tõlke järgi.
[9] Enne Erfurti ülikooli immatrikuleerimist 1501. a kevadel veetis Luther neli aastat Eisenachi püha Jüri koolis (St. Georg-Schule), kus ta võttis õpilasena osa leivakerjamise levinud praktikast, kuigi tal seda kahtlemata majanduslikult tarvis poleks olnud. – Tõlk.
[10] Traditsiooniliselt oli vabasid kunste seitse: grammatika, retoorika ja dialektika moodustasid keskaegsetes koolides trivium’i ning muusika, aritmeetika, geomeetria ja astronoomia moodustasid keskastme koolides quadrivium’i. – Tõlk.
[11] Grammatika keskaegsete kaunite kunstide mõttes sisaldas lisaks keelereeglitele sõnavara, lugemist, tõlgendamist ja loovat väljendusoskust.
[12] Lutheri tõlke järgi.
Originaal: Ein Sermon oder Predigt, dass man solle Kinder zur Schule halten (1530), tõlgitud väljaandest WA 30 II, 517–588. Tõlkinud Anne Burghardt, toimetanud Urmas Nõmmik. Teksti esimene pool ilmus 25. novembri Kirik & Teoloogias.
Martin Luther (1483–1546), dr. theol., oli Wittenbergi ülikooli piibliseletuse professor ja kiriku reformaator.
