„Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“ (Johannesse 15:4)
Tänulike südametega
Käesoleva ühisavaldusega väljendame me rõõmsat tänulikkust Jumalale selle ühise palvehetke eest Lundi toomkirikus, millega alustame reformatsiooni viiesajanda aastapäeva meenutamisele pühendatud aastat. Viiskümmend aastat järjepidevat ja viljakat oikumeenilist dialoogi katoliiklaste ja luterlaste vahel on aidanud meil ületada palju erinevusi ning on süvendanud meie teineteise mõistmist ja vastastikkust usaldust. Samal ajal on meid üksteisele lähemale toonud ka ühine ligimese teenimine, mis on sageli toimunud kannatuse ja tagakiusamise tingimustes. Dialoogi ja ühise tunnistamise tõttu ei ole me enam üksteisele võõrad. Me oleme õppinud, et see, mis meid ühendab, on suurem kui see, mis meid lahutab.
Liikudes konfliktist osaduseni
Olles sügavalt tänulikud reformatsiooni kaudu saadud vaimulike ja teoloogiliste andide üle, tunnistame ja kurvastame Kristuse ees, et luterlased ja katoliiklased on haavanud kiriku nähtavat ühtsust. Teoloogiliste erinevustega liitusid eelarvamused ja vastandumised ning religioon allutati poliitiliste eesmärkide teenistusse. Meie ühine usk Jeesusesse Kristusesse ja ristimine nõuavad meilt igapäevast meeleparandust, mille käigus heidame kõrvale ajaloolised erimeelsused ja vastandumised, mis takistavad lepitust. Ehkki minevikku ei saa muuta, saab kujundada ümber seda, mida ja kuidas mäletatakse. Me palume haavade ja mälestuste tervenemise pärast, mis varjutavad meie pilku teineteisele. Me mõistame selgelt hukka igasuguse vihaavalduse ja vägivalla, mis toimub religiooni nimel – nii minevikus kui praegu. Tänasel päeval kuuleme Jumala käsku heita kõrvale igasugune vastandumine. Me mõistame, et oleme armu poolt vabastatud liikumaks osaduseni, kuhu Jumal meid lakkamatult kutsub.
Ühise tunnistamise kohustus
Liikudes eemale ajaloo sellistest episoodidest, mis meid koormavad, soovime anda üheskoos tunnistust Jumala halastavast armust, mis on saanud nähtavaks ristilöödud ja ülestõusnud Kristuses. Oleme teadlikud, et meievahelise suhte iseloom kujundab kaasa meie tunnistust evangeeliumist. Seetõttu kinnitame endi pühendumist jätkuvale kasvamisele osaduses, mis juurdub ristimises, ning püüame eemaldada veel jäänud takistusi, mis ei lase jõuda täieliku ühtsuseni. Kristus tahab, et oleme üks, nii et maailm võiks uskuda (vrd Johannese 17:23).
Paljud meie osaduskondade liikmed igatsevad osasaamist armulauast ühe laua ümber – see on täieliku ühtsuse konkreetne väljendus. Me tajume nende inimeste valu, kes on täielikult osalised üksteise elus, kuid ei saa ühiselt osa Jumala päästvast kohalolust armulaual. Me nendime, et meil on ühine pastoraalne vastutus arvestada meie inimeste spirituaalset janu ja nälga olla üks Kristuses. Me igatseme, et see haav Kristuse ihus saaks terveks. See on meie oikumeeniliste püüdluste siht, mille poole soovime liikuda – ka uuesti vaadates meie ülesandele jätkata teoloogilist dialoogi.
Me palume Jumalat, et katoliiklased ja luterlased tunnistaksid ühiselt Jeesuse Kristuse evangeeliumit, kutsudes inimkonda kuulma ja võtma vastu rõõmusõnumit Jumala päästvat tegutsemisest. Me palume Jumalalt innustust, julgust ja jõudu ühises teenimises, kui me astume välja inimese väärikuse ja õiguste eest, eriti vaeste eest, tegutseme õigluse nimel ja astume vastu kõigile vägivalla vormidele. Jumal kutsub meid olema lähedal kõigile, kes igatsevad väärikuse, õiguse, rahu ja lepituse järele. Täna tõstame hääle iseäranis selle nimel, et lõpeks vägivald ja äärmuslus, millest on puudutatud nii paljud maad ja kogukonnad ning lugematu arv õdesid ja vendi Kristuses. Me palume tungivalt, et luterlased ja katoliiklased tegutseksid üheskoos tervitades võõrast, aidates neid, kes on sunnitud sõja ja tagakiusamise tõttu põgenema ning kaitstes põgenike ja varjupaiga otsijate õigusi.
Rohkem kui kunagi varem saame me aru, et meie ühine teenimine selles maailmas peab laienema Jumala loodu(se)le, mis kannatab kuritarvitamise ja täitmatu ahnuse mõjude all. Me tunnustame tulevaste põlvede õigust tunda rõõmu Jumala maailma ilust ja kõigist selle võimalustest. Me palume südame ja meele muutuse pärast, et loodu(s)t hoitaks armastuse ja vastutustundega.
Üks Kristuses
Selle erilise sündmuse puhul täname oma õdesid ja vendi, kes siin esindavad erinevaid kristlikke üleilmseid osadusi ja kristlikke osaduskondi ning ühinevad meiega palves. Kinnitades valmisolekut liikuda konfliktist osaduseni, teeme seda osalistena Kristuse ühes ihus, millesse oleme ristimise kaudu liidetud. Me kutsume oikumeenilisi partnereid tuletama meile meelde meie kohustusi ning meid julgustama. Me palume neil jätkata meie eest palvetamist, käia koos meiega, toetada meid, et elada tegelikkuseks neid täna väljendatud palvemeelseid lubadusi.
Pöördudes katoliiklaste ja luterlaste poole kõikjal maailmas
Me pöördume kõigi luterlike ja katoliku koguduste ja kogukondade poole kutsega olla julge ja loov, rõõmus ja lootusrikas, et otsusekindlalt jätkata meie ees seisvat suurt teekonda. Mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsuseand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust. Kui meie, katoliiklased ja luterlased, läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame me endid Kolmainu Jumala väele. Juurdudes Kristuses ja Temast tunnistades, kinnitame me missiooni olla ustavad sõnumitoojad Jumala piirideta armastustest kogu inimkonna vastu.
Vt originaali siit. Tõlkinud Thomas-Andreas Põder.
Vt ka Luterlased ja katoliiklased üle kogu maailma meenutavad reformatsiooni aastapäeva ühiselt (K&T nr 255/ 28.10.2016).
DOKUMENT: “Üheskoos lootuses”. Caritas Internationalise ja Luterliku Maailmaliidu maailmateenistuse osakonna ühiste kavatsuste deklaratsioon (K&T nr 257/ 11.11.2016).
